Читать книгу Tantsuõpetaja tagasitulek - Хеннинг Манкелль - Страница 6

Mees istus öösel üleval, ümberringi varjud. See oli alguse saanud siis, kui ta oli kahekümne kahe aastane. Nüüd oli ta seitsekümmend kuus. Viiskümmend neli aastat ei olnud ta öösiti und saanud. Need varjud olid kogu aeg tema ümber olnud. Ainult nendel aegadel, kui ta suurtes annustes kangeid uinuteid võttis, oli tal õnnestunud öösiti magada. Aga ärgates teadis ta, et varjud olid siiski kohal viibinud, olgugi et ta neid ei märganud.

See öö, mis nüüd lõppema hakkas, ei olnud erand. Ka varjude – või külaliste, nagu ta neid vahel nimetas – ilmumist ei pidanud ta ootama. Tavaliselt tulid nad mõni tund pärast pimeduse saabumist. Äkitselt olid nad lihtsalt kohal, sealsamas tema kõrval, oma tummade valgete nägudega. Aastate jooksul oli ta nende kohalolekuga harjunud. Aga ta teadis, et ei saa neid usaldada. Ühel päeval nad enam ei vaiki. Ta ei teadnud, mis siis saab. Kas nad tulevad talle kallale või paljastavad ta? Oli juhtunud, et ta karjus nende peale, jagas enda ümber hoope, et neid minema ajada. Mõne minuti õnnestus tal neid eemal hoida. Seejärel tulid nad tagasi ja jäid koiduni paigale. Siis sai ta lõpuks magada, aga enamasti vaid mõne tunni, sest töö ootas.

Kogu oma täiskasvanuelu oli ta olnud väsinud. Ta ei teadnud, kuidas ta oli vastu pidanud. Oma elule tagasi vaadates nägi ta lõputult venivat rodu päevi, mis ta oli vaevaliselt õhtusse saatnud. Tal ei olnud peaaegu üldse selliseid mälestusi, mis poleks olnud ühel või teisel moel seotud tema väsimusega. Mõnikord mõtles ta endast tehtud fotode peale. Ta nägi seal alati ühtviisi vaevatud välja. Varjud olid nõudnud oma lõivu ka tema kahe abielu ajal; naised olid tüdinenud tema pidevast ärevusest ja sellest, et ta alati magas, kui ta tööl ei olnud. Nad olid tüdinenud sellest, et ta oli öösiti alati üleval ega osanud seletada, miks ta ei maga nagu tavalised inimesed. Viimaks jätsid nad ta maha ja ta oli taas üksi.

Ta vaatas käekella. Kell oli veerand viis hommikul. Ta läks kööki ja kallas termosest kohvi. Aknatagune termomeeter näitas kaht miinuskraadi. Ta mõtles, et see tuleb varsti lahti, kui ta kruvisid välja ei vaheta. Kui ta kardinat liigutas, haugatas väljas pimeduses koer. Shaka oli tema ainus turvatunnet sisendav tugi. Oma põdrakoerale oli ta leidnud nime raamatust, mille pealkirja ta enam ei mäletanud. Aga seal oli juttu suulude vägevast pealikust ja tema meelest oli see valvekoerale sobiv nimi. Lühike ja kerge hüüda. Ta võttis kohvitassi elutuppa kaasa ja heitis pilgu akna poole. Paksud kardinad olid hoolikalt ette tõmmatud. Ta teadis seda, kuid pidi siiski kontrollima, kas kõik on korras.

