Читать книгу Tantsuõpetaja tagasitulek - Хеннинг Манкелль - Страница 4

Lennuk tõusis Londoni lähedal asuvalt sõjaväelennuväljalt õhku veidi pärast kella kahte päeval, 12. detsembril 1945. Tibutas vihma ja ilm oli vilu. Aeg-ajalt tuhisesid mööda tugevad tuuleiilid ja sikutasid tuule suunda näitavat sokki. Siis jäi jälle vaikseks. Lennuk oli kahe mootoriga Bristol Blenheim, mis oli osalenud juba 1940. aasta sügisel lahingutes Inglismaa pärast. Mitu korda oli seda tabanud Saksa hävitajate tuli ja lennuk oli pidanud tegema hädamaandumise. Aga iga kord oli õnnestunud see korda teha ja uuesti lahingusse saata. Nüüd, mil sõda oli läbi, täitis see enamasti mitmesuguseid transpordiülesandeid, vedades võidetud ja laastatud Saksamaal paiknevatele Inglise vägedele hädavajalikku kraami.

Aga sel päeval oli lennuki kapten Mike Garbett saanud korralduse viia õhtupoolikul üks reisija kohta, mille nimi oli Bückeburg. Järgmisel õhtul tuli too sealt jälle peale võtta ja Inglismaale tagasi tuua. Kes ta on või mis asjus ta Saksamaale sõidab, Garbetti otsene ülemus major Perkins ei öelnud. Garbett ei küsinud ka. Olgugi et sõda oli läbi, oli tal mõnikord tunne, et see kestab edasi. Salajasi vedusid tuli vahel ikka ette.

Kui lennukäsk oli käes, istus ta koos teise piloodi Peter Fosteri ja navigaator Chris Wiffiniga ühes lennuvälja barakis. Nad oli lauale laotanud Saksamaa kaardid. Sihtpunkti lennuväli asus Hamelni linnast paarikümne kilomeetri kaugusel. Garbett polnud seal kunagi käinud. Aga Peter Fosterile oli see koht tuttav. Kuna ümberkaudne maastik polnud mägine, ei olnud sinna raske ligi pääseda. Probleeme võis tekitada ainult udu. Wiffin kadus veidikeseks ajaks, et meteoroloogidega rääkida. Tagasi tulles teadis ta öelda, et pärastlõunal ja õhtul on Põhja- ja Kesk-Saksamaal oodata selget ilma. Nad koostasid lennuplaani, rehkendasid, kui palju kütust neil vaja läheb, ja rullisid siis kaardid kokku.

„Me viime sinna ühe reisija,” ütles Garbett. „Ma ei tea, kes see on.”

Teised ei küsinud midagi ja ta ei oodanudki, et nad küsiksid. Nüüdseks oli ta lennanud koos Fosteri ja Wiffiniga kolm kuud. Neid ühendas kuulumine ellujäänute hulka. Paljud Briti kuninglike õhujõudude lendurid olid sõjas surma saanud. Keegi neist ei teadnud, kui palju sõpru nad on kaotanud. Ellujäämine ei toonud ainult kergendust. See, et neile oli antud elu, mida surnud mulla all ihkasid, ühtlasi ka piinas neid.

Veidi enne kella kahte keeras lennuvälja väravast sisse katusega auto. Foster ja Wiffin olid juba suures lennukis ja tegid viimaseid ettevalmistusi stardiks. Garbett seisis all pragunenud betoonil ja ootas. Ta kortsutas kulmu, kui nägi, et nende reisija on tsiviilisik. Tagumisest uksest väljunud mees oli lühikest kasvu. Tal oli suus süütamata sigar. Auto pakiruumist võttis ta välja väikese musta kohvri. Samal ajal tuli oma džiibiga major Perkins. Mehel, kes pidi Saksamaale sõitma, oli kaabu sügavale pähe tõmmatud ja Garbett ei näinud tema silmi. Garbettil oli ebamääraselt halb tunne. Kui major Perkins neid teineteisele tutvustas, pomises reisija oma nime. Garbett ei saanud aru, mis ta ütles.

„Te võite nüüd startida,” ütles Perkins.

„Kas pagasit rohkem ei ole?” küsis Garbett.

Mees raputas pead.

„Parem on lennu ajal mitte suitsetada,” ütles Garbett. „Lennuk on vana. See võib lekkida. Bensiiniaure ei tunne tavaliselt enne, kui on liiga hilja.”

Mees ei vastanud. Garbett aitas ta lennukisse. Tühjas lennukis oli vaid kolm ebamugavat metallist istet. Mees istus ja asetas kohvri jalgade vahele. Garbett mõistatas, mis väärisasju ta küll Saksamaale viia võib.

