Читать книгу Katharina kood - Horst Jørn Lier - Страница 7

Auto loksus läbi kruusatee aukude. Postkastide juures ta peatus, tuli autost välja, ja läks Martin Haugeni nimelise kasti juurde. Juhtumi materjalides oli neil sellest foto. Foto kohaselt olid siis nende postkastis 10. ja 11. oktoobri ajalehed, lisaks üks elektriarve. Teine foto näitas, et 9. oktoobri ajaleht oli majas, esiku kummutil.

Mingil hetkel on Martin Haugen vahetanud postkasti silti. Praegu seisis sellel vaid tema nimi.

Ta tõstis kaant ja vaatas sisse. See oli tühi. Sellel ei pruukinud mingit tähendust olla. Martin Haugen kas lihtsalt ei tellinud enam ajalehti või oli aeg varajane ja postiljon polnud siia veel jõudnud. Lisaks elas ta nii kõrvalises kohas, kuhu vaid vähesed reklaamijagajad tee ette võtsid.

Metsast välja looklevat rada pidi tuli puude vahelt mees koeraga. Ta kamandas koera enda juurde ja pani talle rihma külge.

Wisting istus autosse ja viskas pilgu sissesõidukeelu sildile. Selle küljes oli kett, mille sai risti üle tee tõmmata ja tee niiviisi füüsiliselt sulgeda. Võib-olla segasid Martinit kõik need metsas käivad inimesed, kes otsisid kohta, kuhu auto jätta ja sõitsid seega tema õuele. Sildi oli ta ilmselt töö juurest saanud. Peale Katharina kadunuks jäämist oli ta saanud töö Maanteeameti teehoiu osakonnas. Töö iseloom oli aastatega muutunud. Alguses tegeles ta võsalõikamise, lumelükkamise ja surnuks sõidetud loomade äravedamisega. Hiljem olid praktilised ülesanded üle võtnud alltöövõtjad ja Martin Haugeni töö hakkas olema pigem korraldavat laadi, kuid alati oli tal olnud vabadus oma argipäevi ise reguleerida. Ta tavatses 10. oktoobri võtta vabaks, kuid võib-olla polnud see sel aastal võimalikuks osutunud.

Tema number oli Wistingul telefoni salvestatud. Ta pidas aru, kas helistada või saata sõnum, kuid ei teinud kumbagi. See võis tunduda pealetükkivana. Ta mõtles siit hoopis peale tööd uuesti läbi sõita.

Tookord, kui Katharina kadus, ei olnud mobiiltelefonid veel kõigile kättesaadavad. See oli enne interneti ja sotsiaalmeedia ajastut. Tol ajal ei olnud veel elektroonilisi jälgi, mis aidanuks juhatada suunda, kuhu keegi oli kadunud või mis oli juhtunud.

Autot käivitades viskas ta pilgu teisel pool teed olevale majale ja talle tundus, et nägi aknal Steinar Vassviki. Tema käest oli olnud võimatu mingit korralikku selgitust saada. Ta oli seda tüüpi inimene, kes ei lasknud kedagi endale ligi, kes vastas küsimustele ühesilbiliste sõnadega ega võtnud kunagi initsiatiivi uue vestlusteema algatamiseks. Kui Wisting temaga rääkinud oli, oli ta keeranud sageli kõrvale ja vaadanud mujale. Tema vastused olid alati raskesti tabatavad ja iga ülekuulamise ajal oli Wistingul tunne, et mees varjas midagi. Ja et tal oli, mida varjata.

Steinar Vassvik oli kinnitanud Haugeni tunnistust ning rääkinud, et viimane oli helistanud talle 10. oktoobri pealelõunal ja palunud tal minna nende maja juurde, et Katharinat kätte saada. Seda oli ta teinud. Kui mees poole tunni pärast uuesti helistas, oli ta Haugenile teada andnud, et naist kodus ei olnud, kuid talle oli jäänud mulje, et naine oli mehele köögilauale kirja jätnud. See oli teade, mis sai sestpeale nimeks Katharina kood.

