Читать книгу Murelik mees - Хеннинг Манкелль - Страница 5

Kui Wallander järgmisel päeval politseimajja tuli, ootas teda valvelauas Martinssoni teade. Wallander vandus endamisi. Tal oli pohmell ja sees keeras. Kui Martinsson tahab temaga kohe rääkida, siis tähendab see ainult seda, et on juhtunud midagi, mis eeldab väga tungivalt Wallanderi kohalolekut. Kui sellega ometi oleks paar päeva kannatanud, mõtles ta. Või vähemalt mõne tunni. Ta ei tahtnud praegu muud kui oma kabineti ukse kinni panna, telefoni hargilt ära tõsta ja proovida natuke veel magada, jalad laual. Ta riputas jope nagisse, jõi laual seisnud avatud mineraalveepudeli tühjaks ja läks siis otsejoones oma endisesse kabinetti, mis kuulus nüüd Martinssonile.

Wallander koputas ja astus sisse. Martinssoni näoilme järgi taipas ta kohe, et juhtunud on midagi tõsist. Wallander sai kolleegi meeleoludest alati aru, see oli tähtis, sest Martinssoni tujud pendeldasid pidevalt energilise rõõmsameelsuse ja masenduse vahel.

Wallander võttis istet.

„Mis juhtunud on? Sa ei jäta mulle kunagi sääraseid kirjalikke teateid valvelauda, kui asi pole tõsine.”

Martinsson silmitses teda üllatusega.

„Kas sa üldse ei taipa, millest ma sinuga rääkida tahan?”

„Ei. Kas ma peaksin või?”

Martinsson ei vastanud. Ta vaatas endiselt ainiti Wallanderit, too tundis varasemast veelgi tugevamat iiveldust.

„Ma ei kavatse siin mõistatama hakata,” ütles Wallander lõpuks. „Mis sa tahtsid?”

„Sul pole ikka veel aimu, millest ma sinuga rääkida tahan?”

„Ei ole.”

„See teeb asja tegelikult veelgi hullemaks.”

Martinsson tõmbas sahtli lahti, võttis sealt Wallanderi teenistusrelva ja pani selle enda ette lauale.

„Arvatavasti saad nüüd aru, mida ma mõtlen?”

Wallander vahtis relva. Sisikonda haaras jäine õud, see tõrjus pohmelli ja iivelduse peaaegu olematuks. Talle meenus, et oli eelmisel õhtul relva puhastanud. Aga mis edasi sai? Ta püüdis pingsalt meelde tuletada. Köögilaualt oli tema teenistusrelv nüüd Martinssoni lauale sattunud. Mis vahepeal juhtus, kuidas relv oli jõudnud siia, kus ta nüüd on – sellest polnud tal aimugi. Tal polnud ühtegi seletust ega õigustust.

„Sa läksid eile õhtul kõrtsi,” ütles Martinsson. „Miks sa sinna relva kaasa võtsid?”

Wallander raputas uskumatult pead. Ta ei suutnud ikka veel meenutada. Oli ta Ystadi sõites relva tasku pistnud? Kui imelik see ka ei tundunud, siis nähtavasti nii see oligi.

„Ma ei tea,” tunnistas Wallander. „Mul on selle koha peal must auk. Räägi sina.”

„Kelner tuli südaöö paiku siia,” ütles Martinsson. „Ta oli endast väljas, sest oli leidnud su relva diivanilt, kus sa istusid.”

Wallanderi peast vilksatasid läbi üksikud mälukatked. Võib-olla võttis ta relva jopetaskust välja, kui telefoni otsis? Aga kuidas võis ta selle maha unustada?

„Ma ei tea üldse, mis toimus,” ütles ta. „Aga ilmselt panin relva enne väljaminekut taskusse.”

Martinsson tõusis püsti ja tegi ukse lahti.

„Kas sa kohvi tahad?”

