Читать книгу Katharina kood - Horst Jørn Lier - Страница 4

Pappkastid seisid riidekapi põhjas. Neid oli kolm. Wisting tõmbas välja neist suurima. Kuna kasti üks nurkadest oli rebenenud, tuli seda elutuppa tassides ettevaatlik olla.

Kasti papist klappkaaned olid korralikult kinni lapitud. Wisting avas kasti ja tõstis välja pealmise mapi. See oli musta värvi, mapi seljal pleekinud silt kirjaga: Katharina Haugen. Ta tõstis selle kõrvale ja võttis järgmisena välja punase mapi märgistusega Tunnistajad I ning siis veel kaks sama värvi mappi kirjaga Tunnistajad II ja Tunnistajad III. Lõpuks leidis ta selle, mida oli otsinud – mapi nimega Kleiverveieni tee.

Pappkastides sisaldus kogu info, millest moodustus Katharina juhtum. Tegelikult ei oleks ta juhtumi materjale tohtinud kodus hoida, kuid need ei olnud arhiivi lukustamist nõudnud. Nii need riidekapi põhjas seisid, tuletades end meelde iga kord, kui ta kapist puhast pluusi võttis.

Ta otsis välja lugemisprillid ja tõstis mapi põlvedele. Viimasest lehitsemist oli möödunud tervelt aasta.

Katharina oli elanud Kleiverveieni teel. Nende lihtsat eramaja oli pildistatud erinevate nurkade alt. Seda ümbritses igast küljest mets. Ühel fotol helkis taustal Kleivertjerni järv. Maja asus kõrgemal kohal, ligi sada meetrit maanteest. See oli pruun, valgete aknapiitade, rohelise ukse ja aknaaluste tühjade lillekastidega.

Pildimapi lehitsemine oli kui kummitustemajas liikumine. Katharinat küll enam polnud, kuid tuulekoja põrandal olid tema jalanõud. Hallid jooksutossud, pruunid kummikud ja puukotad, lisaks suured meesterahva sandaalid ja töösaapad. Nagis rippumas kolm jopet. Esiku kummutil olid pastakas, ostunimekiri, avamata kiri, ajaleht ja adressaadita reklaamlehed. Mingi nipsasja kõrval seisis pooleldi närtsinud roosibukett. Kummuti kohal olevale peeglile kleebitud väikesed lipikud: ühele märgitud kuupäev ja kellaaeg, teisele nimi ja telefoninumber ning kolmandale kolm initsiaali koos summaga. AML 125 kr.

Tema voodil oli avatud kohver, riideid täis, justkui oleks ta plaaninud kauaks ära sõita: sokke kümme paari, aluspükse kümme, viis rinnahoidjat, kümme T-särki, viied püksid, viis kampsunit, viis pluusi ja spordiriided. Kohvri sisu oli tundunud Wistingu jaoks alati kummaline, suutmata siiani sõnastada, miks. Valik tundus nii jäik ja formaalne, nagu oleks selle pakkinud keegi teine, või oli see pakitud kellelegi teisele.

Ta vaatas edasi. Elutoa diivanilauale oli tõstetud viis riiulist välja valitud raamatut. Wisting oli isegi neist mõnda lugenud: „Mengele Zoo“, „Alkeemik“, „Valged neegrid“. Raamatute kõrval oli foto Katharina ja Martin Haugenist. Pilt oli tehtud kauni vaate taustal. Nad seisid teineteisel ümbert kinni hoides, naeratades kellelegi, kes võis olla juhuslik mööduja, kellel nad olid palunud pilti teha. Foto oli olnud raamitud, kuid nüüd raamist välja võetud.

Kõige suuremat hämmastust tekitasid fotod köögist. Köögikapil seisis taldrik võileivaga ja klaas piima. Tool, millel ta tavaliselt istus, oli vaid pisut laua alt välja tõmmatud, laual oli pastakas ja paber märkmetega, mis oli saanud nimetuse Katharina kood.

