Читать книгу Tantsuõpetaja tagasitulek - Хеннинг Манкелль - Страница 7

Stefan Lindman oli politseinik. Vähemalt korra aastas oli ta sattunud olukordadesse, kus ta oli tundnud tõsist hirmu. Kord oli üks üle saja kilo kaaluv psühhopaat ta kähmluses pikali paisanud. Mees istus kaksiratsi tema peal ja üha meeleheitlikumalt oli Stefan tõrjunud rohmakaid käsi, mis üritasid tal pead otsast rebida. Kui tema kolleeg poleks meest maha niitnud, virutades talle kõvasti vastu pead, oleks too oma kavatsuse kindlasti täide viinud. Teisel korral oli teda tulistatud, kui ta üht peretüli lahendama minnes uksele koputas. Lask tuli mausrist ja läks tema säärest napilt mööda. Aga ta ei olnud kunagi nii hirmunud olnud nagu nüüd, 1999. aasta 25. oktoobri hommikul oma voodis lamades ja lakke vahtides.

Ta polnud öösel peaaegu silmatäitki maganud. Aeg-ajalt oli ta tukastanud, kuid luupainajad, mis teda pärast uinumist otsemaid ründasid, raputasid ta kohe jälle ärkvele. Jõuetult oli ta viimaks üles tõusnud ja teleri ette istunud ning otsinud välja pornofilme näitava kanali. Aga veidi aja pärast oli ta teleri vastikustundega kinni pannud ja uuesti voodisse heitnud.

Kell oli seitse, kui ta üles tõusis. Öö jooksul oli ta välja mõelnud plaani. Ebauskliku plaani, mis pidi talle õnne tooma. Ta hakkab minema sellisel ajal, et jõuaks mitte ainult pikemat teed minna, vaid ka haigla ümber kaks tiiru teha. Kogu selle aja otsib ta endeid, et uudis, mille arst talle teatavaks teeb, on positiivne. Viimaseks turgutussüstiks joob ta haigla kohvikus tassi kohvi ja sunnib end kohaliku ajalehe läbi lugema.

Ilma et ta oleks seda eelnevalt otsustanud, pani ta selga oma parima ülikonna. Tavaliselt, kui tal ei olnud seljas vormi või muid tööriideid, kandis ta teksaseid ja kampsunit. Aga nüüd tundis ta, et on vaja selga panna ülikond. Lipsu sõlmides silmitses ta oma nägu vannitoapeeglis. Oli näha, et ta polnud mitu nädalat korralikult maganud ega söönud. Põsed olid aukus. Pealegi oleks ta pidanud laskma endal juukseid lõigata. Talle ei meeldinud, et karvad kõrvade peal tolknesid.

Üleüldse ei meeldinud talle see nägu, mis täna hommikul peeglist vastu vaatas. See tunne oli ebatavaline. Ta oli edev ja vaatas end tihti peeglist. Tavaliselt oli ta oma välimusega rahul. Peegelpilt tegi tal enamasti tuju heaks. Aga täna hommikul oli kõik teisiti.

Pärast riietumist jõi ta tassi kohvi. Pani leiva ja võileivakatte lauale, kuid ei suutnud midagi süüa.

Tal oli arstiaeg kolmveerand üheksa. Praegu oli kell 7.27. Niisiis oli tal haiglasse jalutamiseks aega tund ja kaheksateist minutit.

Tänavale jõudes märkas ta, et sadas uduvihma.

Stefan Lindman elas Boråsi kesklinnas Allégatanil. Kolme aasta eest oli ta elanud Sjömarkenis, mis asus linnast väljas. Aga juhuslikult oli ta saanud selle kolmetoalise korteri ning oli kõhklemata lepingule alla kirjutanud. Üle tee paiknes hotell Vävaren. Nüüd elas ta politseimajast jalutuskäigu kaugusel. Isegi Ryavalleni staadionile sai ta jalgsi minna, kui Elfsborgil kodumängud olid. Peale töö oligi tema suurimaks huvialaks jalgpall. Kuigi ta sellest kellelegi ei rääkinud, kogus ta ikka veel ühte kausta pilte ja väljalõikeid Elfsborgi kohta. Sageli unistas ta profijalgpalluri elust Itaalias. Mitte politseiniku elust. Need unelmad tundusid talle piinlikud. Aga ta ei saanud nendest lahti.

