Читать книгу Mälestused - Ilmar Raamot - Страница 2

On raske leida mõnd ajaloolõuendit, millele oleks maalitud rohkem olulist ja isiklikult Eesti ajaloos kogetut kui Ilmar Raamoti mälestusteraamatud, mis on nüüd esimest korda avaldatud ka Eestis. Paguluses tulid need välja kahes jaos. 1975. aastal ilmunud „Mälestused I” käsitlesid autori tähelepanekuid kuni 1933. aastani. „Mälestused II” nägid ilmavalgust 1991. aastal vaid paar nädalat enne Eesti iseseisvuse taastamist ning need hõlmavad perioodi Konstantin Pätsi riigipöördest kuni autori lahkumiseni Eestist 1944. aastal. Raamot suri 1991. aasta detsembris, kolm ja pool kuud pärast Eesti iseseisvuse taastamist.

1900. aastal sündinud Ilmar Raamot pärines ühest silmapaistvaimast Eesti perest. Tema isa Jaan Raamot oli Liivimaa kubermangust valitud Riigiduuma saadik (1911–1917), hiljem Maapäeva liige ja Ajutise Maavalitsuse esimees, ehk siis üks meie riigi loojatest. Ema Mari Raamot oli Naiskodukaitse ja Kodutütarde asutaja ning omal ajal ja tingimustes eesti naisliikumise olulisimaid eestvedajaid.

Ilmar Raamot oli minu vanemate hea tuttav, meie pered elasid teineteisest vaid paari kilomeetri kaugusel. Kuigi veerand sajandit Raamotist noorem, oli mu isa samuti Reaalkooli vilistlane ning ju sellest nende sõprus sündiski. Olin tavaline laps ja vanainimeste jutud mind ei köitnud. Mistõttu jäin paljust ilma, Vabadussõja kirjeldustest ja muustki. Aga hiljem, kui olin Raamoti mälestuste esimese köite vaimustusega läbi lugenud, oli mul võimalus teda külastada ja temaga juttu ajada. Ta kirjutas sel ajal mälestuste teist osa, oli 87-aastaselt erakordselt erk ja heatujuline ning ilmsesti parima mäluga inimene, keda olen kohanud. Enamik tema räägitust leidis koha neli aastat hiljem ilmunud raamatus.

Ilmar Raamot kasvas üles keerises, mida võis Eestis möödunud sajandi teisel kümnendil poliitiliselt aktiivsete vanemate lapselt ka oodata. Mälestuste esimesest osast võib lugeda, kuidas Saksa okupatsioonivõimud arreteerivad 17-aastase Ilmari, kui too on teel koos Päästekomitee ühe rettu läinud liikme ja iseseisvusmanifesti autori Konstantin Konikuga. Sakslaste eesmärgiks oli tabada Ilmari isa Jaan Raamot ja poeg kõlbas söödaks hästi. Sõja ajal sõjaväevanglasse sattumine polnud nali. Eesti rahvuslasi lasti seal maha. Ja noor mees ei võinud vanglaukse avanedes kindel olla, kas järgmine samm viib vangilaagrisse, mahalaskmisele või vabadusse.

Esimese osa põnevaimad leheküljed kirjeldavad detailselt Reaalkooli õpilase teekonda soomusrongil nr. 2. Jutustus on nii kaasahaarav, et olen teinud mitmele kaitseministrile ettepaneku avaldada see eraldi vihuna ning jagada kaitseväe ajateenijaile. Hurraapatriotismi asemel annavad need meenutused üsnagi täpse pildi sellest, kuidas üks seitsmeteistaastane poiss tunneb end keset talve keset reaalset lahinguvälja.

Me kipume unustama või mitte teadvustama asjaolu, et Vabadussõja alguses koosnes vabatahtlik Eesti kaitsevägi peamiselt kaht liiki inimestest: tsaariarmeest lahkunud eesti soost ohvitseridest ja koolipoistest. Raamoti hinnangul valdas Vabadussõja hakul rahva meelt pigem teadmine, et see on lootusetu ettevõtmine. Mingist üldrahvalikust toetusest polnud juttugi, koolipoisid pidid ise endile toidumoona otsima ja ostma. Alles pärast Tapa lahingut ja eriti pärast bolševike poolt Tartus korda saadetud veretööde avalikuks tulekut hakkasid inimesed uskuma oma riiki ja veelgi enam mõistma vajadust oma riiki kaitsta.

Lugu sellest, kuidas ühest noorest poisist saab poolteise aastaga soomusrongi ohvitser, seisab mu enda hinnangul ühe kirkaima peatükina Eesti ajaloo kirjutatud mälestuste reas.