Wisting kissitas foto poole. Paber sisaldas arvude seeriat, jagatud kolme vertikaalse joone vahele. Siiani polnud keegi suutnud mõista, mida see tähistama pidi.

Lisaks politsei ekspertidele olid müstilist sõnumit uurinud muuhulgas ka Kaitsejõudude julgeolekuosakonna krüptoloogid, ilma, et lahendusele lähemale oleks jõutud. Kood oli saadetud ka välismaistele ekspertidele, kuid nendegi jaoks oli lehel olev jäänud vaid mõttetuks numbrikombinatsiooniks.

Wisting keeras ja pööras fotot, justkui võinuks ta sel korral näha midagi teisiti ning selle tähendust mõista.

Äkitselt vaatas ta fotolt üles. Line oli tuppa tulnud. Ta ei kuulnud, mida tütar talle öelnud oli. Ta ei olnud märganud isegi seda, et ta tuppa tuli.

„Hm?“ küsis ta, tõmmates lugemisprillid eest, mis jäid paela otsa kaela rippuma.

Line võttis istet, tütar süles, ning hakkas tal jopet ja saapaid ära võtma, visates samal ajal pilgu pappkastile, mille Wisting välja oli tirinud.

„Ma olin unustanud, et homme on 10. oktoober,“ kordas ta.

Wisting pani mapi käest, sirutas käed lapselapse poole ja tõstis ta omale sülle. Ta ei olnud enam mingi beebi. Sel väikesel abitul susserdisel, keda ta neliteist kuud tagasi esimest korda käes oli hoidnud, oli välja kujunenud oma iseloom. Wisting surus huuled tema ümmarguse põse vastu ja andis talle plaksuga musi. Amalie kõõksus naerda ja püüdis oma pontsakate pihkudega ta prille krabada. Wisting võttis need kaelast ja asetas mujale.

„Usud sa, et siin on nüüd midagi, mida sa varem lugenud pole?“ küsis Line, osutades peaga laual oleva mapi suunas.

Ta paistis olevat tõre ja ärritunud.

„Kas midagi on korrast ära?“ küsis Wisting.

Line ohkas, pistis käe kotti ja tõmbas äkilise liigutusega välja kollase plastriba. Selle krabamisega pudises kotist välja muudki – huulepulk, pastakas, nätsupakk ja veel pudi-padi.

„Ma sain parkimistrahvi,“ selgitas ta ja virutas selle lauale ning hakkas siis asju kotti tagasi koguma. „700 krooni.“

Wisting heitis sellele pilgu.

„Parkimine rikkudes märki 372,“ luges ta. „Mis see märk 372 on?“

„Parkimine keelatud.“

Wisting naeratas, kummardus ja hõõrus nina vastu lapselapse põske.

„Emme sai trahvi,“ ütles ta tehtud häälega. Line tõusis.

„Ma ei saa aru, miks sa ikka veel nende paberitega tegeled,“ ütles ta ja seadis sammud köögi poole. „Peale kõiki neid aastaid.“

„Vaidlustad sa selle?“ küsis Wisting. „Trahvi?“

„Pole midagi vaidlustada,“ vastas Line. „Ma ei pannud märki tähele. Rahast on lihtsalt kahju.“

Ta tuli tagasi teelusikaga, otsis lapse kotist välja jogurtitopsi ja tõstis Amalie tagasi oma sülle.

„Oled sa veel mingeid ta sugulasi leidnud?“ küsis Wisting.

Line tõmbas jogurtitopsil kaane pealt.

„Mõned kauged sugulased Bergenis,“ vastas ta, saates isale kiire naeratuse.

„Millised on kauged sugulased?“ küsis Wisting.

„Need, kellega sul on kauge ühine esiisa,“ selgitas Line Amaliet toites.