Siis istus ta jälle laua taha ja silmitses enda ees vedelevaid pusletükke. See oli hea pusle. Sellel oli palju osi ja pildi kokkupanek nõudis kujutlusvõimet ja visadust. Kui ta mõne pusle valmis sai, põletas ta selle ära ja alustas kohe uut. Ta kandis alati hoolt, et tal oleks puslesid varuks. Ta oli sageli mõelnud, et pusled on temale sama, mis suitsetajale sigaretid. Ta oli juba aastaid ühe ülemaailmse ühingu liige, mis edendas rahvusvahelist puslekultuuri. Selle peakorter asus Roomas ja iga kuu saadeti talle infoleht, mis teatas, millised pusletootjad on tegevuse lõpetanud ja millised on alustanud. Juba seitsmekümnendate aastate keskel pani ta tähele, et ei olnud enam sugugi kerge hankida tõeliselt häid puslesid, selliseid, mis oleksid käsitsi tükeldatud. Masinaga tehtud pusled talle ei meeldinud. Tükeldamises puudus loogika ja seos pildiga. Neid võis olla raske lahendada. Aga see raskus oli mehaaniline. Praegu töötas ta pusle kallal, mille pildiks oli Rembrandti „Claudius Civilise vandenõu”. See koosnes kolmest tuhandest tükist ja oli ühe Roueni puslekunstniku looming. Mõne aasta eest oli ta võtnud ette automatka ja külastanud meest, kes oli selle pusle teinud. Nad olid rääkinud sellest, et parimad pusled on need, kus valgus vaevumärgatavalt varieerub. Just nagu Rembrandti pildid, panevad need visaduse ja kujutlusvõime kõige tõsisemalt proovile.

Tal oli käes tükk, mis oli osa pildi taustast. Kulus vähemalt kümme minutit, enne kui ta leidis koha, kuhu see sobis. Ta vaatas jälle kella. Pool viis läbi. Läheb veel mitu tundi, enne kui väljas hakkab valgeks minema, enne kui varjud tagasi tõmbuvad ja ta saab uinuda.

Ta mõtles, et sellest ajast saadik, kui ta sai kuuekümne viie aastaseks ja võis pensionile minna, on elu olnud siiski hulga lihtsam. Nüüd ei olnud enam vaja väsimust karta. Et ta töö ajal magama jääb.

Aga varjud oleksid pidanud ta juba ammu rahule jätma. Ta oli oma karistuse ära kandnud. Neil polnud enam vaja teda valvata. Tema elu oli rikutud. Miks nad teda ometi rahule ei jäta?

Ta tõusis laua äärest ja läks raamaturiiulil seisva CD-mängija juurde. Ta oli ostnud selle mõne kuu eest ühel oma harvadest sõitudest Östersundi. Ta pani mängima plaadi, mis oli juba aparaadis ja mille ta oli oma üllatuseks leidnud popmuusika seast sellestsamast poest, kust ta plaadimängija ostis. See oli Argentiina tango. Ehtne tango. Ta keeras heli valjemaks. Väljas pimeduses valvaval põdrakoeral oli hea kuulmine ja ta vastas muusikale haukumisega. Jäi siis jälle vait. Muusikat kuulates liikus mees aeglaselt ümber laua ja silmitses puslet. Sellega on veel palju tööd. See annab talle tegevust vähemalt kolmeks ööks, enne kui see valmis saab ja ta võib selle ära põletada. Tal oli veel mitu pakendist välja võtmata puslet, mis karpides oma järge ootasid. Ja pealegi sõidab ta mõne päeva pärast Svegi postkontorisse ja toob sealt ära veel ühe saadetise Roueni vanameistrilt.

Ta istus diivanile ja kuulas muusikat. Üks tema suuri eluunistusi oli millalgi Argentiinasse sõita. Veeta mõni kuu Buenos Aireses ja tantsida öösiti tangot. Aga sellest ei tulnud kunagi midagi välja, alati lõi ta millegipärast kõhklema. Üksteist aastat tagasi, kui ta Västergötlandist lahkus ja Härjedaleni metsadesse elama asus, mõtles ta, et võtab igal aastal mõne reisi ette. Ta elas tagasihoidlikult ja kuigi tema pension ei olnud suur, oleks ta võinud seda endale lubada. Aga ta oli käinud ainult mõnel automatkal Euroopas, uute puslede jahil.

Ta sai aru, et ei sõidagi kunagi Argentiinasse. Ei tantsi kunagi Buenos Aireses tangot.

Aga miski ei takista mind siin tantsimast, mõtles ta. Mul on muusika ja partner olemas.