Kui nad olid õhku tõusnud, sooritas Garbett lennukiga pöörde vasakule, kuni jõudis Wiffini määratud kursile. Siis keeras ta lennuki otseks ja kui nad olid saavutanud ettenähtud lennukõrguse, andis Garbett juhtimise Fosterile üle. Ta pööras ringi ja vaatas reisija poole. Mees oli mantlikrae üles tõstnud ja kaabu veel sügavamale silmile tõmmanud.

Garbett mõtles, kas nende reisija võib magada. Aga miski ütles talle, et mees on täiesti virge.

Maandumine Bückeburgi lennuväljal kulges viperusteta, olgugi et oli pime ja maandumisrada oli nõrgalt valgustatud. Üks auto juhatas lennuki pika lennujaamahoone juurde. Seal ootas juba mitu sõjaväeautot. Garbett aitas reisija lennukist välja. Kui ta käe kohvri järele sirutas, raputas mees pead ja võttis selle enda kätte. Siis istus salapärane reisija ühte autosse ja kolonn hakkas kohe liikuma. Wiffin ja Foster ronisid välja ning nägid auto tagatulesid silmist kaduvat. Väljas oli külm ja nad lõdisesid.

„Eks küsimusi muidugi tekib,” sõnas Wiffin.

„Parem on need esitamata jätta,” vastas Garbett.

Seejärel osutas ta lennuki poole liikuvale džiibile.

„Me ööbime kasarmus,” ütles ta. „Arvata võib, et see auto võtab meid peale.”

Kui magamiskohad olid neile kätte näidatud ja nad olid õhtust söönud, kutsusid lennuvälja mehaanikud neid kaasa ühte neist õllesaalidest, mis pärast sõda linnas veel alles olid. Wiffin ja Foster võtsid kutse vastu, aga Garbett oli väsinud ja jäi kasarmusse. Kui ta oli magama heitnud, ei tahtnud uni tulla. Ta pikutas ja mõtles, kes nende reisija küll oli. Miks oli tal kaasas see kohver, mida ta kellelgi teisel puutuda ei lasknud?

Garbett pomises pimeduses endamisi. Reisija ajas mingeid salajasi asju. Garbetti ainus ülesanne oli ta järgmisel päeval kodumaale tagasi viia. Muud ei midagi.

Ta vaatas käekella. Kesköö oli juba käes. Ta kohendas patja ja kella ühe paiku, kui Wiffin ja Foster tagasi tulid, oli ta uinunud.

Donald Davenport väljus brittide vanglast, kus saksa sõjavange kinni peeti, veidi pärast kella ühtteist õhtul. Ta oli majutatud hotelli, mis oli sõja ajal terveks jäänud ja mida nüüd kasutati Hamelni linna paigutatud Briti ohvitseride kasarmuna. Ta tundis väsimust ja pidi magama, et suudaks järgmisel päeval oma ülesande veatult täita. Briti seersant nimega MacManaman, kes oli tema assistendiks määratud, tegi teda pisut murelikuks. Davenportile ei meeldinud töötada vilumatute abilistega. Nii palju asju võis viltu minna, eriti nii ulatusliku ülesande puhul nagu see, mis neid ees ootas.

Ta ütles õhtusest teest ära ja läks otse oma tuppa. Seal istus ta kirjutuslaua taha ja vaatas läbi märkmed koosolekult, mis oli alanud pool tundi pärast tema saabumist. Esimene paber, mille ta läbi luges, oli aga masinal kirjutatud formular, mille ta oli saanud noorelt majorilt, kelle nimi oli Stuckford ja kes kandis peavastutust.

Ta silus paberilehe sirgu, sättis laualampi ja luges nimesid. Kramer, Lehmann, Heider, Volkenrath, Grese ... Kokku oli kaksteist nime, kolm naist ja üheksa meest. Ta uuris andmeid nende kehakaalu ja pikkuse kohta ning tegi märkmeid. See võttis aega, sest ametiau nõudis temalt suurt põhjalikkust. Alles siis, kui kell hakkas pool kaks saama, pani ta sulepea käest. Nüüd oli tal kõik selge. Arvutused olid tehtud ja ta oli kolm korda kontrollinud, ega miski ei ole kahe silma vahele jäänud. Ta tõusis kirjutuslaua äärest, istus voodile ja avas kohvri. Olgugi et ta teadis, et ei unusta kunagi midagi, kontrollis ta, kas kõik on omal kohal. Ta võttis välja puhta särgi, sulges kohvri ja pesi ennast külma veega – sooja vett ei olnud hotellil võimalik pakkuda.