„Ja millisest esiisast me siin räägime?“

„Arthur Thorsen,“ ütles Line. „Ta oli ema vanavanaisa.“

„Pole temast kunagi kuulnud,“ tunnistas Wisting.

„Sündinud 1870 Askøyl,“ teadustas Line.

Wisting raputas pead ja haaras raporti, mida ta oli lugema tahtnud hakata.

„Ja sina arvad, et mina sobran vanades paberites?“ naeratas ta.

„Kuid see, mida sina otsid, pole ju siin,“ vaidles Line. „Sa oled tegelenud sellega kakskümmend viis aastat, vastust ei ole ju.“

„Kakskümmend neli,“ parandas Wisting ja tõusis. Ta teadis, et vastus ei peitunud üheski riidekapis olevas mapis, kuid oli siiski kindel, et üks neist 763-st nimest, mis uurimismaterjalidest läbi käis, kuulus inimesele, kes teadis, mis tookord oktoobris, pea kakskümmend neli aastat tagasi, oli juhtunud.

Wisting võttis ühe punastest mappidest ja lõi lahti juhusliku dokumendi. Tunnistus. Paber, millele see oli kirjutatud, oli kulunud ja tekst tuhmunud. Wisting luges kuskilt keskelt ühe juhusliku lause algust, teades juba peast, millega see lõppes. Tegemist oli rutiinse ülekuulamisega. See ei sisaldanud mingeid märkimisväärseid infokilde ega huvitavaid üksikasju, kuid iga kord, kui ta seda või ükskõik, millist teist dokumenti luges, tekkis tal lootus, et sel korral avastab ta siit mingi detaili, millest seni oli mööda vaadanud, või suudab tõlgendada seal seisvat uues, selgust toovas kontekstis.

„Sa lähed?“ küsis Line, tõmmates ta mõtetest välja.

Ta pani mapi kinni ja mõistis, et polnud jälle kuulnud, mida Line ütles.

„Lähed sa temaga jälle maamajja?“ küsis ta.

„Kellega?“ küsis Wisting, olles tegelikult aru saanud, keda ta silmas pidas.

„Temaga,“ vastas Line alla andvalt juhtumi dokumentide virna poole noogutades.

„Ma ei usu,“ vastas Wisting.

„Aga lähed talle homme külla?“

Wisting noogutas. Nii oli see välja kujunenud. Ta külastas Martin Haugenit igal aastal, 10. oktoobril.

„Anna andeks,“ ütles ta ja pani mapi käest.

Ta teadis, kuidas aastapäeva lähenedes mehega lood olid. See vana juhtum täitis kogu ta teadvuse, lükates kõrvale kõik muu.

„Mida teie täna õhtul teete?“ küsis isa ja läks akna juurde. Väljas oli pime. Aknal olid vihmapiisad.

Line andis tütrele viimase lusikatäie jogurtit.

„Ma tahan trenni minna,“ vastas ta last põrandale tõstes. „Ma lootsin, et sa teda vaadata saad. Talle ei meeldi lastehoius eriti.“

Väike Amalie jäi põrandal kõikudes seisma.

„Sa võid ta siia parkida,“ naeratas Wisting ja plaksutas käsi, et lapselast enda juurde meelitada. Ta paterdas edasi ja hakkas naerma, kui Wisting ta kinni püüdis ja õhku tõstis.

„Ettevaatlikult,“ hoiatas Line. „Ta just sõi.“

Wisting pani ta maha, läks kõrvaltuppa ja tõi sealt mänguasjakasti. Kallas sisu välja ja istus koos lapsega põrandale.

Amalie haaras punase puuklotsi ja ütles midagi, millest Wisting aru ei saanud.

„Ole tänatud,“ ütles Line ja tõusis. „Paari tunni pärast olen tagasi.“

Ta lehvitas, kuid Amalie oli liiga hõivatud, et ema lahkumist märgata.

