Читать книгу Murelik mees - Хеннинг Манкелль - Страница 4

30. augustil 2007, veidi enne kella kahte päeval sünnitas Linda Ystadi haiglas tütre, Kurt Wallanderi esimese lapselapse. Sünnitus kulges normaalselt, pealegi täpselt sel päeval, mida ämmaemand oli ennustanud. Wallander oli puhkuse võtnud ja püüdis segada ämbritäit tsementi, et välisukse kõrvale verandakatuse alla tekkinud pragusid parandada. See ei õnnestunud eriti hästi, kuid andis talle vähemalt tegevust. Kui telefon helises ja ta kuulis, et võib ennast nüüdsest vanaisaks nimetada, hakkas ta nutma. Teda vallanud võimas tunne muutis ta hetkeks täiesti kaitsetuks.

Helistajaks polnud Linda, vaid lapse isa, ärimees Hans von Enke. Kuna Wallander ei tahtnud tema ees oma tundeid näidata, tänas ta kiiresti helistamise eest, palus Lindat tervitada ja lõpetas kõne.

Hiljem tegi Wallander Jussiga pika jalutuskäigu. Skånes oli hilissuviselt soe, öösel oli olnud äikest ja pärast vihma oli õhk värske ning kerge. Lõpuks ometi võis Wallander endale tunnistada, et oli mitmeid kordi imestanud, miks Linda polnud varem kordagi ilmutanud soovi lapsi saada. Nüüd oli ta juba kolmkümmend seitse, Wallanderi hinnangul oli see emaks saamiseks juba liiga kõrge vanus. Linda sündides oli Mona olnud palju noorem. Wallander oli tütre erinevaid suhteid diskreetselt kõrvalt jälginud, mõned peigmehed olid talle rohkem meeldinud kui teised. Paar korda oli ta olnud kindel, et Linda on lõpuks ometi selle õige leidnud, kuid ühel päeval sai suhe järsku otsa ja Linda ei seletanud kunagi, mis oli selle põhjuseks. Ehkki Wallander ja Linda olid lähedased, oli siiski teemasid, mida nad oma usalduslikes jutuajamistes kunagi ei puudutanud. Nähtamatute tabuteemade hulgas oli ka lapseküsimus.

Tol päeval Mossby tuulisel rannal oli tütar esimest korda rääkinud ka mehest, kellega ta lapse pidi saama. Wallanderi jaoks tuli mehe olemasolu täieliku ootamatusena. Ta oli arvanud, et tütrel pole hetkel kindlat suhet. Kuid ta eksis ja tütre jutt üllatas teda.

Linda oli Hans von Enkega tuttavaks saanud ühiste sõprade juures Kopenhaagenis, kihluspeol. Hans oli pärit Stockholmist, kuid elanud viimased kaks aastat Kopenhaagenis. Ta töötas firmas, mis tegeles eeskätt hedge-fondide loomisega. Esmapilgul oli mees tundunud ülbe ja ärritav. Linda oli üsna kurjalt seletanud, et on viletsa palgaga tavaline politseinik, kellel pole aimugi, mis asi on hedge-fond. Oskas ta seda sõna üldse õigesti hääldadagi? Lugu lõppes sellega, et nad tegid öises Kopenhaagenis pika jalutuskäigu ja leppisid kokku uue kohtumise. Hans von Enke oli Lindast kaks aastat noorem, lapsi tal varasematest suhetest polnud. Mõlemad olid juba üsna suhte alguses, sellest küll omavahel konkreetselt rääkimata, otsustanud lapse muretseda.

Kaks päeva pärast suure uudise kuulutamist tuli Linda isale külla koos mehega, kellega ta oli otsustanud oma elu siduda. Hans von Enke oli pikk ja kõhn, hõredate juuste ja läbitungivate siniste silmadega. Wallander tundis end tema seltsis otsekohe ebakindlalt, mehe väljendusstiil tundus talle võõras ja ta mõtles, mis see küll võiks olla, mis pani Linda just seda meest välja valima. Kui Linda rääkis, et Hansu palk on Wallanderi omast kolm korda suurem ja lisaks on tal õigus iga-aastasele boonusele, mis võib küündida koguni miljoni kroonini, mõtles Wallander süngelt, et tütar on lasknud end rahast ahvatleda. See ärritas teda sedavõrd, et kui ta järgmine kord Lindat nägi, esitas ta tütrele otsekohese küsimuse. Nad istusid tookord Ystadi ühes kohvikus. Linda sai nii vihaseks, et viskas isa kaneelisaiaga ja läks kohvikust minema. Wallander kiirustas talle tänaval järele ja palus vabandust. Ei, küsimus pole rahas, selgitas tütar. Tegu on suure ja tõelise armastusega, mida Linda polnud kunagi varem elus kogenud.