Selle asemel, et Martin Haugenile helistada, otsis Wisting välja Line numbri.

Ta vastas kõlatul hääletoonil.

„Kuidas Amaliega on?“ uuris ta.

„Ta on täna natuke rahutu,“ vastas Line. „Viriseb palju.“

„Kas tal läks kehvemaks?“

„Ei, ma ei tea. Ma pean tal lihtsalt silma peal hoidma.“

„Oled sa sinise värvi maha saanud?“

„Mitte täiesti.“

Wisting köhatas, et täita kuidagi tekkinud vaikust.

„Saan ma midagi teha?“ küsis ta. „Toon teile poest midagi?“

„Saame hakkama,“ kinnitas tütar.

Wisting lasi ühe kaubaauto mööda, sõites selleks kitsa tee serva. Enne kõne ära panemist vabandas ta veel kord, öeldes, kui kahju tal juhtunu pärast on.

Viis peale ühte jõudis ta tagasi politseimajja. Koridoris kohtus ta Nils Hammeriga. Tema oli Wistingu ära olles ta asetäitjaks.

„Ma leppisin meile homseks ühe kohtumise kokku,“ selgitas ta.„Mis sorti kohtumise?“

„Üks tuleb Kriposest siia,“ täiendas Hammer.

Wisting kortsutas kulmu.

„Kes?“

„Mina ei tunne,“ tunnistas Hammer. „Adrian Stiller.“

Wisting raputas pead. Nimi oli tallegi võõras.

„Mida ta tahab?“

„See puudutab üht vana juhtumit. Ta tahab meie arhiivi kasutada ja midagi uurida. Ta saab siin ise hakkama. Ma leppisin kokku kella üheksaks.“

Wisting kordas endamisi nime, astus oma kabinetti ja märkis selle kalendrisse. Seda juhtus üsna sageli, et Kripos või majanduskuritegude büroo uurisid juhtumeid, mida tunnistused või muud jäljed üle oma politseipiirkonna piiride viisid.

Rahutus tuli tagasi. Ta tõusis, läks koosolekuruumis oleva kohvimasina juurde ja valas tassitäie. Tühja kõhu peale ei maitsenud see kuigi hästi, ent ta võttis selle siiski kontorisse, asetas lauale, lükkas siis aga kõrvale ja otsis välja telefoni, et helistada Martin Haugenile. Kontorist oli lihtsam helistada kui tema maja juurest, mõtles ta numbrit valides. Nüüd sai ta lihtsalt küsida, kas mehele sobib, kui ta läbi astub.

Peale kümnendat kutsungit lülitus telefon automaatvastajale. Ta pani kõne sõnumit jätmata ära.

Ta otsis välja uue politseireformiga seotud mõjuanalüüsi paberid. Arvuliselt vähem, kuid suuremad politseipiirkonnad pidid tagama politseile suurema võimekuse ja parema pädevuse, võimaldades lahendada keskseid ülesandeid paremini ja efektiivsemalt üle kogu maa. Wistingu jaoks tähendas see, et tema tööpiirkond pidi ühendatama lääne poolt Telemarkiga ja põhja poolt Buskerudiga. Ta nägi ilmselgeid kasutegureid, mida suure ja ühise uurimisinstantsi loomine annaks, kuid tal puudus igasugune soov midagi muuta. Tal oli pensionini jäänud veel vaid paar aastat ja ta tahtis allesjäänud aega kasutada pigem oma juhtumite lahendamisele kui kohanemisele tulevikuga, milles tal rolli ei olnud.