Kümme minutit istusid nad koos põrandal, kuid aegamisi huvitus lapselaps järjest enam omaette mängimisest.

Wisting ajas end põlveliigeste nagisedes püsti. Ta läks pappkasti juurde, otsis sealt välja märkmeploki ja istus toolile. Ta lehitses märkmikku eest taha ja tagant ette, sirutus siis prillide järele ja sättis need ninale.

Märkmed kõikide juhtumite kohta, millega ta töötas, kogunesid tema paksu, siniste kaantega märkmiku vahele. Kõigepealt märksõnad juhtumi esmaste faktide kohta, seejärel üksikasjad, tunnistajate selgitused, dokumentatsioon ja laboratoorsed tulemused. Märkmeplokk oli juhtumi ankruks. Selles leidus info iga läbiviidud ülekuulamise ja iga viimase kui tõestusmaterjali kohta, luues alati aluse järgmise sammu astumiseks.

Ta ei mõistnud, mispärast oli Line nii negatiivselt meelestatud, et ta seda vana juhtumit ikka ja jälle uuesti läbi vaatas. Tavaliselt teda tõmbas lahenduseta mõistatuste ja vastamata küsimuste poole. Seesama uudishimu, mis oli teinud temast uurija, oli teinud Linest ajakirjaniku. Kui Line tee jagunes ja ta valis suuna paremale, tahtis ta alati teada, mis oleks saanud, kui ta oleks valinud teise suuna. Pärast Amalie sündi oli ta alustanud suguvõsa uurimisega. Ilmselt oli selle taga soov pakkuda tütrele suuremat perekonda, kuna lapse isa oli pildilt peaaegu välja jäänud. Kuid ajendas teda siiski seesama sügaval pesitsev teadmistejanu. Isa mõistis rahuldustunnet, mida andis järjest uutelt peresidemetelt katete eemaldamine ja võimalus näha aina terviklikumat pilti. See ei erinenud eriti politseijuurdlusest.

Vastuste leidmine oli ajendiks kõigele, mida Line ajakirjanikuna oli teinud. Tema jaoks ei tähendanud töö vaid uudissündmusest raporteerimist. Ta tahtis teada, mis oli sündmuste taga. See oli omadus, mida VG^[1.] toimetus hindas. Nad tahtsid teda jätkuvalt endale hoida ja olid pikendanud ta lapsepuhkust lootuses, et ta ükspäev ikkagi täiskohaga tagasi tuleb.

Wistingul ei olnud mingit soovi, et Line Katharina juhtumit uurima hakkaks, kuid ta ei suutnud mõista, et tal selle vastu huvi polnud. Võib-olla seetõttu, et juhtum oli alati siin olnud. Line oli olnud kuuene, kui Katharina Haugen kadunuks jäi. Võibolla oli ta harjunud, et isa vanad dokumendid aeg-ajalt välja otsis ja neisse kaevus. Või oli ta ehk leppinud selle lahendusega, millega paljud teisedki. Et Katharina Haugen oli ühel pimedal oktoobriööl, kakskümmend neli aastat tagasi, otsustanud endalt elu võtta.

Kuid kuhu oli sel juhul kadunud surnukeha?

Alternatiivseks teooriaks oli juhtunud õnnetus. Et ta oli läinud jalutuskäigule, kukkunud kuhugi ja jäänudki sinna. Kuid see selgitus andis enam küsimusi kui vastuseid.

Mis iganes põhjusel ta kadunuks oli jäänud, leidus siin nüansse, mis sundisid Wistingut aasta aasta järel juhtumit uuesti ette võtma. Nagu näiteks müstiline kood köögilaual, mees naabermajast, kes eriti mõistlik polnud, ja lisaks lugu tema tundmatu isaga. Ja siis lilled. Neliteist punast roosi.

Amalie oli end püsti ajanud. Ta oli oma maailmas, hoides tooli käepidemest ja närides samal ajal värvilist plastmassist kõristit.