Wallander otsustas, et püüab oma tulevasse väimehesse soojemalt suhtuda. Interneti ja tema pangaasju korraldava Ystadi pangaametniku abil selgitas Wallander väimehe firma kohta välja nii palju, kui sai. Ta sai selgeks, mis on hedge-fondid ja veel palju muudki, millel tänapäeva rahandusfirma tegevus väidetavalt põhineb. Ta võttis vastu Hans von Enke küllakutse Kopenhaagenisse ja käis vaatamas ka firma kallist kontorit Rundetårnis. Hiljem kutsus Hans ta lõunale ja kui Wallander Ystadi tagasi sõitis, ei tundnud ta enam säärast alaväärsuskompleksi nagu nende esimesel kohtumisel. Autost helistas ta Lindale ja ütles, et on nüüd hakanud tütre väljavalitut hindama.

„Tal on üks viga,” ütles Linda. „Tal on liiga hõredad juuksed. Muus osas on ta hea.”

„Ma ootan seda päeva, kui saan talle oma kabinetti näidata.”

„Ma juba näitasin. Eelmisel nädalal, kui ta siin käis. Kas sulle polegi räägitud?”

Loomulikult polnud keegi Wallanderile midagi öelnud. Õhtul istus ta oma köögilaua äärde, võttis hariliku pliiatsi ja arvutas välja Hans von Enke aastapalga. Lõplik summa hämmastas teda. Taas tundis ta mõningast ebamugavust. Tema ise teenis pärast pikki aastaid pisut alla 40 000 krooni kuus. Ta pidas seda üsnagi kõrgeks palgaks. Kuid abielluma ei hakka ju ometi tema, vaid Linda. Kas ta leiab rahast õnne või mitte, see ei puutu Wallanderisse.

Märtsis kolisid Linda ja Hans Rydsgårdi lähedale noore rahandustegelase ostetud suurde majja. Hans hakkas sealt Kopenhaagenisse tööle käima ja Linda elu jätkus endistviisi. Kui nad olid end sisse seadnud, küsis Linda, kas Kurt saaks ülejärgmisel laupäeval nende juurde õhtusöögile tulla. Hansu vanemad pidid külla tulema ja loomulikult tahtsid nad ka Linda isaga kohtuda.

„Ma rääkisin emaga,” ütles Linda.

„Kas ta tuleb?”

„Ei.”

„Miks?”

Linda kehitas õlgu.

„Ma arvan, et ta on haige.”

„Mis tal siis viga on?”

Linda vaatas talle enne vastamist pikalt otsa.

„Viinakatk. Ma usun, et ta joob praegu rohkem kui kunagi varem.”

„Seda ma ei teadnud.”

„Sa ei tea nii mõndagi.”

Loomulikult võttis Wallander vastu kutse õhtusöögile, kus ta pidi Hans von Enke vanematega tuttavaks saama. Isa, Håkan von Enke, oli olnud kapten niihästi allveelaeval kui ka allveelaevade leidmisele spetsialiseerunud tavalistel alustel. Linda arvas, ehkki ta polnud kindel, et mingil perioodil oli tulevane äi kuulunud ka staapi, mille ülesandeks on otsustada, millal väeüksused võivad vaenlase pihta tule avada. Hans von Enke ema nimi oli Louise ja ta oli olnud keeleõpetaja. Õdesid-vendi ei olnud, Hans oli ainuke laps.

„Ma pole harjunud aadlikega suhtlema,” ütles Wallander süngelt, kui Linda oli lõpetanud.

„Nad on inimesed nagu kõik teisedki. Ma usun, et teil on omavahel palju rääkida.”

„Millest?”

„Eks seda ole näha. Ära ole nii negatiivne!”

„Ma ei ole negatiivne! Ma lihtsalt küsin.”

„Kell kuus hakkame sööma. Tule õigeks ajaks. Ja ära Jussit kaasa võta. Ta tekitab ainult segadust.”

„Jussi on väga sõnakuulelik koer. Kui vanad ta vanemad on?”