Tal ei olnud uinumisega kunagi raskusi. Ka see öö ei olnud erand.

Veidi pärast kella viit, kui uksele koputati, oli ta juba üles tõusnud ja riides. Pärast kiiret hommikueinet sõitsid nad läbi pimeda ja nukra asula vanglasse. Seersant MacManaman oli juba kohal. Ta oli väga kahvatu ja Davenport mõtles, kas ta tuleb ülesandega ikka toime. Aga Stuckford, kes oli nendega ühinenud ja näis Davenporti muret aimavat, kutsus ta kõrvale ja ütles, et MacManaman näeb küll kehv välja, kuid ei vea alt.

Kella üheteistkümneks olid kõik ettevalmistused tehtud. Davenport oli otsustanud alustada naistest. Kuna nende kongid olid võllale lähemas koridoris, pidid nad luugi avamist paratamatult kuulma. Ta tahtis neid sellest säästa. Davenport ei võtnud arvesse, milliseid kuritegusid keegi toime oli pannud. Naistest alustas ta üksnes sellepärast, et seda nõudis tema enda sündsustunne.

Kõik, kes pidid juures viibima, olid oma kohad sisse võtnud. Davenport noogutas Stuckfordile, kes omakorda andis märku ühele vangivalvurile. Kostsid käsklused, võtmed kõlisesid, ühe kongi uks tehti lahti. Davenport ootas.

Esimesena tuli Irma Grese. Hetkeks valdas Davenporti muidu nii kainet aju hämmastus. Kuidas oli võimalik, et see blond kõhnuke 22-aastane neiu oli Belseni koonduslaagris vange surnuks piitsutanud? Ta oli ju päris lapseohtu. Aga tema surmamõistmisel polnud keegi kõhelnud. Ta oli olnud koletis ja pidi nüüd surema. Neiu vaatas talle otsa ja siis võlla poole. Vangivalvurid viisid ta trepist üles. Davenport seadis tema jalad täpselt langeluugi kohale ja pani köie tema kaela ümber ning jälgis samal ajal, et MacManaman ei pusserdaks selle nahkrihmaga, mida ta neiu jalgade ümber pingule tõmbas. Enne kui Davenport neiule koti pähe tõmbas, kuulis ta, kuidas too lausus vaevukuuldava häälega üheainsa sõna.

„Schnell!”

MacManaman oli astunud sammu tahapoole ja Davenport sirutas käe langeluugi hoova poole. Neiu kukkus otse alla ja Davenport teadis, et oli köie pikkuse õigesti välja arvutanud. Piisavalt pikk, et kaelalüli katki murda, kuid mitte nii pikk, et oleks pea otsast rebinud. Koos MacManamaniga läks ta võlla alla ja päästis surnukeha lahti, kui Briti sõjaväearst oli naise südant kuulanud ja ta surnuks tunnistanud. Surnukeha viidi minema ja Davenport teadis, et vanglaõues olid kõvasse maapinda hauad valmis kaevatud. Ta läks tapalavale tagasi ja vaatas oma paberitest järele, kui pikka köit järgmise naise jaoks vaja läheb. Kui kõik oli valmis, noogutas ta jälle Stuckfordile ja varsti seisis lävel Elisabeth Volkenrath, käed selja taha seotud. Ta oli samamoodi riides nagu Irma Grese, hallis kleidis, mis kattis põlved.

Kolm minutit hiljem oli ka tema surnud.

Kogu hukkamine võttis aega kaks tundi ja seitse minutit. Davenport oli arvestanud kahe tunni ja viieteistkümne minutiga. MacManaman oli oma ülesandega toime tulnud. Kõik oli kulgenud arvestuste kohaselt. Kaksteist saksa sõjakurjategijat olid hukatud. Davenport pakkis köie ja nahkrihmad musta kohvrisse ja jättis seersant MacManamaniga hüvasti.

„Võta pits konjakit,” ütles ta. „Sa olid hea assistent.”

„Nad olid selle ära teeninud,” vastas MacManaman napilt. „Mul pole konjakit vaja.”

Davenport lahkus vanglast koos major Stuckfordiga. Ta mõtles, kas oleks võimalik naasta Inglismaale kavatsetust varem. Alles õhtul tagasi sõita oli olnud tema enda soov. Miski võis viltu minna. Isegi Davenportile, kes oli Inglismaa kogenuim timukas, polnud kaksteist hukkamist ühel päeval tavaline asi. Aga ta otsustas kokkulepitud plaani mitte muuta.

