Читать книгу Tantsuõpetaja tagasitulek - Хеннинг Манкелль - Страница 8

Giuseppe Larsson oli mees, kes kogemustest õppinuna ei pidanud midagi enesestmõistetavaks. Ta ärkas 26. oktoobri hommikul selle peale, et varuäratuskell helises. Voodi kõrval laual seisvat põhikella vaadates nägi ta, et see oli neli minutit pärast kella kolme seisma jäänud. Isegi äratuskella peale ei saanud kindel olla. Sellepärast oligi tal neid alati kaks. Ta tõusis voodist ja laskis rulool hoogsalt üles plaksatada. Eelmisel õhtul oli teleilmateade ennustanud Jämtlandis kerget lumesadu. Aga Giuseppe ei näinud mingit lund. Taevas oli tume, kuid tähine.

Giuseppe sõi kiire hommikueine, mille naine talle lauale pani. Üheksateistaastane tütar, kes vanematekodus elas, magas veel. Ta töötas haiglas ja pidi õhtul alustama öövahetuste nädalat. Veidi pärast kella seitset ajas Giuseppe säärsaapad jalga, tõmbas mütsi sügavale pähe, paitas naise põske ja väljus kodust.

Tal seisis ees saja üheksakümne kilomeetri pikkune autosõit. Eelmisel nädalal oli ta sama teed mitu korda edasi-tagasi sõitnud, välja arvatud üks kord, kui ta oli nii väsinud, et otsustas Svegi hotellis ööbida.

Nüüd sõitis ta jälle sinna. Teel pidi ta jälgima, et mõni põder auto ette ei satuks, ja samal ajal tegema kokkuvõtte mõrvajuurdlusest, millega ta tegeles. Ta sõitis Östersundist välja, suundus kõigepealt Svenstaviki poole ja seadis püsikiirusehoidja kiirusele kaheksakümmend viis kilomeetrit tunnis. Ta ei pidanud enesestmõistetavaks, et suudab ise hoida kiirust alla üheksakümne. Kaheksakümne viiega sõites jõuab ta paraja ajavaruga kokkusaamisele politsei ekspertidega, mis on määratud kella kümneks.

Auto ümber valitses tihke pimedus. Sügav Norrlandi talv oli tulekul. Giuseppe, kes oli sündinud Östersundis nelikümmend kolm aastat tagasi, ei mõistnud inimesi, kes pimeduse ja külma üle kurtsid. Temale oli talvepoolaasta aeg, mil ta tajus suurt rahu elu üle laotuvat. Aeg-ajalt muidugi juhtus, et talv ajas mõne inimese meeleheitele ja too tegi enesetapu või lõi mõne pereliikme maha. Aga niisuguseid asju tuli ikka ette. Selle vastu ei saanud isegi politsei.

Aga see, mis oli juhtunud Svegi lähedal, ei olnud tavaline lugu. Giuseppe võttis need sündmused mõttes uuesti läbi.

Östersundi politsei sai teate 19. oktoobri õhtupoolikul. Sellest oli nüüd seitse päeva möödas. Giuseppe hakkas just politseimajast välja juuksuri juurde minema, kui keegi pistis talle pihku telefonitoru. Naissoost helistaja karjus. Tema jutust arusaamiseks pidi Giuseppe toru kõrvast eemal hoidma. Kaks asja olid talle kohe selged: esiteks oli naine väga erutatud ja teiseks oli ta kaine. Giuseppe istus laua äärde ja otsis välja kirjaploki. Mõne minuti jooksul õnnestus tal kirja panna mõned andmed, et saada mingi pilt sellest, mida naine talle seletada püüdis. Naise nimi oli Hanna Tunberg. Kaks korda kuus käis ta koristamas ühe mehe juures, kelle nimi oli Herbert Molin ja kes elas Svegist mõnekümne kilomeetri kaugusel ühes talus, mille nimi oli Rätmyren. Sel päeval sinna jõudes avastas ta, et koeraaedikus lebas surnud koer ja kõik maja aknad olid katki. Ta ei julgenud siis sinna jääda, sest arvas, et seal elav mees on hulluks läinud. Ta sõitis koju ja võttis auto peale oma mehe, kes oli töövõimetuspensionär. Koos sõitsid nad uuesti talu juurde. Kell oli sel ajal umbes neli pärast lõunat. Nad arutasid juba siis, kas helistada politseisse, aga otsustasid oodata, kuni teavad kindlalt, mis õigupoolest juhtunud on. Otsus, mida mõlemad hiljem kibedalt kahetsesid. Mees läks majja, tuli kohe jälle välja ning hõikas auto juures ootavale naisele, et toas on kõik kohad verd täis. Seejärel silmas ta midagi metsaserval. Ta läks sinna ja kohkus, jooksis auto juurde tagasi ja oksendas peaaegu sisikonna välja. Kui ta oli toibunud, sõitsid nad otseteed tagasi Svegi ning mees, kellel oli süda haige, heitis diivanile pikali ja naine helistas samal ajal Svegi politseisse, kus kõne oli Östersundi edasi suunatud. Giuseppe märkis naise nime ja telefoninumbri üles. Kui naine oli kõne lõpetanud, helistas Giuseppe tagasi, veendumaks, et number on õige. Ta kontrollis, kas ta oli surnu nime – Herbert Molin – õigesti kirja pannud. Kui ta oli kõne teist korda lõpetanud, ei tulnud tal enam mõttessegi juuksuri juurde minna.

