Читать книгу Mälestused - Ilmar Raamot - Страница 4

Olen sündinud aastal 1900. Tartu Reaalkooli ettevalmistusklassi pääsesin eksamiga 1911. a. sügisel ja see kool jäi minu teiseks koduks kuni kevadeni 1917.

Meie klass koosnes, nagu kogu Tartu Reaalkool, peamiselt eesti soost õpilastest. Erandiks oli minu klassis ainult kooli venelasest arsti poeg, ning sõja-aastatel siginesid klassi ka mõned lätlased-sõjapõgenikud. Kooliõpetajateks olid Tartu Reaalkoolis, nagu ka teistes Tartu kroonukeskkoolides, venelased või venestunud sakslased. Eestlasi-õpetajaid oli selles koolis tollal kolm: pastor Adalbert Klaassep, kes õpetas piiblilugu ja pidas eestikeelseid hommikupalvusi kooli suures saalis; siis kooli puhkpilliorkestri juht Juhan Aavik, pärastine helilooja ja professor ning Tallinna Konservatooriumi direktor; noor matemaatikaõpetaja Mihkelson üteldi ka eestlane olevat, kuid ta armastas kanda Vene mundrit, ja keegi temalt kunagi ühtegi eestikeelset sõna ei olnud kuulnud. Kuid ega eesti keelt tohtinud tollal meiega kõnelda ka Juhan Aavik, kuigi ta ei varjanud seda, et ta on eestlane.

Õppekeeleks oli koolis ettevalmistusklassist alates vene keel. Vahetundide ajal oli õpilastel lubatud eesti keele kõnelemine kuni teise klassini. Kolmandast klassist peale pidime omavahel ainult vene keelt tarvitama. Sellest määrusest õpilased rangelt kinni ei pidanud, kuigi esmakordsel tabamisel oli karistuseks ette nähtud kaheksatunnine istumajätmine ja teistkordsel sissekukkumisel koolist väljaheitmine. Ei mäleta, et minu kooliajal seda karistust nii rangelt oleks rakendatud. Ei tea ka juhust, et eestlastest õpilased oleksid kodus vene keelt kõnelnud, ka nendes kodudes mitte, kus tollal vene keelt osati. Pigem kõneldi juba saksa kui vene keelt. Meie klassi raames maksis saksa keele tarvitamine koduses elus siiski ainult paaris perekonnas.

Kogu Venemaal kandsid tollal kõikide kroonuõppeasutuste kasvandikud vormiriietust. Reaalkoolide vormiks oli must kõrge kraega eest kinnine kuub ja mustad püksid. Selle juurde kuulus alatiselt kantav must lakeeritud nahast vöörihm kooli initsiaalidega selle vaskpandlal. Palitu oli mõnes reaalkoolis mustjassinine, mõnes must kalev sellele kaherealiselt õmmeldud kuldsete (vasest) nööpidega. Mütsiks oli nahknokaga „furažka”, vormilt nagu sõjaväelastel, vene üliõpilastel või ka riigi- ja postiametnikel. Mütsi ees ilutses suur kuldne (vasest) kokard kooli nimetähtedega keskel, mille üle oli keisrikrooni kujutus nendes koolides, mis kuidagi viitasid mõne keisri nimele, nagu näiteks Tallinna Peetri Reaalkool (Peeter Suur). Tartu Reaalkool kandis sinakasmusta palitut, Tallinna oma täiesti musta. Gümnaasiumides kanti sinakashalli hõbenööpidega vormipalitut.

Kooli töönädal oli kuus päeva pikk ja päevas oli keskmiselt viis klassitundi. Suvevaheaeg kestis juuni algupoolest augustikuu 28-ndani, s. o. kaks ja pool kuud. Jõulu- ja lihavõttepühade vaheaeg oli kaks nädalat.

Kooli õppekava oli kindel ja õpilastel ei olnud võimalik õppeainetes teha mingeid valikuid.

Sportimist selles ulatuses, nagu see on tavaks praegusaegsetes koolides, üldse ei tuntud. Spordiks oli ette nähtud kaks tundi nädalas, ja kehakasvatustunnis, mis tavaliselt toimus kooli ainsas saalis, tehti võimlemisharjutusi. Vanemates klassides muutus see aga kord-korralt rohkem sõjaväeliseks riviõppuseks ja oligi siis selle nime all õppekavas. Spordiõpetajaks oli tavaliselt mõni ohvitser kohalikust polgust. Võrk- ja korvpall ja muud sellised mängud olid tundmatud.

Esimesed õppeaastad möödusid koolis kõigile range töö tähe all. Suvevaheaeg veedeti tavaliselt maal oma vanemate kodus, sest meie klassi enamuse moodustasid maapoisid. Mina elasin esimestel aastatel kogu aja oma vanemate talus Sahkapuul, mis asus Tartust viie kilomeetri kaugusel. Hommikuti sõitsin hobusega linna, jätsin selle Kivi ja Peterburi tänava nurgal asuvasse „Eestimaa” sissesõiduhoovi, ja pärast koolitööd võtsin hobuse ja sõitsin jälle koju.

MAAILMASÕJA ESIMESED AASTAD

28. augustil 1914, pärast Esimese maailmasõja puhkemist algas Tartu koolides õppeaasta nagu tavaliselt ja ma siirdusin jälle oma kooli. Üldpilt oli Tartus vahepeal lühikese ajaga muutunud ja muutus järjest edasi. Krasnojarski polk, mille alatiseks asupaigaks oli Tartu linn või õigemini linna idaserval asuvad kasarmud, kus Eesti Vabariigi ajal asus meie ratsarügement, oli juba sõja esimestel päevadel saadetud rindele. Sõjaväelasi oli aga Tartus sellele vaatamata liikumas tublisti rohkem kui rahuajal. Rida ülikooli- ja erahooneid oli linnas sõjaväele rekvireeritud ja nendel ilutsesid nüüd uued sildid, enamasti haiglate või muude Punase Risti asutuste omad.