„Håkan saab seitsekümmend viis, Louise on mõni aasta noorem. Muuseas, Jussi ei kuula üldse sõna, seda peaksid ju sina tema küündimatu kasvatajana ometi teadma. Jumal tänatud, et sul minuga paremini läks.”

Ta läks ruumist välja enne, kui Wallander jõudis vastata. Korraks proovis ta vihastada selle peale, et tütrele alati viimane sõna jäi. Katse nurjus ja ta kummardus taas oma paberite kohale.

Sel laupäeval, kui Wallander Ystadist välja sõitis, et Hans von Enke vanematega kohtuda, sadas aastaaja kohta ebatavaliselt pehmet uduvihma. Ta oli varahommikust saadik oma kabinetis istunud, et jumal teab mitmes kord relvakaupmehe surma ja röövitud revolvrite uurimise tähtsamaid peatükke läbi lugeda. Muidugi, kahe röövli isik oli neil arvatavasti õnnestunud tuvastada, kuid tõendeid veel ei olnud. Ma ei aja taga võtit, mõtles ta, vaid kõigest võtmekimbu kauget kõlinat. Ta oli mahuka materjaliga jõudnud poole peale, kui kell juba kolm sai. Ta otsustas koju sõita, mõned tunnid magada ja end siis õhtusöögiks riidesse panna. Linda oli öelnud, et Hans von Enke vanemad on tema jaoks ehk natuke liiga ametlikud, kuid just sellepärast soovitas ta isal parima ülikonna selga panna.

„Mul on ainult see üks ülikond, mida ma matustel kannan,” ütles Wallander. „Aga võib-olla ei peaks ma valge lipsuga tulema?”

„Sa ei pea üldse tulema, kui see sulle nii vastumeelt on.”

„Tegin ainult nalja.”

„Ei olnud naljakas. Sul on vähemalt kolm sinist lipsu, vali üks neist.”

Südaöö paiku taksoga Löderupi tagasi sõites mõtles Wallander, et õhtu oli kujunenud tunduvalt meeldivamaks, kui ta oli oodanud. Niihästi vana kapten kui ka tema abikaasa olid osutunud inimesteks, kellega saab rääkida. Ta oli võõraste suhtes alati valvas, arvates, et need peavad tema politseis töötamise fakti rohkem või vähem põlastusväärseks. Kuid Hansu vanemate puhul polnud ta midagi taolist märganud. Vastupidi, nad tundsid pealtnäha siirast huvi tema töö vastu. Håkan von Enkel olid lisaks oma kindlad seisukohad niihästi politsei organisatsiooni kui ka erinevate tuntud kuritegude uurimise juures tehtud vigade suhtes, millega ka Wallander kaldus nõustuma. Tema omakorda sai võimaluse esitada küsimusi allveelaevade, Rootsi mereväe ja Rootsi kaitsejõududes tehtavate kärbete kohta; vastused olid asjatundlikud ja lõbusad. Louise von Enke ei rääkinud palju, enamasti istus ta sõbralikult naeratades ja kuulas laua ümber toimuvat vestlust.

Kui takso oli tellitud, saatis Linda ta üle õue väravani. Tütar hoidis tal käe alt kinni ja toetas pea isa õlale. Seda tegi ta ainult siis, kui oli isaga rahul.

„Ma käitusin niisiis hästi,” ütles Wallander.

„Paremini kui kunagi varem. Sa ju oskad küll, kui tahad.”

„Tahan mida?”

„Kenasti käituda. Ja koguni esitada intelligentseid küsimusi teemadel, mis ei puuduta politseitööd.”

„Nad meeldisid mulle. Aga naise kohta ei saanud ma küll väga palju teada.”

„Louise’i kohta? Ta ongi selline. Ta ei räägi palju. Aga ta oskab paremini kuulata kui kõik ülejäänud kokku.”

„Mulle jättis ta natuke salapärase mulje.”

Nad olid tee peale jõudnud ja seisid kogu õhtu sadanud uduvihma eest puu alla varju.

„Ma ei tea kedagi, kes oleks nii salapärane nagu sina,” ütles Linda. „Ma arvasin aastaid, et sul on midagi varjata. Aga ma olen õppinud, et ainult osa neist, kes on salapärased, ka tõepoolest varjavad midagi.”

„Ja mina pole niisugune?”

„Minu meelest mitte. On mul õigus?”

