Читать книгу Mälestused - Ilmar Raamot - Страница 5

1917. a. sügisel lahkusin Tartu Reaalkoolist ja astusin Tallinna Peetri Reaalkooli kuuendasse klassi. Reaalkoolid olid tollal kuueklassilised ja 6. klassi lõpetajaid võeti vastu Riia Polütehnikumi majandusteaduskonda või ka Tartu ülikooli rohuteaduse või loomaarstiteaduskonda. Seitsmendat klassi nimetati täiendusklassiks, mis avas ülikooliuksed ka teistele aladele.

Tallinna Peetri Reaalkooli direktoriks oli aastal 1916 nimetatud Nikolai Kann, pärastine Eesti Vabariigi haridusminister, kooli inspektoriks aga vist juba kauemat aega sakslane Sprekelsen.

Kuuendaid klasse oli 1917/18. õppeaastal kaks – a ja b; täiendusklasse üksainus. 6.a klassis olid õpilasteks sakslased või kadakad, kuna 6.b klassi koosseisu moodustasid eestlased. Täiendusklassis olid sakslased ja kadakasaksad rõhuvas enamuses, kuid vist oli ka neid, kes juba 1917. aastal end eestlasteks pidasid, nagu kapten Johan Pitka poeg Andreas. Pärastised Eesti mereväeohvitserid vennad Linnebergid olid aga tollal veel sakslased ja muutusid ka pärast 1941. aastat jälle sakslasteks.

Tallinna Peetri Reaalkoolis domineerisid õpetajatena sakslased, kuid oli ka mitmeid eestlasi. Õpetus oli muidugi ka seal riigikeeles, s. o. vene keeles.

Aastal 1917 olid Tartu keskkoolide õpilased, eriti pärast Vene revolutsiooni puhkemist veebruaris, suured eesti rahvuslased ja organiseerisid vaimustusega keskkoolidevahelist rahvuslikku liitu. Tallinnas, vähemalt Peetri Reaalkooli õpilaste hulgas, oli niisugune hoiak tundmatu. Seal õpilased rahvusliku poliitikaga 1917. a. sügisel ei tegelnud. Nähtavasti andis seal ka õpilaste hulgas tunda asjaolu, et Tallinn oli tuntavalt suuremal määral tööstuslinn kui Tartu. Seal asusid tollal Vene laevatehased. Tallinn kubises ka Vene madrustest jne. Seal tehti revolutsiooni mitte rahvuslikul pinnal, vaid enam klassivõitluse taustal. Kui sügisel 1917 ulatus revolutsioon ka reaalkooli 6.b klassi, siis jagunesid seal õpilased parempoolseteks ja vasakpoolseteks. Esimesed olid üldiselt passiivsemad, vasakpoolsed aga Richard Janno ja Arnold Tolsiga eesotsas aktiivsemad.

Meie, uustulnukad Tartust – Jüri Piiroja, Jaan Simson ja mina –, tegime algul katseid ühendada klassi rahvuslikul pinnal. Pikkamisi võttiski asi vedu ja klass jagunes rahvuslasteks ja vasakpoolseteks. Sel teemal jõudsid vaidlused klassis haripunkti siis, kui Tallinna vabrikute töölised kutsusid keskkooliõpilasi nendega ühinema ühiseks rongkäiguks, ei mäleta millise „vabaduse” nõudmiseks – oli ju tollal neid loosungeid tohutu palju ja üks teisest üha ülepakkuvam.

Kuna 7. ja 6.a klass ei teinud revolutsiooni kaasa, siis reaalkooli rongkäigust osavõtu või mitteosavõtu probleemi lahendus oli 6.b klassi otsustada. Rahvuslased olid osavõtu vastu, vasakpoolsed poolt. Hääletusel jäid rahvuslased nähtavasse vähemusse, ja kuna varem oli sõlmitud aumehekokkulepe, et kumb pool jääb hääletusel vähemusse, see allub enamuse otsusele, siis otsustasin ka mina sellest rongkäigust osa võtta. Ei mäleta põhjust, kuid viimasel minutil tuli teade, et mainitud rongkäik jääb siiski ära, ja nii see omavaheline tüli klassis vaibus. Edasi kestsid poliitilised vaidlused klassis küll kogu talve, kuid need olid rohkem akadeemilisel pinnal ja ei rikkunud õpilaste sõprusvahekordi ega õppetegevust.

Kuigi klass oli üldiselt jagunenud kahte erinevasse gruppi, nagu eespool kirjeldatud, oli meil ometi ka kaasõpilasi, kes ei ühinenud ühe ega teise grupiga, vaid moodustasid omaette üksuse. Nendeks olid õieti kolm õpilast: Edmund Schiffer, Artur Sirk ja klassi traditsiooniline priimus Anton Pank. Kuna Artur Sirk kujunes tosin aastaid hiljem vabadussõjalaste liikumise juhiks ja Eesti poliitilises elus üldtuntud isikuks, peatun nende kolme klassivenna juures pisut üksikasjalisemalt. Kõik kolm istusid õpetaja poolt vaadatuna vasemas pinkide kolonnis, okupeerides eest esimese ja teise pingi. Nad erinesid ka klassi keskmisest tasemest oma tipp-topp puhastatud ja korrastatud riietusega ja olid vist klassis ainsad, kes kandsid koolivormi juures valget aluskraed ja vist isegi valgeid mansette. Kõik kolm olid ka õppetöös edukad – hoolsad ja andekad õpilased. Edmund Schiffer, kelle vanemad omasid Tallinnas trükikoda, oli neist kõige impulsiivsem, teravam ja kaasõpilaste suhtes pisut üleolev. Ta tundis suurt huvi füüsika vastu ja tal oli kodus väike füüsikalaboratoorium, kus ta tollal tegutses spektrikiirte probleemiga. Hiljem lõpetas ta Prantsusmaal Nancy ülikooli insenerina ja oli Eesti aja lõpul Türsamäe põlevkivitööstuse (Rootsi kiviõlikonsortsium) direktor. Poliitikaga ei tegelnud ta kogu oma elu vältel. Schiffer suri 1970. aastal Rootsis. Anton Pank, kelle isa oli vedurijuht, oli oma iseloomult boheemlane. Teda huvitas luule ja ta oli neil aastatel Igor Severjanini vaimustatud deklameerija. Severjanin oli oma luuletustes hingesugulane meie Henrik Visnapuuga ja need kaks olid suured sõbrad. Visnapuu tõlkis Severjanini luuletusi eesti keelde ja Severjanin Visnapuu omadest mõnesid vene keelde. Severjanin elunes Eesti ajal Virumaal kuskil Toila kandis, kuid hilisematel aastatel kadus silmapiirilt. Pank omas seltskondlikke huvisid ja ilmselt oleks ta tahtnud klassi „võitlustes” kaasa lüüa. Jäi mulje, et selles takistasid teda ta sõbrad Schiffer ja Sirk. Tal ei olnud vist ka tahtmist oma priimuse positsiooni kõikuvale pinnale viia. Nii ta oli oma väljendustes tagasihoidlikum või ettevaatlikum, kui tema temperamendist seda oleks eeldada võinud. Aastaid hiljem lõpetas ta Tartu ülikooli majandusteaduskonna ja oli peaaegu kogu Eesti Vabariigi kestusel Eesti Panga ametnik. Poliitikaga ta ei tegelnud ka hilisemal ajal mitte. Anton Pank suri 1961. aastal Austraalias.

Artur Sirgu vanematel oli Järvamaal Lehtse raudteejaama läheduses Pruuna külas talukoht. Ta oli eespool mainitud kahest õpilasest pisut lühem, alati hästi lõigatud ja kammitud pisut pikavõitu linalakkjuustega. Oma väljendustes oli ta täpne ja tasakaalukas. Tema vastused koolitahvli ees seistes olid selged, lühikesed ja kindlad, kogu tema esinemine oli laitmatu. Ma ei mäleta ühtegi juhtu, et Sirk klassi vaidlustes oleks sekka löönud või üldse sõna võtnud. Nii võiks öelda, et ta oli teataval määral klassi erak. Kui siis vahel mõtlesin, mis meist kellestki tulevikus võiks saada, siis Sirgu kohta oli mul kujunenud arvamine, et temast tuleb kas sõjaväelane või välipolitsei ametnik. Need ametid just nagu sobisid minu meelest temale kõige enam. Sirk oli klassis üks neist vähestest, kelle eraelust ja huvidest ei olnud minul midagi teada. Kokkuvõttes oli nende kolme elufilosoofia selge ja lihtne: õpilased on koolis selleks, et õppida ja mitte tegelda poliitikaga. Põhiliselt õige seisukoht.