Ta läks otsekohe operatiivjuht Rundströmi juurde ja selgitas olukorda. Kakskümmend minutit hiljem suundus ta politseiautoga, mille sinised vilkurid olid sisse lülitatud, Svegi poole. Samal ajal valmistusid kriminaaleksperdid neile järgnema.

Nad jõudsid tallu veidi pärast poolt seitset. Teeristil ootas oma autos Hanna Tunberg koos Svegi komissari Erik Johanssoniga, kes oli just naasnud teiselt väljakutselt – Ytterhogdalis oli üks palgiveoauto ümber läinud. Selleks ajaks oli väljas juba pime. Giuseppe nägi naise pilgust, et vaatepilt, mis neid leiukohal ootab, ei ole just meeldiv. Kõigepealt läksid nad sellesse kohta metsaserval, mida Hanna Tunberg oli kirjeldanud. Surnukeha taskulambiga valgustades ahmisid nad õhku. Giuseppe sai Hannast aru. Ta oli arvanud, et küllap on ta silmad juba kõike näinud. Ta oli mitu korda näinud enesetapjaid, kes olid endale haavlipüssiga näkku tulistanud. Aga see maas lebav mees oli hullem vaatepilt kui kõik muu, mida ta seni oli pidanud nägema. Õigupoolest ei olnud tegu inimese, vaid verise tombuga. Nägu oli lõhki kriibitud, jalalabad verised klombid ja selg nii katki pekstud, et luud paistsid välja.

Seejärel lähenesid nad majale, taskulambid ja laskevalmis relvad käes. Selleks ajaks olid nad juba kindlaks teinud, et koeraaedikus lebas tõepoolest surnud põdrakoer. Majja astudes nägid nad, et Hanna kokkuvõte sellest, mida tema mees oli näinud, ei olnud liialdatud. Põrand oli verejälgi ja klaasikilde täis. Nad peatusid lävel, et ekspertide tööpõldu mitte rikkuda.

Hanna istus selle aja autos, rool kramplikult peos. Giuseppel oli temast kahju. Ta teadis, et selle päeva läbielamised jäävad naist alatiseks saatma – hirmuna või pidevalt korduva õudusunenäona.

Giuseppe saatis Eriku teeristile eksperte ootama. Too sai ka korralduse Hanna Tunbergi ütlused kirja panna. Eelkõige kellaajad olid olulised.

Siis jäi Giuseppe üksi. Ta mõtles, et seisab silmitsi niisuguse asjaga, mida ta tegelikult ei ole piisavalt pädev uurima. Aga ta teadis ka, et kogu Jämtlandi politseipiirkonnas ei olegi kedagi, kes sobiks temast paremini seda uurimist juhtima. Ta otsustas juba samal päeval rääkida piirkonnaülemaga sellest, et keskkriminaalpolitseid on vist appi vaja.

Ta hakkas jõudma Svenstaviki. Oktoobrihommik oli endiselt pime. Möödunud ööpäevade jooksul ei olnud metsatalus mõrvatud mehe juhtum sammukestki lahendusele lähemale liikunud.