Ta püüdis suruda plaanid ja visioonid praktilisele tasandile ja visandada pilti muudatustest, mida see nende argipäevadele tähendaks. Vahetevahel katkestas teda telefonihelin. Tegemist oli pöördumiste või päringutega käsilolevate juhtumite kohta, millele ta kas oskas ise vastata või ühendada edasi õigele inimesele. Osakond, mida ta juhtis, oli täpselt paraja suurusega, et omada kõigest vajalikku ülevaadet.

Vahetult enne pool nelja hakkas uuesti sadama. Tihe vihm tagus vastu akent. Ta jäi veel pooleks tunniks istuma, logis siis arvutist välja ja lahkus kontorist.

Tagasiteel Kleiverisse jäi ta toppama koolibussi taha. See oli ainus ühistransport antud piirkonnas. Buss käid kaks korda hommikuti ja kaks korda peale lõunat, peatudes seal, kus koolilapsed elasid või kus keegi tee ääres ootamas oli. 10. oktoobril kakskümmend neli aastat tagasi oli seesama juht sõitnud nii hommikust kui pealelõunast liini. Ja ta oli täiesti veendunud, et Katharina Haugen ei olnud tema bussiga sõitnud.

Buss tema ees tegi teepervel peatuse. Möödasõiduks oli tee liiga kitsas. Ta seisis ja ootas, kuni buss musta heitgaasipilve saatel uuesti liikvele läks.

Kaks ranitsaga poissi ületasid teed, seejärel sai ta bussile järele sõita.

Katharina Haugen oli kasutanud hõbedast Golfi ja Kawasaki Z650t, eelistades pigem mootorratast. Kadunuks jäämise ajal olid mõlemad sõiduriistad olnud garaaži pargitud. Sedavõrd, kuidas otsinguaktsioon maja ümbert järjest laiemale raadiusele liikus, muutus üha kindlamaks, et keegi pidi olema teda sealt minema toimetanud.

Wisting võttis hoo maha ja keeras Martin Haugeni maja suunas. Vihmavesi oli uuristanud kruusateesse sügavad rennid. Ta liikus loksudes mäest ülespoole ja keeras maja ette.

Seal ei seisnud ühtki autot.

Ta parkis samale kohale, kuhu ennist. Autost välja tulles jooksis kass talle vastu. Nüüdseks natuke rohkem väsinud olemisega kui paar tundi varem. Wisting järgnes talle trepist üles ukse kohal oleva väikese eendini, kus vihma eest varju sai. Ta helistas kella, kuid ei oodanudki enam, et Martin Haugen välja ilmuks. Oli selge, et teda ei olnud kodus.

Ta võttis telefoni ja helistas uuesti. Ka sel korral läks kutsung lõpuks automaatvastajale.

Kass nühkis end tema jalge vastu. Wisting tundis, kuidas rahutus hakkas kõhus sõlme kiskuma. Kuigi ta oli õppinud lähtuma sellest, et juhtunud võis olla halvim, püüdis ta leida mõistlikumaid selgitusele sellele, miks Martin Haugenit kodus ei olnud. Tööalane seminar, ületunnitöö, mõni muu kokkulepe. Wisting seda ei teadnud, kuid ta võis ju olla kohtunud mõne naisega, kellega nüüd koos oli või kelle juurde peale tööd läks.

Ta astus uuesti vihma kätte ja läks ümber maja nurga. Ninna lõi metsaservalt õhkuva märja mulla magus hõng. Sealt, kus lõppes muru ja algas aas, läks metsa poole üks rada. See oli seal alati olnud. Nad olid seda rada pidi Katharinat otsinud. Kuid aastatega oli see järjest enam kinni kasvanud. Nüüd oli see välja korrastatud.

Kass jäi seisma, et metsatukas olevat avaust silmitseda, sellal kui Wisting läks üles terassile katuse varju. Ta vaatas aknast sisse, kuid miski polnud teisiti kui kaks aastat varem.

Hetkel, mil ta hakkas alla astuma, märkas ta midagi kardina taga. See oli väike videokaamera. Lihtne, juhtmevaba mudel, mis ei maksa väga palju. Kaamera oli suunatud maja taha aeda. Juhul, kui nüüd keegi kuskil aias istus ja seda vaatas, täitis tema nägu kogu ekraani.