Wallander raputas pead. Martinsson kadus koridori. Wallander tõmbas relva lähemale ja nägi, et see on laetud. Veel hullem. Ta hakkas higistama. Peast sööstis välguna läbi mõte end maha lasta. Ta keeras relva nii, et selle toru jäi akna poole. Martinsson tuli tagasi.

„Saad sa mind aidata?” küsis Wallander.

„Seekord mitte. Kelner tundis su ära. See on võimatu. Sa pead siit otsejoones ülemuse juurde minema.”

„Oled sa temaga juba rääkinud?”

„Oleks olnud määrustevastane, kui ma poleks seda teinud.”

Wallanderil polnud enam midagi öelda. Nad istusid vaikides. Wallander püüdis mingit väljapääsu leida, teades samas, et seda pole olemas.

„Mis nüüd edasi saab?” küsis ta lõpuks.

„Ma otsisin tööeeskirjadest lahendust. Loomulikult algatatakse sisejuurdlus. Muidugi on ka oht, et kelnerile, tema nimi on muuseas Ture Saage, kui sa seda juba ei teadnud, tuleb pähe loost ajakirjandusele rääkida. Õige uudise eest võib tänapäeval rahagi saada. Supi sisse sattunud purjus politseinikud võivad lehe läbimüüki päris kenasti suurendada.”

„Sa palusid tal ju ometi vait olla?”

„Või veel! Ma koguni ütlesin, et käimasoleva politseiuurimise lekitamine võib olla karistatav. Paraku nägi ta mind vist läbi.”

„Kas ma peaksin temaga rääkima?”

Martinsson kummardus üle laua tema poole. Wallander nägi, et kolleeg on väsinud ja rusutud. See kurvastas teda.

„Kui mitu aastat me oleme koos töötanud? Kakskümmend? Rohkem? Alguses olid sina see, kes mind korrale kutsus. Õigusega. Sõimasid, aga jagasid ka kiitust. Nüüd on minu kord sulle öelda: ära tee mitte midagi! Mida iganes sa ka ette võtad, teeb see asja ainult hullemaks. Sa ei räägi kelner Ture Saagega, sa ei räägi mitte kellegagi peale Lennarti. Ja sul tuleb kohe tema juurde minna. Ta ootab.”

Wallander noogutas ja tõusis püsti.

Martinssoni hääletoonist sai Wallander aru, et väljavaated pole eriti head.

Wallander sirutas käe, et oma relva võtta. Martinsson raputas pead.

„Selle jätame siia,” ütles ta.

Wallander läks koridori. Möödus Kristina Magnusson, kohvikruus käes. Naine noogutas. Wallander taipas, et ta teab. Seekord ei pööranud ta ringi, et naise figuuri vaadata. Selle asemel läks ta WC-sse ja pani ukse lukku. Kraanikausi kohal rippuv peegel oli mõrane. Täpselt nagu mina, mõtles Wallander. Ta loputas nägu, kuivatas end ja uuris oma punaseid silmi. Pragu lõikas näo keskelt pooleks.

Wallander istus WC-potile. Lisaks häbile ja hirmule kordasaadetu pärast tajus ta veel üht tunnet. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Ta ei suutnud meenutada, et oleks teenistusrelva hoidmisel kordagi reeglite vastu eksinud. Kui ta relva koju viis, lukustas ta selle alati relvakappi, seal oli ka haavlipüss, millega ta mõnikord koos naabritega jänesejahil käis. Miski näris teda sügavamalt kui purjusolek. Tegu oli teistsuguse unustamisega, mis oli talle võõras. Pimedusega, kus ta ei suutnud süüdata ühtegi tuld.

Ta istus üle kahekümne minuti WC-s, tõusis siis püsti ja läks politseiülema kabineti poole. Kui Martinsson helistas ja ütles, et ma olen teel, siis nad vist arvavad, et ma olen jalga lasknud, mõtles ta. Aga nii hull see asi ei ole.