Ta läks Stengärdsgatanile viivast trepist üles ning seejärel edasi linnateatri ja gümnaasiumi poole. Temast sõitis mööda politseiauto. Autos istujad ei näinud teda. Ta tundis hirmutuiget. Nagu teda polekski enam, nagu ta oleks juba surnud. Ta tõmbas jopehõlmad koomale. Tegelikult ei viidanud mitte miski sellele, et teda ootab negatiivne uudis. Ta lisas sammu. Vajus mõttesse. Nägu riivavad vihmapiisad meenutasid elu, tema elu, mis silme eest läbi jooksis.

Ta oli kolmekümne seitsme aastane. Pärast politseikooli lõpetamist oli ta kogu aeg Boråsis töötanud. Siia oli ta tahtnudki tulla. Ta oli sündinud Kinnas ja kasvanud üles kolmelapselises peres, kus isa tegeles kasutatud autode müügiga ja ema töötas pagariäris. Stefan oli pesamuna, teistest hulga noorem. Tema õed olid seitse ja üheksa aastat vanemad.

Kui Stefan meenutas oma lapsepõlve, tundus see talle vahel kummaliselt sündmustevaene ja igav. Elu oli turvaline ja raamides. Emale ja isale ei meeldinud reisida. Kaugeimad kohad, kuhu nad soostusid sõitma, olid Borås või Varberg. Aga Göteborg oli juba liiga suur ja kauge ja hirmus. Tema õed olid sellise elu vastu mässu tõstnud ja varakult minema läinud, üks Stockholmi ja teine Helsingisse. Vanemad olid võtnud seda lüüasaamisena ja Stefan oli aru saanud, et temalt peaaegu lausa nõuti, et ta jääks Kinnasse või vähemalt naaseks sinna, kui on otsustanud, millele ta tahab oma elu pühendada. Teismelisena oli ta püsimatu ja rahutu ega osanud oma elule õieti mingit kurssi valida.

Siis sai ta juhuslikult tuttavaks ühe noormehega, kes oli pühendanud oma elu motokrossi sõitmisele. Stefanist sai tema abiline ja mõne aasta rändas ta Kesk-Rootsi krossiradade vahet. Lõpuks ta tüdines ja naasis Kinnasse, kus vanemad teda suure rõõmuga vastu võtsid – kojutulnud kadunud poega. Ta sai aru, et tal pole aimugi, millele ta tahab oma elu pühendada. Aga juhuslikult kohtas ta üht Malmö politseinikku, kes oli Kinnas nende ühiste tuttavate juures külas. Ja Stefanile turgatas pähe mõte: võib-olla peaks politseinikuks hakkama? Ta pidas mõne päeva aru. Seejärel otsustas vähemalt proovida.

Tema vanemad võtsid selle uudise vastu vaoshoitud ärevusega. Aga Stefan tuletas neile meelde, et ka Kinnas on politseinikke. Ta ei pea mujale elama asuma.

Ta hakkas oma otsust kohe ellu viima. Kõigepealt läks ta koolipinki tagasi, et gümnaasiumi lõputunnistust saada. Kuna tal oli motivatsioon olemas, läks see kergemalt, kui ta oli arvanud. Elatise teenimiseks asendas ta aeg-ajalt kooli kojameest.

Oma üllatuseks sai ta esimesel katsel politseikooli sisse. Õpingud ei valmistanud talle raskusi. Ta ei paistnud millegagi eriliselt silma, kuid kuulus sellegipoolest oma lennu tugevamate hulka. Ta saabus koju Kinnasse, vorm seljas, ja teatas, et läheb tööle Boråsi, ainult neljakümne kilomeetri kaugusele.

Esimestel aastatel elas ta Kinnas ja sõitis iga päev edasi-tagasi. Aga kui ta ühte politseimaja kontorineiusse armus, asus ta elama Boråsi. Nad elasid kolm aastat koos. Siis teatas neiu äkki ühel päeval, et on tutvunud ühe Trondheimi mehega ja läheb sinna elama.

Stefan võttis kogu seda lugu rahulikult. Ta sai aru, et nende suhe oligi juba hakanud talle igavaks muutuma. Oli justkui sama tunne nagu lapsepõlves. Siiski murdis ta tublisti pead selle üle, kuidas oli võimalik, et tema elukaaslane teise mehega tuttavaks sai ja selle mehega suhet alustas, nii et Stefanil toimuvast aimugi ei olnud.