Kooli õppeaasta avaaktus ja palvus olid sel aastal pidulikumad ja patriootlikumad kui varem. Ülistati Vene sõjavägede vahvust, loetleti äsjaseid võite jne. Üldse, kooliaktuste korraldamises oldi sõja ajal heldem kui tavaliselt ja need toimusid nüüd iga Vene võidu puhul ja lõppesid tavaliselt kolmanda koolitunni järel õpilaste kojulaskmisega, mis arusaadavalt oli meile õpilastele ja küllap ka kooliõpetajatele vägagi meelt mööda.

Saksa keele avalik kõnelemine keelati kogu Venemaal ja Saksa kodakondsusse kuulunud sakslased saadeti asumisele Põhja-Venemaale ja Siberisse. Reaalkoolis oli saksa keel endiselt ametlik õppeaine, kuid selle õpetaja nahas ma küll ei oleks soovinud olla: ta õpetas meid küll endise hoolega, kuid oli ettekujutamatu, et saksa keeles oleks mõni õpilane sõja ajal võinud saada mitterahuldava hinde. Nii muutusid saksa keele tunnid niisama ajaviitetundideks ja meie saksa keele oskuse tase seisis nii madalal, et reaalkooli lõpetades ei olnud ma saksa keeles seltskondlikuks läbikäimiseks üldse võimeline.

Uute määruste hulgas, mis meile koolis sõja puhul anti, oli see, et meie sõjaväelasi kui kangelasi igal pool aupaklikult kohtleksime, vajaduse korral haavatuid abistaksime, soldatitel linnas teejuhiks oleksime ja neil ka kirju aitaksime kirjutada.

Neist punktidest leidis tegelikku rakendamist kirjade kirjutamine, sest vene soldat oli üldiselt kirjaoskamatu. Tarvitses ainult minna postkontorisse, kui mõni soldat sulle ligines ja palus end kirjakirjutamises aidata. Tegime seda algul päris huviga, kuid hiljem, kui see liiga igapäevaseks muutus, hoidsime postkontorist eemale. Kasvav loidus oli vahest tingitud ka sellest, et ei olnud võimalik ette kujutada vaimuvaesemat kirja kui tolleaegse soldati oma: peaaegu eranditult algas vene sõduri kiri lühikese lausega, et ta on elus ja terve, mis oli ju kodustel ka kõige olulisem teada, kuid otse sellele järgnes ainult nimede loetelu, kellele paluti tervitusi edasi anda. Algul tulid oma perekonna liikmed, siis sugulased, naabrid ja teised külaelanikud, niivõrd kui postkaardil või kirjas ruumi leidus.

Aastas kord-paar tuli meil kogu kooli või kõigi Tartu koolide ulatuses ühiselt kirikusse minna kas Jumalalt Vene sõjaväele võiduõnnistust paluma, mõne suurema võidu puhul teda tänama või mõne muu sündmuse puhul palvetama.

Eriti on mulle ses osas meelde jäänud üks jumalateenistus Tartu Maarja kirikus, kuhu olime käsutatud palvetama troonipärija Aleksei tervekssaamise eest. Troonipärija kannatas parandamatu verehaiguse hemofiilia all, mille ta oli pärinud oma ema kaudu Hessen-Darmstadti dünastialt.

Mul juhtus olema taskus pisut raha ja nii ostsin ma Kivisilla läheduses asuvate vene poodide või kioskite reast möödumisel naela odavaid kompvekke. Mõtlesin neid jagada klassis sõpradega. Et seda kirikus teha, seda kavatsust mul ei olnud. Kirikuteenistus venis aga pikale (tollal kestis see umbes kaks tundi) ja läks vist kõigile õpilastele igavaks. Et teenistuse ajal kirikus väikest uinakut teha, nagu seda maakirikutes võis tavaliselt näha, selleks olime liiga noored. Kompvekikott hakkas tüdimuse suurenedes mind ikka enam ja enam vaevama, kuni otsustasin sealt ühe kompveki endale vaikselt suhu poetada. See maitses hea ja seejärel lasksin koti sõprade hulgas (istusime klasside kaupa, meie klass üleval kooril) ringi käia. Kott sai tühjaks ja nii mõtlesin, et igaühele jätkus selle sisust ja et mulle oldi kosti eest tänulik.

Järgmisel päeval näis see vahejuhtum meil kõigil meelest läinud olevat. Siis aga pihtis mulle üks klassivend, et ta oli oma kodus korteriperenaisele seda kompvekkide lugu jutustanud. Kodus oli kästud teda niisugune „jumala ja keisri vastane tegu” klassijuhatajale ette kanda, ja kui ta seda ei tee, siis lubatud kodust ise minu peale kooli kaebama tulla. Et kogu tegu ka sellest küljest võis vaadelda, selle peale ma ei olnud mõtelnud. Nüüd oli mul vesi ahjus ja olin mitmeid päevi tõesti mures, kuid asi sumbus siiski ära, ilma et ükski asjaosaline troonipärijast alates selle all oleks kannatada saanud.

NELJANDAS KLASSIS

1915/16. õppeaastaks olime jõudnud neljandasse klassi. See oli meile kõigile mitmeti igatsetud klass; peamiselt aga neile, kes sealt kavatsesid tegelikku ellu astuda. Reaalkooli neljanda klassi lõpetamine andis Vene tsaaririigis teise järgu haridusastme, mis oli mitmele meist lõppsiht. Sellest klassist avanes võimalus edasi minna kas otse sõjakooli ja saada elukutseliseks ohvitseriks, minna apteegi teise järgu õpilaseks ja sealtkaudu ülikooli rohuteadust õppima, või ka minna kohe mõneks riigiametnikuks, näiteks postkontorisse.