Neil oli veel üks suur probleem.

Oli selgunud, et surnu oli pensionile jäänud politseinik, kes oli enne Härjedalenisse elama asumist töötanud pikka aega Boråsis kriminaalpolitseinikuna. Eelmisel õhtul oli Giuseppe istunud kodus diivanil ja lugenud Boråsist faksiga saadetud dokumente. Nüüd oli tal selge ülevaade kõigist põhiandmetest, mis moodustavad inimese isikukirjelduse. Ometi oli tal tunne, nagu vahiks ta tühjusse. Motiivi ei olnud, jälgi ei olnud, tunnistajaid ei olnud. Justkui oleks mingi arusaamatu kurjus metsast lahti pääsenud, Herbert Molinile kallale karanud ja seejärel jäljetult kadunud.

Ta jättis Svenstaviki selja taha ja jätkas teekonda Svegi suunas. Nüüd hakkas valgeks minema, ümberkaudsete metsaste seljakute kohale tekkis sinakas toon. Ta mõtles esialgsele aruandele Umeå kohtuarstidelt, kes olid surnukeha uurinud. See oli küll seletanud, kuidas vigastused olid tekkinud, kuid polnud andnud Giuseppele mingeid niidiotsi selle kohta, kes või miks oli selle raevuka kallaletungi toime pannud. Kohtuarst oli põhjalikult kirjeldanud Molinile osaks saanud vägivalda. Seljal olevad vigastused olid ilmselt tekkinud piitsahoopidest. Kuna seljalt oli nahk täiesti maas, said nad toimunust aru alles siis, kui leidsid piitsatükikese. Kohtuarst tegi mikroskoobi abil kindlaks, et piits oli valmistatud loomanahast. Mis nahaga oli tegu, ei osanud ta veel öelda, sest see oli loom, keda Rootsis ei leidunud. Vigastused jalataldade all olid tõenäoliselt tekitatud sellesama vahendiga. Näkku polnud teda aga löödud. Arstide arvates olid kriimustused tekkinud mööda maad lohistamisest. Haavad olid mullased. Peale selle oli arst täheldanud kaelal tugevaid verevalumeid, mis viitasid sellele, et keegi oli üritanud Molini kägistada. Sõna otseses mõttes üritanud, nentis arst oma aruandes. Nimelt ei olnud Molini surma põhjustanud lämbumine. Ega ka pisargaas, mille jälgi tema silmades, kõris ja kopsudes leidus. Molini surma põhjuseks oli kurnatus. Eluvaim oli tema kehast sõna otseses mõttes välja piitsutatud.

Giuseppe juhtis auto tee serva ja peatus. Ta astus autost välja, jättis mootori seisma ja ootas, kuni põhja poole suunduv veoauto mööda sõitis. Siis tegi ta püksiaugu lahti ja kusi. Kõigist asjadest, mis elu nauditavaks tegid, oli võimalus tee ääres seista ja kusta üks paremaid. Istunud uuesti rooli taha, ei käivitanud ta siiski kohe mootorit. Ta proovis vaadelda seda, mida ta nüüdseks Molini surmast teadis, distantsilt. Pikkamisi laskis ta kõigel, mida ta oli näinud ja mis oli aruannetesse kirja pandud, läbi aju voolata ja mõttelahtritesse paigutuda.

Ühest asjast sai siiski kinni hakata.

Motiivist ei olnud jälgegi. Samas oli selge, et Molini kallal oli kasutatud kestvat ja jõhkrat vägivalda.

Viha, mõtles Giuseppe. Seda tehti vihaga. Ja on võimalik, et viha ongi motiiv.

Viha ja kättemaksuhimu.

Midagi oli veel, mis rääkis selle poolt, et ta võis olla õigel teel. Jäi mulje, et kõik oli hoolega planeeritud. Valvekoeral oli kõri läbi lõigatud. Kurjategija oli varustatud piitsade ja pisargaasirelvaga. Midagi ei olnud jäetud juhuse hooleks. Kõik oli hoolega planeeritud. Viha oli sängitatud läbimõeldud plaani.