„Ma arvan küll. Aga võib-olla on inimesel mõnikord saladusi, mida ta ise ei teagi?”

Takso tuled lõikasid läbi pimeduse. See oli minibussitaoline sõiduk, need muutusid taksofirmades üha tavalisemaks.

„Ma ei salli neid busse,” porises Wallander.

„Ära nüüd hakka. Ma toon homme su auto ära.”

„Pärast kümmet olen ma majas. Mine nüüd tuppa tagasi ja uuri järele, mis nad minust arvasid. Ma tahan homseks ettekannet.”

Tütar tuli autoga järgmisel päeval enne ühtteist.

„Hästi,” ütles ta nagu tavaliselt ilma koputamata kabinetti astudes.

„Mis tähendab „hästi”?”

„Nad arvasid sinust hästi. Håkanil oli naljakas väljend. Ta ütles, et „sinu isa on perekonna jaoks erakordne leid”.”

„Ma ei saa aru, mida see tähendab.”

Linda pani autovõtmed lauale. Tal oli kiire, sest kavatses tulevase äia ja ämmaga väljasõidule minna. Wallander heitis pilgu aknast välja. Pilved hakkasid tasapisi hajuma.

„Kas te kavatsete abielluda?” küsis ta, enne kui Linda uksest välja läks.

„Nad käivad päris kõvasti peale,” vastas tütar. „Ma oleksin tänulik, kui sina omakorda seda nõudma ei hakkaks. Vaatame enne, kas me sobime kokku.”

„Aga te saate ju lapse?”

Linda oli läinud. Wallander kuulis tema kiireid samme, vastu põrandat kõpsuvaid saapakontsi. Ma ei tunne oma tütart, mõtles ta. Kunagi ma arvasin, et tunnen. Nüüd saan aru, et ta jääb mulle aina võõramaks.

Ta läks akna juurde ja vaatas vana veetorni, tuvisid, puid ja üha hõredamaks jäävate pilvede vahelt paistvat sinist taevast. Ta tundis sügavat muret, tajus suurt üksildust. Või tuli see hoopis tema enda seest? Tundus, nagu muutuks ta märkamatult liivakellaks, millest liiv hääletult välja voolab. Ta vaatas tuvisid ja puid, kuni äng tasapisi järele andis. Siis istus ta kirjutuslaua taha ja asus taas lauale virna laotud ettekannete kallale.

Seitse kuud hiljem, oktoobri keskpaigaks, olid Wallander ja tema kolleegid nii kaugel, et said minna prokuröri juurde ja taotleda nelja kahtlusaluse vahi alla võtmist. Kaks neist olid Poola kodanikud, kes tuvastati relvapoe valvekaamera salvestuste järgi. Lisaks oli politsei kogunud piisavalt tõendeid kahe Göteborgi mehe vastu; mõlemad olid seotud endisest Jugoslaaviast pärit sisserändajate juhitud kuritegelike jõukudega. Taas mõtles Wallander Lenarpis peaaegu kakskümmend aastat tagasi toimunud jõhkra rünnaku peale. Kui selgus, et nende korraldajad olid välismaalased, viis see mitmete rassistlike vägivallategudeni, muu hulgas rünnati põgenikelaagreid ja tapeti üks täiesti süütu inimene. See oli kohutav aeg.

Pika ja sageli trööstitu uurimise jooksul oli Wallander aru saanud, et kaks naiskolleegi, kellega ta koos töötab, on tublid politseinikud. Tema respekt nende vastu üha kasvas ja tundus, et ta oli osa oma viimastel aastatel kaotatud energiast tagasi saanud. Eriti sügavat muljet avaldas talle Kristina Magnussoni selge pilk ja visadus. Politseimaja koridorides piilus ta naist salaja edasi.

Suve jooksul kirjutati Hanna Hansson haiglast välja. Ta oli ühest silmast pimedaks jäänud ja kannatas seljavigastuse all. Wallander vestles ühe tema tütrega, kes pidas Hörby lähedal ratsatalu.

„Silma ta tagasi ei saa,” ütles tütar. „Ja arstid ei saa tema seljavalu leevendamiseks eriti palju teha. Aga palju hullem on üks teine asi. Kas teate, mis?”

„Tema mees on surnud.”

„See on nii enesest mõistetav, et seda pole vaja öeldagi. Aga väljaütlemata asi?”

Wallander ei taibanud, mis vastust temalt oodatakse.