Ohvitseriks minekut soodustati vähemalt tol sõja-aastal sel määral, et meie klassis poolametlikult kinnitati, et kui kellelgi on hinnete pärast takistusi klassi lõpetamiseks, parandatakse see iludusviga sõjakooli astumise puhul tunnistusel ära. Nii et kui vanus lubas, võisid pärast klassi lõpetamist juba kolme kuni nelja kuu pärast lipniku paguneid kanda.

Olime oma aastates jõudnud vanuseni, kus meid ka õrnem sugu hakkas pisut huvitama. Ka selle peale oli koolis mõeldud. Tartus tegutses tollal üksainus tantsuõpetaja nimega Carl Helmer, kelle tantsukool asus Peterburi tänaval. Reaalkool nägi hea meelega, et neljandasse klassi jõudnud õpilane selle tantsukursuse läbi teeb, et omandada pisut seltskondliku läbikäimise oskust ja kasvatust.

Helmer reklaamiski oma tantsukursusi mitte üksnes tantsukursusena, kus lubati selgeks õpetada 16 eri tantsu, vaid just „tantsu- ja viisakusõpetuse kursusena”. See kõik tundus meile elus uue lehekülje avamisena ja olimegi siis varsti, usun, klassi terves koosseisus Helmeri õpilased.

Näitsikute eest muretsesid need klassivennad, kellel oli meievanuseid õdesid või onutütreid, nagu näiteks minu pärastine naisevend doktor Endel Muna. Puuduva osa aitas komplekteerida Helmer ise. Üldiselt olid Helmeri soovitatud tütarlapsed head tantsupartnerid, sest neid valis ta meile kursuse lõpetanute hulgast ise. Helmer andis siis tütarlapse aadressi, ei unustanud seletamast ka tütarlapse voorusi ja head perekondlikku kasvatust. Edasi õpetas ta täpselt, kuidas tuleb ilmuda tütarlapse ema või vanemate palge ette, kuidas enda soovi neile esitada, mida selle järel näitsikuga kõnelda jne. See kõik oli nii keeruline ja uudne, et kippus peas rohkem segi minema kui matemaatika valemid. Aga kuidagi toime tulime sellega kõik ja kursuse alguseks oli meil juba igal poisil oma tütarlaps, kellele järele minna ja kes pärast tunde koju saata.

Helmer oli juba tollal palja peaga, pikkade vurrudega vanapoolne härra, kuid kerge painduva sammuga, ülimalt viisakas ja tähtsa esinemisega. Tunde andes kandis ta põlvini ulatuvat saterkuube ja kõike, mis ta arvas härrasmehel sinna juurde kuuluvat, mis sellest, et saterkuub pikemaajalisest kandmisest mõne koha pealt pisut läikis.

Valssi-poloneesi õppisime prantsuskeelse komando järgi, sest see oli tolleaegne tantsupidude seadus. Prantsuse keel maksis ka masurkas, milleks oli aga erikursus.

Kui oli saabunud kursuse viimane tund, siis oli see kujundatud senistest pidulikumaks ja selle kavas oli ka käesuudlemise õpetus: saali ühte nurka oli asetatud istuma üks vanem daam. Kaelas rippus tal kuldkell pika kuldketi otsas. Kas tal ka lornjett käes oli, seda ma ei mäleta.

Meie, poisid, rivistusime eeskojas. Üksikult tuppa astudes pidime siis tollele daamile äsjaõpitud reeglite kohaselt lähenema, ennast talle esitlema, ja kui daam „gratsioosselt” oma käe välja sirutas, seda suudlema. Siin oli olulisem moment, kui sügavale tuli kummarduda või kui kõrgele tohtis daami kätt tõsta. Sellega toime tulnud, tuli viisakusreeglite kohaselt vabandada ning järgmisele käesuudlejale teed anda. Eksperdina vaatas kõike seda toimingut pealt Helmer, samuti need poisid, kellel see tegevus juba selja taga oli.

Olles Helmeri tantsu- ja viisakusõpetuse kursuse lõpetanud, tundsime endid nüüd tõesti seltskondlikuks läbikäimiseks võimelistena. Tuli vaid oodata koolipidu, et seal oma kavalerioskusi demonstreerida. Seekordsel koolipeol ei olnud meil enam kohustust pärast eeskavalist osa lahkuda ja koju magama minna, vaid võisime jääda tantsima. Tantsuprogramm koosnes tolleaegsetel pidudel neljast osast, igas osas neli tantsu. Esimene osa algas poloneesiga, teised tavalise valsiga. Tantsukava oli peokutsel ära trükitud ja tütarlastel oli prestiiži küsimus saada igale tantsule mõni ettetellimine. Kavaler kirjutas siis kaardile vastava tantsu taha oma nime eeldusel, et mõni teine üht või teist tantsu ei olnud juba jõudnud endale reserveerida. Kui nüüd tuli kätte kord tantsima minna, siis tõmbasid endale valged glasseekindad kätte, sammusid pidulikul sammul näitsiku kõrval istuva tädi või ema palge ette ja palusid luba tütart tantsima võtta. Ma ei tea juhust, et seda luba ükski mamma või tante oleks keelanud, sest neile oli see samuti auks, kui tütrel oli rohkelt edu.