Wisting naeratas talle ja avas ühe mappidest, võttes välja ülekuulamiseprotokolli kelleltki, kes ühena viimastest Katharina Haugenit elusana oli näinud. See oli sõbranna nimega Mina Ruud. Nad olid laulnud Katharinaga koos kooris ja tundsid teineteist viis aastat. Viimastel nädalatel polnud Katharina proovides käinud. Telefonis oli ta sõbrannale selgitanud, et vorm ei ole just parim ja et ta on omadega päris läbi. Seetõttu oli Mina kaks päeva enne kadunuks jäämist tal kodus külas käinud. Katharina oli olnud silmnähtavalt väsinud ja kahvatu. Mina arust oli ilmselge, et ta oli millestki häiritud. Otsese küsimise peale oli Katharina vaid kahtlusi kõrvale tõrjunud, selgitades, et ta juba alustas vitamiinikuuriga ja loodab, et see aitab. Ülekuulamisel selgitas Mina, et suuremat muutust oli ta Katharinas märganud viimase aasta jooksul. Mina pidas teda inimeseks, kes oli tavaliselt energiline ja alati rõõmus. Elust pulbitsev, oli väljend, mida ta oli kasutanud. Kuid midagi pidi olema juhtunud, mis ta isiksuse muutuma pani. Ta hoidis end koduseinte vahele. Läks harva välja ega veetnud peaaegu mitte kunagi enam sõpradega aega. Ta muutus endassetõmbunuks, rusutuks ja vaikseks.

Mina Ruudi selgituses oli lõik, mis oli Wistingule eriliselt silma jäänud. Et Katharina justkui varjas midagi tumedat enda sees, oli ta öelnud üle kuulanud uurijale. Justkui olnuks tal saladus, mida kellegagi jagada ei saanud.

Mitmed teisedki, nii sõbrad kui kolleegid, kirjeldasid Katharina Haugenit kadumiseelselt depressiivsena. Enamus arvas, et seda põhjustas igatsus pere ja sõprade järele Austrias.

Wisting hüppas tekstis edasi ja luges mõningaid teisi Mina Ruudi selgituse lõike. Äkitselt peatus ta lause juures, mille juures ta varem polnud peatunud. Mina Ruud püüdis ajaliselt paika panna üht Katharinaga peetud vestlust. Katharina oli rääkinud, et oli kaks päeva tagasi kohtunud ühe Austria päritolu mehega. Tegemist oli olnud juhusliku kohtumisega kohvikus. Mees oli küsinud, kas tema laua ääres olev tool on vaba, ja Katharina, märganud tema aktsenti, oli küsinud, kas mees on Austriast. Oli olnud meeldiv kohtuda kellegagi, kes on pärit sinu kodumaalt.

Uurijad olid kasutanud kõvasti ressursse, et seda meest leida. Seetõttu oli olnud oluline kindlaks määrata, millal kohtumine aset oli leidnud. Mina mäletamist mööda oli see toimunud ühel pärastlõunal, augusti keskpaigas.

Nii Wisting luges, kuid see polnud see, mis paberil seisis.

Ta luges lauset uuesti: pärastlõunal, augusti keskpaigas.

Üks sõna oli puudu. Ta oli alati lugenud lauset, nagu seal seisnuks: ühel pärastlõunal augusti keskpaigas. Kuid sõna ühel puudus sealt. See oli üks tavalisi vigu. Ta tegi seda aeg-ajalt isegi. Mitte kõik mõttes olevad sõnad ei jõudnud paberile. Seda lugedes sai aju petetud, uskudes, et vastav sõna seisab seal, sest inimesed ei loe ju tegelikult sõna-sõnalt, vaid lasevad pilgul üle lausete libiseda.

See, et sõna sealt puudus, ei omanud mingit tähtsust. Siin konkreetselt ei muutnud see midagi, kuid pani teda mõtlema, kui palju teisigi asju selles mahukas uurimismaterjalis võib olla, millest ta üle on vaadanud.