Kokkuvõttes oleks õppetegevuse ja korra kohta reaalkoolis sellel sündmusterikkal revolutsiooniaastal eeldada võinud, et see kujuneb lünklikuks ja lõdvaks. Olid ju meie mõtted mitmeti otsesest õppetegevusest kõrvale juhitud – nagu seda oli revolutsiooni ja sõjasündmuste jälgimine ja neist isegi aktiivne osavõtt, muuhulgas Tallinna kooliõpilaste teostatud sõjaväelise patrull- ja vahiteenistuse kaudu Tallinnas – seda Eesti Vabariigi väljakuulutamise ja Saksa vägede sissemarssimise ajajärgul. Võis ka eeldada, et üldine korralagedus ja laostumine, mis igal pool meie ümbruses valitses ja süvenes, ka kooli elule oma mõju avaldas. Ei oleks olnud mingi üllatus, kui selles õhkkonnas kooliõpetajatega konflikte oleks tekkinud või õpilased koolis ja väljaspool kooli „revolutsioonilises vaimustuses” mõningate korrarikkumiste või ulakustega hakkama oleksid saanud. Midagi niisugust aga reaalkoolis ei esinenud, ja kui piirduda meie klassi vaatlusega, siis valitses seal terve töövaim kooliaasta algusest kuni lõpuni. Küllap olid siin mitmed mõjuvad tegurid. Esijärjekorras koosnes Tallinna Peetri Reaalkooli õpetajaskond vilunud ja kohusetruudest pedagoogidest ja kool oli selle poolest tuntud juba vanast ajast. Kooliõpetajad mõistsid ka revolutsioonilises õhkkonnas oma autoriteeti säilitada. Meie klassi koosseis oli aastatelt küllalt vana ja intelligentne, et aru saada hariduse tähtsusest ja ka sellest, et kui meie ise tragid ja edasipüüdlikud ei ole, siis võivad välissündmused meie õpinguid takistada või need isegi katkestada. Sellepärast tegime omalt poolt ka kõik, et õppetegevus normaalselt käigus hoida, ja rühkisime ka tol aastal vastu kooliatestaatidele ja kevadele.

VÄLJASPOOL KOOLISEINU

Kuna minu isa oli poliitikategelane ja oli poliitilise tegevusega seotud varahommikust hilisõhtuni, siis olin ka mina poliitikast nakatatud ja kuulasin suure huviga isa seletusi või vaidlusi, kuhu aga juurde pääsesin. Ka ajalehelugemine oli minu harrastuseks Esimese maailmasõja puhkemisest saadik aastal 1914. 1917. a. sügisel läks mulle kõige rohkem südamesse Eesti Maapäeva laiali aetud koosolek, mis toimus Toompea Valges saalis 28. novembril ja millest mul juhus oli pealtvaatajana osa võtta.2 Mulle käis lihtsalt üle mõistuse, kuidas võis eestlaste hulgas leiduda inimesi, kes tulevad märatsedes uulitsalt ja ajavad laiali eesti rahva valitud kõrgeima rahvaesinduse. Enamlased tundusid mulle hullumajast väljapääsnutena, kes ei teadnud, mida nad tahtsid või tegid, ja kelle ainsaks sooviks näis olevat kedagi maha karjuda või verd valada. Esmakordselt läbis minu pead mõte, et rahvast ei saa valitseda üksnes ilusate sõnadega, vaid et riigi valitsemiseks on vaja ka kindlat kätt ja organisatsiooni. Varem olin olnud arvamisel, et selleks aitab juhtide ilusatest miitingukõnedest ja et edasi läheb kõik rahva huvides justkui nõiaväel paremuse suunas.

Tallinna kolides elasime isaga Kaupmehe tänava majas nr. 11 teisel korral ning lõunat sõime Nikolai Kanni perekonnas. Kui ma ei eksi, oli meie korter neljaruumiline ja üüritud koos mööbliga. Uueks aastaks aga kolis ka ema Tallinna ja me üürisime endile kaheksatoalise korteri dr. F. Akeli majja Roosikrantsi tänav nr. 10. Minu isa ja Nikolai Kanni sidusid juba siis sõprussidemed. Kann oli Vene keisririigis esimene eesti rahvusest riikliku keskõppeasutuse (Tallinna Peetri Reaalkool) direktor ja tema määramine sellele ametikohale ei toimunud ilma raskusteta. Minu isa käis tollal Vene Riigiduuma saadiku ja ühtlasi tema parteikaaslase (kadett), tolleaegse Vene haridusministri krahv Ignatjevi juures Kanni ametissemääramise asja korraldamas. Kannide perekonnas tutvusin ma ka Nikolai Kanni noorema venna kapten Peeter Kanniga, pärastise koloneli ja Eesti Vabariigi riigikohtunikuga. P. Kanni mundrit ilustasid ülikooli lõpetamise märk ja Püha Jüri valge ohvitseririst. Viimane oli Vene sõjaväes haruldus ja eestlastest olid selle aumärgi vahvuse eest saanud Vene-Jaapani sõjas aastail 1904–1905 ainult kapten Eduard Villmann ja maailmasõjas neli Eesti ohvitseri. Piilusin seda aumärki ja kuulasin kapten Kanni lugusid aukartuses ja rahvuslikus uhkuses. Peeter Kann armastas kõnelda Eesti rahvusväeosade organiseerimise vajadusest ja mitmel puhul tarvidusest tõmmata ka eesti keskkoolide vanemate klasside õpilasi meie kodumaa kaitsmisele sisemise vaenlase, s. o. enamlaste (kommunistide) võimuhaaramise võimaliku katse vastu. Kui olime juba lähemalt tuttavateks saanud, andis Peeter Kann mulle mõista, et ta on neis küsimustes ühenduses kooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuuga. Õunapuu oli noor sportlane ja tema läbisaamine õpilastega hea. Tema õppekavasse kuulus tollal ka sõjaväeline kasvatus, mis sisult ei olnud enamat kui vaid püssivõtted ja marssimine rivis. Nähtavasti oli kapten Kannil Õunapuuga ka minust juttu olnud, sest kord 1918. aasta algul tegi Õunapuu minuga juttu, kas ma püssi ka lasta oskan. Vastasin, et sain juba neljateistkümneaastaselt jahipüssi ja mõistan seda ka käsitseda. Samaaegselt ajasin kõrvad kikki ja ootasin, kas Õunapuu mulle midagi rohkemat ütleb või küsib. Õunapuu vaatas mulle teraselt silma ning päris siis, et kuidas oleks lugu kroonupüssiga. Kas ma oleksin nõus tema korraldusi kõhklematult täitma? Mulle oli korraga selge, et selle jutu taga on kapten Kann, ja nii ma vastasin kindlalt, et olen nõus. Samal ajal tundsin, et kuulun sellest momendist peale ühte vandeseltskonda, ja kogu minu elu sai justkui uue suuna ja eesmärgi. Varsti pärast seda jõudis minuni – kustkaudu, ei mäleta – kuuldus, et sõjaväepüsse ja laskemoona sokutatavat reaalkooli hoonesse ja et need olevat peidetud vanade geograafiakaartide rullide sisse. Kas sellel jutul oli mingit sisulist alust või oli see ainult minu sõprade ja minu ettekujutuste taustal esilekerkinud pilt, ei mõista ütelda. Igal juhul, keegi meist neid minu teada seal näinud ei olnud. Ei mäleta ka, kust meile realistidele mõned päevad enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist (24. veebruaril 1918) kroonupüssid ja padrunid pihku siginesid. Kuid korraga nad meil käes olid. Reaalkooli õpilaste sõjaväeliseks üldjuhiks määrati Anton Õunapuu poolt täiendusklassi õpilane Kurt Linneberg, pärastine kaptenmajor ja Eesti Vabariigi Mereväe Staabi ülem. Kui paljusid Õunapuu meie seast niisuguseks olukorraks üksikult ette valmistas, ei tea, kuid mingisuguse vanderühmana meie „ülestõus” ei toimunud, tegutseti lihtsalt klasside kaupa.

EESTI VABARIIGI SÜND

23. veebruaril sain korralduse ilmuda püssiga-padrunitega reaalkooli hoonesse. Seal oli juba üksikuid kaasõpilasi ees ja neid sigines pisitasa juurde. Ei tulnud kaua oodata, kui teatati, et Tallinnas on alanud eestlaste sõjaline ülestõus ja et Eesti juhtkond kolib reaalkoolile diagonaalis üle uulitsa olevasse Mõisnikkude Krediitkassa hoonesse (pärastine Eesti Maapank) ja et see hoone tuleb otsekohe oma kätte võtta ja seda kaitsta. Tormasime, püssid käes, reaalkoolist välja ja esimene, kellele ma koos ühe kaaslasega vastu sattusin, oli üks „Estonia” teatri suunast tulev hambuni relvastatud Vene madrus. Enne kui see veel midagi paha aimas, hüppasime talle lähemale, lõime püssid palge ja nõudsime relva mahaviskamist. Madrus oli kõigest niivõrd rabatud, et heitis püssi käest ja andis oma üle rinna seotud kuulipildujalindid padrunitega meile üle. See oli mulle esimeseks relvastatud vahejuhtumiks ja ma mõtlesin, et kui ka edaspidi nii lihtsalt läheb, ei ole sõjamees olla sugugi mitte halb. Nii jäin ma välisvalvesse, ja mis vahepeal pangamajas sündis, seda ma oma silmaga ei näinud. Ei mäleta ka seda, kas realistid jõudsid sellesse pangahoonesse esimestena või leidsid nad sealt eest juba teisi üksusi. Samuti seda, kas Eesti juhtkond oli seal juba ees või kolis see sinna, kui hoone oli sõjaväelise kaitse alla võetud. Varsti pärast seda kihas maja ümber sagimine ja elav tegevus. Kuskilt toodi relvi ja neid jagati samas vabatahtlikkudele välja. Igal juhul oli see maja samal õhtul või järgmisel päeval koos selle kõrval asuva pärastise Eesti Panga majaga Eesti Ajutise Valitsuse asukoht, kust anti igasuguseid korraldusi.

