Читать книгу Katharina kood - Horst Jørn Lier - Страница 5

Garaažist välja tagurdades lõikasid peened siravad vihmavihud autotulede valguses põiki alla pimedusse. Vihm oli öö jooksul tugevnenud. Ta oli istunud üleval veel peale keskööd, püüdes tulutult tabada niidiotsa, mida õhtul oli tajunud.

Ta heitis pilgu üle õla Line maja suunas. Köögis olid tuled sees. Ta teadis, et Amalie ärkas kuue paiku. Ta pidas hetke rooli taga aru, kas peatuda ja Linelt küsida, kuidas tal oli läinud. Temal oli piisavalt aega. Hommikuti oli tal alati aega. Tööpäev algas alles tunni pärast. Kuid ilmselt püüdis Line Amaliet uuesti magama saada. Ja sel juhul oleks ta ainult seganud.

Kakskümmend neli aastat tagasi oli 10. oktoober olnud pilvitu ja kerge edelatuulega, oli talle aruannetest meelde jäänud. Õhtupoole oli pilvisus tihenenud, tuul tõusnud ja temperatuur langenud kaheksa kraadini.

Ta sõitis rahulikult läbi elamurajooni ja keeras Larviksveieni teele jõudes vasakule. Ta teadis, et tööpäev ei tule produktiivne. Ta ei suutnud kontsentreeruda, ei enne ega peale Martin Haugeniga kohtumist.

Katharina oli ka varem kaduma läinud. Siis oli ta nimi olnud Katharina Bauer. Ta oli kahekümneüheaastasena istunud Pergi kodust mootorratta selga, sõitnud väikesest Austria linnakesest minema ega sinna kunagi naasnud.

Tol korral oli ta põgenenud düsfunktsionaalsest perest, kus oli vägivaldne alkohoolikust kasuisa ja ebastabiilne, vaimsete probleemidega ema. Katharina oli õega kokku hoidnud, et hoolitseda väiksema venna eest, kuid niipea, kui ta piisavalt vanaks sai, pakkis ta seljakoti ja lasi jalga.

Reis oli lõppenud Norras. Kuskil siin oli ta isa. Või vähemalt oli ema öelnud, et isa oli norrakas. Tal polnud mingit lootust isa leida. Kõik, mida ta tema kohta teadis, oli tema nimi Richardt ja et ta oli olnud püsikunde restoranis, kus ema 1958 suvel töötas. Seejärel oli isa edasi kolinud ja oli kahtlane, kas ta üldse teadiski, et temast oli isa saanud.

Tegelikult polnud ta Norrasse oma tundmatu isa pärast tulnud. Eelkõige oli tal vaja kodust minema saada. Ning Norra oli talle huvi pakkunud. Enne ärasõitu oli ta õppinud nii selle geograafiat, ajalugu kui ka natuke keelt.

Alles Norrasse jõudes oli ta püüdnud oma isa leida. Temast järelejäänud paberite hulgas oli palju märkmeid erinevate Richardtinimeliste meeste ja nende aadressidega, kuid paistis, et ta oli sellest projektist loobunud juba mitu aastat enne kaduma jäämist. Mõned nimedest olid maha tõmmatud, kuid enam kui kolm neljandikku olid loendis alles. Politsei oli nendega kontakti võtnud, viimse kui ühega. Nimekirjast mahatõmmatud kinnitasid, et nendega oli ühendust võetud, kuid nad ei olnud otsituiks osutunud.

Wistingul tuli klaasipuhastid kiiremale käigule lülitada. Keskusele lähenedes muutus liiklus tihedamaks. Viimaste päevade vihm oli leidnud uued voolusängid. Mitmetes kohtades oli maapind minema uhutud ja teelõigud üle ujutatud ning seetõttu liiklus ümber suunatud.