Ta pani aruande käest ning asus lõkkele löönud huvi ja entusiasmiga lähima virna kallale. Kui keegi läheb kaduma nii nagu Katharinaga oli juhtunud, saab siin olla neli võimalust: enesetapp, õnnetus, põgenemine või midagi kriminaalset. Nad olid uurinud kõiki teooriaid, kaasa arvatud võimalust, et ta oli kellelegi ütlemata maalt lahkunud, et alustada uut elu kas siis kodumaal või mujal maailmas.

Wisting polnud kunagi uskunud, et Katharina oli kadunud omal tahtel. Kuigi neil polnud ei laipa ega sündmuspaika, oli ta suhtunud Katharina loosse alati kui mõrvajuhtumisse. Ta ei järeldanud seda ühe kindla asja pärast, vaid asjaolude kogusumma tõttu. Nagu voodil olnud kohver, riiulist võetud raamatud või raamist väljavõetud foto. Ja lisaks see köögilaual olev kood.

Ta otsis foto jälle välja ja uuris seda uuesti. Kolm kõverat joont jagasid lehe kahte tulpa. Alla oli tõmmatud risti üks joon. Ülejäänud leht koosnes arvudeseeriast. 362 oli kirjas kaks korda ja sellele oli ring ümber tõmmatud. Sama käis 334 kohta. Ka 18 oli kirjas kaks korda, sellel oli kast ümber. Muidu oli vaid palju mööda lehte laiali olevaid arve: 206, 613, 148, 701, 404, 49. Krüpteeritud sõnumi tegi huvitavaks, et lehe serva oli joonistatud rist, mille üks joon oli teisest pikem, meenutades ristimärki. Seda oli musta pastakaga nii palju kordi üle tõmmatud, et lehele oli peaaegu auk sisse kulunud.

Veel kord jäi Wisting risti ja arve silmitsema. Seekord tundis ta, et miski tema alateadvuses liigahtas. Et arvud olid andmas mingit mõtet.

Ta tõmbas õhku sisse ja hoidis hinge kinni. See oli just selline silmapilk, mida ta oli lootnud kogeda neid vanu juhtumidokumente taaskord välja otsides. Et järjekordse mööda läinud aastaga oli ta õppinud miskit uut – kuulnud, näinud või muul moel kogenud midagi, mis on avardanud tema kogemuste baasi nii, et ta oleks võimeline juhtumidokumentide sisu mingil uuel moel tõlgendama. Ja just siin ta nüüd oli, tundis ta. Arusaamise äärel. Mingi repliik, pilt, tähtsusetu detail, mis viimase kaheteist kuuga tema alateadvusse oli kinnitunud, oli andmas talle juhtumi lahenduseks niidiotsa.

Ta luges arve kõva häälega, et aidata ajul midagigi pealispinnale tuua.

„206, 613, 148 ...“

Väike Amalie tegi teda järele. Ta püüdis öelda samu arve ja naeris häälekalt oma ebaõnnestunud katsete peale.

Wisting heitis talle pilgu. Kogu ta suu ümbrus oli sinine. Ta hoidis käes pastakat, millesse oli augu hammustanud ja millest tint mööda ta kätt allapoole nirises.

Ta naeris ja toppis pastaka suhu tagasi.

Wisting heitis paberid kõrvale, hüppas tema juurde ja võttis tal pastaka käest.

Ta huuled, hambad ja kogu alumine näopool olid siniseks värvunud. Ta haaras tüdruku kaenlasse ja jooksis vannituppa, pani vee jooksma ja hoidis teda kraanikausi kohal. Ta lasi peo vett täis ja loputas sellega ta nägu, ikka uuesti ja uuesti. Amalie hakkas karjuma. Ta tõstis veel vett, nüüd ka tema avatud suhu. Amalie köhis ja läkastas. Kraanikaussi sorises sinist vett. Ta jätkas hoolimata protestist loputamist, kuni oli kindel, et suu sai tindist puhtaks. Istus siis tualetipotile, lapselaps süles ja püüdis teda lohutada.