KOOLIAASTA 1916–1917

Käisin reaalkooli viiendas klassis. Tartu linna väline ilme oli endiselt pidevalt muutumas. Kui sõja algul elunes Tartus umbes 40 000 inimest ja Tartu kandis ülikooli- ja üldse koolidelinna pitserit, siis nüüd võis siin olla sõjaväelastega kokku vahest 60 000 elanikku. Juurdekasvu moodustasid peamiselt sõjaväelased ja igasugused sõjaväeametnikud, kuid ka sõjapõgenikke valgus Riia kandist järjest juurde. Uulitsatel võis näha üha sagedamini sõjas haavatuid, küll karkudel, küll ilma, sest Tartu oli laienenud ka uute haiglate poolest. Ikka sagedamini kuulsime ka sõjaväeorkestri mürtsumist ja teadsime siis, et järjekordselt saadetakse mõnda väljaõppe lõpetanud sõjaväeüksust rindele. Kui oli aega, siis ruttasime seda sündmust pealt vaatama. Nüüd ei olnud sel puhul enam hurraatamist ja vaimustust, kõik see oli juba liiga igapäevaseks muutunud. Tarbekaupu ja eriti toiduaineid võis olla vähem müügil kui rahuajal, kuid puudust ei kannatanud keegi.

Sõjateateid lugesime kasvava huviga, sest rinne oli meile lähemale nihkunud ja olime ka jõudmas lähemale eale, kus sõja edasikestmisel mobilisatsioon ka meid võinuks riivata. Et sakslane suudaks kord ka Tartu vallutada, seda keegi ei uskunud, või õigemini, selle peale üldse ei mõteldud. Usk Vene (tema liitlastest palju ei kõneldud) võidu sisse näis endiselt kõigil kindel olevat.

Koolitöö kulges endises vaimus kindla korra kohaselt. Vaba aja möödasaatmise raames olime nüüd õhtuti sagedamini hakanud käima liuväljal, mis oli korraldatud nn. Kroonuaias asuval tiigil. Kroonuaia all mõtles rahvas ülikooli botaanikaaeda, mis oli ümbritsetud kõrgest ja paksust maakivimüürist. Seal mängis juba aastaid uisutajatele ja rahva lõbustuseks Alba kümmekonnast mehest koosnev viletsavõitu puhkpilliorkester. Kuid see täitis oma ülesannet täiel määral, sest paremat orkestrit me liuväljale ei mõistnud soovida. Sissepääs oli väikese tasu eest, mis hoidis soldateid eemal. Tegelesime liuväljal vähem uisutamise kui paari- või trobikonna kaupa uisutajate vahel jalutamisega. Liuväljal olid kasutada ka lükatavad kelgud, millel armastasime oma näitsikuid sõidutada, sest mitte üksnes värske ja karge talvine õhk ning orkestrihelid ei meelitanud meid sinna, vaid süüdi oli ka möödunudaastane Helmeri tantsukursus, kus olime sõlminud esimesi tutvusi tütarlastega. Neid me nüüd jätkasime või täiendasime liuväljal ka uutega.

Et seisime veel samal talvel vägeva Vene keisririigi kokkuvarisemise eel, sellele ei mõistnud siis küll keegi mõtelda.

TARTU REAALKOOLI PÕRANDAALUNE RING

Kunagi jõulude paiku seletasid mulle vanema klassi õpilased Harri Moora (pärastine Tartu ülikooli professor) ja Karl Reitav usalduslikult, et meie reaalkooli kahe viimase klassi õpilaste keskel tegutseb salajane eestimeelne ring, mis annab välja ka mingit salajast ajakirja. See ring tegutsevat Tartu Reaalkoolis juba rida aastaid. Nemad mõlemad kuuluvat ka selle koosseisu. Nüüd olevat see ring otsustanud oma tegevust laiendada ka viienda klassi õpilaste hulka. Viiendast klassist olevat sinna kuulumiskõlvulistena ära märgitud Erni Hiir ja mina. Minult küsiti, kas ma olen nõus sellesse ringi astuma ja seal kaasa töötama. Ühtlasi hoiatati, et kui ring avastatakse, siis ähvardab meid kõiki koolist väljaheitmine.

Kuigi mulle ringi tegevus segaseks jäi ja ma ka selle väljaantavat ajakirja ei olnud näinud, olid mulle mõlemad värbajad tuntud kui tublid ja ausad poisid. Nii lõi minus lõkkele meie perekonnas valitsev rahvuslik vaim. Ka katkendlikud teadmised isa 1905. a. revolutsiooni aegsest tegevusest aitasid tõenäoliselt selleks kaasa, et ma ilma pikema kaalumiseta andsin oma sõna sinna ringi kuulumiseks ja ühtlasi lubaduse, et ma sellest kellelegi ei kõnele.

Jäin nüüd ootama, mida mulle sellest ringist veel teatavaks tehakse. Varsti kutsuti mind ühe koolivenna korterisse, kus leidsin eest kuus kuni seitse vanemat kaasõpilast ja ka Erni Hiire. Kokkutulnuid silmitsedes nägin, et mul ei olnud neile ühelegi midagi ette heita. Kõik olid koolis heas kirjas seisvad õpilased, kuid üldiselt minust aasta, kaks või kolm vanemad. Avastasin, et ma ühegi eraelust või eriharrastustest seni midagi ei olnud kuulnud. Ainult Zionist oli mul arvamine, et temast saab tulevane kirikuõpetaja, sest tema asendas kooli igahommikustel palvustel luterlastele, s. o. eestlastele, pastor Klaasseppa, kui viimast ei olnud kohale ilmunud. Siin aga eksisin, sest Zionist sai hiljem mitte pastor, vaid hoopis agronoom. Erni Hiire osas, kes kuulus nagu minagi klassi keskpäraste hulka, murdsin aga pead, et mis võiksid olla tema isikuväärtused, et teda sellesse ringi kutsuti. Enda puhul mõtlesin, et küllap selles oli süüdi minu isa-ema avalik tegevus, et mind liikmeks arvati.