Pärast kahte naissoost politseiülemat oli aasta tagasi Ystadi uueks politseijuhiks tulnud Lennart Mattson. Ta oli noor, pisut üle neljakümne, ja teinud politseibürokraatias, kust enamik ülemusi nüüdsel ajal paika määrati, hämmastavalt kiiret karjääri. Nagu enamik teisigi aktiivseid politseinikke, pidas Wallander taolist ametissemääramist politsei töösuutlikkuse mõttes pahaendeliseks. Asja ei teinud paremaks seegi, et Mattson oli pärit Stockholmist ja kurtis natuke liiga tihti, et tal on raske Skåne murrakust aru saada. Wallander teadis, et mõned kolleegid rääkisid Mattsoniga asju ajades sihilikult võimatut murret. Wallander taolistes pahatahtlikes meeleavaldustes aga ei osalenud. Ta oli otsustanud omaette hoida ja Mattsoni tegemistesse mitte sekkuda, vähemalt seni, kui too ennast liiga palju politsei otsesesse töösse ei sega. Tundus, et ka Mattson suhtub temasse respektiga, ja seetõttu polnud Wallanderil uue ülemusega ühtegi probleemi olnud.

Kuid ta mõistis, et see aeg on nüüd lõplikult möödas.

Kabineti uks oli praokil. Wallander koputas ja astus Mattsoni kõrget, peaaegu kiledat häält kuuldes sisse.

Nad istusid kireva kangaga kaetud diivanitele, mis olid kabinetti suure vaevaga sisse pressitud. Mattson oli välja arendanud tehnika olla võimalikult harva jutuajamise algatajaks, isegi siis, kui ta ise oli kellegi enda juurde välja kutsunud. Käisid jutud, et riigi politseiameti konsultant oli koos Mattsoniga pool tundi vaikinud. Siis tõusis konsultant püsti, lahkus sõnagi lausumata ruumist ja lendas Stockholmi tagasi.

Wallanderil käis peast läbi mõte, et võib-olla peaks ta demonstratiivselt vait olema. Kuid iiveldus läks aina hullemaks, ta pidi välja värske õhu kätte saama.

„Mul pole juhtunule mingit seletust,” alustas ta. „Ma saan aru, et see on täiesti lubamatu ja sul tuleb abinõud tarvitusele võtta.”

Mattson oli oma küsimused nähtavasti varem valmis mõelnud, sest need tulid ilma igasuguse viivituseta.

„Kas seda on ka varem juhtunud?”

„Seda, et ma olen relva kõrtsi unustanud? Loomulikult mitte!”

„Kas sul on alkoholiga probleeme?”

Wallander kortsutas küsimuse peale kulmu. Kust Mattson seda võtab?

„Ma joon mõõdukalt,” ütles Wallander. „Nooremana jõin ma nädalavahetustel päris palju. Aga nüüd enam mitte.”

„Ometigi läksid sa tööpäeva õhtul välja lakkuma?”

„Ma ei lakkunud, ma sõin õhtust.”

„Pudel veini, mitu kokteili ja konjak kohvi juurde?”

„Kui sa juba tead, miks sa siis küsid? Aga ma ei nimeta seda lakkumiseks. Ma arvan, et ükski mõistlik inimene ei nimetaks. Lakkumine on see, kui kulistad viina, jood selleks, et purju jääda, muud midagi.”

Mattson mõtles enne järgmise küsimuse esitamist järele. Kile hääletoon ärritas Wallanderit ja ta mõtles, kas tema vastas istuval mehel on üldse aimu, millised valusad läbielamised tavalise politseitööga võivad kaasneda.

„Umbes kakskümmend aastat tagasi pidasid kolleegid su kinni, kui sa purjuspäi autot juhtisid. Nad summutasid kogu loo ja mitte midagi ei juhtunud. Nii et minu küsimus sinu võimaliku alkoholiprobleemi kohta on õigustatud, eriti nüüd, mil see on toonud kaasa nii õnnetud tagajärjed.”