Kuigi kogu linnas valitses veel üldine segadus, tõmbasid Vene sõjalaevade madrused siiski oma üksused 23. veebruari õhtul kesklinnast välja sadama piirkonda ja ka Vene sõdurid kadusid linna tänavatelt. Õhtul sattusin mingisuguse segasalga koosseisus gaasivabriku piirkonda. Seal oli juba olnud väike tulevahetus madrustega, kus kuuenda klassi realist Muizniek sai surma ja realist Felix Kallis haavata. Lamasime rivis gaasivabriku lähedal ja minu naabriks oli pärastine tuntud bassilaulja John Reintam, kes tänaseni kinnitab, et sealt algas meie kahe tutvus, kuigi minul ei olnud aega tollal tema nime küsida või teda mäletada. Siis viis mingi korraldus mind tagasi reaalkooli hoonesse, kus esmakordselt nägin meie kooli vanemate klasside õpilasi relvastatutena ja juba klasside kaupa rühmadesse korraldatuina. Kell võis olla kahe-kolme paiku öösel. Saime teate, et madrused on tunginud Tartu maantee piirkonda. Tuli korraldus see piirkond madrustest puhastada. Rivistusime viiekaupa ritta ja marssisime, püssid õlal, selle piirkonna läbi umbes tunni ajaga, misjärel siirdusime tagasi reaalkooli hoonesse, kus tukkusime või magasime keskhommikuni. Olime kogemuste poolest vaesed, ja mingit tegevusplaani meile ei seletatud; tõenäoselt seda üldse ei olnudki. Mingit maakuulamist ja muid ettevaatusvahendeid meie ei kasutanud, ja kui seal tõesti oleksid madrused meid oodanud ja meie uulitsa keskel sammuvale kolonnile tule avanud, oleksid meie üksuse tuleristsed väga kurvad olnud. Õnneks me seal madruseid eest ei leidnud ja kõik oli tühi ning vaikne.

24. veebruari hommikul oli ilus päikesepaisteline ilm. Hiljuti sadanud lumi oli veel puhas. Saksa väeosad olid Tallinnale lähenemas. Kardeti aga veel madruste rünnakut või Tallinna reidil seisvate Vene sõjalaevade tule avamist linnale. Keegi oli tulnud mõttele, et tuleb meie sõjaväelist jõudu madrustele demonstreerida ja et selleks on kohane reaalkooli relvastatud õpilaste marss Kadriorgu nii, et see oleks sõjalaevadelt nähtav. Rivistusime käsukohaselt ja marssisime jällegi kolonnis Narva maanteelt alla Kadriorgu. Meile avanes ilus ja huvitav vaade sadamale ja laevadele. Puhkasime pisut Kadriorus ja asusime siis vahejuhtumiteta tagasimarsile linna. Jõudes Viljandi raudteeülesõidukoha lähedale, nägime esimest Saksa luurelennukit, mis tuli aeglaselt üle linna edela poolt, keerutas üle sadama ja kadus jälle tuldud teed. Vene sõjalaevadelt avati lennukile suurtükituli. Lennuk oli ümbritsetud valgete suitsupilvekestega, mis tekkisid kahurimürskude lõhkemisest, kuid ükski neist lennukit ei tabanud. See oli justkui signaaliks Vene laevastiku lahkumisele reidilt. Samal ajal ilmus Narva maanteel nähtavale meile vastu sõitev Saksa jalgratturite kompanii. Sakslased aga ei jäänud mitte keset uulitsat kolonni, nagu meie seda tegime, vaid ruttasid uulitsa servale, majaseinte ääres endale ootamatuste vastu kaitset otsides. Meile tundus sakslaste hoiak koomilisena, kuid küllap tundus sõjas vilunud sõdurile meie teguviis veelgi kummalisem. Marssisime tagasi reaalkooli. Teel teisi Saksa sõjaväeüksusi meile vastu ei tulnud. Saanud varsti loa rivist lahkuda, suundusin Peetri platsile (hiljem Vabadusplats). Seal algas parajasti Saksa husaaride defilee. Üks Saksa kõrgemaid ohvitsere oli seal ratsa teiste ohvitseride saatel ja laskis Roosikrantsi uulitsa suunast tulevaid eskadrone endast mööda liikuda, sealjuures eskadroni ülemaid kättpidi tervitades või tänades. See viimane oli mulle uudiseks. Sakslaste rivi oli eeskujulik. Pikkade piikidega, mütside ees suuri musti pealuumärke kandvad husaarid oma hästi puhastatud hobustel jätsid sügava mulje. Rahvast oli tihedalt kogunenud neid vaatama ja kõik võisid nii lähedale astuda, kui soovisid. Seda võimalust ei jätnud meie saksa soost daamid kasutamata ja nad kallistasid sakslaste hobuseid. Kuhu husaarid Peetri platsilt edasi ratsutasid, ei tea, küllap neile määratud majutuspaikadesse.

Olime veel paar päeva reaalkooli hoones kasarmeeritutena ja magasime klassides põrandal. Siis saime korralduse valveteenistusse asuda Pika Hermanni torni läheduses raudteejaama poole orgu ehitatud sõjaväe varustusladude juurde. Seal oli mitmesugust Vene sõjaväe mahajäänud riidevarustust ja rahvas kippus sealt „soomust” tegema. Umbes nädala pärast korjati meilt püssid ära ja alustasime jälle tavalise kooliõpilase elu. Enne seda andis Anton Õunapuu mulle ühe Jaapani sõjaväepüssi ning tsinkkastitäie padruneid, 300 tükki. Ütles, et need on registreerimata ja käskis mul kõik oma äranägemise järgi ära peita, lausudes, et ehk tuleb aeg, kus neid jälle vaja läheb. Peitsin need Roosikrantsi elukoha keldrisse ja sakslaste lahkumisel 1918. aastal ilmusin nendega välja. See oli viimane korraldus, mille ma Anton Õunapuult omakaitselasena sain. Vabadussõja algul siirdus ta vabatahtlikuna Kalevi Maleva ridadesse, kus ta ka langes 2. aprillil 1919 Suur-Bereznjuki küla lähedal.

Meie uude Roosikrantsi tänava korterisse olid allüürnikkudeks kolinud alampolkovnik Johan Laidoner ja polkovnik Raudsepp. Laidoner kadus Saksa okupatsiooni tulles Petrogradi, kuna polkovnik Raudsepp arvas, et tal ei ole midagi karta, ja elas esialgu meil edasi. Tallinnas pandi maksma öine liikluskeeld. Kord juhtus nii, et olime kahekesi Raudsepaga teel saunast koju. Aeg oli lubatust pisut üle läinud ja Saksa sõjaväepatrull võttis meid kinni ning viis komandantuuri. Seal aga ei juhtunud meiega midagi, vaid meie isikud tehti ainult kindlaks ja selle järel saadeti meid trahvimata koju. Peatselt läks ka Raudsepp Venemaale, kust tuli tagasi alles pärast Vabadussõda.

KLASSI LÕPUPIDU

Maikuu lõpul 1918, enne reaalkooli atestaatide kättesaamist korraldasime oma klassi lõpupeo minu vanemate Roosikrantsi tänava korteris.

Selles vanuses olid meie tutvused õrnema soo juures kaunis kesised, kuid otsus oli, et need, kellel need on olemas, kutsuvad ka oma tuttava tütarlapse peole. Üks meist, kellel tollal oli juba väike kuramaaž ühe kena näitsikuga, oli Artur Sirk ja nii oli ka tema daam peol. Mulle on jäänud meelde isegi selle tütarlapse nimi. Tollal kehtinud politseitunni pärast kestsid peod hommikuni. Kui see siis lõppeks saabus ja öine liikluskeeld oli lõppenud, leiutas keegi meist, et oleks tore minna Lasnamäele varajast kevadhommikut nautima. Haarasime ideest kinni ja varsti olimegi Lasnamäel. Seal Lasnamäe serval siis jalgu kõlgutades ja nautides avarat vaadet merele, tegi üks meist ettepaneku, et ilusaks ja sobivaks lauluks oleks üldtuntud laul, mis algab sõnadega:

Laulu refrään on:

Artur Sirgu tütarlapse nimi algas ka s-tähega ja oli ühesilbiline ning sõnale „sork” lähedane. Nii asendasime sõna „sork” selle tütarlapse nimega, ja siis ka hiljem narrisime Sirku selle lauluga. Egas sellest tüli ei tulnud.