„Kõik on hästi,“ ütles ta püüdlikult reipa häälega.

Amalie rahunes väheke. Wisting otsis taskust välja mobiiltelefoni ja helistas kiirabisse. Ta jutustas lühidalt juhtunust.

Medõde küsis nime.

„Ingrid Amalie Wisting,“ vastas ta ja andis tema sünni kuupäeva.

Ta kuulis teisest otsast klaviatuuri klõbinat.

„Kui palju tinti ta alla neelas?“ tahtis medõde teada.

„Ma ei tea ju,“ tunnistas Wisting ja vedas Amalie endaga tagasi elutuppa. Pastakas vedeles põrandal ja oli teinud vaibale pleki.

„Enam kui pool tindist on alles,“ vastas ta. „Kuid suur osa on muidugi kätel ja riietel.“

„Väike kogus tinti on tavaliselt täiesti ohutu,“ rahustas medõde. „Hullem on see, kui ta on plastmassi tükke alla neelanud.“

Wisting uuris pastakat. Selle ots narmendas.

„Mis võib juhtuda?“ küsis ta.

„Need võivad kurku jääda,“ vastas õde. „Kuid tundub, et kõik on hästi läinud. Tal võib kõht natuke valutama hakata, aga tükid tulevad loomulikul teel välja.“

Wisting tänas ja viis Amalie jälle vannituppa. Ta tegi ühe lapi niiskeks ja püüdis puhastada ta nägu ja väikesi sõrmi. Kuigi see natuke asja parandas, ei tulnud sinine värv siiski maha. Siis võttis ta oma hambaharja, pani sellele väheke pastat ja püüdis harjata ta väikesi siniseid hambaid. Amalie protesteeris ja hakkas jälle röökima. Ta andis alla, võttis lapse endaga elutuppa ja istus maha, lapselaps süles. Hirm, mida ta oli tundnud, oli muutumas ärrituseks. Ta oli ärritunud iseenda peale.

Amalie nuttis edasi. Ta oli ilmselt väsinud, lisaks kandus vanaisa rahutus ka talle üle. Ta tõusis, lapselaps puusal, ja korjas kokku kõik Katharina juhtumiga seotud asjad ning toppis tagasi kasti. Üks mappidest ei olnud suletud ja lahtised lehed libisesid selle vahelt lauale ja sealt edasi põrandale. Ta kahmas need kokku ja toppis suurde kasti, hoolimata sellest, et need kortsu ja segamini läksid. Praegu tahtis ta vaid need kõik silma alt ära saada.

Ta tõstis Amalie teisele puusale, sulges pappkasti kaaned ja lükkas selle jalaga seina äärde. Istus siis koos Amaliega põrandale ja vaatas teda. Riided olid rikutud. Kuna need paistsid talle juba väikseks jäävat, pakub ta Linele, et ostab ise uued.

Nutt oli järele jäänud ning nad olid parasjagu süvenenud puuklotsidest torni ehitusse, kui Line sisse astus. Ta naeratas neid mängimas nähes, kuid kangestus, märgates sinist värvi Amalie suu ümbruses ja riietel.

„Mis siin juhtunud on?“ küsis ta ja tõstis tütre sülle.

„Ta sai pastaka kätte,“ vastas Wisting.

„Kas sa ei vaadanud teda?“

„Ta oli käbe,“ vastas Wisting.

„Aga sa olid temaga ikka koos?“

„Loomulikult,“ vastas Wisting. „Aga äkitselt istus ta siin, nägu tinti täis. Ma arvan, et see oli su enda pastakas. See oli ilmselt kotist välja kukkunud, kui sa mulle parkimistrahvi näitasid.“

Line tegi pöidla märjaks ja hakkas Amalie lõuga hõõruma.