Ta astus sammu tagasi ja koperdas aialaua otsa. Nad kogesid pidevalt, et sissetungist või lõhkumisest teate saamisele järgnes sageli ka videosalvestis. Need väikesed kõrgekvaliteedilised kaamerad ja tehnoloogia olid teinud võimalikuks kust iganes maailma otsast üle neti ülevaadet omada. Kui Katharina kakskümmend neli aastat tagasi kadus, olid nad kogunud videosalvestisi bensiinijaamadelt ja muudelt valve all olevatelt kohtadelt. Salvestised oli teralised ja pildilt oli inimesi raske ära tunda. Videosalvestised olid siiani juhtumidokumentide hulgas, kuid ta ei teadnud, kas neil on tehnikat, millega neid vaadata.

Ta läks järgmise akna juurde. See oli lastele mõeldud tuba, kuid nüüd sisustatud toaks külaliste tarvis, teadis Wisting. Hetkel olid sinna ladustatud pappkastid. Mõned toolid olid tõstetud jalad ülespidi lauale ja üle jalgratta trenažööri lenkstangi rippus riidehunnik. Ühel laual nägi ta arvutit koos selle juurde kuuluva ekraani, juhtmevaba hiire ja klaviatuuriga. Seina ääres seisvatel riiulitel oli mudelautod.

Selle kõrval olev ruum oli magamistuba. Suures voodis oli vaid üks tekk, mis oli kõrvale heidetud, padi korratult voodil. Sellest toast ei saanud välja lugeda muud kui vaid, et selles toas magas üks inimene.

Ta käis ümber maja ja avastas veel ühe kaamera. Duširuumi aknal, mis asus seinas vähe kõrgemal, paiknes kaamera, mis oli suunatud sissesõidutee alale.

Vihmasadu tihenes. Talle tundus, nagu kuulnuks ta eemalt kõuemürinat ja püüdis meenutada, kas ta mingit ilmaennustust oli kuulnud.

Kass jooksis jälle trepist üles. Wisting läks õue teises otsas seisva kõrvalhoone juurde. See polnud midagi enamat kui tööriistakuur, kus hoiti lumefreesi, muruniidukit ja paari sülda puid.

Vihmavesi voolas mööda plekk-katust. Ta katsus ust. See oli lukus. Ta kiikas sisse küljeaknast, märkas pakul olevat kirvest, kuid ei näinud midagi ruumi pimedates nurkades.

Auto esiaknale oli kogunenud kastekiht ajaks, mil ta masinasse istus ja mootori käivitas. Ta lülitas soojapuhuri tööle ja sõitis maja juurest minema.

Teisel pool ristmikku oli garaažiuks üles tõmmatud. Steinar Vassvik seisis suure mootorratta kõrval, kruvikeeraja peos, ja vaatas tema poole.

Wisting sõitis risti üle tee, jättes mootori tööle ja läks autost välja. Ta kiirustas vihma eest varjule jõudmiseks garaaži.

Steinar Vassvik tervitas teda noogutusega. Võimas prožektor laes tõi esile tema jämedakoelised näojooned. Peale seda, kui Wisting teda viimati nägi, oli ta vasaku silma alt vigastada saanud, sellest oli nüüdseks jäänud punane arm.

„Ma käisin Martin Haugeni juures,“ selgitas Wisting. „Teda ei ole kodus.“

Steinar Vassvik pani kruvikeeraja käest ja haaras laualt kaltsu.

„Tead sa temast midagi?“ küsis Wisting.

Vassvik raputas pead ja pühkis käsi lapi sisse. Wisting heitis pilgu seljataha, sildile, mis hoiatas sissesõidu eest.

„Oled sa kedagi teist siin liikumas näinud?“ uuris ta.