Isa poliitiline tegevus Eesti Ajutise Valitsuse liikmena oli kujunemas põrandaaluseks ja Tallinnas elamine oli talle muutunud hädaohtlikuks. Minule aga saabus suvine koolivaheaeg, ja nii kolis kogu meie perekond Tallinnast tagasi meie pesasse – Tartu lähedale Sahkapuu tallu.

TARTU JA TALLINNA VANGLAIS

19. veebruaril 1918 moodustati Eesti Päästekomitee. Selle kolmest liikmest üks – Jüri Vilms – tabati Soome lahe ületamisel ja lasti sakslaste poolt maha. Konstantin Päts arreteeriti Saksa okupatsioonivõimude poolt ja saadeti Leedu territooriumil asuvasse vangilaagri. Kolmas liige – dr. Konstantin Konik – säilitas algul vabaduse ning asus poliitilistel kaalutlustel suvitama meie Sahkapuu tallu.

Sahkapuu oli 1918. a. suve esimesel poolel kohaks, mida külastasid nii noored vabariigi poliitikud ja sidemehed kui ka sõjamehed, nagu kindralid Andres Larka ja Ernst Põdder. Siit juhtis isa ka ülemaalist salajast rahakorjandust võitluseks meie iseseisvuse eest. Mina olin lõpetanud Tallinna Peetri Reaalkooli kuuenda (eelviimase) klassi, ja kasutades kooliõpilase isikutunnistust, tegin paar reisi Tallinna ning toimetasin ühe-teise kirja või teate ka Tartu.

13. juulil toimus Sahkapuul konspiratiivkoosolek, millest võttis osa salaja Sahkapuule sõitnud kindral Põdder. Järgmisel ööl magasime kindral Põdderiga kahekesi ühes toas. Saabus teade, et Tartus on algamas või juba toimub haarang Eesti tegelastele. Põdder lahkus ja isa kadus põranda alla. Samal päeval toimus talu põhjalik läbiotsimine Saksa võimude poolt. Dr. Konik elas abikaasaga Sahkapuu koolimajas ja seal läbiotsimist ei toimetatud. Selles ärevuses oli üks rull eelmise päeva nõupidamise dokumentidega jäänud isa kirjutustoas olevasse raamatukappi. Ema märkas seda, kui läbiotsijad olid majja astumas, ja sai teenijale ütelda, et too selle rulli kõrvaldaks.

Tüdruk oli haaranud rulli ja väljunud sellega maja aiapoolsest uksest ning peitnud selle vabarnapõõsastesse. Läbiotsijad lahkusid, leidmata vähematki kahtlast.

Dr. Konik arvas nüüd, et mingeid põrandaalusesse tegevusse puutuvaid dokumente ei või enam Sahkapuule jätta, kuid neid tuleks hoida kättesaadavas kauguses, kuna ka minu isa peidukoht oli läheduses ühe sauniku majas. Konik saatis mind meie usaldusmehe Räisa talu peremehe Peeter Väljaotsaga nõu pidama. Väljaots leidis dokumentidele hea peidukoha oma aida põranda all. Samal õhtul (14. juulil) sammusime Konikuga ettevaatlikult Räisa poole, Konikul dokumentide rull hõlma all. Kogu tee ei vahetanud me sõnagi, kuid jälgisime teravalt ümbrust. Talus oli Räisa Peeter nii korraldanud, et me seal peale tema enda kedagi ei kohanud. Peitsime salajase materjali Räisa talu aida alla. Kõik õnnestus. Koduteel oli Konik jutukas ja täis usku Eesti vabasse tulevikku.

15. juulil olime Konikuga kahekesi teel Sahkapuult Tartu. Konik tahtis kuulda-näha, mis vahepeal oli Tartus juhtunud, võimalik aga ka, et mõnda korraldust edasi anda või teadet vastu võtta. Minu ülesanne oli olla kutsariks, ja kui Konikuga peaks midagi juhtuma, siis olla teate toojaks või käskjalaks. Meie pruun, lühikeseks lõigatud sabaga kõrb Minna vedas sörkides „pikklauda” – meie külavaheteele sobivat sõiduvankrit, mis oli tollal eriti mõisavalitsejate hulgas armastatud sõiduk. See ei olnud päris lihtne pikklaud, vaid sellel oli korvis kaks kõrvuti istet ja kolmas sõitja mahtus keskele lauale.

Umbes poolele teele jõudnud, nägime juba tükk maad ette, et meile tuleb vastu sõiduk, milles istuvad üks Saksa sõjaväelane ja teine erariides isik, kes juhib hobust. Konik mainis, et küllap sõidavad Sahkapuule jälle mõnda läbiotsimist toimetama, ja arvas, et on päris hea, et meid seal jalus ei ole. Meie kohale jõudnult sõiduk peatus ning sealt päriti, kes me oleme. Erariides mees kõneles ka eesti keelt. Ütlesime mõlemad õige nime, sest olime veendel, et vähemalt erariietes mees teab, kellega on tegemist. Tulijad pidasid siis omavahel pisut nõu ning sõjaväelane teatas, et ta tuleb meiega kaasa, kuna erariides isik sõitis üksinda edasi. Sõjaväelane võttis dr. Koniku istme endale, Konik istus meie ette ja minule jäid endiselt ohjad. Meil Konikuga keelati omavaheline eesti keeles kõnelemine. Sõjaväelane ise oli sõnakehv, ja nii jõudsime Tartu linna. Mõtlesin, et sõidan Kivi tänav nr. 2 asuva „Eestimaa” sissesõiduhoovi, kus meie hobune tavaliselt seisis. Seal oleks igaüks märganud, et meiega ei ole asjad korras. Kui soovisin Raekoja tänavalt paremale käänata, sekkus sakslane ja käskis otse edasi sõita. Nii ületasime Emajõel Kivisilla. Oli tunne, et oleme arreteeritud või et ees seisab ülekuulamine, kuigi meile sellest ei kõneldud. Peast käis läbi mõte, et kui üle silla jõudes tuleb järgmine pööre teha paremale, siis oleks see tähendanud vangimaja, kui vasemale, siis olnuks tegemist Karlova tänava nurgal (hilisemas kunstikool Pallase majas) asuva Feldpolizei’ga. Millegipärast tundus sümpaatsemana välipolitsei – see sihtis enam ülekuulamise kui vangistuse poole. Tuligi korraldus pöörata vasemale, s. o. Feldpolizei’sse. Mõtlesin siis intensiivselt vastustele, mida mul tuleb anda, kuigi need kõik olid varem kodus ära õpitud ja nii koduste kui ka dr. Konikuga üle korratud. Nii oli neid vaja veel ainult liigne kord peast läbi lasta. See tegi sõidu imelühikeseks. Pidin seletama, et mul ei ole aimugi, et Konik või keegi teine Sahkapuul poliitikaga tegeleb, ja et Tartu-sõidul olen ainult dr. Koniku kutsariks. Miks Konik Tartu sõitis, ei tea, kuid sain aru, et ta tahab külastada mõnda kolleegi. Ise soovisin külla minna paarile klassivennale.

Feldpolizei’s ei järgnenud aga mingit ülekuulamist. Korrapidajaohvitser registreeris meie nimed, kirjutas välja mingi tähekese ja andis meid üle kahele sõdurile. Need võtsid meid oma hoole alla. Hobune jäi Feldpolizei hoovi ja meie neljakesi suundusime jalgsi Jaani tänava poole, kus asus Tartu vangla. Kuna sõdurid olid püssidega ja meie suund oli Tartu vangla, siis „Werneri” kohviku läheduses vastu tulevad tuttavad olid meid jälginud, kuni kadusime vangla ukse taha. Vanglasse sisse astudes oli olukord kuidagi tuttav ja silme ette tõusid isa külastamised Viljandi vanglas, kuigi olin tollal alles viieaastane, nimelt aastal 1905. Vangla kantseleis toimus kõik kiiresti: meilt mõlemalt võeti ära esemed, mis meie taskutest leiti, nagu taskunuga, pisut raha ja isikutõendid. Vist mõõdeti ka pikkust. Edasi talutati meid poolpimedat koridori mööda ühte samal majakorral asuvasse kambrisse. See oli küllalt ruumikas, kuid ilma igasuguse voodi või mööblita ja mõjus kuidagi koristamata ja räpasena. Väljaspool oli akna ees laudkast, mis oli pealt lahtine, nii et nägime taevavalgust. Päikese järgi otsustasime, et see kamber asub vangla hoovipoolsel küljel. Vangla personali käitumine oli seni olnud asjalik ja viisakas.