Sellel koosolekul arutati peamiselt ajakirja „Helbed” järgmise numbri sisu ja väljaandmist. Kõneldi eesti kirjandusest, hõimuküsimusest jne. Viimase kohta esitas Moora isegi väikese ettekande. Et meie ringi ajakiri kannab nime „Helbed”, seda kuulsin koosolekul esmakordselt. Kas seal ka mõni varem ilmunud number käepärast oli, seda ei mäleta. Hiir üllatas mind koosolekul sellega, et ta kandis ette paar oma hiljuti valminud luuletust. Niisiis pidi temast küpsema järelkasv meie vähestele poeetidele. Nüüd oli mul tema koosolekul viibimise alus korraga selge ja see tundus mulle põhjendatud olevat.

Hiire ettekantud värsid näisid mulle aga nii sisult kui ka vormilt segased olevat, ja ma tundsin piinlikkust, et ma luulest arusaamises selline võhik olin. Eks ma olen seda osalt tänaseni, sest isegi Henrik Visnapuu ja Marie Underi puhul pean ma teinekord pead murdma, kuidas ja mida luuletaja ühel või teisel korral on kavatsenud ütelda või mõtleb – või kuidas on lugu õieti selle riimiga.

Lõpuks tuli otsustamisele praktiline küsimus: kes kirjutab ajakirja „Helbed” järgmise numbri paberile? Selgus, et „Helbed” oli tavaliselt ilmunud ühe käekirjaga kirjutatud kaustikuna. Sissekukkumise korral võimaldas see teistele liikmetele käte puhtakspesemist. Kirjutajal tulnuks aga siis number kokkuleppe kohaselt oma vaimusünnituseks tunnistada ja seletada, et ta oli seda ainult ajaviiteks ja iseendale kirja pannud. Kas selline jutt kooli- või politseivõimudele oleks usutavana tundunud, selles kahtlen praegu väga.

Avaldati arvamust, et kirjutamistöö peaksid käesoleva numbri puhul tegema uued liikmed, s. o. kas siis Erni Hiir või mina. Hiir oli oma võimeid koosolekul näidanud, mina aga ainult suud maigutanud, ja nii arvasin siis, et õige on, kui pakun selleks tööks enda abi. Kõik olid sellega nõus. Mõtlen, et küllap ringil oli komme uut juurdetulijat kohe niiviisi rakendada, et tal taganemistee oleks võimalikult ära lõigatud.

Asusin õhtuti selle töö juurde ja varsti oli mul, arvan mäletavat, paarikümneleheline kaustik täis kirjutatud ning „Helbed” ilmusid. Selles numbris käsitleti rahvuskultuurilisi küsimusi ja olid ka mõned luuletused. Puudusid aga poliitilised teemad, kõnelemata mingist sotsialistlikust klassivõitlusest.

Varsti seejärel puhkes Vene revolutsioon ja kellelgi meist ei olnud enam aega või huvi selle väikese ringiga tegelemiseks. Kas ring sellega iseenesest maa pealt ära kadus või tuli see hiljem veel endises koosseisus kokku, ei mäleta, sest saabus kooliaasta lõpp ja järgmisel kooliaastal viibisin ma juba Tallinnas. Sellele küsimusele mõistaksid vahest vastust anda Harry Moora ja Erni Hiir ja ehk veel mõni, kes jäi edasi Tartu kooli.

VENE REVOLUTSIOONI LEVIMINE TARTU

1. märtsi paiku levis Tartus suure kiirusega kuulujutt, et Petrogradis on puhkenud mäss. Kuna sellel puudus igasugune kinnitus, siis kuulati juttu küll huviga, kuid selle levitamisega oldi ettevaatlik. Põnev oli jutt aga igal juhul.

Samal või järgmisel õhtul oli reaalkooli puhkpilliorkestri korrapärane harjutustund. Mängisin selles orkestris juba teist talve teist kornetit. Meie juhiks oli noor tõusev täht eesti muusikute peres – Juhan Aavik. Ta oli hiljuti lõpetanud Petrogradi konservatooriumi ja juhatas nüüd „Vanemuise” teatri orkestrit. Tartu teistel koolidel orkestrit ei olnud, nii et meie, realistid, olime enda oma üle uhked. Aavik ilmus seekordsele orkestriharjutusele märgatavalt närvilises või ärritatud meeleolus. Ütles siis napisõnaliselt, et tänase harjutuse kavas on ära õppida Venemaa sõbra ja sõjaliitlase Prantsusmaa riigihümn. Jagas seejärel meile kätte marseljeesi noodid, ning selle Prantsuse revolutsiooni ajal loodud hümni õppimine võis alata.

Arvan, et meil kõigil oli selle viisi õppimisel südamel küsimus, kas see on mingis seoses Petrogradi mässujuttudega või on see juhuslik kokkusattumus. Kaldusime arvama, et küllap Aavik teab selle kohta midagi rohkemat, kui kõneleb. Vaevalt tal aga oli rohkemat teada kui meil kõigil, kuid nähtavasti Aavik mõtles, et kui tõesti on mäss ja see levib, siis on ehk ka meie orkestrile hea, kui mõni revolutsiooniline marsilaul on ära õpitud.

Järgmisel päeval Petrogradi mässu jutud laienesid. Nüüd kõneldi juba, et tsaar olevat troonist loobunud, et seda ülestõusu juhitavat Riigiduumast ning et Petrogradis asuvad sõjaväed olevat ka mässajate poole üle läinud. Minu isa viibis Petrogradis ja nii eeldasin, et ka tema on kuidagi sellesse mässu segatud. Ja nii oli meil nende juttude ja sündmuste vastu eriline huvi.

Uulitsal kohtasin juhuslikult Zionit. Ta mõistis ütelda, et „Vanemuises” korraldatakse vene üliõpilaste algatusel suur koosolek, kus antakse informatsiooni Petrogradis toimuvast. Ta kuulnud vene üliõpilastelt, et selleks koosolekuks politsei luba ei olevat, kuid politsei olevat kõmujuttudest nii ära hirmutatud, et seda koosolekut laiali ajama või sellest osavõtjaid arreteerima ei tulevat.