Ta tõusis diivanilt püsti. Kell oli viis. Koitma ei hakka veel niipea. Tantsuaeg oli käes. Ta läks magamistuppa ja võttis riidekapist tumeda ülikonna. Ta vaatas selle enne selgapanemist hoolikalt üle. Pisike plekk pintsakurevääril ärritas teda. Ta niisutas taskurätikut ja pühkis revääri ettevaatlikult puhtaks. Seejärel vahetas ta riided. Valge särgi juurde valis ta seekord roostepruuni lipsu.

Kõige olulisemad olid kingad. Tal oli valida mitu paari Itaalia tantsukingi, kõik kallid. Mehel, kes tantsimist tõsiselt võtab, peavad olema täiuslikud kingad.

Kui ta oli valmis, astus ta riidekapi ukse siseküljel rippuva peegli ette. Ta silmitses oma nägu. Juuksed olid hallid ja lühikeseks lõigatud. Ta oli kõhn ja mõtles, et peaks rohkem sööma. Aga ta oli siiski rahul. Ta nägi oma seitsmekümne kuuest eluaastast tükk maad noorem välja.

Seejärel läks ta tagasi elutuppa ja seisatas külalistetoa ukse taga. Uks oli kinni. Ta koputas ja kujutles, et keegi palub tal sisse astuda. Ta avas ukse ja pani tule põlema. Voodis lebas tema tantsupartner. Teda hämmastas alati, kui elusa mulje naine jättis, kuigi oli kõigest nukk. Ta tõmbas naisel teki pealt ja tõstis ta üles. Nukul oli seljas valge pluus ja must seelik. Mees oli pannud talle nimeks Esmeralda. Voodi kõrval laual seisid mõned parfüümipudelid. Mees asetas naise voodile, valis ühe tagasihoidliku Diori ja pihustas seda ettevaatlikult naise kaelale. Kui ta silmad kinni pani, tundus talle, et nukul ja elusal inimesel polegi mingit vahet.

Ta võttis naisel käe alt kinni ja eskortis ta elutuppa. Palju kordi oli ta mõelnud, et viib kogu mööbli välja, riputab lakke hämara valgusega lambid ja asetab tuhatoosi põleva sigari. Siis oleks tal isiklik Argentiina tantsusalong. Aga sellest ei tulnud kunagi midagi välja. Nüüd oli ainult lage põrandapind laua ja raamaturiiuli vahel, kus seisis CD-mängija. Mees pistis oma kingad Esmeralda taldade alla kinnitatud klambritesse.

Siis hakkas ta tantsima. Esmeraldaga pöördeid tehes tundus, nagu oleks tal õnnestunud toas varitsevad varjud minema pühkida. Ta tantsis väga kergejalgselt. Kõigist aastate jooksul õpitud tantsudest sobis talle kõige paremini tango. Ja kellegagi ei tantsinud ta nii hästi kui Esmeraldaga. Boråsis oli kunagi üks naine, Rosemarie, kellel oli kübarapood. Temaga tantsis mees tangot ja naine liikus temaga kaasa paremini kui keegi teine. Ühel päeval, kui mees oli just seadnud end valmis, et Göteborgi sõita ja temaga ühes tantsuklubis kokku saada, sai ta teate, et naine oli liiklusõnnetuses surma saanud. Hiljem oli ta tantsinud teiste naistega. Aga alles siis, kui ta oli valmis meisterdanud Esmeralda, sai ta taas kogeda sama tunnet, mis tal oli olnud Rosemariega.

Idee nuku tegemiseks sai ta kunagi aastate eest ühel oma unetul ööl, kui ta sattus televiisorist nägema üht vana muusikalifilmi. Seal tantsis üks mees, kes võis olla Gene Kelly, nukuga. Ta oli seda nukku lummatult vaadanud ja kohe otsustanud ka endale nuku meisterdada.