Katharinal oli Austriast maamõõtja ja maastikuarhitekti haridus ning siia jõudes sai ta töö kohalikus maanteeametis. Tänu heale keelevaistule õppis ta kiirelt ära norra keele ja täiendas end siinses tehnikakoolis. Ajapikku sai ta töökoha Riiklikus Maanteeametis, osaledes Telemarki lõunaosa läbiva uue kiirtee projekteerimises ja ehituses. Seal kohtus ta Martin Haugeniga. Tema töötas juhatajana ja oli üks neist tee-ehituse juhtidest, kes pidevalt kontori vahet käis.

Liiklus venis. Üks vihmariietes jalgrattur traageldas autode vahelt ettepoole.

Wisting pidi minema Martin Haugeni juurde kaheteist paiku. Mingit kokkulepet neil ei olnud. Polnud kunagi olnud. Kuid ta oli pärast Katharina kadumist igal aastal seal käinud, samal kellaajal ja ta teadis, et Martin Haugen teda ka sel aastal ootas. Kohv on valmis. Poest ostetud kook laual. Ilmselt glasuuriga sidrunikook või vaarikamoosiga rullbiskviit. Alguses räägivad nad tühjast-tähjast, siis suundub vestlus Katharinale.

Wisting oli kohtunud naisega vaid korra. Ja sedagi ta ise ei mäletanud, Martin Haugen rääkis sellest alles viis või kuus aastat peale naise kadunuks jäämist. See oli juhtunud 17. mail^[1.], oli mees maininud, ja näidanud üht ajaleheväljalõiget. Pidustuste ajal oli Katharina koos sõbrannadega laulnud Bøkeskogenis kooris. Nendest oli ajalehes ilmunud sellekohane pilt ja Wisting, kes oli tol päeval tööl olnud, seisis nende taustal.

Kui leht ilmus, oli Katharina näidanud Wistingut ja rääkinud Martinile, et vahetult enne laulma hakkamist oli ta leidnud võtmekimbu. Ta oli andnud selle pildil olevale politseinikule.

Wisting ei mäletanud seda ja arvas, et Katharina oli teda mõne teise politseinikuga segi ajanud. Ta oli otsinud välja vana leitud asjade protokolli, lehitsenud tagasi vastava kuupäevani ja leidnud endalegi üllatuseks enda kirjutatud teate leitud võtmekimbu kohta, mille oli politseile edastatud Katharina Haugen. Seega oli ta naisega rääkinud, kirjutanud üles tema nime ja kandnud selle hiljem leitud asjade protokolli. Seda meenutada püüdes suutis ta manada esile vaid õrna mälestuse juhtunust, kuid nendevaheline kohtumine oli mälust kustunud. Ka Martin Haugen oli selle unustanud, kuid sahtlit koristades oli leidnud väljalõike ja Wistingu ära tundnud.

Auto tema taga lasi signaali. Wisting rebiti mõtetest välja ja ta sõitis järele autodele, mis olid eest ära sõitnud ajal, mil ta liiklust ei jälginud.

Kesklinna tänavatel liikus autodevool kiiremini, ta jõudis politseimajja hea ajavaruga, jättes talle aega kohvimasina tööle panemiseks ja kohvi valmissaamiseks enne, kui teised osakonda jõudsid.

Möödunud õhtust ega ööst ei olnud raporteeritud ainsastki tõsisemast juhtumist. Ta suunas olulisemad juhtumid uurimisse, sorteerides välja need, mille lähemaks vaatlemiseks vajadus puudus. Kell kümme oli eelarvekoosolek, kus tal tuli koos ühe prokuröriga vaadata läbi nimekiri tegemata asjadest. Lisaks tuli tal esitada ettepanekud uurimisosakonda puudutava mõjuanalüüsi jaoks juhuks, kui politseijaoskond peaks naabervaldade omadega ühendatama, kuid see võis oodata kuni kohtumine Martin Haugeniga läbi saab.

Ta vajus kontoritoolile, jäädes istuma käed kuklal. Kummardus siis ette ja tõmbas lahti alumise sahtli. Ta oli teinud 17. mai ajalehes ilmunud fotost koopia. Ta otsis selle välja ja uuris fotot.