Wallander mäletas toda sündmust liigagi hästi. Ta oli käinud Malmös Monaga õhtust söömas. See oli pärast lahutust, perioodil, mil ta ikka veel uskus, et suudab veenda naist koju tagasi tulema. Õhtu lõppes tüliga ja ta nägi, kuidas keegi võõras mees Monale restorani ette autoga järele tuli. Lahvatanud armukadedus ärritas teda sedavõrd, et ta ei suutnud olukorda enam kainelt hinnata ja sõitis koju tagasi, ehkki oleks pidanud hotelli minema või autos magama. Enne Ystadi pidasid ööpatrullis olnud kolleegid ta kinni. Nad sõidutasid ta koju, parkisid tema auto ära ja pärast seda ei juhtunud rohkem midagi. Üks teda tookord kinni pidanud politseinikest oli nüüdseks surnud, teine pensionil. Kuid jutt liigub politseimajas järelikult endiselt. See üllatas teda.

„Ma ei eita seda. Aga nagu sa isegi ütlesid, oli see kakskümmend aastat tagasi. Ja ma jään selle juurde, et mul ei ole alkoholiprobleeme. Miks ma tööpäeva õhtul välja läksin, on minu arust ainult minu enda, mitte teiste asi.”

„Ma pean abinõud tarvitusele võtma. Sul on puhkust saada ja praegu ei vastuta sa ühegi tõsisema uurimise eest, niisiis soovitan, et sa võtad nädala puhkust. Loomulikult algatatakse ka sisejuurdlus. Rohkem ei saa ma hetkel öelda.”

Wallander tõusis püsti. Mattson jäi istuma.

„Kas tahad veel midagi lisada?” küsis ta.

„Ei,” vastas Wallander. „Ma teen, nagu sa ütled. Võtan puhkuse ja sõidan koju.”

„Oleks muidugi hea, kui sa oma relva siia jätaksid.”

„Ega ma idioot ei ole,” ütles Wallander. „Kuigi sina arvad ehk teisiti.”

Wallander läks otsejoones oma kabinetti ja võttis jope. Siis lahkus ta politseimajast garaaži kaudu, et koju sõita. Talle torkas pähe, et pärast eilset võib tal veel praegugi alkoholi veres olla. Aga ega hullemaks enam minna ei saa, niisiis sõitis ta otse koju. Oli hakanud lõõtsuma tugev kirdetuul. Autost majja minnes Wallander lõdises. Jussi hüppas oma aedikus. Aga Wallander ei jaksanud mõeldagi, et peaks koeraga jalutama minema. Ta võttis riidest lahti, puges voodisse ja jäi magama. Kui ta ärkas, oli kell juba kaksteist. Ta lamas liikumatult, silmad lahti, ja kuulatas majaseinu kangutavat tuult.

Taas hakkas teda närima tunne, et midagi on valesti. Ootamatult langes kogu ta elu peale vari. Kuidas on võimalik, et ta polnud ärgates relva puudumist märganudki? Tundus, nagu oleks tema asemel tegutsenud keegi teine, ja seejärel tema mälu sulgenud, et ta teada ei saaks, mis on juhtunud.

Ta tõusis üles, pani riided selga ja püüdis natuke süüa, ehkki sees keeras endiselt. Tuli tahtmine endale hoopis klaas veini valada, aga ta tõrjus selle eemale. Ta pesi parajasti nõusid, kui Linda helistas.

„Ma olen juba teel,” ütles ta. „Tahtsin ainult kindel olla, et sa oled kodus.”

Linda lõpetas kõne, enne kui ta jõudis sõnagi öelda. Kakskümmend minutit hiljem oli Linda kohal, magav laps süles. Linda istus isa vastu pruunile nahkdiivanile, mille Wallander oli ostnud samal aastal, kui nad Ystadi kolisid. Laps magas tugitoolis. Kurt tahtis lapsest rääkida, aga Linda raputas pead. Hiljem, mitte praegu, muud asjad on hetkel tähtsamad.