Kõige raskem oli lahendada täidise küsimust. Ta katsetas mitut moodi, toppis katte sisse mitmesuguseid kangaid. Aga alles siis, kui ta nuku vahtkummi täis toppis, tekkis tunne, nagu oleks tal käte vahel elus inimene. Ta otsustas teha naisele suure rinnapartii ja täidlase tagumiku. Tema mõlemad abikaasad olid olnud kõhnad. Nüüd tegi ta endale naise, kes oli ikka paras sületäis. Temaga tantsides ja parfüümilõhna tundes võis ta isegi erutuda. Aga enam mitte nii tihti kui viie-kuue aasta eest. Tema erootikaiha oli hakanud tasapisi taanduma ja ta mõtles, et tegelikult ei tunnegi ta sellest puudust.

Ta tantsis üle tunni aja. Kui ta Esmeralda lõpuks külalistetuppa viis ja voodisse pani, oli ta higine. Ta riietus lahti, riputas ülikonna kappi ja läks duši alla. Varsti hakkab valgeks minema ja ta võib magama heita. Veel üks öö on vägisi üle elatud.

Ta pani hommikumantli selga ja valas endale kohvi. Termomeeter näitas endiselt miinus kahte kraadi. Ta liigutas kardinat. Shaka tõi pimedas kuuldavale mõne lühikese haugatuse. Mees mõtles teda ümbritseva metsa peale. Just sellest oli ta unistanud. Üksik talu, kõigi tänapäeva mugavustega, kuid ilma naabriteta. Ja selline maja, mis asuks tee lõpus. Viimaks oli tal õnnestunud leida, mida ta otsis. See oli ruumikas maja, hästi ehitatud ja suure elutoaga, mis rahuldas tema vajaduse tantsupõranda järele. Maja müüs talle üks pensionile jäänud metsnik, kes asus elama Hispaaniasse.

Ta istus köögilaua äärde ja jõi kohvi. Koit lähenes aegamööda. Varsti võib ta voodisse linade vahele heita ja magada. Varjud jätavad ta rahule.

Shaka haugatas. Mees kuulatas. Haugatus kordus. Siis tekkis jälle vaikus. Küllap oli mõni loom liikvel. Arvatavasti jänes. Shaka liikus oma suures puuris vabalt ringi. Koer valvas teda.

Mees pesi tassi puhtaks ja asetas pliidi kõrvale. Seitsme tunni pärast kasutab ta seda jälle. Talle ei meeldinud ilmaasjata tassi vahetada. Ta võis mitu nädalat üht ja sama kasutada. Siis läks ta magamistuppa, võttis hommikumantli seljast ja puges voodisse. Väljas ei olnud veel valge. Aga tal oli kombeks koitu oodates lesida ja raadiot kuulata. Niipea kui ta maja ees esimest kahvatut aovalgust näeb, paneb ta raadio kinni, kustutab tule ja heidab magama.

Shaka hakkas jälle haukuma. Mees kortsutas kulmu, kuulatas ja luges mõttes kolmekümneni. Shaka oli vait. Mis loom see ka polnud, oli ta nüüd läinud. Ta pani raadio mängima. Kuulas hajameelselt muusikat.

Shaka haukus jälle. Aga nüüd teistmoodi. Mees tõusis kärmelt voodis istuli. Shaka haukus raevukalt. See ei saanud tähendada muud, kui et läheduses viibis põder. Või karu. Siinkandis lasti igal aastal karusid. Ise polnud ta küll ühtegi näinud. Shaka haukus ikka sama raevukalt. Mees tõusis voodist ja pani hommikumantli selga. Shaka jäi vait. Mees ootas, aga midagi ei juhtunud. Ta võttis hommikumantli jälle seljast ja puges uuesti linade vahele. Ta magas alati paljalt. Lamp raadio kõrval põles.