„Hirm,” ütles tütar. „Ta on hakanud inimesi kartma. Ta kardab välja minna, kardab magama jääda, kardab üksi olla. Kuidas seda ravitakse? Kuidas selle eest kedagi karistada saaks?”

„Hea prokurör veenab kohut, et kuritegu on erakordselt jõhker,” ütles Wallander.

Tütar raputas pead. Ta kahtles, tegelikult olid ka Wallanderil oma kahtlused. Rootsi kohtud üllatasid teda sageli negatiivselt, kui oli vaja otsustada, kas kuritegu oli jõhker või mitte.

„Võtke nad lihtsalt kinni,” ütles tütar enne Wallanderi kabinetist lahkumist. „Ärge laske neil karistusest pääseda.”

Wallander kuulas kaks vahi alla võetud poolakat esimene kord ise üle. Mõlemad olid noored, mitte üle kahekümne. Nad silmitsesid teda põlastavalt ja ütlesid oma tõlkide kaudu, et neil pole relvarööviga mitte mingit pistmist, nad polnud sel ajal koguni Rootsiski, ja et nad ei kavatse edasistele küsimustele vastata. Wallander säilitas siiski külma närvi, ehkki pidi alla suruma tahtmise neile paar korda kõvasti vastu kõrvu anda. Pikkamööda õnnestus tal üks poistest murda, ühel novembripäeval hakkas too järsku rääkima. Pärast seda käis asi kiiresti. Staffanstorpi ühest korterist leidis politsei rohkem kui pooled varastatud relvadest, Stockholmi ühes eeslinnas tehtud läbiotsimise käigus leiti veel neli. Kui kohtuprotsess detsembris algas, oli puudu veel ainult kolm varastatud relva. Samal hommikul kogus Wallander oma meeskonna politseimaja nõupidamisruumi kohvi jooma ja stritslit sööma. Ta kavatses öelda mõned tunnustavad sõnad, kuid loobus sellest mõttest, niisiis räägiti peamiselt käimasolevatest palgaläbirääkimistest ja üldisest rahulolematusest riigi politseijuhtkonna pidevate ümberkorralduste ja arusaamatute prioriteetide suhtes.

Wallander pidas jõule koos Linda perega. Ta vaatas oma ikka veel nimetut lapselast imetluse ja vaikse rõõmuga. Linda ütles, et tüdruk on tema moodi, eriti silmad, kuid kui palju Wallander ka ei pingutanud, ei näinud ta mingit sarnasust.

„Tüdrukul peaks nimi olema,” ütles ta, kui nad jõululaupäeval veini jõid.

„Küll see tuleb,” vastas Linda.

„Ma arvan, et õige nimi annab ühel päeval endast ise märku,” sõnas Hans.

„Miks minu nimi on Linda?” küsis tütar ootamatult. „Kust see pärit on?”

„See oli minu idee,” vastas Wallander. „Mona tahtis sulle teist nime panna, ma enam ei mäleta, millist. Aga minu jaoks olid sa algusest peale Linda. Sinu vanaisa seevastu leidis, et sulle peaks panema nimeks Venus.”

„Venus?”

„Tead ju küll, et ta oli mõnikord vähe imelik. Kas sulle ei meeldi su nimi?”

„Mul on hea nimi,” vastas tütar. „Ja ära muretse. Kui me abiellume, siis ma nime ei vaheta. Minust ei saa kunagi Linda von Enket.”

„Võib-olla peaksin mina Wallanderi nime võtma,” ütles Hans. „Aga ma arvan, et mu vanemad paneksid pahaks.”

Jõulude ja uue aasta vahel tegeles Wallander aasta jooksul kogunenud paberite hulgas korra loomisega. See oli tal paljude aastate jooksul kujunenud harjumus – teha ruumi tulevale aastale. Jaanuari alguses oli oodata relvaröövi kohtuotsust. Wallander oli rääkinud prokuröriga, too nõudis süüalustele kõige karmimat karistust ja advokaatidel polnud erilisi vastuväiteid. Ta julgeb Hanna Hanssoni tütrele edaspidi puhta südametunnistusega silma vaadata.

Läkski nii, nagu ta arvas. Kohtunikud olid karmid. Mõrvas ja peksmises süüdistatavad poolakad said kaheksa-aastase vanglakaristuse. Wallander oli kindel, et edasikaebamine kõrgema astme kohtusse karistust märkimisväärselt ei leevenda.