„Ma kuulsin, mis juhtus,” ütles ta. „Ometigi tundub mulle, nagu oleks ma pidanud seda varem teadma.”

„Kas Martinsson helistas sulle?”

„Ta helistas pärast sinuga rääkimist ja oli väga õnnetu.”

„Mitte nii õnnetu nagu mina,” vastas Wallander.

„Räägi nüüd mulle see osa, mida ma ei tea.”

„Kui sa tulid mind üle kuulama, siis võid sama hästi kohe ära minna.”

„Ma tahan lihtsalt teada. Sinust oskasin ma kõige vähem oodata, et sa millegi taolisega hakkama saad.”

„Keegi pole surnud,” ütles Wallander. „Keegi pole isegi viga saanud. Pealegi võib ükskõik kes ükskõik millega hakkama saada. Seda olen ma eluaeg teadnud.”

Siis rääkis ta kogu loo rahutusest, mis oli teda kodust välja sundinud, kuni selleni, et ta ei teadnud, miks ta oli relva kaasa võtnud. Kui ta lõpetas, istus tütar tükk aega vaikides.

„Ma usun sind,” ütles ta lõpuks. „Kõik, mis sa mulle räägid, kõneleb mulle sinu elust ainult üht. Sa oled liiga üksi. Sa kaotad ootamatult kontrolli ja lähedal pole mitte kedagi, kes suudaks sind rahustada või takistada sind minema tormamast. Aga mul on ikkagi veel üks küsimus.”

„Milline?”

„Kas sa oled mulle kõigest rääkinud? Või on midagi, mida sa pole öelnud?”

Wallander kaalus kiiresti, kas peaks rääkima tütrele kummalisest hämarusest, mis näib ta peale laskuvat. Kuid ta raputas ainult pead, rohkem polnud midagi öelda.

„Mis sa arvad, mis edasi saab?” küsis Linda. „Ma ei mäleta, mis reeglid niisugusel puhul kehtivad.”

„Alustatakse sisejuurdlust. Rohkem ei tea ma midagi.”

„Kas võib olla oht, et sa oled sunnitud töölt ära tulema?”

„Vallandamise jaoks olen ma vist liiga vana. Pealegi pole see, mis ma tegin, nii jäme rikkumine. Aga võib-olla nad nõuavad, et ma läheksin pensionile.”

„Kas see poleks mõnus?”

Wallander sõi õuna, kui tütar seda küsis. Ta virutas õunasüdame vihaga vastu seina.

„Kas sa ise äsja ei öelnud, et minu probleemiks on üksindus?” röögatas ta. „Mis siis saab, kui ma pensionile pean minema? Siis pole mul enam üldse midagi!”

Laps ärkas Wallanderi ärritunud hääle peale üles.

„Vabandust,” ütles Wallander.

„Sul on hirm,” ütles Linda. „Ma saan sellest aru. Minul oleks samuti. Ma arvan, et hirmu pärast pole vaja vabandada.”

Linda jäi õhtuni isa juurde, ta tegi süüa ja rohkem nad juhtunust ei rääkinud. Kurt saatis tütre läbi lõikava tuule autoni.

„Kas saad nüüd hakkama?” küsis Linda.

„Elan üle. Aga mul on hea meel, et sa seda küsid.”

Järgmisel päeval helistas Wallanderile Lennart Mattson ja kutsus ta samaks päevaks politseimajja. Kohtumisel tutvustas ta Wallanderile Malmöst saabunud sisejuurdluse juhti, kelle ülesandeks oli ka ülekuulamise läbiviimine.

„Sobival hetkel,” ütles Holmgren, ta oli Wallanderiga umbes üheealine.

„Nüüd kohe,” vastas Wallander. „Milleks oodata?”