Ta sai kolmekümneaastaseks, ilma et oleks seda õieti tähelegi pannud. Seejärel suri isa äkitselt infarkti ja mõni kuu hiljem suri ka ema. Järgmisel päeval pärast ema matuseid pani Stefan ajalehte Borås Tidning tutvumiskuulutuse. Talle tuli neli vastust ja ta sai nende naistega kokku. Üks neist oli poolatar, kes oli hulk aastaid Boråsis elanud. Tal oli kaks täiskasvanud last ja ta töötas gümnaasiumi sööklas. Ta oli Stefanist peaaegu kümme aastat vanem, aga seda vanusevahet polnud tegelikult kunagi tunda. Algul ei saanud Stefan aru, mispärast ta sellesse naisesse kohe armus, millega too teda köitis. Hiljem mõistis ta, et asi oli selles, et naine oli täiesti tavaline. Ta võttis elu tõsiselt, kuid ei ajanud mitte midagi ülearu keeruliseks. Neil tekkis suhe ja Stefan koges esimest korda elus, et on võimeline tundma ühe naise vastu midagi enamat kui kirglikku iha. Naise nimi oli Elena ja ta elas Norrbys. Stefan veetis iga nädal mõne öö seal.

Seal avastaski ta ühel hommikul vannitoas seistes, et tal on keele sisse tekkinud imelik mügar.

Ta lõikas need mõtted läbi. Tema ees oli haigla. Väljas sadas endiselt uduvihma. Kell näitas 7.56. Ta läks haiglast mööda ja lisas sammu. Kui ta oli kord otsustanud kaks tiiru teha, siis nii ka sündigu.

Kell oli pool üheksa, kui ta kohvikus istet võttis, ees kohvitass ja kohalik ajaleht. Aga leht jäi lugemata ja kohvitass puutumata.

Tal oli suur hirm nahas, kui ta arstikabineti ukse taga seisis. Ta koputas ja astus sisse. Arst oli naissoost. Stefan püüdis arsti näost välja lugeda, mis teda ootab: surmaotsus või armuandmine. Arst naeratas, aga see ajas teda vaid segadusse. Kas see tuli ebakindlusest, kaastundest või kergendusest, et ei pea inimesele teatama, et tal on vähk?

Ta istus teisele poole kirjutuslauda. Arst kohendas laual lebavaid pabereid.

Hiljem seda meenutades oli Stefan tänulik, et arst kohe asja juurde asus.

„Kahjuks on selgunud, et see mügar sinu keele sees on kasvaja.”

Stefan noogutas ja neelatas. Seda oli ta kogu aeg teadnud, alates tollest hommikust Norrbys Elena juures. Tal on vähk.

„Siirdeid ei paista olevat. Kuna jõudsime varakult jaole, saame kohe abinõud tarvitusele võtta.”

„Mida see tähendab? Kas te lõikate keele ära?”

„Ei, esialgu teeme kiiritusravi. Ja siis operatsiooni.”

„Kas ma suren ära?”

Stefan ei olnud oma küsimust valmis mõelnud. See oli talle hooga otsa tormanud ja ta ei suutnud seda peatada.

„Vähk on alati tõsine asi,” vastas arst. „Aga me oskame sellega võidelda. Vähidiagnoos ei võrdu enam ammu surmaotsusega.”

*

Ta istus arsti juures üle tunni aja. Kabinetist väljudes oli ta higist läbimärg. Sügaval tema kõhus oli üks punkt, mis oli täiesti külm. Valu, mis ei kõrvetanud. Aga tekitas sama tunde nagu psühhopaadi käed ümber kõri. Ta sundis end täiesti rahulikuks. Nüüd joob ta kohvi ja loeb kohalikku ajalehte. Seejärel otsustab, kas ta on surija või mitte.

Aga kohalikku ajalehte ei olnud enam. Selle asemel võttis ta ühe õhtulehe. See täiesti külm sõlm oli tema sees kogu aeg olemas. Ta jõi kohvi ja sirvis ajalehte. Sõnu ja pilte, mis ununesid niipea, kui ta lehte keeras.

Siis äratas miski tema tähelepanu. Nimi ühe pildi all. Pealkiri, mis teatas jõhkrast mõrvast. Ta jõllitas seda pilti ja nime. Herbert Molin, 76-aastane, endine politseinik.