Raamoti mälestuste teine osa on märksa raskem lugemine neile, kellele praegune iseseisvusperiood on vaid sõjaeelse „idülli” hall ja hale vari. Aga ka neile, kellele meie aeg näib „vaikiva ajastu” korduslavastusena.

Mina loen neid meenutusi omamoodi õppekirjandusena. Lääne demokraatia ja õigusriigi veendunud toetajana nimetab Raamot Pätsi riigipöörde järgset ajastut „juhitavaks demokraatiaks”. Kogu nn vaikiva ajastu kirjeldamiseks pole siin ruumi ja pealegi ei pea igaüks Raamoti kirjelduste ja tõlgendustega nõustuma. Paar vinjetti väärivad siiski mainimist.

Raamot nimetati 1933. aastal Ühinenud Põllumeeste erakonna peasekretäriks. Pärast 1934. aasta märtsi asus Raamot ja tema erakond opositsiooni ning Konstantin Pätsi poolt välja kuulutatud eriolukorra vastu.

Mida tähendas tollal opositsioonis olemine? Võime lugeda, kuidas kõigi pingutuste kiuste vältida valitsuse otsest kritiseerimist sokutati Põllumeeste Kogudele kuuluvasse „Maalehte” valitsusevastane artikkel, millele järgnes valitsuse korraldus leht sulgeda. Või kuidas Ropka valda asumisele saadetud Raamot võttis vastu külalisi, et leida finantse majandusraskustesse sattunud „Postimehe” päästmiseks. Ta kirjutab, et kuigi summa saadi kokku, pani valitsus sellele vaatamata „Postimehe” sekvestri alla.

Mind isiklikult köidabki ses raamatus ehk enim Raamoti oskus kirjeldada poliitikute elu iseseisvas Eestis 1930. aastail. Saame teada, kuidas peaminister Kaarel Eenpalu (Einbund) kutsus Raamoti 1935. aastal enda juurde ja tegi ettepaneku valitsusse tulla. Raamot keeldus, öeldes, et põhiseadusevastasesse valitsusse ta kuuluda ei saa.

Mõni päev hiljem kutsus poliitiline politsei Raamoti ülekuulamisele, et tuvastada tema sidemeid vabadussõjalastega. Neid sidemeid ei olnud, kui mitte arvestada ühiseid läbielamisi soomusrongil 15 aastat varem. Tõendeid ei leitud. Kohut ei peetud. Ent sellele vaatamata teatas politsei Raamotile mõni päev hiljem otsuse, et ta on määratud tähtajatule asumisele Ropka valda. See oli siis valitsusse minekust keeldumise hind Eestis anno 1935, järeldab Raamot.

Sisemaine „väljasaatmine” kestis üle aasta, lõppedes mõni päev enne Raamoti isale püstitatud ausamba avamist, mil ta kutsuti Tartu-Valga prefektuuri, kus talle ulatati kõrgema politseiametniku allkirjaga sedel: „Käesolevaga teatan, et Politseivalitsuse direktori asetäitja lubas Teil elada ilma kitsendusteta kogu Vabariigis.” Kui ma 51 aastat hiljem Ilmar Raamotit külastasin, kutsus ta mind oma töökabinetti ja tõmbas vaikselt itsitades sellesama sedeli kilest välja. Oli selge, et see oli tema jaoks üks sümboolsemaid pabereid üldse.

Demokraatia ja õigusriik on haprad asjad. Kui asetada Eesti 1930. aastate demokraatia pingeritta Euroopas, siis tuleb tunnistada, et see koht ei saanud olla eriti kõrge. Võrreldes olukorraga toonases NSV Liidus, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias ja mujalgi, oli Eesti suhteliselt vaba riik. Ent vähemasti Soome või Rootsi või Suurbritannia kõrval oli see vabadus piiratud. Ja eks arvati ka siis, et „autoritaarne turumajandus” on tulemuslikum kui liberaalne demokraatia.

Ent samas peame olema ausad, piisavalt ausad, et tunnistada esiisade kohatisi ränki vigu. Olen ise arvustanud pigem toonast välispoliitikat, seda, et ei mõistetud piisavalt maailmas toimuvat, usuti, et saab elada oma autarkilises ja suletud Eestis ning et kõik, mis on me ümbruses halb, läheb lihtsalt meist mööda. Raamoti mälestusi lugedes saame aru, kuidas ebademokraatlik suletus avaldab mõju ka välispoliitikas.

Ilmar Raamot nii inimese kui ka mälestuste autorina ongi mulle sümpaatne eelkõige põhjusel, et ta nõudis põhimõttekindlalt Eesti põhiseadusliku korra kaitsmist ega peljanud olla selle eest taga kiusatud. Koolipoisina oli ta oma ideaalide nimel läinud Vabadussõtta ning neile põhimõtteile jäi ta truuks surmani.

Toomas Hendrik Ilves