Äkki tõusis ta järsult uuesti istuli. Miski oli viltu, koeraga oli midagi lahti. Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Ta muutus rahutuks. Varjud tema ümber oleksid nagu hakanud muutuma. Ta tõusis voodist. Shaka viimane haukumine oli olnud kuidagi imelik. See polnud lõppenud loomulikult, vaid justkui läbilõigatult. Ta läks elutuppa ja tõmbas koeraaediku vastas paikneva akna eest kardina kõrvale. Shaka ei haukunud ja mees tundis otsekohe, kuidas süda hakkas kiiremini lööma. Ta läks tagasi magamistuppa, tõmbas püksid jalga ja kampsuni selga. Seejärel võttis ta püssi, mida ta alati voodi all hoidis, haavlipüssi, mille padrunisalve mahtus kuus padrunit. Ta läks esikusse ja pani saapad jalga, kuulatas kogu aeg. Shaka oli vait. Ta mõtles, et see oli vaid ettekujutus, et kõik on korras. Varsti läheb valgeks. Varjud teevad teda rahutuks, muud ei midagi. Ta avas välisukse kolm lukku ja lükkas ukse jalaga ettevaatlikult lahti. Shaka ei reageerinud ikka veel. Nüüd oli selge, et miski on valesti. Ta võttis riiulilt taskulambi ja lasi pimedusse valgust. Shakat ei olnud koeraaedikus näha. Mees libistas valgusvihu üle metsaserva ja hüüdis koera. Vastust ei tulnud. Higist läbimärjana lõi mees ukse kähku kinni. Ta vabastas püssi kaitseriivi ja tegi ukse uuesti lahti. Ettevaatlikult astus ta trepile. Kõik oli vaikne. Ta läks koeraaediku juurde ja tardus paigale. Shaka lebas maas. Silmad olid lahti ja hallvalge kasukas verine. Mees keeras kannapealt ringi, jooksis tagasi majja ning lõi ukse kinni. Miski oli teoksil, ta ei teadnud ainult, mis. Aga keegi oli tapnud Shaka. Ta pani majas kõik tuled põlema ja istus magamistoas voodile. Ta tundis, et väriseb.

Varjud olid ta haneks tõmmanud. Ta ei olnud ohtu õigel ajal tajunud. Ta oli alati arvanud, et varjud muutuvad, et just nemad tulevad talle kallale. Aga teda oli ninapidi veetud, oht tuli väljastpoolt. Varjud olid silmapete. Viiskümmend neli aastat oli ta lasknud end ninapidi vedada. Ta arvas, et oli pakku pääsenud. Nüüd sai ta aru, et oli eksinud. Vaimusilma ette kerkisid pildid tollest korrast, hirmsast 1945. aastast. Ta ei pääsenud pakku.

Ta raputas pead ja mõtles, et vabatahtlikult ta siiski alla ei anna. Ta ei teadnud, kes seal pimeduses viibis, kes oli tema koera ära tapnud. Aga Shaka oli siiski jõudnud teda hoiatada. Vabatahtlikult ta alla ei anna. Ta viskas saapad jalast, tõmbas jalga sokid ja otsis voodi alt välja tossud. Kuulatas kogu aeg, püüdes tabada helisid. Ja kuhu jääb koit? Kui väljas valgeks läheb, ei saa nad teda kätte. Ta pühkis higiseid käsi teki sisse. Püss andis talle turvatunde. Ta teadis, et on hea laskur. Ta ei lase ennast üllatada.

Samal hetkel varises maja kokku. Vähemalt nii talle tundus. Kärgatuse peale viskus ta põrandale pikali. Kuna tal oli sõrm päästikul, vallandas ta samal ajal lasu, mis tabas riidekapi uksel rippuvat peeglit. Ettevaatlikult roomas ta ukse juurde ja vaatas elutuppa. Siis sai ta aru, mis oli juhtunud. Keegi oli lõunapoolse akna puruks tulistanud või sealt granaadi sisse visanud. Kogu tuba oli klaasikilde täis. Ta ei jõudnud midagi rohkemat mõelda, enne kui purunes põhjapoolne aken. Ta surus end vastu põrandat. Nad tulevad igast küljest, mõtles ta. Maja on ümber piiratud ja nad lasevad aknad katki, et sisse tungida. Ta otsis meeleheitlikult väljapääsu.

Koit, mõtles ta. See võib mind päästa. Kui see neetud öö vaid läbi saaks.

Seejärel tulistasid need seal väljas lõunapoolse köögiakna katki. Ta lamas kõhuli, surudes end vastu põrandat, pea käte vahel. Kui kostis järgmine pauk, sai ta aru, et pihta sai vannitoa aken. Ta tundis, et purukslastud akendest tulvas sisse külma õhku.