Stuckford viis ta hotelli söögisaali ja tellis lõunasöögi. Nad istusid eraldi ruumis. Stuckford oli sõjas haavata saanud ja vedas seetõttu vasakut jalga järel. Davenport tundis tema vastu sümpaatiat, eelkõige sellepärast, et ta ei esitanud ülearuseid küsimusi. Davenport ei sallinud silmaotsaski inimeste pärimist selle kohta, mis tunne oli hukata seda või toda kurjategijat, kes oli ühel või teisel moel ajakirjanduses tuntuks saanud.

Nad sõid ja vahetasid vaid mõne üldise repliigi ilma kohta ja selle kohta, kas Inglismaal on lähenevate jõulude puhul loota tee või tubaka lisanormi.

Alles hiljem, kui nad teed jõid, kommenteeris Stuckford hommikupoolikul juhtunut.

„Üks asi teeb mulle muret,” ütles ta. „Et inimesed unustavad, et vabalt oleks võinud minna ka teistpidi.”

Davenport ei saanud päris hästi aru, mida Stuckford sellega õigupoolest mõtles. Aga tal polnud vaja küsida. Stuckford seletas ise.

„Saksa timukas oleks võinud sõita Inglismaale inglise sõjakurjategijaid hukkama. Noori inglise tüdrukuid, kes koonduslaagris inimesi surnuks piitsutasid. Ka meid oleks võinud nakatada samalaadne kurjus, mis sakslasi Hitleri ja natsismi kujul nakatas.”

Davenport ei öelnud midagi. Ta ootas järge.

„Ühelgi rahval ei ole kurjus kaasa sündinud. Nüüd läks juhtumisi sedapidi, et natsid olid sakslased. Aga kellelgi ei maksa tulla rääkima, et see, mis siin juhtus, ei oleks võinud juhtuda Inglismaal. Või Prantsusmaal. Või miks mitte USAs?”

„Ma saan sinu mõttekäigust aru,” vastas Davenport. „Aga kas sul on õigus või mitte, ei oska mina öelda.”

Stuckford kallas neile teed juurde.

„Me hukkame kõige hullemad kurjategijad,” ütles ta seejärel. „Kõige räigemad sõjakurjategijad. Aga samas teame, et paljud neist pääsevad pakku. Nagu Josef Lehmanni vend.”

Lehmann oli olnud viimane, kelle Davenport oli sel hommikul üles poonud. Väike mees, kes oli läinud surma täiesti rahulikult, peaaegu hajameelselt.

„Tema vend oli väga jõhker,” jätkas Stuckford. „Aga vennal on õnnestunud nähtamatuks muutuda. Võib-olla on tal juba korda läinud kasutada mõnda natside päästerõngast. Ta võib olla Argentiinas või Lõuna-Aafrikas ja siis ei saa me teda kunagi kätte.”

Nad istusid vaikides. Väljas sadas vihma.

„Waldemar Lehmann oli kohutav sadist,” ütles Stuckford. „Vähe sellest, et ta oli vangide vastu täiesti halastamatu. Talle valmistas tapvat lõbu ka oma alluvatele inimeste piinamise kunsti õpetada. Ta tuleks samamoodi üles puua nagu vendki. Aga teda pole me leidnud. Veel.”

Kui kell sai viis, naasis Davenport lennuväljale. Tal oli külm, olgugi et tal oli seljas paks talvemantel. Piloot seisis lennuki kõrval ja ootas teda. Davenport oleks tahtnud teada, mida ta mõtleb. Seejärel sättis ta end külma lennukisalongi istmele ja tõstis krae üles, kaitseks valju mootorimüra eest.

Garbett käivitas mootorid. Lennuk sai hoo sisse ja kadus pilvede vahele.

Davenport oli oma ülesande täitnud. See oli hästi korda läinud. Ega teda ilmaaegu Inglismaa osavaimaks timukaks peetud.

Lennuk rappus ja kõikus õhuaukudes. Davenport mõtles Stuckfordi sõnadele kõigi nende kohta, kes pakku pääsesid. Ja ta mõtles Lehmanni peale, kellele oli pakkunud lõbu õpetada inimestele koletuid julmusi.

Davenport tõmbas mantli tihedamalt ümber keha. Õhuaugud olid selja taha jäänud. Lennuk oli teel koju, Inglismaale. Päev oli korda läinud. Ülesanne sai viperusteta täidetud. Ükski vang ei üritanud vastu hakata, kui teda võlla juurde viidi. Ükski pea ei rebenenud keha küljest lahti.

Davenport oli rahul. Nüüd ootas teda ees kolm vaba päeva. Seejärel peab ta Manchesteris ühe mõrvari üles pooma.

Ta jäi kõval istmel magama, olgugi et mootorid üürgasid sealsamas tema kõrval.

Mike Garbett mõistatas ikka veel, kes tema reisija on.