Viha, mõtles Giuseppe. Viha ja kättemaksuhimu. Plaan. See tähendab, et Molini mõrvar oli talus väga tõenäoliselt varem käinud, võib-olla mitu korda. Keegi pidi märkama, kui talu lähedal liikus võõraid. Või siis vastupidi: keegi ei märganud midagi. Sel juhul tuleb mõrvarit või mõrvareid otsida Molini tutvusringkonnast.

Aga Molinil ei olnud mingit tutvusringkonda. Selle oli Hanna Tunberg neile ühemõtteliselt selgeks teinud. Herbert Molin ei suhelnud. Ta oli erak.

Giuseppe võttis sündmuste käigu mõttes veel korra läbi. Millegipärast oli tal tunne, et kurjategija oli tegutsenud üksi. Keegi tuli üksikusse tallu, kaasas tundmatu looma nahast piits ja pisargaasirelv. Rafineeritud ja läbimõeldud julmusega oli Herbert Molin tapetud ja alasti metsaservale jäetud.

Jäi küsimus, kas Herbert Molin oli lihtsalt mõrvatud. Või oli tegu pesuehtsa hukkamisega.

Nüüd oli vaja keskkriminaalpolitseiga ühendust võtta ja mõni asjatundja appi kutsuda. Tegu ei olnud mingi tavalise näruse olmemõrvaga. Giuseppe oli üha enam veendunud, et see juhtum, mille suhtes ta pidi seisukoha võtma, oli hoolikalt planeeritud hukkamine.

Kell oli kahekümne pärast kümme, kui Giuseppe Herbert Molini maja õue keeras. Piirdelint oli alles, aga ühtegi politseiautot ei olnud. Giuseppe astus autost välja. Ilm oli muutunud tuuliseks. Metsakohin andis sügishommikule tuhmi kõla. Giuseppe seisis liikumatult paigal ja vaatas kiirustamata ringi. Kriminaaleksperdid olid leidnud just selle koha pealt, kus ta oli peatunud, rehvijäljed, mis ei kuulunud Molini vanale Volvole. Mõrvapaika saabudes püüdis Giuseppe iga kord endale ette kujutada, kuidas kõik oli toimunud. Kes võõrast autost välja tuli? Ja millal? Ilmselt öösel. Aga kohtuarst ei olnud veel suutnud Molini surma täpset aega kindlaks teha. Siiski oli ta oma esialgses aruandes ettevaatlikult mõista andnud, et peks võis kesta kaua. Võimatu oli öelda, mitu piitsahoopi Molin oli saanud. Aga need võidi anda jaokaupa mitme tunni jooksul.

Giuseppe kordas need mõtted, mis tal Östersundist siia sõites peast läbi olid käinud, uuesti üle.

Viha ja kättemaksuhimu.

Üksi tegutsev kurjategija.

Kõik väga hoolikalt planeeritud. Mitte mingi äkktuju ajel tapmine.

Telefon helises. Ta võpatas. Ta polnud sellega ikka veel päris ära harjunud, et temaga oli võimalik isegi paksus metsas ühendust saada. Ta võttis telefoni jopetaskust välja ja vastas.

„Giuseppe.”

Palju kordi oli ta neednud oma ema, kes oli pannud talle selle eesnime, sest oli kunagi nooruses kuulnud üht itaalia lembelaulikut suveõhtul Östersundi rahvapargis esinemas. Kooliaastatel oli Giuseppet narritud ja iga kord, kui keegi talle helistas ja ta oma nime ütles, lõi helistaja pisut kõhklema.

„Giuseppe Larsson?”

„Mina see olen.”

Ta kuulas. Helistaja ütles, et tema nimi on Stefan Lindman ja ta on politseinik. Ta helistas Boråsist. Stefan Lindman rääkis, et oli Moliniga koos töötanud ja tahtis teada, mis õigupoolest juhtunud oli. Giuseppe küsis, kas ta võib tagasi helistada. Oli ette tulnud, et ajakirjanikud olid politseinikena esinenud. Ta ei tahtnud sellega riskida. Stefan Lindman sai aru. Giuseppe ei leidnud taskust pastakat, kuid kirjutas numbri saapaninaga kruusale. Ta valis selle numbri ja Lindman vastas. Ta võis küll sellegipoolest ajakirjanik olla. Tegelikult oleks Giuseppe muidugi pidanud Boråsi politseimajja helistama ja küsima, kas seal töötab Stefan Lindmani nimeline politseinik. Mehe sõnavalik ja väljendusviis veensid siiski Giuseppet ja ta püüdis Stefan Lindmani küsimustele vastata. Aga telefoni teel oli see raske. Pealegi oli levi kehv. Oli kuulda, et eemalt lähenes kriminaalekspertide kaubik.