Kohtuotsuse väljakuulutamise päeva õhtul otsustas Wallander kodus olla ja filmi vaadata. Ta oli paraboolantenni ostnud ja nüüd näitas telekas mitut erinevat filmikanalit. Ta pani teenistusrelva taskusse, et see kodus ära puhastada. Laskmine oli pikaks ajaks unarusse jäänud ja ta teadis, et peab hiljemalt veebruari alguses lasketiiru harjutama minema. Kirjutuslaud polnud küll päris tühi, kuid tema vastutusel ei olnud ühtki kiireloomulist juhtumit. Võib vabalt filmi vaadata, homme on äkki juba liiga hilja.

Aga kui ta koju jõudis ja Jussiga jalutamas ära käis, tundis ta järsku rahutust. Vahel valdas teda tühjade põldude vahel üksildasena seisvas majas mahajäetuse tunne. Nagu vrakk, mõtles ta. Ma olen nagu pruunile savimullale paisatud vrakk. See rahutus läks tavaliselt peagi mööda. Kuid sel õhtul ei tahtnud painav tunne kuidagi järele anda. Ta istus köögilaua taha, laotas ajalehe alla ja puhastas oma relva ära. Juba enne kaheksat sai ta sellega ühele poole. Ta ei teadnud isegi, kust mõte talle pähe tuli. Ta tegi kiire otsuse, vahetas riided ja sõitis Ystadi tagasi. Talvel oli linn peaaegu täiesti välja surnud, eriti argipäevaõhtuti. Linnas oli üksnes kaks või kolm õhtuti avatud baari või restorani. Wallander parkis auto ja läks väljakuäärsesse restorani. Külastajaid oli vähe. Ta istus nurgalauda, tellis eelroa ja pudeli veini. Toitu ja veini oodates kallas ta mõned kokteilid kõrist alla. Talle tundus, et joob oma rahutuse leevendamiseks. Kui söök lauda toodi ja kelner ta veiniklaasi täitis, oli ta juba purjus.

„Siin pole rahvast,” ütles Wallander. „Kus kõik kliendid on?”

Kelner kehitas õlgu.

„Siin neid igal juhul ei ole. Loodetavasti toit maitseb.”

Wallander sorkis kahvliga sööki. Veinipudeli tühjendamiseks kulus tal aga vähem kui pool tundi. Ta otsis mobiiltelefoni välja ja lehitses aadressiraamatut. Tal oli tahtmine kellegagi rääkida. Aga kellega? Ta pani telefoni käest, sest ei tahtnud kellelegi reeta, et ta purjus on. Veinipudel oli tühi ja ta oli joonud rohkem kui tarvis. Kuid ometi tellis ta tassi kohvi ja klaasi konjakit, kui kelner tuli ütlema, et restoran pannakse peagi kinni. Lauast tõustes lõi ta vaaruma. Kelner vaatas teda väsinud pilguga.

„Takso,” ütles Wallander.

Telefon oli baarileti kõrval seinal, kelner tellis talle takso. Wallander seisis ja märkas, et ta kõigub. Kelner pani toru hargile ja noogutas.

Kui Wallander tänavale jõudis, puhus lõikavalt külm tuul. Ta istus takso tagaistmele ja kui auto tema õuele keeras, oli ta peaaegu magama jäänud. Ta jättis riided põrandale hunnikusse ja uinus kohe voodisse jõudes.

Pool tundi pärast Wallanderi uinumist tuli politseimajja keegi mees. Ta oli ärritunud ja nõudis kokkusaamist valves oleva politseinikuga. Selleks juhtus olema Martinsson.

Mees ütles, et ta on kelner. Siis pani ta Martinssoni ette lauale kilekoti. Kotis oli relv, täpselt samasugune nagu Martinssonil endal.

Kelner teadis ka oma kliendi nime, sest Wallander oli aastate jooksul linnas tuntuks saanud.

Martinsson kirjutas kuriteoavalduse ja jäi seejärel tükiks ajaks istuma ning relva vahtima.

Kuidas võis Wallander oma teenistusrelva maha unustada? Ja miks ta selle kõrtsi minnes kaasa võttis?

Martinsson vaatas kella, südaöö oli juba möödas. Tegelikult oleks ta pidanud Wallanderile helistama, kuid loobus sellest mõttest.

Tuli oodata järgmise päevani. Ees ootavale mõeldes tundis ta ebamugavust.