Читать книгу Murelik mees - Хеннинг Манкелль - Страница 6

Håkan von Enke sünnipäeva peeti üüritud peoruumides Djursholmis, Stockholmi rikkas eeslinnas. Wallander polnud seal kunagi varem käinud. Linda kinnitas, et ülikond on täiesti sobiv riietus. Von Enke vihkas smokingut ja frakki, samas armastas ta aga erinevaid mundreid, mida ta oli oma pika mereväekarjääri jooksul kandnud. Kui Wallander tahab, siis võib ta loomulikult ka politseimundri selga panna. Aga ta oli kaasa võtnud ülikonna. Praeguses olukorras ei tundunud mundri kasutamine mõistlik.

Miks oli ta nõustunud Stockholmi kaasa minema, mõtles Wallander, kui Arlanda kiirrong jaama jõudis. Võib-olla oleks pidanud kuhugi mujale reisima. Aeg-ajalt võttis ta ette lühikesi reise Skagenisse, talle meeldis seal piki randa hulkuda, kunstimuuseumis käia ja mõnes pansionaadis laiselda, ta oli Skagenis käinud juba peaaegu kolmkümmend aastat. Ka siis, kui ta aastaid tagasi kaalus politseist lahkumist, oli ta sinna sõitnud. Aga nüüd on ta siin ja peab sünnipäevale minema.

Kui ta Djursholmi jõudis, võttis Håkan von Enke ta kohe oma tiiva alla. Tundus, et mehel oli Wallanderi nägemise üle siiralt hea meel. Õhtusöögil istus ta aukülaliste lauas, ühel pool Linda ja teisel pool kellegi kontradmirali lesk. Admiralilesk Hök, umbes kaheksakümnene kuuldeaparaadiga proua, jõi hoolega veini. Juba eelroa ajal hakkas ta jutustama kergelt kahemõttelisi lugusid. Wallanderi meelest oli proua huvitav, eriti siis, kui selgus, et üks tema kuuest lapsest töötab Lundis kohtumeditsiini eksperdina; Wallander oli kõnealuse lapsega mõned korrad kohtunud ja too oli talle hea mulje jätnud. Peeti palju kõnesid, kuid need olid eeskujulikult lühikesed. Sõjaväelaslikult eeskujulikud, mõtles Wallander. Toostimeistriks oli kaptenleitnant Tobiasson, tema humoorikad kommentaarid olid Wallanderi arvates tõeliselt lõbusad. Kui admiralilesk jupsiva kuuldeaparaadi pärast vahetevahel vaikis, mõtles Wallander endamisi, milliseks tema enda seitsmekümne viies juubel võiks kujuneda. Kes tuleksid peole, kui ta otsustaks peo korraldada? Linda oli rääkinud, et peohoone üürimine oli olnud Håkan von Enke idee. Kui Wallander asjast õigesti aru sai, siis vähemalt tema abikaasa Louise’i jaoks tuli säärane otsus suure üllatusena. Varem oli mees suhtunud kõikidesse sünnipäevadesse ilmselge vastumeelsusega. Kuid järsku muutis ta meelt ja korraldas uhke õhtusöögi.

Kohvi pakuti mugavate istmetega kõrvalruumis. Õhtusöögi lõppedes läks Wallander klaasitud terrassile jalgu sirutama. Villat ümbritses suur aed, omal ajal oli maja kuulunud Rootsi ühele esimesele ja eriti jõukale töösturile.

Ta võpatas, kui Håkan von Enke kuuldamatult ta kõrvale tuli. Von Enkel oli käes nüüdisajal ebatavaline ese – vana piip. Wallanderile tuli tubakapakk „Hamiltons Blandning” tuttav ette. Teismeea lõpus oli ta mõnda aega piipu suitsetanud ja sama tubakat kasutanud.

„Talv,” ütles Håkan von Enke. „Ja ilmateate järgi on oodata lumetormi.”

Von Enke jäi silmapilguks vait ja silmitses tumedat taevast.