Uudishimu viis mind nüüd „Vanemuise” juurde. Tõepoolest, sinna voolas vene üliõpilasi ja muud rahvast. Liitusin rahvaga, ja nii olin varsti „Vanemuise” teatrisaalis, mis oli juba rahvast poolenisti täis. Elavalt vestleva publiku hulgas oli ka vormis sõdureid ja üksikuid keskkooliõpilasi, samuti vormis. Ka minul ei olnud muud palitut kui koolimundri oma. See asjaolu, et ka teisi kooliõpilasi näha oli, rahustas minu ärevust. Varsti oli saal rahvast puupüsti täis ja algas koosolek. See toimus vene keeles ja kõnelejatest ma kedagi ei tundnud. Need seletasid, et Petrogradis on tsaarivõim kukutatud, ja kutsusid rahvast üles mässule.

Tartus oli aga tollal suur sõjaväegarnison ja igaüks mõtles sellele, mida teeb nüüd sõjavägi. Ses osas rahustasid kõnelejad, kelleks olid välimuse ja mundri järgi otsustades peamiselt vene üliõpilased, kuulajaid, et Tartu garnison on mässajate poole üle tulemas ja et vastavad läbirääkimised on praegu käimas. Iga kõne, ükskõik mida keegi kõneles, võeti vastu aplausiga. Vaimustus tõusis haripunkti, kui näitelavale, kus asus koosoleku juhatus, ilmus paar sõjaväelast, üks neist noor ohvitser. Ohvitser palus sõna ja teatas siis, et Tartu garnison on rahvaga ühinenud ja et sõjavägi on läbi linna marssimas kasarmust „Vanemuise” suunas, et seda ühinemissoovi väljendada. Nüüd karjuti mitmelt poolt koosolijate hulgast üle saali ohvitserile: „Pange relvad maha!” Selle peale andis ohvitser puiklematult oma mõõga ja revolvri koosoleku juhatusele üle. See justkui peletas viimased kahtlused hingest ja vist kõigil oli nüüd veene, et revolutsioon on tõepoolest käimas ja et enam ei ole vaja karta politseid ega sõjaväge. Vaimustus oli üldine. Juba õhtuses pimeduses, ikka veel koosoleku ärevust endaga kaasas kandes, sammusin „Vanemuisest” väsinuna oma korteri suunas, püüdes ette kujutada, mida toob homne päev meile kõigile.

Mind oli haaranud revolutsioonivaimustus, mida ainult pisut tumestas mõte, mida küll isa Petrogradis teeb ja kas ta on elus ja terve. Olin tol talvel korteris ja kostil dr. Anton Schulzenbergi perekonnas Rüütli ja Suureturu nurgal asuva maja neljandal korral.

Järgmisel päeval oli ilus varakevadine ilm, kuid paks lumi kattis veel maad. Linnas oli üle öö kõik muutunud. Politsei oli uulitsanurkadelt kadunud ja korrapidajatena liikusid linnas peamiselt üliõpilased laiade punaste sidemetega palitukäisel ning punased lindid rinnale kinnitatud. Ka üksikuid sõjaväepatrulle oli liikumas, samuti punaste lintidega dekoreeritud. Majadele hakkasid ilmuma punased lipud. Ilmusid tänavale punaste lintide müüjad ja varsti kandsid uulitsatel neid paljud rinnas, sellega oma revolutsioonilist meelsust demonstreerides. Ka meie, koolipoisid, varustasime endid punaste lintidega ja jalutasime linnas pidulikult ringi neid uhkelt palitu küljes kandes, ilma et kool meid selle eest oleks korrale kutsunud. Koolis oli sel päeval püha.

„Postimehest” ja levitatud lendlehtedest lugesime suurest veretust revolutsioonist Petrogradis ja selle kiirest levimisest üle kogu Vene riigi.

Ühel järgmisel päeval toimus suur miiting raekoja ees sõjaväeüksuste ja Tartu organisatsioonide osavõtul. Reaalkooli orkester oli ka rivis ja me mängisime garnisoni orkestriga vaheldumisi marseljeesi, kuid langenute mälestuseks ka Chopini leinamarssi. Vahepeal tuli meil kuulata lõpmatuid ilukõnesid.

Varsti suundus ametlik koolielu jälle oma raamidesse ja tuli endiselt tegelda õppimisega. See aga ei tahtnud enam hästi edeneda, sest ka õpilased olid asunud „revolutsiooni tegema” ja koolis miitinguid pidama. Reaalkooli õpilastel sobis koostöö rohkem Kommertsgümnaasiumi õpilastega kui Aleksandri gümnaasiumi omadega. Asuti looma kooliõpilaste eesti rahvuslikku liitu. Vaieldi selle liidu kuju, nime ja sihtide üle tüütuseni. Kõigist neist vaidlustest käis läbi rahvuslik ja mitte mingi parteipoliitiline põhijoon. Minule oli see sümpaatne, sest minu meelest ei olnud õige koos venelastega asuda sotsialismi üles ehitama, vaid neist eraldi taotleda eesti omapära ja rahvuse kindlustamist. Suvise koolivaheajani oli ainult paar kuud aega, ja nii meie oma tööga jumal teab kui kaugele ei jõudnud ja paratamatult langes raskem osa eelmanitud kavatsuste teostamisest järgmisele õppeaastale.

Nii lahkusime kevadel nagu tavaliselt igaüks oma koju, üksteisele head suvevaheaega soovides. Tollal ei teadnud ma veel, et see oli minu viimaseks aastaks Tartu Reaalkoolis.