Dr. Koniku esimeseks mureks oli mulle korrata, mida tuleb oodataval ülekuulamisel ütelda. Pidin seletama, et dr. Konik on minu teada Tallinna arst, kellel on suur patsientuur, ja et ta tuli oma abikaasaga meile suvitama, kuna Tallinna lähedal suvitades ei oleks patsiendid talle rahu andnud. Et Konik poliitikaga tegeleb – seda ma ei tea, kuna minu isal ei ole kombeks poliitikaküsimusi perekonnas arutada. Meie söögilaua jutuaineteks on olnud ainult talupidamisega seotud küsimused. Minul endal jälle ei ole muid huvisid kui kooliskäimine ja koolisõpradega vaba aja veetmine. Kus isa viibib, sellest ei ole meie perekonnal vähimatki aimu. Tahaksime seda ise meeleldi teada. Konik hoiatas veel, et kui meie kambrisse veel kedagi juurde pannakse, siis ei tohi seda inimest usaldada vaatamata sellele, kes ta on või mis ta kõneleb. Kui tulija peaks sõimama sakslasi, siis tuleb vastata, et parem sakslased kui venelased. Tuleb tagasihoidlikult sakslasi kiita.

Vahepeal oli ajanäitaja jõudnud kuue või seitsme peale õhtul ja oli kuulda, et jagatakse toitu. Meil oli ka nälg ja me ootasime kannatamatult ukse avamist. See avatigi ja kaks vangi koos vahiga seisid suure anumaga ukse taga, et meile toitu anda. Saime kumbki tükikese leiba ja „katelokiga” (sõjaväes tarvitusel olev plekist sõduri-supinõu) suppi. See pidi olema peedisupp, kuid tegelikult oli kuum vesi, milles ujus peeditaimekesi, vist loomapeedipõllu harvendamise saadus. Supp meile kummalegi ei maitsenud ja me ei suutnud end sundida seda sööma. Leivatükikesega aga kustutasime isu, kuigi leib oli maitsetu ja tehtud ei tea mis jahude segust. Anti ka suhkruta viljakohvi või kuuma vett, mida leiva kõrvale rüüpasime.

Oli saabunud videvik. Saime kumbki tugevalt tarvitatud viltmati ja räbalase teki pealevõtmiseks. Olime juba põrandal pikali ja ma kordasin uuesti seletust eelseisva ülekuulamise jaoks. Jälle klõbistati võtmeaugus ja sisse lasti üks kõhnavõitu, nii 25–30-aastane mees. Konik müksas mulle külge, mis tähendas, et pea nüüd suu. Tulija ütles oma nime, küsis paari sõnaga, kes meie oleme ja kui kaua ja mispärast istume. Vastasime, et meid alles täna arreteeriti, et oleme üle kuulamata ja et meile ei ole mingit süüdistust esitatud. Arvame, et tegemist on mingi eksitusega ja et homme saame vabaks. Uustulnuk hakkas oma magamisaset sättima ja lahti riietuma, kusjuures vandus vahetpidamata sakslasi. Olgu mainitud, et tol ajal sakslasi ettevaatuse pärast võõraste juuresolekul ei sõimatud. Konik müksas mulle jälle külge ja katsus sakslaste tegevust ühes ja teises asjas kaitsta, vabandades sõjaaegseid raskusi. See kestis tükk aega, kuni olime kõik väsinud ja soovisime uinuda. See ei olnud aga nii kerge, sest meid kõiki kolme asus ründama uus vaenlane, kellega meie, vähemalt dr. Konik ja mina, ei olnud arvestanud. Need olid lutikad ja prussakad, kes jooksid üle käsivarte, rinna ja näo. Siiski nõudis väsimus oma osa, ja nii saime ka magada. Hommikul ärgates olime aga väsinud ja tülpinud, ning oli vastumeelt mõtelda, et ees seisab ülekuulamine. Hommikul vara toodi meile kuuma vett või kohvi ja anti päevaportsjoniks tükk leiba – nagu eelmisel õhtul. Kaalult võis see olla ehk pool naela. Nälg oli justkui kadunud ja suhtusime kõigesse ükskõikselt. Meie kaaslane sõimas endise hooga sakslasi, kuid meie Konikuga ei viitsinud temaga palju maid jagada. Mõtted maandusid ikka jälle ülekuulamisel. Siis klõbises uksevõti ja arvasime, et siin see ülekuulamine nüüd ongi. Valvur ei kutsunud aga meid, vaid meie kaaslast – öeldes, et käsk on teda kantseleisse viia. Sealt tuli ta paari tunni pärast jälle tagasi meie kambrisse. Kohe, kui jäime Konikuga kahekesi, kinnitasime teineteisele, et meie kaaslane on nuuskur ja et jätkame temaga kõnelemisel senist taktikat. Meie kahtlust kinnitas natukese aja pärast ka vangivalvur, eestlane, kes ütles Konikule ukse vahelt kolm tähendusrikast sõna: „Pidage omavahel suud.”

Lõunat anti võrdlemisi varakult ja see koosnes peedisupist – peedi harvendusel saadud taimedest, mis keedetud nii, nagu neid Jumal kasvatanud. Nüüd aga järgnes üllatus, mis jääb küll elu lõpuni meelde – uks avanes ja valvur kandis sisse igat sorti toite, ja sellisel hulgal, et ei näinud lõppu tulevat. Selgus, et Tartu seltskonnas oli meie arreteerimine saanud teatavaks, ja kuna oli üldiselt teada, et vange näljutati, siis oli tervelt seitse perekonda saatnud meile lõuna ja igaüks nähtavasti arvestusega, et me olime juba päeva söömata. Kahjuks pole ma kõiki toidusaatjaid saanud tänada, sel lihtsal põhjusel, et meile ei öeldud nende nimesid. Rõõm oli kahekordne, esiteks tundsime end sellest momendist alates mitte nii mahajäetuna ja teiseks oli puhtfüüsiline rõõm. Tükk aega söönud, manitses Konik kui arst meid hoiduma liigsöömisest (lätlane oli ka meie külaline), kuid siiski „söömapidu” jätkus ja Konik oli, kui õigesti mäletan, esimene, kes liigsöömise all hiljem kannatas.

Asutasime nüüd juba teiseks ööks magamajäämist, kui kuulsin kuskilt ema hüüdu, mis tuli justkui läbi akna. Hõikasin talle vastu. Kas ta seda kuulis, ei osanud arvata. Nii teadsime Konikuga, et ka minu ema on vahepeal arreteeritud ja asub samas hoones. Järgmise, s. o. kolmanda päeva hommikul käsutati kõik kolm – dr. Konik, ema ja mina – ühises rongkäigus vanglast Feldpolizei’sse ülekuulamisele, kuna meie kambrikaaslane viidi juba tund-paar varem ära. Minu ülekuulajaks oli üks Saksa ohvitser. Ülekuulamine oli korrektne ja lühike, ning vastust tuli anda just neile küsimustele, mis mul olid ette pähe tuubitud. Sealjuures näis mulle, et pearõhk langes sellele, et ma oma isa peidukoha üles annaksin ja üles tunnistaksin, et olen isa või dr. Koniku ülesandel kellelegi kirju edasi kandnud. Isa peidupaika ma „ei teadnud” ja kirjakandmise suhtes tegin end lolliks, püüdes vigases saksa keeles korduvalt selgitada, et ma ei ole kirjakandja, vaid koolipoiss. Tundus, et seda viimast jutustasin nii tõetruult, et kasutasin hiljem sama juttu Tallinnas pikemal ülekuulamisel, ja samuti hea eduga. Ülekuulamine lõppes minu vabakslaskmisega, kuna dr. Konik ja ema viidi pärast ülekuulamist tagasi vanglasse.

Feldpolizei’st välja tulles mõtlesin, et küllap nad eeldavad, et astun esimese asjana isaga ühendusse või viin meie vangistamise uudise isa poliitilistele tuttavatele. Ja et küllap nad panevad mulle saba taha ja jälgivad, kuhu ma oma sammud sean, ja hiljem vahest lämmutavad ka neid inimesi. Nii otsustasin üles otsida mõned oma kõige süütumad klassivennad või perekonnad, et neile oma äsjastest vanglaseiklustest jutustada, lisades, et isa asukohast on terve perekond väga huvitatud, kuid sellest pole meil aimugi. Ühes tuttavas perekonnas sõin toreda lõuna jne. Juba mõtlesin seada sammud Sahkapuu poole, kui mulle tänaval keegi erariides mees ligines ja eesti keeles ütles, et olen arreteeritud, ja käsutas mind uuesti Feldpolizei’sse. Seal uut ülekuulamist ei järgnenud – kirjutati jälle mingi „täht” ja püssiga sõdur viis mu tagasi vanglasse. Eest leidsin vanad tuttavad – dr. Koniku ja politseinuhi. Nii olime jälle kolmekesi koos. Ei mäleta, kas dr. Konik oma ülekuulamisest midagi jutustas, kuid mina tegin seda suure avameelsusega koos kõigi üksikasjadega ja jutustasin ka sellest, kellega ja kus vahepeal kokku puutusin. Seletasin ka kui ülekuulamise nalja, et mind peeti kirjakandjaks. Lõpuks avaldasin arusaamatust, miks mind uuesti arreteeriti, sest ma ei mõistnud endale mingit süüd leida peale selle, et ma ei teadnud, kus mu isa viibib. Kuid et olen veendel, et ka minu isa ei ole midagi halba teinud. Dr. Konik, kes mu jutustust tähelepanelikult oli jälginud, leidis momendi, et mulle heakskiitvalt silma pilgutada, sest ta teadis nüüd täpselt, mida olin politseis seletanud. Jutt oli olnud niisugune, mis ka politseinuhile uut süüdistusmaterjali ei andnud.