„Mul on sinu number olemas,” ütles Giuseppe. „Ja sina võid mind pärastpoole kätte saada sellelsamal telefonil või Östersundi politseimajast. Aga oskad sa mulle ühte asja öelda? Kas Herbert Molin tundis end millalgi ohustatuna? Kõik võib olla oluline. Meil ei taha uurimine kuidagi edeneda. Tunnistajaid ei ole, motiivi ei ole. Mitte midagi kindlat, millele toetuda. Kompassinõel käib ringi.”

Ta kuulas vaikides. Kriminaalekspertide auto keeras õue. Giuseppe lõpetas kõne ja kaapis saapaninaga telefoninumbri kruusal selgemalt välja.

Boråsist helistanud politseinik oli öelnud midagi olulist. Herbert Molin oli kartnud. Ta polnud oma ärevust kunagi millegagi seletanud. Aga Lindman oli kindel. Molini oli painanud pidev hirm.

Eksperte oli kaks. Mõlemad noored. Giuseppele meeldis nendega koos töötada. Nad olid väga energilised ning töötasid tõhusalt ja hoolikalt. Nad läksid koos majja, kus nad pidid oma uuringuid jätkama. Giuseppe kõndis ettevaatlikult ringi ja silmitses põrandatele ja seintele jäänud verd. Sellal kui eksperdid kombinesoone selga tõmbasid, püüdis Giuseppe taas endale ette kujutada, mis õigupoolest juhtunud oli.

Sündmuste üldine käik oli talle juba selge. Kõigepealt oli koer surma saanud. Seejärel oli tapja kõik aknad puruks tulistanud ja pisargaasi käiku lasknud. Aknaruute ei olnud purustanud pisargaasipadrunid. Õuest leidsid nad hulga jahipüssi padrunikesti. Mees, kes oli seal väljas seisnud, oli tegutsenud metoodiliselt. Herbert Molin magas parajasti, kui see kõik pihta hakkas. Igatahes viibis ta ilmselt voodis. Metsaserval oli ta lebanud alasti. Aga tema kampsun ja püksid leiti veristena trepi eest kruusalt. Pisargaasipadrunite suur hulk näitas, et ilmselt oli maja torkivat suitsu täis. Molin pages õue, haavlipüss käes. Ta jõudis ka mitu lasku tulistada. Kaugemale ta aga ei jõudnud. Püss vedeles maas. Giuseppe teadis, et Herbert Molin oli õue tulles sisuliselt pime. Pealegi oli tal väga raske hingata.

Herbert Molin aeti majast välja ning ta oli kaitsetu, kui tapja nägi teda uksest välja vaarumas.

Giuseppe läks ettevaatlikult elutoa kõrval paiknevasse tuppa. Seal oli suurim mõistatus. Voodi, kus oli verine inimesesuurune nukk. Algul olid nad arvanud, et see oli Molinile tema üksinduses justkui seksuaalpartneri aseaine. Aga nuku kehas ei olnud avausi. Klambrid jalgade küljes näitasid, et tegu oli tantsunukuga. Kõige olulisem küsimus, mis vastust ootas, oli siiski see, miks nukk oli verega määrdunud. Kas Molin põgenes sellesse tuppa, enne kui pisargaas seal olemise võimatuks tegi? Aga miks nukk veriseks sai? Giuseppe ja teised kriminaalpolitseinikud, kes olid sündmuskoha kuue päeva jooksul läbi uurinud, ei olnud veel ühelegi usutavale järeldusele jõudnud. Giuseppe otsustas päeva jooksul tõsiselt püüda aru saada, miks nukk verine on. Miski selle nuku juures tegi teda murelikuks. Nukk varjas midagi, millest ta veel ei olnud sotti saanud.