Ta lükkas ajalehe kähku eemale ja läks endale kohvi juurde kallama. Ta teadis, et see maksab kaks krooni, kuid ei vaevunud maksma. Tal oli vähk ja ta võis endale teatud vabadusi võtta. Üks mees, kes oli lohiseval sammul leti äärde tulnud, valas endale parajasti kohvi. Ta värises nii tugevasti, et tassi ei jõudnud suurt midagi. Stefan aitas teda. Mees vaatas talle tänulikult otsa.

Laua juurde tagasi jõudes tõmbas ta ajalehe taas enda ette. Ta luges, mis seal kirjas oli, saamata õigupoolest aru, mida see tähendas.

Kui ta politseikadetina Boråsi politseimajja saabus, esitleti teda vanimale ja kogenuimale kriminaalpolitseinikule Herbert Molinile. Paar aastat töötasid nad vägivallakuritegude osakonnas koos, kuni Molin pensionile läks. Stefan oli hiljem tihti tema peale mõelnud. Selle peale, kui pingsalt ta seoseid ja jälgi otsis. Paljud rääkisid temast selja taga halba. Aga Stefanile oli ta rikkalik teadmiste varasalv. Muu hulgas õpetas Molin, et tõelise kriminaalpolitseiniku kõige tähtsam ja kõige alahinnatum ressurss on vaist. Ja kogemuste lisandudes sai Stefan aru, et tal oli õigus.

Herbert Molin oli erak. Stefan ei tundnud kedagi, kes oleks kunagi käinud tal külas – Brämbultsvägenil kohtumaja vastas asuvas eramajas. Mõni aasta pärast tema pensionile minekut oli Stefan juhuslikult kuulnud, et ta oli linnast ära kolinud. Aga keegi ei teadnud, kuhu.

Stefan lükkas ajalehe kõrvale.

Niisiis oli Herbert Molin kolinud Härjedalenisse. Ajalehe andmetel oli ta asunud elama üksikusse tallu paksu metsa sees. Ja seal oli ta jõhkralt mõrvatud. Ilmselget motiivi ei olnud. Ka tapjast ei olnud jälgegi. Mõrv oli toime pandud mitu päeva tagasi, aga arstivisiidi-eelse ärevuse tõttu oli Stefan end ülejäänud maailmast isoleerinud ja uudis jõudis temani alles nüüd, selle kapsaks loetud õhtulehe kaudu.

Ta tõusis tõtakalt laua äärest püsti. Praegu piisas talle omaenda surelikkusest. Ta väljus haiglast. Väljas tibutas endiselt uduvihma. Ta tõmbas jopehõlmad koomale ja hakkas kesklinna poole minema. Herbert Molin oli surnud. Ja talle endale oli teatatud, et ta kuulub nüüd nende inimeste hulka, kelle aeg võib olla piiratud. Ta oli kolmekümne seitsme aastane ja polnud vanadusele kunagi eriti mõelnud. Nüüd oli äkitselt tunne, et kõik uksed on tema ees suletud. Justkui oleks ta paadiga avamerel viibinud ja siis äkki paisatud kitsasse, kõrgetest kaljuseintest ümbritsetud lahte. Ta seisatas kõnniteel ja hingas järsult sisse. Vähe sellest, et tal oli hirm. Tal oli ka tunne, et teda tahetakse petta. Seda teeb miski, mis on nähtamatult ja märkamatult tema kehasse tunginud ja püüab teda nüüd hävitada.

Talle tundus ka tobe, et ta peab inimestele seletama, miks tal on vähk just keeles.

Vähki tuleb inimestel ikka ette, sellest räägitakse sageli. Aga keelevähk?

Ta kõndis edasi. Et endale aega anda, otsustas ta hoida pea täiesti tühi, kuni jõuab gümnaasiumi juurde. Seal otsustab ta, mida teha. Arst oli andnud talle järgmiseks päevaks aja täiendavate proovide võtmiseks. Ta oli ka pikendanud Stefani haiguslehte esialgu kuu aja võrra. Kiiritusravi pidi algama kolme nädala pärast.

Teatri sissepääsu juures seisid mõned kostüümides ja parukatega näitlejad ja lasksid endast pilti teha. Nad olid noored ja naersid väga valjusti. Stefan Lindman ei olnud kordagi Boråsi teatrisse sattunud. Ta polnud üldse kunagi teatris käinud. Näitlejate naeru kuuldes kiirendas ta sammu.