KÜLASKÄIK PETROGRADI

Varsti pärast kevadist koolitöö lõppu sõitsin paariks nädalaks Petrogradi isale külla. Isal oli endiselt korter Liteinõi prospektil. Suurema osa sellest ajast veetsin ma siiski mitte otse Petrogradis, vaid selle läheduses asuvas mereäärses Peterhofi-nimelises suvituslinnas, kus enne revolutsiooni armastas suvitada ka keiser. Peatusin seal oma onu Jaan Tamme perekonnas. Onu perekond suvitas seal ka tollel revolutsiooniaegsel esimesel suvel ja neil oli üüritud omaette suvila nagu vanasti. Onu oli endiselt Petrogradi konservatooriumi professor ja juba kauemat aega ka selle inspektor. Ta kuulus ka keisri õueorkestri (Pridvornõi orkestr) koosseisu, mis suviti mängis kaks korda nädalas Peterhofi pargis. Nii viibis onu perekond Peterhofis nagu omas kodus. Onu vanem tütar Lidia oli minuvanune ja me käisime koos onutütardega peaaegu iga päev Petrogradis „revolutsiooni tegemas”.

Oli parajasti Kerenski-aegne miitingute kõrgseis. Miitingute kõned mind siiski tollal enam ei köitnud ja neist oli mul juba Tartus lühikese ajaga küllalt saanud. Nii liikusime rohkem muuseumides ja muudes huviväärsetes kohtades. Ka käisin vaatamas operetti „Kerjusüliõpilane”. Üldiselt tundsin Petrogradi juba varemast ajast ja see ei olnud palju muutunud. Et tol suvel igas võimalikus kohas tegevuseta soldateid ringi logeles, sellega olin ma juba Tartus harjunud, ainult et Petrogradis oli neid tohutult rohkem.

Ühel päeval viis isa mind ka Tauria paleesse, mille sõjasangar Potjomkin oli lasknud omal ajal kingina ehitada keisrinna Katariina Suurele ja mida loeti üheks suurejoonelisemaks kogu Venemaal. See oli nüüd Riigiduuma (parlament) ellukutsumisest saadik aastal 1905 viimase käsutuses.

Olin duumas isaga käinud juba varem, kuid seekord oli koosolekute vaheaeg ja nii näitas isa seda ajaloolist hoonet mulle üksikasjaliselt. Proovisin isegi isa tugitoolis istumist.

Kord köitis Petrogradis minu tähelepanu „Väiketeatri” (Malõi teatr) reklaam. Selles teatris mängiti tol suvel üht äsjaloodud näidendit nimega „Tsarskoselskaja blagodat”. Tsarskoje Selo, tõlkes ‘keisri küla’, oli ka üks Petrogradi-lähedasi keisri elukohti ja sõna „blagodat” võiks tõlkida ehk kui ‘õnnistust’, kuid rohkem jutumärkides õnnistust. Näidendi programmist võis näha, et selle tegelastena esinesid keisrinna oma õuedaamidega ja kurikuulus munk Grigori Rasputin, kes eelnenud talvel mõrvati vürst Feliks Jussupovi ja tema sõprade poolt Jussupovi palee külalisena ning toimetati sealt Neeva jõele jääauku. Läksime onutütardega seda näidendit vaatama. Teater oli rahvast tulvil täis, kuid esmakordselt torkas mulle silma, et publik, keda nägime, oli varem nähtust hoopis erinev: üldiselt lärmakas ja väliselt kasimatu. Näitlejad aga olid endiselt head, nagu seda vene näitlejatest juba varem olin harjunud nägema. See aga, mida nüüd laval nende poolt ette kanti, oli tõesti ennenägematu ja ettekujutamatu. Kogu näidendi sisu ja tegevus keerlesid keisrinna ja tema hoovidaamide (eesotsas Anna Võrubovaga) seksuaalvahekordade taustal munk Rasputiniga ja kõike kanti ette äärmiselt labases ja maitsetus vormis. Teatripublikule näis see aga olevat kõigiti maitsekohane ja labasematel kohtadel teater otse rõkkas naerust ja heakskiidust. Minu revolutsioonilisele vaimustusele oli see nagu pang külma vett.

Tagasisõidul peatusin paar päeva meie Volossovo jaama läheduses asuvas Suure-Kubanitsa mõisas. Selle valitsejaks oli isa sugulane Madis Heimann, praost Manivald Heimanni (Heinami) isa. Mõisa valitsemine sündis veel vanas vaimus ja revolutsioon ei olnud jõudnud seal veel oma tööd teha, kuigi mõis asus ainult 65 versta kaugusel Petrogradist. Sügisel oli mul kavatsus sinna jahile minna, sest olin juba tollal kirglik jahimees. See külaskäik Kubanitsasse jäi mul aga oludest tingituna viimaseks.

VENE REVOLUTSIOON SÜVENEB

Venemaa viibis nüüd revolutsioonikeerises, mis iga järgmise kuuga üha süvenes, ähvardades viia poliitilise ja majandusliku elu täieliku laostumiseni.

Revolutsiooni puhkemisel võimule tulnud vürst Georgi Lvovi mõõdukale ajutisele valitsusele järgnes sotsiaalrevolutsionäär Aleksandr Kerenski valitsus. Kerenski oli maapealse paradiisi lubadustega mõistnud Lvovi üle pakkuda ja oma ilukõnedega vene laiad kirjaoskamatud rahvamassid enda poole võita. Temast sai mitte üksnes Venemaa peaminister, vaid ka sõjavägede ülemjuhataja, kuigi tal sõjaväe juhtimiseks igasugused kogemused puudusid. Eraelus oli ta vannutatud advokaat ja ta oli ka Riigiduuma saadik.