Kokku viibisime selles olukorras Tartu vanglas, usun, seitse päeva. Politseinuhk istus kogu selle aja koos meiega, kuid ta viidi iga päev tunnikspaariks „ülekuulamisele” ja tuli siis neilt ülekuulamistelt endiselt sakslasi sõimates tagasi. Ilmselt oli see mees oma nuhiülesannetes vilumatu. Pärast okupatsiooni tehti selle mehe isik kindlaks, kuid kuhu ta jäi või mis temast sai, ei mäleta, sest järgnenud Vabadussõda ja muud huvitavad sündmused ei jätnud aega pisiasjadega tegelemiseks.

Ühel õhtupoolikul käsutati meid Konikuga jälle vangla kantseleisse, kuhu toodi ka minu ema. Seal ootasid kolm püssidega relvastatud Saksa sõdurit, kes võtsid meid endi hoole alla. Meile ei öeldud, kuhu meid viiakse. Kui aga olime jõudnud Lossi tänava nurgale ja meie saatjad pöörasid Lossi tänavale ja üles Toomemäe suunas, ei olnud kahtlust, et sammume Tartu raudteejaama. Jaamas seisis pikk segarong, mis näis koosnevat tühjadest kaubavagunitest ja milles oli ka üksikuid reisivaguneid. Meid käsutati ühte tühja kaubavagunisse. Sinna olid kinnitatud laudadest istepingid, kuid oli ruumi ka maas pikutamiseks. Mõne aja möödudes lahkus rong Tallinna poole, ja see suund oli meile kolmele meele järgi. Soldatid meist palju ei hoolinud. Nii võisime omavahel jutelda, nii palju kui soovisime, ja end nii mugavalt sisse seada, kui see võimalik oli. Ema seletas siis, mis vahepeal temaga oli juhtunud, ja meie Konikuga, mis meiega. Oli hea tunne, et olime kõik kokkulepitud joont pidanud, öö oli ilus, kuid riietusolukorrast tingitult oli meil kogu aeg külma peletamisega tegemist. Keskhommiku paiku jõudsime Tallinna ja jaamast suundus meie salk Vene tänavas postkontori läheduses asuvasse uurimisvanglasse.

Vangla kantseleis kordus sama toiming mis vastuvõtmisel Tartu vanglasse. Seekord aga mahutati meid maja kolmandale korrale ja igaüks eri kambrisse. Kambrid olid väikesed. Magamiseks olid need varustatud redelitaoliste naridega. Viimane tuli hommikul üles tõsta, nii et selle jalutsiots oli päeval kinnitatud lae alla seina külge. Raskus seisnes aga selles, et kambris puudus taburet või tool istumiseks. Narile oli ette nähtud kott või mingi matt, kuid need puudusid – kuulu järgi olid need 1917. a. revolutsiooni algul „pidulikult” ära põletatud, ja sakslased ei näinud vaeva uute muretsemisega. Asetasin siis ööseks külje alla püksid ja kuue. Nari pulkade vahed olid suured, ja nii oli magamine keeruline ja väsitav ning hommikul valutasid kõik kondid. Kuna tekki ei olnud ja ka aknaklaas puudus, siis oli öösiti külm. Nii haigestusin ma oma tugevale tervisele vaatamata juba paari päeva pärast ja palavik oli silmanähtav, kuigi keegi seda ei mõõtnud. Vangla administratsioon, kes seni oli meie vastu vähemalt väliselt ükskõikne olnud, tegi korraga minu olukorra kergenduseks kõik, mis sai: mulle lubati nari ka päevaks alla jätta, muretseti magamismatt või kott ja korrapidaja valvur oli isegi nii julge, et lubas mu emal mind külastada, millega valvur ennast ilmselt hädaohtu asetas. Ema oli ülejärgmises kambris ja Koniku kamber pidi asuma meie vahel. Haigus möödus paari päevaga, kuid nari jäi kogu minu vanglasviibimise ajaks alla ja ma võisin sellel pikutada või istuda oma soovi kohaselt. Vanglatoitu sõime kõik kolm ainult paar esimest päeva. See oli siiski Tartu vanglaga võrreldes pisut parem. Puudus peedisupp, mis oli asendatud kord päevas antava silgusupiga, milles heal juhul ujusid ka mõned kartuli-või silgutükikesed. Kas sakslaste loal või ainult vangla administratsiooni teadmisel olid sõbrad asja nii korraldanud, et meile kolmele toodi iga päev lõunasöök „Kuld Lõvi” hotellist, mis oli tollal Tallinna parimaid hotelle.

Elul ei olnud enam midagi viga, välja arvatud see, et puudus vabadus. Puudus teadmine, kui kaua tuleb kinni istuda, ja ei olnud võimalust kellegagi kõnelda, mõtteid vahetada või midagi lugeda. Aja surnukslöömise raames asusin siis veerima seintel leiduvaid vangide nimesid ja roppe värsikesi. Peamiselt aga otsisin lutikaid. Prussakaid siin polnud ja lutikad olid kavalad end päevaks ära peitma, kuid jahisaagi üle ei võinud siiski nuriseda.

Olin revolutsiooni ajal lugenud Vene oktobristide juhtiva tegelase vürst Kropotkini mälestusi „Revolutsionääri märkmed” (Zapiski revolutsionera). Selles raamatus jutustab vürst Kropotkin muuseas, kuidas ta tsaariaegses vanglas istudes pidas teiste vangidega ühendust seinale või veetorudele koputamise teel. Raamatus on juttu ka sellest, kuidas vastav tähestik oli koostatud. Kui koputada ahjule, tuli teiselt poolt vastus. Nii see läbikäimisviis oli rakendatav ka meie vahel. Puudus ainult vastav tähestik. Selle kombineerisin ma vist ühe päevaga. Asetasin kirjatähestiku viide ritta. Koputuste arv ahjule tähendas, mitmendat rida ma mõtlen. Siis pidasin väikese vahe ja järgmised koputused tähendasid, mitmendat tähte ma selles reas mõtlen. Niiviisi moodustus sõna, ja kui see oli valmis, siis järgnesid tihedad löögid, millele kuulaja vastas samuti tihedalt. See tähendas, et talle on sõna arusaadav. Juba järgmisel päeval leidsin võimaluse paberitükikesel oma tähestikku dr. Konikule sokutada ja ajaviitetegevus oli mõlemale kindlustatud. Hiljem olen palju kordi mõtelnud, kas üldiselt tarvitusel olev vangide koputamissüsteem on niisugune, nagu see oli meil Konikuga, kuid ei ole olnud juhust kelleltki küsida, kes seda ise oleks harrastanud.

Ühel päeval, uurides lutikajahi raamides oma nari otsa tagust seina, leidsin, et kambri vahesein ei ole kivist, vaid krohviga kaetud plankudest. Edasi avastasin ühe prao, mis oli täidetud paberiga. Sellest praost paberit kõrvaldades selgus, et üks minu eelkäija oli vaeva näinud prao puhastamise või laiendamisega ja et ta oli selle tööga juba võrdlemisi lõpu lähedale jõudnud. See oli dr. Koniku kambri sein. Idee tundus olevat suurepärane, kuid küsimus oli, millega seda tööd jätkata, sest ühtegi terariista mul ei olnud. Üteldakse, et kus häda kõige suurem, seal on abi kõige lähem. Nii ma avastasin väljakäigukohas käies ühe võrdlemisi tugeva naela. Selle kättesaamine polnudki nii väga raske. Pimeduse saabudes, mil valvur ukse „silmast” kambri üksikasju enam ei näinud, pugesin nari alla ja alustasin eelkäija pooleli jäänud töö lõpuleviimist. Hommikuks koristasin prügi maast ära, ja kui mind lasti väljakäigukohta, kadus see prügi jäädavalt. Koputasin Konikule, et teen ühendusauku. Dr. Konik otsis kuulamise järgi minu „töökoha” üles ja andis märku, et ühendus on lähedal. Kas ta sellesse töösse ka omapoolset panust sai anda – ei mäleta. Veel mõned päevad, ja pikemateks kõnelusteks me koputamist enam ei kasutanud, vaid ronisime õhtuti mõlemad naride alla ja saime teineteisega päris hästi kõnelda. Kuigi dr. Koniku ja minu eluaastate vahe oli suur, ühendas see ajajärk mind temaga kogu elu kestuseks. Eriti tema viimasel eluaastal, mil professor Konik oli osalt halvatud, olin ma tema sagedane külaline ja me jagasime siis jällegi ühiseid muresid meie maa poliitika pärast, seekord Pätsi ja Eenpalu poliitikat arvustades. Kuid sellest edaspidi. Dr. Konik suri 1936. aastal. Sel puhul ilmus minult kirjutis ajakirjas „Tänapäev”.