Ta läks linnaraamatukokku ja võttis ajakirjanduse saalis istet. Üks vana mees sirvis kirillitsas ajalehte. Stefan oli huupi haaranud ringrajasõidu-teemalise ajakirja, enne kui maha istus. Ta varjas end selle taga. Vahtis mootorrattapilti ja püüdis otsusele jõuda.

Arst oli öelnud, et ta ei sure. Igatahes mitte kohe.

Samas taipas ta, et on oht, et kasvaja suureneb ning vähk võib siiretena levida. Sellest tuleb kahevõitlus. Ta kas võidab või kaotab. Seis ei saa viiki jääda.

Ta vahtis mootorratast ja mõtles, et esimest korda üle mitme aasta tunneb ta emast puudust. Emaga saaks ta rääkida. Nüüd ei ole tal kedagi. Mõte, et ta võiks Elenale südant puistata, tundus äkitselt võõrastav. Miks? Ta ei saanud sellest aru. Kui üldse on kedagi, kellega ta peaks rääkima ja kes võiks talle toeks olla, siis just tema. Ometi ei suutnud ta Elenale helistada. Ta justkui häbenes naisele rääkida, et tal on vähk. Ta polnud Elenale sedagi öelnud, et tal haiglasse asja on.

Ta sirvis aeglaselt lehti, kus olid mootorrataste pildid. Sirvis, kuni jõudis otsusele.

Poole tunni pärast oli tal asi klaar. Ta räägib oma ülemusega, ülemkomissar Olaussoniga, kes äsja naasis nädalaselt puhkuselt – põdrajahilt. Ütleb, et ta on haiguslehel, kuid ei ütle põhjust. Vaid ainult seda, et peab kurguvalu pärast põhjalikele uuringutele minema. Ilmselt mitte midagi tõsist. Arstitõendi võib ta ise personaliosakonda saata. Kulub vähemalt nädal, enne kui Olausson tema haiguslehe põhjuse teada saab.

Seejärel läheb ta koju, helistab Elenale ja ütleb, et sõidab mõneks päevaks ära. Võib-olla Helsingisse õe juurde. Seda on ta ennegi teinud. See ei pane Elenat imestama. Siis läheb ta alkoholipoodi ja ostab paar pudelit veini. Õhtu ja öö jooksul langetab ta kõik teised otsused. Eelkõige selle, kas ta usub, et suudab võidelda vähiga, mis võib osutuda eluohtlikuks. Või annab alla.

Ta pani tsikliajakirja tagasi, läks läbi lugemissaali ja seisatas riiuli juures, kus olid meditsiinialased teatmeteosed. Ta tõmbas välja ühe raamatu vähi kohta. Aga pani selle avamata tagasi.

Boråsi politsei ülemkomissar Olausson oli mees, kes kulges naerdes läbi elu. Tema uks oli alati lahti. Kell oli kaksteist, kui Stefan tema kabinetti astus. Olausson hakkas just telefonikõnet lõpetama ja Stefan ootas. Olausson pani toru ära, võttis taskuräti ja nuuskas nina.

„Mind kutsutakse loengut pidama,” ütles ta ja naeris. „Rotary. Nad tahavad, et ma räägiksin vene maffiast. Aga meil Boråsis ei ole vene maffiat. Meil ei ole üldse mingit maffiat. Nii et ma ütlesin ära.”

Ta noogutas Stefanile, et too istet võtaks.

„Ma tahan ainult öelda, et olen ikka veel haiguslehel.”

Olausson vaatas teda üllatunult.

„Sa ei ole ju kunagi haige.”

„Nüüd olen. Kurk valutab. Ma olen kuu aega ära. Vähemalt.”

Olausson nõjatus tooli seljatoele ja pani käed kõhu peal kokku.

„Kuu aega on kurguvalu kohta kuidagi paljuvõitu.”

„Tõendi kirjutas arst. Mitte mina.”

Olausson noogutas.

„Sügisel saavad politseinikud ikka külma,” sõnas ta mõtlikult. „Aga paistab, et pätid ei jää kunagi grippi. Mis sa arvad, millest see tuleb?”

„Neil on ehk parem immuunsüsteem?”

„Väga võimalik. Võib-olla peaksime politsei peadirektorit sellest teavitama.”