Ajalehe foto oli must-valge. Katharina seisis pidulikult riietatud sõbrannaderingis, seljas hele suvine kleit. Juuksed olid pikad ja Wisting teadis, et ta oli punakasblond. Tal olid sinised silmad, kuid pildil oli tema pilgus midagi sünget. Süngus oli märgatav hoolimata sellest, et ta naeris laia suuga. Huuled tundusid pehmed, mõtles ta seda silmitsedes. Pehmemad kui silmad.

Ta uskus, et naine ei ole enam elus, ja pidas aru, kuidas ta võiks praegu välja näha. Tema ise oli muutunud. Fotol oli naine kolmekümnele lähenev. Sale. Juuksed, mis mingil määral vormimütsi alt paistsid, olid tumedad. Ja ta seisis sirge seljaga.

Wistingu jaoks oli Katharina juhtum alanud kolmapäeval, 11. oktoobril, kui ta abikaasa naise kadumisest teatas. Nemad kaks olid olnud uurijad, kes Kleiverveieni tänavale sõitsid ja esimesed vaatlused läbi viisid. Wisting ja Eivind Larsen. Wisting oli istunud koos Martin Haugeniga elutoas sellal, kui Eivind Larsen käis maja läbi, et leida midagi, mis võiks reeta, mis Katharinast saanud oli. Mitte miski majas ega vestluses ei viinud neid vastusele lähemale.

Wisting tõusis, läks akna juurde ja jäi seisma, tundes kehas imelikku, kuid tuttavlikku pakitsevat tunnet. Nagu rahutus, mis järgneb millegi tegematajätmisele.

Kahtlus, et Martin Haugenil on tema kadumisega midagi tegemist, oli esimene, mida välja selgitama asuti. Sel ajal töötas ta ühel tee-ehitusel Trøndelagis ja elas Malvikus asuvates barakkides. See aga jäi nende kodust vähemalt kaheksatunnise autosõidu kaugusele.

Juhtudel, mil keegi Katharina kombel kadunuks jäi, oli esimeseks kahtlusaluseks abikaasa, kuid ajajoon ei andnud mingit võimalust kinnitada, et mees selle taga võis olla. Martin Haugen oli helistanud Katharinale 9. oktoobri õhtul kella kümne paiku. Telefonifirma kinnitas, et kell 22.06 oli helistatud sööklabaraki telefoniautomaadist Katharina ja Martin Haugeni Larvikus asuva Kleiverveieni tee koju. Vestlus oli kestnud 8 minutit ja 17 sekundit. Järgmisel hommikul kell 07.00 oli Martin Haugen tööl kopa hoobade taga. Siia oli tekkinud ajaliselt 9tunnine tühimik, kuid tal oleks Larvikusse ja tagasi sõitmiseks kulunud kuusteist tundi.

Peale vahetust oli ta püüdnud koju helistada, kuid keegi polnud vastanud. Mitmed kolleegid olid märganud, et ta oli üritanud õhtu jooksul korduvalt naisele helistada ja jätnud mures olija mulje. Ta oli helistanud ka sõpradele ja tuttavatele, kuid keegi polnud naist näinud. Hilisõhtul oli ta saanud lähima naabri nõusse nende juurde koju minema ja olukorda uurima. Miski ei olnud viidanud sellele, et naine kodus on. Mees oli käinud ümber maja ja vaadanud akendest sisse. Tal polnud teatada muud, kui et köögilauale paistis olevat jäetud käsitsi kirjutatud sõnum.

Vahetult peale keskööd oli Martin Haugen istunud autosse ja sõitnud koju. 11. oktoobril kell 08.47 helistas ta politseisse ja kuulutas abikaasa kadunuks.

Tõele au andes ei teadnud nad praeguseks mitte midagi enamat kui seda, mida teadsid ka siis. Nad teadsid palju sellest, mis ei olnud juhtunud, mida Katharina ei olnud teinud ja kus ta ei olnud käinud, kuid mitte seda, miks, kuidas ja kuhu ta oli kadunud.

1 17. mai on Norra konstitutsioonipäev ja rahvuspüha. [ ↵ ]