Nii oli paar nädalat möödunud ja olime juba oma igapäevase eluga harjunud. Lootus, et meid üle kuulatakse ja selle tulemusena ehk vabastatakse, hakkas iga päevaga kahanema. Rajasime ootused sellele, et sakslane kaotab sõja. Paaril korral oli valvurite abiga dr. Konikule väljastpoolt sokutatud saksa ajalehtede väljalõikeid. Need rändasid seina uuristatud augu kaudu ka minu kambrisse ja neist oli näha, et sakslaste käsi ei käinud läänerindel just hiilgavalt.

Ühel päeval külastas mind reaalkooli usuõpetaja pastor Beckmann, kes oli vist ka vangla õpetaja. Ta päris, kas ma vajan jumalasõna. Ta oli tuntud saksameelsena ja nii meil teineteisele palju ütelda ei olnud. Tema küllatulek tõi mulle siiski vaheldust ja olin talle südames tänulik, et ta seda tegi.

Kaunis vangistuse algul kuulsime valvurilt, et see majakord, kus viibime, oli tavaliselt reserveeritud surmakandidaatidele või rasketele kurjategijatele. Mahalaskmist ma ei kartnud. See teade justkui tõstis minu enesetunnet ning ei mõjunud mingil kujul hirmuäratavalt. Ühel päeval varsti pärast seda juttu avas valvur minu kambri ukse ja lubas mind koridori vaadata. Seal seisis sirgelt pikk kõhnavõitu mees, mõlemad käed raudus, ja valvurid askeldasid ta ümber. Valvur ütles mulle, et see on eesti rahvuslane alampolkovnik (kolonelleitnant) Põrk ja et ta viiakse praegu mahalaskmisele, mis, nagu pärast selgus, vastas ka tõele. Hiljem oli eestimeelne valvur dr. Konikule või minu emale ütelnud, et kui valvurid olid Põrkilt küsinud, mida nad saaksid tema viimase soovina teha, palunud Põrk, et talle antaks üks pabeross, mida oli ka tehtud. See oli minule suureks elamuseks ja kaua aastaid püsis Põrki kuju kangelasena minu silme ees.

Kolmanda nädala lõpul jõudis kätte oodatud ülekuulamine, ja seda ühel ja samal päeval meile kõigile kolmele. Ülekuulamine toimus Mere puiesteel ühes Saksa sõjaväeasutuses. Ülekuulajaks oli üks närviline või kärsitu Saksa major – vastand sellele, kes oli meid üle kuulanud Tartu Feldpolizei’s. Küsimused, mis mulle esitati, olid samad mis Tartus, ja sellest järeldasin, et mu isa on endiselt vabaduses. Ka minu vastused olid üldjoontes samad, nii et ei ole põhjust neid siin korrata. Kogu ülekuulamine oli siiski tublisti pikem kui Tartus ja võis kesta tunni või rohkem. Paar päeva hiljem käsutati mind vangla kantseleisse ja kästi kogu kraam, mida mul kahjuks kongis üldse ei olnud, kaasa võtta. Oli teadmata, kas mind viiakse uude asukohta (kartsime tollal vangilaagrisse saatmist) või lastakse vabaks. Nii oli kantselei uksest sisse astudes pisut kõhe tunne. Kantseleis anti tagasi see vähene, mis minult oli ära võetud, ja öeldi, et olen nüüd vaba. Ema ja dr. Konik jäid aga esialgu veel vanglasse, kust nad vabanesid mõned nädalad hiljem, enne ema, siis dr. Konik.

Kooliaasta oli juba alanud ja nii seadsin järgmisel päeval sammud Peetri Reaalkooli suunas. Registreerisin end kooli kantseleis ja kui klassi jõudsin, oli see tühi – poisid olid vist võimlemistunnis. Jäin üksinda klassi ja nautisin jälle kord vabadust ja kooliruumis viibimist. Tund lõppes peatselt, ja kui poisid klassi tagasi valgusid, siis peitsin end õpetaja kantsli varju, kuni kõik olid klassi jõudnud, ja tõusin siis kantslis püsti. Poisid tegid mind nähes põrgumüra, sest olin oma vangisistumisega, nagu mulle tundus, mitte üksnes oma klassis, vaid kogu koolis päevakangelaseks muutunud. Tundsin end ka ise selles osas olevat. Hiljem kuulsin, et kooliõpetajate nõukogu eesotsas direktor Nikolai Kanniga oli sakslastelt palunud minu kui kooliõpilase vabastamist, sest fakt, et üks õpilastest istub vanglas, heitis varju kogu koolile. See ehk oligi otseseks tõukeks minu ülekuulamisele ja vanglast vabanemisele.

Tavaline koolitöö ja koolimured haarasid mind juba mõne päeva jooksul ja nii möödus mitu nädalat ilma eriliste vahejuhtumiteta. Siis hakkas meid kõiki klassis üha enam huvitama Saksa sõjarinde seisukord, mis tollal halvenes iga nädalaga. Olime viimases klassis selleks juba küllalt suured, et aru saada, et meil kõigil seisavad veel ees jumal teab millised seiklused või raskused. Lõpuks toimuski novembrikuul see, mida võis oodata – Saksamaal puhkesid rahutused ja revolutsioon. Mida see ka meile võis tähendada, seda olime kogenud 1917. a. revolutsioonile kaasa elades.

VABADUSSÕJA ALGUS

Esimene maailmasõda lõppes vaherahu sõlmimisega liitriikide ja Saksamaa vahel 11. novembril 1918. Samal kuupäeval tuli ka Eesti Ajutine Valitsus põranda alt välja ning asus Saksa võimudega läbirääkimistesse maa valitsemise ülevõtmise asjus. Vaherahulepingus oli peale muu üks punkt, mis kohustas Saksamaad oma okupatsioonivägesid Eestist välja viima. Esialgu pidid need siiski veel Eesti territooriumile jääma, kuni eestlased suudavad oma administratsiooni korraldada.