Samuti nagu Lvov, unistas ka Kerenski veel Vene sõjaväelisest võidust Saksamaa üle. Kuna aga ilmnes nähteid, et Vene sõjavägi ei ole enam endist moodi lahinguvõimeline, siis arvas Kerenski, et selle iludusvea saab parandada nn. löögipataljonide organiseerimise kaudu. Asuti siis suurte kõnede ja praalimiste saatel neid formeerima. Löögipataljonidesse koondati teistest sõjaväeüksustest võiduhimulisi vabatahtlikke. Välistunnuseks anti löögi- või surmapataljonlastele mütsi ette surnupealuu märk jne.

Nii korraldas Kerenski sellel Venemaale raskel ajajärgul riigi ja sõjaväe juhtimist vist küll rohkem miitingute kõnetoolidelt kui vastavatest ametiasutustest. Selle tasuks aga elas kogu vene rahvas tollal Kerenski uimas ja teda ei jõutud küllalt kiita.

Kerenski käis 1917. a. suvel korra ka Tallinnas ja ta võeti siis Tallinnas rahva juubeldades vastu. Olgu siinkohal üks vahejuhtum sellest, mis pärineb vana soomusronglase Otto Jürgensi (insener O. J. elab praegu Vistas Californias) kirjast minule: „… Olime umbes seitse koolipoissi „Estonia” teatrihoone ees, ei lastud enam sisse, et on täis. Ootasime, kuni Kerenski tuli, jooksime, tõstsime ta kätele ja viisime ta „Estoniasse”. Saime kah, ja jäime lavale kükakile, kuni ta kõne lõppes. Õigemini ma pean tunnistama, et ma teda küll kätele ei tõstnud, teised olid kõik vanemad ja pikemad. Ma sain ainult ta saapast kinni, mis rippus allapoole…”

Minul tol ajal ei avanenud võimalust Kerenskit näha ei Petrogradis ega Tallinnas, küll aga viis saatus mind temaga viiekümnendatel aastatel korduvalt kokku New Yorgis. Noil aastatel oli poliitilise klubi „Tuesday Panel” (nimi tuletatud sellest, et klubiõhtud toimusid teisipäeviti) tegevuse kõrgseis ja seal liikus rohkelt Kesk- ja Ida-Euroopa päritoluga endisi poliitikategelasi. Üheks neist oli ka Kerenski. Ta armastas seal referaatkoosolekutel sõna võtta ja ta oli Balti rahvaste iseseisvuse taastamise poolt. Üldiselt jättis ta aga juba raugastunud inimese mulje (A. K. sünniaasta on 1881), kelle kõne ei sisult ega hoogsuselt enam kedagi eriliselt ei köitnud. Ametlikult kandis ta tollal USA välisministeeriumi Vene küsimuste nõuniku tiitlit.

Kerenski lubatud Vene sõjavägede võidukas pealetung, mille üksuste tuumiku moodustasid äsjaformeeritud löögipataljonid, algas lõunarindel Galiitsias ning lõppes Vene vägede suurte kaotustega.

Järgnes Riia linna vallutamine Saksa vägede poolt 21. augustil 1917 (vana kalendri järgi), ning Saare-, Hiiu- ja Muhumaa okupeerimine sakslaste poolt 29. septembrist kuni 8. oktoobrini 1917. Lisaks kõigele sellele toimus 25. oktoobril (uue kalendri järgi 7. novembril) 1917 Petrogradis uus riigipööre või nn. oktoobrirevolutsioon. Kerenski valitsus kukutati väevõimuga ja suure Venemaa valitsejateks tulid bolševikud V. I. Leniniga eesotsas. Ühesõnaga, suur torm ja lainetus Venemaal oli pigem laienemas kui vaibumas. Seal puhkes nüüd ka lääneriikide poolt toetatud kodusõda bolševikkude võimu likvideerimiseks.

MINU ISAST

Aastal 1917, pärast revolutsiooni puhkemist Petrogradis 27. veebruaril, kolis minu isa Jaan Raamot1 osaliselt elama Tallinna ja temale järgnesin sügisel kooliaasta algul ka mina. Ema jäi esialgu veel Tartu lähedale meie Sahkapuu tallu.

Isa oli Liivimaa talurahva saadikuna alates 1911. aastast Vene Riigiduumas, s. o. parlamendis („duuma” pärineb sõnast „dumat” ja tähendab ‘mõtlema’). Teatavasti kadus absolutism Venemaalt 1905. a. revolutsiooni tulemusena ja siis kutsuti ellu Riigiduuma. Selle koosseis ei olnud aga mitte kogu rahva poolt ühtlaselt valitud, vaid kehtestatud oli rida kitsendavaid seadusi. Näiteks maaelanikest omasid duuma valimise õigust ainult need, kes olid vähemalt oma kolde omanikud. Samuti pidi valitav ise teatava suurusega talu omanik olema.

Venemaa Ajutise Valitsuse (vürst Lvovi valitsus) dekreediga 30. märtsist 1917 (vana kalendri järgi) ühendati Eestimaa kubermang (kuberneri asukoht Tallinnas) ja Liivimaa kubermangu (kuberneri asukoht Riia linn) eestlastega asustatud põhjapoolne osa ühiseks tervikuks, mis üldjoontes moodustas pärastise Eesti Vabariigi maa-ala.

Eesti Ajutine Maanõukogu (Maapäev) moodustati 1. juulil 1917 (vana kalendri järgi) ja tema poolt kutsuti ametisse 21. juulil 1917 Eesti Maavalitsus.

Selle esimeseks esimeheks valiti minu isa. Sellega suundus 1917. a. suvel minu isa poliitiline ja nüüd ka administratiivne tegevus rohkem Tallinna kui Petrogradi, kuna Liivimaa kubermangu poolitamise tõttu jäi isa side Riiaga püsima peamiselt vormiliselt.