Politsei peadirektor ei meeldinud Olaussonile. Justiitsminister ka mitte. Üleüldse ei sallinud ta ülemusi. Boråsi politseis meenutati sageli mõnuga toda aastatetagust seika, kui üks sotsiaaldemokraatlik justiitsminister oli käinud siin linnas uut kohtumaja avamas ja seejärel joonud end õhtusöögil nii purju, et Olausson pidi ta hotellituppa tassima.

Stefan tõusis püsti, kuid jäi lävel seisma.

„Ma lugesin täna hommikul, et paar päeva tagasi mõrvati Herbert Molin.”

Olausson heitis talle küsiva pilgu.

„Molin? Mõrvati?”

„Härjedalenis. Ta vist elas seal. Ma nägin seda ühes õhtulehes.”

„Millises?”

„Ma ei mäleta.”

Olausson tõusis ja tuli temaga koridori kaasa. Fuajees olid õhtulehed. Olausson sirvis neid ja luges, mis seal kirjas oli.

„Ei tea, mis juhtus,” ütles Stefan.

„Ma uurin välja. Helistan Östersundi kolleegidele.”

Stefan väljus politseimajast. Näis, et uduvihmal ei tulegi lõppu. Ta seisis alkoholipoe sabas, ostis kaks pudelit kallist Itaalia veini ja läks koju. Maldamata jopetki seljast võtta, avas ta ühe pudeli ja täitis klaasi, mille ta siis ühe sõõmuga tühjaks kummutas. Ta viskas kingad jalast ja heitis jope ühele köögitoolile. Esikus vilkus telefoni automaatvastaja. Elena tahtis teada, kas ta tuleb õhtusöögile. Stefan võttis klaasi ja veinipudeli magamistuppa kaasa. Väljast tänavalt kostis vaikne liiklusmüra. Stefan heitis voodi peale pikali, veiniklaas käes. Laes oli mustuseplekk. Ta oli öösel pikutades seda vahtinud. Päevavalges nägi see teistmoodi välja. Joonud veel ühe klaasi veini, keeras ta end külili ja jäi peaaegu kohe magama.

Kui ta ärkas, hakkas kell lähenema keskööle. Ta oli maganud ligi üksteist tundi. Särk oli higist läbimärg. Ta vahtis pimedusse. Kardin ei lasknud tänavalt valgust sisse.

Tema esimene mõte oli, et ta sureb.

Seejärel otsustas ta, et hakkab vastu. Pärast proovide võtmist on tal kolm nädalat aega teha, mida heaks arvab. Selle aja jooksul hangib ta vähi kohta nii palju infot, kui saab. Ja valmistab end vastupanuks ette.

Ta tõusis üles, võttis särgi seljast ja viskas selle vannitoa pesukorvi. Seejärel astus ta Allégatanile avaneva akna juurde. Hotell Vävareni garaaži ees seisid mõned purjus mehed ja tülitsesid. Tänav läikis vihmast.

Äkitselt tuli talle jälle meelde Herbert Molin. Üks ähmane mõte oli sellest ajast saadik kripeldanud, kui ta haiglas seda ajalehte luges. Nüüd sai ta aru, mis see oli.

Ükskord ajasid nad Boråsist põhja pool metsas üht põgenenud mõrvarit taga. Oli sügis nagu praegugi. Stefan oli koos Herbert Moliniga, aga nad olid metsas teineteisest eemaldunud. Kui Stefan ta üles leidis, oli ta lähenenud nii vaikselt, et ehmatas Molini, kes jõllitas teda, silmis üüratu hirm.

„Ma ei tahtnud sind ehmatada,” ütles Stefan.

Molin noogutas ja kehitas siis õlgu.

„Ma arvasin, et see on keegi teine,” ütles ta.

Muud ei midagi. See oli kõik. Ma arvasin, et see on keegi teine.

Stefan seisis endiselt akna juures. Purjus mehed olid kadunud. Ta tõmbas keelega üle ülemiste hammaste. Keele sees oli surm. Aga kuskil oli ka Herbert Molin. Ma arvasin, et see on keegi teine.

Stefan taipas nüüd midagi, mida ta oli tegelikult alati teadnud. Herbert Molin kartis. Nendel aastatel, mis nad koos töötasid, ei jätnud see hirm teda hetkekski. Enamasti läks Molinil korda seda varjata. Aga mitte kogu aeg.

Stefan kortsutas kulmu.

Herbert Molin oli kaugete Norrlandi metsade rüpes mõrvatud ja enne seda oli ta kartnud.

Küsimus oli vaid, keda.