Kostis sisin. Miski kolksatas tema kõrvale maha. Pead tõstes nägi ta, et see on pisargaasipadrun. Ta pööras pea kõrvale, aga oli juba hilja. Suits oli jõudnud talle silma ja kopsu sattuda. Midagi nägemata kuulis ta, et katkistest akendest tulistati sisse uusi pisargaasipadruneid. Valu silmades oli nüüd nii tugev, et ta ei kannatanud enam välja. Tal oli püss ikka veel käes. Tal ei jäänud muud üle kui majast väljuda. Võib-olla päästab ta hoopis pimedus, mitte koit. Valutavate silmadega otsis ta kobamisi teed välisukse juurde. Köha kriipis kopse. Ta paiskas ukse lahti ja tormas välja. Samal ajal ta tulistas. Metsaservani oli umbes kolmkümmend meetrit maad. Olgugi et ta ei näinud midagi, jooksis ta nii kiiresti, kui suutis. Kogu aeg ootas ta surmavat lasku. Ta teadis, miks, kuid ei teadnud, kelle relvast. See mõte tegi talle sama palju valu kui kipitavad silmad.

Ta põrkas vastu puutüve ja oleks äärepealt kukkunud. Pisargaasist ikka veel pimestatult otsis ta puude vahel kobamisi teed. Oksad kriimustasid nägu, aga ta teadis, et ei tohi seisma jääda. See või need seal tema selja taga, kes nad ka poleks, leiavad ta üles, kui ta piisavalt sügavale metsa ei jõua.

Ta komistas konarlikul maapinnal ja kukkus kõhuli. Tõusta püüdes tundis ta midagi kuklas. Ta teadis kohe, mis see on. Keegi surus jalaga vastu tema kukalt. Ta taipas, et kõik on läbi. Varjud olid temast jagu saanud. Nad olid oma tumedad riided seljast heitnud ja näidanud, kes nad tegelikult on.

Siiski tahtis ta näha, kelle käe läbi ta sureb. Ta üritas pead pöörata, aga jalg takistas.

Seejärel tiris keegi ta jalule. Ta ei näinud ikka mitte midagi. Sellegipoolest seoti tal silmad kinni. Põgusa hetke tajus ta selle inimese hingeõhku, kes sideme kuklas kinni sõlmis. Ta püüdis midagi öelda. Aga kui ta suu avas, ei tulnud sõnu, vaid ainult järjekordne köhahoog.

Seejärel sulgus üks kätepaar tugevasti tema kõri ümber. Ta üritas vastu hakata, kuid ei jaksanud. Ta tundis, kuidas elu temast välja voolas.

*

Aga kulus veel peaaegu kaks tundi, kuni ta lõpuks suri. Justkui hirmu piirimaal, katkematu valu ja lootusetu elutahte vahel kandus ta ajas tagasi, hetke, mil ta kohtas seda saatust, mis oli talle nüüd järele jõudnud. Ta paisati pikali maha. Keegi tõmbas tal kampsuni seljast ja püksid jalast. Ta tundis naha vastas külma maapinda, enne kui teda tabasid piitsahoobid ja elust sai põrgu. Ta ei teadnud, kui palju hoope ta sai. Aeg-ajalt ta minestas. Uuesti teadvusele rebiti teda külma veega, mis talle kaela kallati. Seejärel sadasid jälle hoobid. Ta kuulis oma karjeid, aga keegi ei saanud talle appi tulla. Kõige vähem veel surnult koeraaedikus lebav Shaka.

Kõige viimaks tajus ta, et teda lohistati üle õue majja ja peksti vastu jalataldu. Kõik läks pimedaks. Ja ta oligi surnud.

Ta ei saanudki teada, et lõpuks tiriti ta veel alasti metsaservale ja jäeti sinna näoli külmale maapinnale.

Siis oli päev juba koitnud.

Oli 19. oktoober 1999. Mõni tund hiljem hakkas sadama vihma, mis muutus pikkamööda, peaaegu märkamatult lobjakaks.