„Kui olla allveelaevaga piisavalt sügaval allpool veepiiri, siis pole enam ilmaega kliimatingimusi. Seal on rahu, merepinnast allpool on vaikne, kui vaid piisavalt sügavale minna. Läänemerel aitab kahekümne viiest meetrist, kui pinnal väga tugevat tuult ei ole. Põhjameres on raskem. Ma mäletan ühte korda, kui me Šotimaalt tormiga ära tulime. Kolmekümne meetri sügavusel olime viisteist kraadi kreenis. Polnud eriti mõnus tunne.”

Ta süütas piibu ja vaatas Wallanderit uurivalt.

„Kas see on politseiniku jaoks liiga poeetiline vaatevinkel?”

„Ei. Aga allveelaev on minu jaoks võõras maailm. Hirmutav, tuleks vist juurde lisada.”

Kaptenleitnant tema kõrval imes piibust ahnelt suitsu.

„Olgem ausad,” ütles ta. „See pidu on meie mõlema jaoks igav. Kõik teavad, et selle korraldasin mina. Ma tegin seda mitme oma sõbra palvel. Aga nüüd võime varjuda mõnesse paljudest väikestest ruumidest, mis siin majas on. Varem või hiljem hakkab mu naine mind otsima. Aga senikaua saame rahus olla.”

„Hoolimata sellest, et sa oled päevakangelane,” ütles Wallander.

„See on nagu heas näidendis,” vastas von Enke. „Pinge kruvimiseks ei tohiks peategelane kogu aeg laval olla. Osa intriigi jaoks tähtsaid sündmusi võib väga hästi ka kulisside vahel toimuda.”

Ta jäi vait. Järsku, liiga järsku, mõtles Wallander. Håkan von Enke pilk oli suunatud millelegi tema selja taga. Wallander pööras ringi. Näha oli aeda ja selle taga Djursholmi ühte väiksemat teed, mis kaugemal ühines Stockholmi poole viiva peateega. Wallander silmas teisel pool aeda tänavalaterna all seisvat meest. Mees seisis töötava mootoriga auto kõrval. Heitgaasid kerkisid õhku ja hajusid kollakas valguses.

Wallander tajus, et von Enke on mures.

„Mõni väiksematest ruumidest,” ütles von Enke. „Võtame kohvi kaasa ja paneme ukse kinni.”

Terrassilt lahkudes keeras Wallander veel kord ringi. Auto oli kadunud, samuti mees laterna alt. Võib-olla unustas ta kedagi peole kutsuda, mõtles Wallander. Igal juhul ei usu, et sel inimesel oleks midagi minuga pistmist. See pole ajakirjanik, kes tahaks minuga mahaunustatud relvast rääkida.

Nad võtsid kohvi, siis juhatati Wallander väikesesse, pruunide seinapaneelide ja pehme nahkmööbliga ruumi. Wallander märkas, et toal pole aknaid. Håkan von Enke jälgis ta pilku.

„Sellele, et siin näeb välja nagu punkris, on oma seletus,” ütles ta. „Kolmekümnendatel aastatel kuulus maja paar aastat mehele, kes oli paljude Stockholmi ööklubide omanik, enamik klubidest olid muide ebaseaduslikud. Igal öösel sõitsid relvastatud kullerid ringi, korjasid kassa kokku ja tõid siia. Siin toas oli tookord suur seif. Siin istusid ka tema raamatupidajad, lugesid raha üle ja panid seejärel rahapakid seifi. Kui omanik oma kahtlaste äridega kinni kukkus, lõigati seif lahti. Mehe nimi oli Göransson, kui ma ikka õigesti mäletan. Ta sai pika vanglakaristuse, mida ta ei suutnud välja kannatada. Ta poos ennast Långholmeni vanglas oma kongis üles.”

Von Enke jäi vait, maitses kohvi ja imes kustunud piipu. Ja selles ruumis, mille tugevatest seintest peoliste melu vaevu läbi kostis, taipas Wallander, et Håkan von Enkel on hirm. Oma elu jooksul oli ta palju kordi näinud, kuidas inimene on ärevil, kas siis kujutletud või tegelikel põhjustel. Ta oli kindel, et ei eksi.