Nad läksid politseimaja ühte väiksemasse nõupidamistuppa. Wallander pingutas, et olla täpne ja ennast mitte õigustada, ega püüdnud toimunut kuidagi pehmendada. Holmgren tegi märkmeid, palus Wallanderil aeg-ajalt sammu võrra ajas tagasi minna, vastust korrata ja siis edasi liikuda. Wallander mõtles, et kui nende rollid oleksid ümber vahetatud, toimuks ülekuulamine kindlasti samamoodi. Umbes tunni pärast olid nad lõpetanud. Holmgren pani pastaka käest ja silmitses Wallanderit; mitte nii, nagu äsja kuriteo üles tunnistanud kurjategijat, vaid nagu inimest, kes on mingi jama kokku keeranud. Jäi mulje, et ta tunneb kaasa.

„Sa pole ühtegi lasku tulistanud,” ütles Holmgren. „Sa unustasid oma teenistusrelva purjuspäi kõrtsi. Ränk lugu, sellest pole meil pääsu, aga sa pole tegelikult midagi seadusevastast toime pannud. Sa pole kedagi peksnud, pole võtnud altkäemaksu, pole kedagi taga kiusanud.”

„Mind siis ei vallandata?”

„Ei usu. Aga see pole minu otsustada.”

„Mis sa arvad?”

„Ma ei taha midagi arvata. Sul tuleb lihtsalt oodata.”

Holmgren hakkas oma pabereid kokku korjama ja pani need hoolikalt portfelli. Järsku ta peatus.

„Loomulikult on parem, kui see lugu ei leki meediasse,” ütles ta. „See teeb asja alati hullemaks, kui me taolist asja ametkonna sees vaikselt korda ei saa ajada.”

„Ma usun, et see püsib omade vahel,” ütles Wallander. „Kuna lugu pole seni välja tulnud, siis küllap on see märk, et midagi pole lekkinud.”

Kuid Wallander eksis. Juba samal päeval koputati ootamatult ta uksele. Wallander pikutas parajasti, ta läks ust lahti tegema, sest mõtles, et tulijaks on naaber. Ta avas ukse ja samal hetkel pimestas teda välklamp. Fotograafi kõrval oli reporter, kes tutvustas end Lisa Halbingina, Wallander tundis kohe, et naise naeratus on võlts.

„Kas me võiksime rääkida?” küsis ajakirjanik pealetükkivalt.

„Millest?” küsis Wallander, tal oli kõht juba valutama hakanud.

„Mis te ise arvate?”

„Ma ei arva midagi.”

Fotograaf tegi terve seeria pilte. Wallanderi esimeseks mõtteks oli mehele vastu hambaid anda, aga seda ta loomulikult ei teinud. Selle asemel nõudis ta fotograafilt lubadust, et toas pilte ei tehta. See on tema isiklik ruum. Kui fotograaf ja Lisa Halbing lubasid tema soovi austada, lasi ta nad sisse ja kutsus köögilaua äärde. Ta pakkus kohvi ja naabriproua toodud keeksi ülejääke.

„Mis ajaleht see on?” küsis ta kohvi lauale tõstes. „Ma vist unustasin küsida.”

„Ma oleksin pidanud seda ütlema,” vastas tugevalt meigitud Lisa Halbing, kelle ülekaalu varjas lohvakas pluus. Naine oli umbes kolmekümnene ja meenutas Lindat, kuigi Linda poleks kunagi nii palju meiki kasutanud.

„Ma teen tööd erinevatele ajalehtedele,” ütles Halbing. „Kui saan hea loo, siis valin selle lehe, mis kõige rohkem maksab.”

„Ja praegu olen siis mina see hea lugu?”

„Kümnepallisel skaalal olete te ehk napp neli, mitte rohkem.”

„Aga kui ma oleksin kelnerit tulistanud?”

„Siis oleksite olnud perfektne kümme. Sellest oleks tulnud loomulikult tõeline pommuudis.”