„Ma rääkisin kiirabiga,“ selgitas Wisting. „Väikestes kogustes tinti ei ole ohtlik. Vähe keeruline on seda maha saada, aga ohtlik ei ole.“

Line ohkas.

„Ma viin ta koju ja panen vanni.“

Ta istus toolile ja hakkas tütart riidesse panema. Wisting korjas senikaua maast mänguasjad kokku.

„Ma võin talle uued riided osta,“ pakkus ta. „Või vähemalt kinni maksta.“

Line raputas pead.

„Ei ole oluline,“ ütles ta ja tõusis. „Aitäh, et sa teda vaatasid.“

„Ma vabandan,“ ütles Wisting. „Ma olen ilmselt täiesti lootusetu lapsehoidja.“

Line naeratas talle hetkeks.

„Kõik on hästi,“ vastas ta ja viskas pilgu juhtumi dokumentidega kastile.

„Ära siis unusta, et Thomas tuleb nädalavahetuseks koju,“ ütles ta.Thomas oli Line kaksikvend.Ta töötas Kaitseväes helikopteripiloodina ja tuli koju vaid paar korda aastas.

„Ma teen pitsat,“ naeratas Wisting.

See oli miski, mis oli saanud alguse ajast, mil Line ja Thomas teismelised olid. Igal reedel peale tööd tegi ta pitsataigna, Line ja Thomas aitasid kattega. See oli olnud nende traditsiooniks läbi 90ndate, kuni Thomas kaitseväkke läks.

„Meie tuleme kohale,“ ütles Line ja kallistas tütart. „Teed sa vanaisale tšau?“

Wisting läks nende juurde, kallistas mõlemat ja saatis nad ukseni. Ta seisis ja vaatas, kuidas nad läbi vihma tänavat pidi alla, Line maja suunas läksid.

Talle jõudis kohale, et oli valetanud, ja millise kergusega oli ta väitnud, et oli veetnud aega Amaliega, selle asemel, et tunnistada, et oli tegelenud Katharina juhtumiga. Ja ta polnud mitte ainult valetanud, vaid lükanud osa süüst Line kaela. Ta oli väitnud, et tema süül oli pastakas mänguasjade hulgas olnud.

Ta sulges ukse, läks tagasi elutuppa ja jäi põrnitsema kasti, mille oli kõrvale lükanud.

Vale oli iga uurimise osa. Kõik valetasid. Mitte alati polnud tegemist otseste valedega, kuid kõige sagedamini hiiliti lihtsalt tõest mingil moel mööda. Räägiti kahemõtteliselt, üksikasjadest vaikiti, liialdati, kaunistati asju, et end huvitavamaks teha, või hoiti tagasi infot, mis kedagi halba valgusse oleks seadnud. Lisaks mäletasid inimesed sageli valesti. Kogetut mäletati tegelikkusest teisiti. Ja selle asemel, et tunnistada, et ei mäletata, täideti tühjad augud kujutlustega, kuidas see oleks võinud või pidanud olema, see aga oli kujunenud enamasti teistelt kuuldu või nähtu järgi. Et taolisi valesid paljastada, oli oluline leida teistsugust infot, millega öeldut kõrvutada.

Ta kummardus ja võttis maast pastaka, mida Amalie oli närinud. Hambajälgede alt oli veel nähtav politseiteenistujate ametiühingu logo. See oli tema enda pastakas. Ta pidas aru, kas seda Linele mainida. Igal juhul polnud mõtet pastakat alles hoida. Ta läks kööki ja viskas selle prügikasti. Tagasi elutuppa jõudes avas uuesti pappkasti kaaned ja võttis juhtumi ette.

1 Lühend norrakeelsest nimest Verdens Gang, mis on üks suurimaid üleriigilisi päevalehti. [ ↵ ]