Читать книгу Katharina kood - Horst Jørn Lier - Страница 6

Kolmveerand kaksteist lahkus Wisting kontorist. Ta läks autosse ja võttis suuna Kleiverveieni tee poole. Vihm oli peaaegu järele jäänud ja taevas selginemas.

Möödunud aastate jooksul oli tema suhe Martin Haugeniga teisenenud. Professionaalselt väljendudes oli see muutunud mitteformaalseks. Nad võisid koos nalja visata ja naerda ning rääkida ka muudel teemadel kui kadumisjuhtum. Mõni aasta tagasi oli Martin Haugen laenanud kopa, et aidata Wistingul ta aiast mõned kännud välja juurida. Igal sügisel ostis Wisting temalt mõned kotid lõhutud puid ja sai Martini maja tagant metsast omale jõulukuuse. Koos olid nad käinud nii maamajas puhkamas kui kalastamas, lisaks oli Martin Haugen käinud Ingridi matustel. Samas ei olnud see päris sõprus. Ja selleks ei võinud see ka kunagi saada. Nende suhe oli saanud alguse traagilise juhtumise tõttu ja nende vahel püsis siiani miski, mis pani Wistingut distantsi hoidma. Olles eakaaslased, arutles Wisting, et muudel tingimustel ja teises olukorras oleks Martin Haugen võinud olla üks tema vähestest, kuid headest sõpradest.

Kaks aastat peale Ingridi surma oli Wistingul tekkinud uus suhe. Kuigi see praeguseks oli läbi, oli see seni, kuni kestis, olnud soe ja tõeline, ja Wisting oleks väga soovinud, et suhe oleks jätkunud. Martin Haugen aga polnud kunagi kedagi uut leidnud. See-eest oli ta varem abielus olnud. Lühiajaline abielu kaheksa aastat vanema naisega. Üks juhtumi mappidest oli märgitud tema nimega: Inger Lise Ness. Kadumisele järgnenud nädalatega oli mapp mahukaks kasvanud, kuid ka selles polnud midagi, mis oleks neile vastust andnud.

Klaasipuhastid kraapisid esiklaasi. Wisting lülitas need välja.

Teeäärne asustus muutus hajusamaks sedamööda, kuidas ta Kleiverile lähenes. Tee muutus kitsamaks, teehooldus kehvemaks. Ta möödus lasteaiast ja väiksemat sorti talumajapidamisest. Vasakul asus vana autoremonditöökoda. Mõned autovrakid seisid väljas juba eelmisest aastast.

Postkastideni jõudes võttis ta hoogu maha, seal tuli ristmikult maha keerata. Tee äärde oli paigutatud silt, mida siin eelmiselt korral käies ei olnud olnud. Võõrastele sissesõit keelatud.

Wisting sõitis sellest mööda ja viskas pilgu peeglisse, teisel pool teed seisva punase maja suunas.

Sissesõiduga vastakuti asus Steinar Vassviki maja. Ta ütles seda nime valjusti: „Steinar Vassvik“. Juhtumi uurimise arenedes oli temast saanud põhiline kahtlusalune. Neil ei olnud tema vastu midagi konkreetset peale selle, et tema oli lähim naaber, viimane, kes Katharinat oli näinud ja tal puudus alibi. Lisaks oli teda varasemast ajast vägivalla eest karistatud.

Kruusatee lookles puude vahele. Saja meetri pärast ilmus nähtavale Martin Haugeni maja. Peale viimast siin käidud korda oli maja saanud uue värvikihi. Ilmselt oli seda tehtud suvel. Lisaks oli maja ümbert metsa puhastatud. See paistis heledam ja lagedam.

Vihmavesi oli moodustanud õuele tiigisuuruse lombi. Wisting parkis auto nii, et kuiva jalaga välja saaks.

Jalamatilt ajas end üles kass, venitas ennast, ringutas küürus seljaga ja astus talle vastu.

Tavaliselt ei olnud vaja uksekella anda. Martin Haugen tuli aknale niipea, kui autot õuele sõitmas kuulis.

Wisting vaatas maja poole, lasi kassil end ta jalgade vastu nühkida, oodates, et Martin uksele tuleks.

Kuid ta ei tulnud.

Wisting astus kitsast trepist üles ja helistas uksekella. Kass sabas. Ta kuulis uksekella helinat majas kaikumas, kuid ei midagi enamat.

Ukse ja piida vahel olevast praost nägi ta, et see uks oli lukus. Ta lasi veelkord kella ja kummardus kassi paitama. Karv oli märg.

Wisting keeras seljaga ukse poole. Haugeni autot õue peal ei seisnud. See ei tähendanud midagi. Ta hoidis autot tavaliselt maja külge ehitatud garaažis. Garaažiuks oli kinni ja polnud ka aknaid, kust oleks saanud sisse piiluda.