„Kuidas te teada saite?”

Fotograaf näppis aparaati, kuid pidas oma lubadust. Lisa Halbing naeratas endiselt oma külma naeratust.

„Te ju mõistate, et ma ei vasta sellele küsimusele.”

„Muidugi. Ma oletan, et restorani kelner rääkis teile.”

„Tegelikult mitte. Aga muudele küsimustele ma ei vasta.”

Hiljem mõtles Wallander, et relvaloo pidi lekitama mõni ta kolleegidest. See võis olla kes tahes, võib-olla koguni Lennart Mattson ise. Või miks mitte Malmö uurija? Kui palju vihje väärt võis olla? Kogu tema politseis töötatud aja jooksul olid lekked pidevalt probleeme tekitanud. Aga mitte kunagi varem polnud need teda isiklikult puudutanud. Ta polnud iialgi mõne ajakirjanikuga ise ühendust võtnud ega ka kuulnud, et mõni ta lähematest kolleegidest oleks seda teinud. Aga mida ta õieti teadis? Täie kindlusega võis öelda vaid, et mitte midagi.

Samal õhtul helistas ta Lindale ja hoiatas, et järgmise päeva lehes on temast lugu.

„Kas sa rääkisid nii, nagu asi oli?”

„Miski ei sunniks mind valetama.”

„Siis pole hullu. Nad jahivad valet. See puhutakse suureks, aga arvatavasti sureb lugu iseenesest välja.”

Sel ööl magas Wallander halvasti. Järgmisel päeval ootas ta, millal telefon helisema hakkab. Kuid helistati ainult kaks korda. Esimene oli Kristina Magnusson, kes oli nördinud, et sündmusest nii jaburalt suur number tehakse. Natuke aega hiljem helistas Lennart Mattson.

„Paha lugu, et sa nendega rääkisid,” kuulutas ülemus noomivalt.

Wallander sattus raevu.

„Mida sa ise oleksid teinud, kui fotograaf ja ajakirjanik su ukse taga seisavad? Nad teadsid kõike pisimagi detailini. Kas sa oleksid ukse nende nina ees kinni löönud või valetanud?”

„Ma arvasin, et sa ise võtsid nendega ühendust,” ütles Mattson taltsalt.

„Siis oled sa rumalam, kui ma arvasin.”

Wallander virutas toru hargile ja tõmbas juhtme seinast välja. Ta helistas Lindale mobiili peale ja ütles, et kui tütar temaga rääkida tahab, siis helistagu mobiilile.

„Tule kaasa,” ütles Linda.

„Kuhu?”

Tütar oli ilmselgelt üllatunud.

„Kas ma polegi siis rääkinud? Me sõidame Stockholmi. Hansu isa saab seitsekümmend viis. Tule kaasa!”

„Ei tule,” vastas Wallander. „Ma jään siia. Mul pole pidutsemiseks tuju. Üksildasest kõrtsiõhtust piisab.”

„Me sõidame ülehomme. Mõtle järele.”

Kui Wallander õhtul voodisse läks, oli ta kindel, et ei sõida kuhugi. Aga järgmiseks hommikuks oli ta meelt muutnud. Naabrid võtavad Jussi oma hoolde. Võib-olla on hea, kui ta mõneks päevaks pildilt ära kaob.

Järgmisel päeval lendas ta Stockholmi, Linda pere tuli autoga. Wallander läks raudteejaama vastas asuvasse hotelli. Õhtulehti läbi lapates nägi ta, et relvalugu oli juba vähem olulisele kohale paigutatud. Päeva suurimaks uudiseks oli erakordselt nahaalne pangarööv Göteborgis, kus neli röövlit kandsid ABBA-maske. Vastu tahtmist läkitas ta mõttes pangaröövlite poole teele tänusõnad.

Selle öö magas ta hotellivoodis ebatavaliselt rahulikult.