Jutuajamise algus oli kobav, von Enke rääkis varasematest aastatest, mil ta oli veel aktiivses teenistuses mereväeohvitser.

„Sügis 1980,” ütles ta. „Sellest on nüüd juba väga palju aega möödas, terve põlvkond, kakskümmend kaheksa pikka aastat. Mis sina sel ajal tegid?”

„Ma töötasin Ystadis politseinikuna. Linda oli väga väike. Ma tahtsin oma vanale isale lähemale kolida. Mõtlesin ka selle peale, et Lindal on selles keskkonnas parem kasvada. Vähemalt oli see üks põhjustest, miks me Malmöst ära kolisime. Mis hiljem edasi sai, see on juba hoopis teine lugu.”

Tundus, et von Enke ei kuulanud teda. Selle asemel jätkas ta oma jutustust.

„Mina töötasin tol sügisel idaranniku mereväebaasis. Kaks aastat varem tulin ära meie ühe parima allveelaeva Sjöormeni1 kapteni kohalt. Allveelaevnikud nimetasid seda alati lihtsalt Maoks. Mereväebaasis olin ainult ajutiselt. Ma ise tahtsin merele tagasi, aga eesmärk oli, et tutvun kogu Rootsi merekaitse operatiivjuhtimisega. Septembris oli Varssavi pakti riikidel Ida-Saksa rannikul ja Pommeri lahes mereõppus. Õppuse nimi oli MILOBALT, mul on see siiamaani meeles. Selles polnud midagi imelikku, nende sügisõppused olid umbes samal ajal kui meie omad. Tookord oli neil aga ebatavaliselt palju laevu kohal, sest nad harjutasid niihästi meredessanti kui ka allveelaeva ülestõstmist. See õnnestus meil ilma erilise vaevata teada saada. Kaitsejõudude sidetalituse teatel oli Vene sõjalaevadel tihe kontakt oma Leningradi lähedal asuva baasiga. Aga kõik oli nagu tavaliselt, me jälgisime, mis nad teevad, ja märkisime oluliseks peetava oma logiraamatutesse. Siis tuli too neljapäev, 18. september, seda kuupäeva ei unusta ma vist iialgi. Ootamatult helistas rannikulaevastiku ühe puksiirlaeva, HMS Ajaxi valveohvitser ja teatas, et nad on avastanud Rootsi vetes võõra allveelaeva. Ma mäletan, et olin mereväebaasi ühes kaardiruumis ja otsisin Ida-Saksa ranniku detailsemat kaarti, kui ärevil ajateenija tuppa tormas. Ta ei suutnudki mulle seletada, mis juhtunud on, aga ma läksin tagasi baasi staapi ja rääkisin ise Ajaxi valveohvitseriga. Ta ütles, et oli näinud läbi kiikri kolmesaja meetri kaugusel järsku allveelaeva antenne. Viisteist sekundit hiljem allveelaev sukeldus. Valveohvitser, terane mees, ütles, et allveelaev oli tõenäoliselt olnud üsna veepinna lähedal ja hakkas pärast puksiirlaeva märkamist sukelduma. Ajax oli sel hetkel Huvudskärist lõuna pool ja allveelaeva kurss oli edelasse, see tähendab, et ta asus paralleelselt Rootsi territoriaalvete piiriga. Aga kindla peale Rootsi poole peal. Üsna kiiresti sai järele uuritud, kas sel ajal võis olla selles kohas ehk mõni Rootsi allveelaev. Ei olnud. Võtsin Ajaxiga uuesti raadio teel ühendust ja küsisin valveohvitserilt, kas ta oskab nähtud masti või periskoopi kirjeldada. Sain kohe aru, et tegemist oli seda tüüpi allveelaevaga, mida NATO nimetab Whiskeyks. Ja neid kasutasid tol ajal ainult venelased ja poolakad. Usutavasti saad aru, et pärast selle info saamist hakkas mul süda kiiremini lööma. Samas oli mul veel kaks küsimust.”

Von Enke tegi pausi, nagu oodates, et Wallander peaks teadma, mis küsimused need olid. Ukse tagant kostis kaugenevat naeru.