Ta läks köögiakna juurde ja tõusis kikivarvule. Sees paistis kõik korras, vaid kirjaplokk ja pastakas olid laual.

„Martin!“ hüüdis ta ja koputas aknale.

Ploki pealmisele paberile oli midagi kirjutatud. Siit oli võimatu näha, mis seal oli.

Plokk seisis peaaegu sama koha peal, kus kakskümmend neli aastat tagasi oli seisnud kodeeritud sõnum. Kõige tõenäolisemalt oli tookordsed arvud kirjutanud Katharina. Paberilt oli leitud tema sõrmejälg. See oli kindlaks määratud peale samasuguste sõrmejälgede leidmist mujaltki majast.

Ka käekirjaeksperdid oli paberit uurinud. Nemad ei julgenud kinnitada, et tegemist oli Katharina käekirjaga. Välja oli otsitud käekirjanäidised kirjade ja muude paberite pealt, mille kohta teati kindlalt, et need oli Katharina kirjutanud. Arvud paberil olid olnud kandilisemad kui käekirjanäidistel. Kokkuvõtteks ei saadud välistada, et tema sõnumi kirjutas, kuid vastupidist ka mitte.

Keemilised analüüsid näitasid, et tint köögilaual olevas pastakas oli seesama, mida oli kasutatud paberil. Tegemist oli Maanteeameti reklaampastakaga, ilmselt oli Katharina selle töölt kaasa võtnud. See oli toodetud Saksamaal, vabrikus, mis tootis üheksateist miljonit pastakat aastas. Puht teoreetiliselt võis olla paberile kirjutatud ka mõne teise kui laual oleva pastakaga.

Kuskil tema taga padrikus karjatas üksik harakas. Muidu lasus siin haudvaikus.

Ta käis mööda märga muru ümber maja ning läks maja taga asuvale rõdule. Ja kass tema järel.

Aiamööbel oli endiselt väljas. Mahalangenud lehed riisutud kokku märgadesse hunnikutesse. Seina najal seisis mullane labidas. Selle kõrval paar kuivanud saviklompidega kummikuid.

Wisting läks akna juurde ja kiikas sisse. Elutuba oli just selline, nagu ta oli seda mäletanud. Sisustus tagasihoidlik, aga praktiline. Suur osa inventarist oli pärit juba Katharina ajast. Männipuidust mööbel, seintel mõned värvilised õlimaalid. Tumedast nahast diivan oli uus. Laual seisis pooleldi valmis konstruktori komplekt. Paistis, et sellest peaks tulema kaubik. See oli tema hobi. Riiulitel, kus varem olid seisnud Katharina raamatud, seisid nüüd paljud juba valmis ehitatud mudelid.

Kass näugus ja kraapis rõduust. Seespool nägi ta vaipa, mis oli ilmselt tema magamiskoht.

Kass pidi olema juba päris vana, mõtles Wisting. Martin Haugen oli rääkinud, kuidas ta ühel suveõhtul metsast oli ilmunud ja end siia terassile sisse seadnud. Ta oli olnud nälginud, karv tuhmunud. Martin oli kostitanud teda taldrikutäie õhtusöögijääkidega ja sellest ajast oli kass nende juurde jäänud. See oli olnud viis või kuus aastat tagasi ja juba siis oli ta olnud täiskasvanud.

Wisting pööras end metsa suunas. See oli nüüdseks tihedam kui kakskümmend neli aastat tagasi. Kuigivõrd võis allpool kuuskede vahel näha tiiki.

Kaks korda olid nad Katharinat otsides metsa läbi kamminud. Esmalt koertega, seejärel vabatahtlikega, kes olid liikunud reas vaid käepikkuste vahedega. Läbi oli uuritud kogu tiigi põhi, lisaks olid seal käinud sukeldujad. Seal teda ei olnud.

Uus haraka kraaksatus läbistas vaikust. See pidi olema sama lind, keda ta ennistki oli kuulnud. Ta tõusis lendu ühelt lähimaist puudest, jäi tuulde hõljuma, lehvitas tiibu, samal ajal kraaksudes ja karjudes.

Wisting tõmbas jakihõlmad kaela ümber koomale ja läks auto juurde. Ta oli väheke üllatunud, et Martin Haugenit kodus ei olnud. Kuigi nad ei olnud midagi kokku leppinud, oli ta arvestanud, et Martin Haugen on siin, nii nagu ta oli olnud möödunud aastal ja kõigil sellele eelnevail aastail.

Enne autosse istumist heitis ta pilgu majale. Võib-olla oli Martin Haugen läinud vaid välja kooki ostma või muid asju ajama, kuid Wisting kahtles. Miski ei klappinud seoses kassiga. Ta oli end uuesti ukse ette matile kerra tõmmanud. Ta karv oli läbimärg. Justkui oleks ta väljas vihma käes olnud kogu öö.