Ta väljus majast ja läks õue õhku hingama. Telefon helises. See oli piirkonnaülem Östersundist. Giuseppe ütles, nagu asi oli, et töö käib, aga sündmuskoht ei ole mitte midagi uut andnud. Hanna Tunberg viibis Östersundis ja vestles parajasti Artur Nymaniga, kes oli kriminaalassistent ja Giuseppe lähim töökaaslane. Piirkonnaülem teatas, et Molini tütar, kes viibis Saksamaal, on teel Rootsi. Ühendust oli võetud ka pojaga, kes töötas ühel Kariibi mere kruiisilaeval stjuuardina.

„Kuidas on lood teise naisega?” küsis Giuseppe.

Esimene naine, nende kahe lapse ema, oli mõne aasta eest surnud. Giuseppe oli kulutanud mõned tunnid surma asjaolude kontrollimisele. Aga see oli loomulik surm. Pealegi olid Molin ja tema esimene naine olnud juba üheksateist aastat lahutatud. Teist abikaasat, naist, kellega Molin oli olnud abielus oma viimastel Boråsi-aastatel, oli raskem üles leida, nagu selgus.

Giuseppe läks jälle majja. Ta jäi ukse juurde seisma ja silmitses kuivanud verejälgi põrandal. Seejärel astus ta ettevaatlikult mõne sammu kõrvale ja vaatas neid uuesti. Ta kortsutas kulmu. Nende verejälgede juures oli midagi, millest ta sotti ei saanud. Ta võttis oma märkmiku, laenas ühelt eksperdilt pastaka ja visandas joonise. Kokku oli üheksateist jalajälge, kümme parema ja üheksa vasaku jala oma.

Ta läks jälle õue. Üks vares tõusis tiibu lehvitades lendu. Giuseppe silmitses oma joonist. Seejärel tõi ta reha, mis oli kuuris, nagu ta teadis. Ta tegi majaesise maapinna siledaks. Vaatas oma töö üle ja vajutas siis verejälgede joonise järgi oma jalad kõvasti kruusa sisse. Ta astus kõrvale ja vaatas. Tegi tiiru jälgede ümber ja vaatas neid mitmest kandist. Seejärel asetas oma jalad ettevaatlikult jälgedesse ja liikus aeglaselt. Ta kordas liigutusi, nüüd kiiremini ja pisut kõverdatud põlvedega.

Siis sai ta aru, mis tema ees on.

Üks ekspert tuli trepile ja pani suitsu põlema. Ta silmitses jälgi kruusal.

„Mis sa teed?”

„Uurin üht teooriat. Mida sa näed?”

„Jalajälgi kruusal. Nende jälgede koopiat, mis toas on.”

„Muud ei midagi?”

„Ei.”

Giuseppe noogutas. Teine ekspert tuli välja. Tal oli termos käes.

„Kas CD-mängijas polnud mitte plaat sees?” küsis Giuseppe.

„Oli küll,” vastas termosega ekspert.

„Mis muusika see oli?”

Ekspert andis termose kolleegi kätte ja läks majja. Ta oli varsti tagasi.

„Argentiina muusika. Orkester. Ma ei oska seda nime hääldada.”

Giuseppe kõndis veel ühe tiiru ümber kruusal olevate jälgede. Eksperdid tegid teda vaadates suitsu ja jõid kohvi.

„Kas te tangot tantsida oskate?” küsis ta.

„Mitte eriti. Miks sa küsid?”

Seda ütles termosega mees.

„Sest meie ees on tangosammud. Umbes nagu lapsepõlves tantsukoolis. Õpetaja kinnitas teibiga põrandale jalajäljed, mille järgi tuli liikuda. See on tango.”

Oma väite tõestamiseks hakkas Giuseppe ümisema üht tangot, mille pealkirja ta ei teadnud. Samal ajal liikus ta mööda kruusa. Sammud klappisid.

„Niisiis on toas põrandal tangosammud. Keegi vedas Molini kaasa ja asetas tema veriseid jalgu põrandale nagu tantsutunnis.”

Eksperdid vahtisid teda umbusklikult, kuid taipasid, et tal on õigus. Nad läksid koos tagasi majja.

„Tango,” ütles Giuseppe. „Kindel värk. See, kes Molini tappis, tantsis temaga tangot.”

Vaikides silmitsesid nad verejälgi põrandal.

„Küsimus on ainult, kes,” sõnas Giuseppe, kui ta jälle suu lahti tegi. „Küsimus on, kes tantsib surnud mehega?”