Vene enamlased olid tunnustanud rahvaste enesemääramise õigust 2. novembril 1917, kui Nõukogude Vene Rahvakomissaride Nõukogu võttis vastu dekreedi, mis kandis V. I. Lenini ja J. V. Stalini allkirju. Eesti juhtkonnas võeti seda deklaratsiooni tõepärasena. Seetõttu venelaste kallaletungi Eestile eriti ei kardetud, seda enam, et Venemaal valitsesid tollal korralagedus ja kodusõda. Selles olukorras pöörati siis peatähelepanu sakslastelt võimu ülevõtmisele. Oli üldine arvamus, et kui sakslastele ärakolimiseks palju aega anda, siis veavad nad maa varandustest tühjaks. Niisuguses arusaamises elamine kestis aga väga lühikest aega, sest juba 22. novembril 1918 toimus esimene Vene enamlaste rünnak Narva linnale, mis küll veel Narvas viibivate Saksa väeüksuste poolt tagasi löödi. Sellele järgnes venelaste rünnak meie lõunapiiri lähedal asuvale Pihkva linnale, mille sakslased loovutasid venelastele 26. novembril. Uus rünnak Narvale toimus 28. novembril ja ka see linn langes venelaste kätte. Nüüd oli kõigile selge, et Venemaa kavatseb Eesti vallutada. Valitsus kuulutas 29. novembril 1918 välja üldmobilisatsiooni ja algas palavikuline Vabadussõja ettevalmistustöö ja Kaitseliidu organiseerimine. 6. detsembril suleti Tallinna koolid ning keskkoolide vanemate klasside õpilased kasarmeeriti Narva maantee nr. 6 asuva Beljajevi-nimelise vene gümnaasiumi ruumidesse, kus neist moodustati eriüksus – Tallinna kooliõpilaste rood. Selles nähti kindlat või ustavat üksust korra hoidmisel Tallinnas, kuna muid paremaid salku lahkus järjest rindele. Tallinnas aga oli palju niisugust „revolutsioonilist” elementi, keda ei võidud usaldada. Olime enam-vähem koolide kaupa paigutatud klassiruumidesse, kus magasime põrandale laotatud õlgkottidel. Üldiselt saatsime päeva mööda ilma kindla kavata. Õhtul magamiskottidel põõnutades „võistlesime” äsja õpitud ropendamises ja rõvedate laulude laulmises. Vähemalt selles toas, kus asus minu magamiskott, oli Beljajevi kasarmu elu-olu üldiselt niisugune. 8. detsembri hommikueineks või lõunaks olin kodus vanemate pool. Päevakangelaseks oli meie kodus sama päeva varahommikul Petrogradist Tallinna jõudnud alampolkovnik Johan Laidoner, kelles nähti meie tulevast sõjavägede juhti. Söögilauas oli ka juttu Beljajevi gümnaasiumist. Laidoner märkis, et venelasi on meie vastas arvult vähe ja et nad on viletsalt välja õpetatud ning ei oma ka erilist distsipliini. Kui ta saaks kiirelt organiseerida ühe 500-mehelise löögipataljoni, siis võtaks ta selle juhtimise isiklikult enda peale ja kihutaks punased maalt välja. Samal päeval ilmus Laidoner koos kapten J. Pitkaga Beljajevi gümnaasiumi. Õpilased rivistati üles või õigemini koondati kooli saali. Mõlemad pidasid meile sütitava kõne, seletades, et vaenlane on liikumas Tallinna suunas ja tema pealetungi seismapanekuks või tagasilöömiseks on asutamisel vabatahtlikest koosnev löögipataljon. See pidi jagunema kolmeks eriüksuseks: jalaväe, ratsaväe ja soomusronglaste üksuseks. Õpilasi kutsuti üles end vabatahtlikena sellesse pataljoni registreerima, mis algas kohe kõnede lõppedes, kui kõrged külalised olid hoonest lahkunud. Kas selle pataljoni asutamise idee oli Laidoneri enda või alampolkovnik Peeter Kanni oma, või jõudis ta selle saada kapten Pitkalt või mõnelt teiselt, seda ma ei tea. Küllap tuli vähemalt soomusronglaste idee Pitkalt, kes tollal suure innuga pooleldi oma käe peal ja kuludega ehitas soomusronge. Vaguneid ja tühje vagunplatvorme leidis ta Kopli raudteejaama haruteedelt ning ka sakslastest mahajäetud ja enamasti tarvituskõlbmatuks tehtud sõjavarustuse osi ja relvi vedeles Kopli piirkonnas. Need viimased toimetas Pitka, kes oli tollal mitte sõjaväelane, vaid elukutselt kaubalaeva kaugesõidukapten ja pidas Väike-Patarei tänaval laevatarvete kauplust ja parandustöökoda, oma töökotta. Seal muudeti need jälle tarvitamiskõlvulisteks ja rändasid sealt soomusrongide kaitseplaatideks või varustuseks. Tollal oli parajasti valmimisel soomusrong nr. 2, millel aga puudus meeskond. Seda soomusrongide saamislugu ja kapten Pitka osa selles kuulsin alles paar nädalat hiljem, kuigi Pitka kaitseliidu agara organiseerijana oli meile kõigile juba teatud mõisteks saanud.

Rida koolipoisse registreeris end löögipataljoni veel samal õhtul, sealhulgas ka minu klassivennad ja mina. Järgmine päev, 9. detsember oli meile kõigile enam-vähem vabaks antud, et saaksime minna oma kodudesse, kes end värske löögipataljonlasena näitama, kes kogu küsimust veel oma vanematega läbi arutama. Vormiliselt oli pataljon kümnendaks detsembriks formeeritud ja see kuupäev kanti ka meie teenistuslehtedele.

Kui meile äsjaformeeritud löögipataljoni arvuline koosseis teatavaks sai – selles oli minu mälu järgi, ohvitserid kaasa arvatud, ainult 142 meest – siis olin sellest üllatatud ja ühtlasi pettunud, sest mul polnud vähimatki kahtlust, et soovitud 500 vabatahtlikku Tallinnast kokku tuleb. Väeliikide järgi koosnes see 69 jalaväelasest, 48 soomusronglasest ja 25 ratsamehest. Nende vabatahtlike hulgas oli Tallinna Peetri Reaalkooli 12 õpilast, neist 10 jalaväelast (Georg Berggrün, Robert Livländer, Richard Niinemann, Palm, Ilmar Raamot, Nikolai Riiberg, Edmund Schiffer, Artur Sirk, Arnold Tols ja hiljem tuli rindele järele Harry Päärt) ja 2 ratsameest (Harald Busch ja Leonhard Martinoff). Minu klassivend Richard Janno siirdus Kalevi Malevasse kooliõpetajate roodu koka abiks. Sellega oli minu klassist (7.b) kokku 6 õpilast, ja kui Richard Janno kaasa arvata, siis 7 vabatahtlikku. Arnold Tolsi ja Richard Janno, keda ma klassis punasteks pidasin, vabatahtlik sõttaminek valmistas mulle meeldiva üllatuse. Pärast sõda sai Richard Jannost üks minu lähedasemaid sõpru. Janno oli kasvult väike, hapra kehaehitusega ning ta kandis prille, nii et ta ei oleks rivis tõepoolest füüsiliselt võimeline olnud püssi kandma. Kokaks olemise päevilt mõistis ta aga hiljem humoorikaid lugusid jutustada teemal, kuidas koolipapad temaga püüdsid sõbrustada, et saada toidunõusse kulbiga sõdurikatlast kas pealt riisutud rasvatilku või põhjast kartulitükikesi, sest toitlustamine ei olnud tollal kuigi hiilgav.

Kui arvestada asjaolu, et reaalkooli 7.a klass ei andnud ühtegi löögipataljonlast ja et 6. klassist osalt nooruse tõttu oli vabatahtlikke ainult 4 (Berggrün, Livländer, Martinoff, Niinemann ja hiljem ka Päärt), siis meie klassi panusega jäin ma rahule. Sõttaminejate ja kojujääjate vahel tekkis päevapealt „seisuste” vahe ja imelikul viisil hindan ma tänapäevani oma klassivendi selle järgi, kes tuli tollal kaasa või kes ei tulnud. Mahajääjad moodustasid hiljem Tallinna kooliõpilaste pataljoni, aga seda nime vist minu Beljajevi-ajajärgul veel ei tarvitatud.

Järgnenud paar-kolm päeva kulusid niisama linnas ja kasarmus logelemiseks. Seejärel eraldati jalaväelastest need, kes soovisid ise või leiti selleks kohased olevat, kuulipilduriteks. Olin viimaste hulgas. Kuulipilduritele tehti eriõppus, mis seisnes selles, et meid viidi kahe nädala jooksul kolmel või neljal korral kuhugi Kopli kanti märki laskma. Meie relvadeks olid Inglise kerged Lewise kuulipildujad. Märgile, mis asus kahe-kolmesaja sammu kaugusel, võisime padrunite nappuse pärast lasta igaüks ainult ühe lühikese valangu. Kust need kuulipildujad saadud olid, seda ma ei teadnud, arvatavasti inglastelt, sest Inglise laevastik jõudis Tallinna reidile 12. detsembril. Muud sõjalist õppust meiega ei tehtud, ka teiste rühmadega vist mitte. Jäime ka, sõttaminejad, teistest õpilastest eraldamata kuni rindelesõidu päevani. Olgu mainitud, et ka meie instruktorid-ohvitserid nägid Lewise kuulipildujaid esmakordselt. Jõululaupäeval, 24. detsembril saime teate, et löögipataljoni jalaväeosa saadetakse rindele järgmisel päeval, s. o. esimesel jõulupühal. Meile jagati välja pärissõduri varustus: saime osalt puhtaks pestud, kuid tarvitatud ja enamasti puudulikult nööbistatud või muidu parandamist vajava tollal Vene sõjaväes tarvitusel olnud vateeritud frentši, samasugused püksid ja tugevad sõduri säärsaapad. Ka Vene sõduri sinel kuulus varustuse juurde. Peakatteks saime Vene sõjaväe lambanahkse torumütsi ehk papaaha. Sellele kinnitasime omaalgatuse korras veel samal päeval vaskplekist väljapressitud surnupealuu ja sääreluude kujutusega märgi ehk kokardi – löögipataljoni embleemi. Niisuguseid märke oli Tallinnas ka müügil ja need lisasid meile oma arust teiste hulgas kõvasti kaalu ja tähtsust. Jõudsime selles mundris isegi vendade Parikaste fotoäris end pildistamas käia. ööseks lubati meid koju jõulu- ja ühtlasi lahkumisõhtut mööda saatma. Jalanõudeks olin endale valinud paar numbrit suuremad säärikud kui normaalselt vajalik, sest vanad sõjaväelased olid mulle õpetanud, et sõduri säärikud peavad olema nii suured, et nende põhja saab heinu või õlgi panna, nii et jalad vahipostil seistes ära ei külmaks. Ei mäleta, et oleksin seda õpetust rindel kunagi kasutanud, kuid kahte paari villaseid sokke jalga tõmmata ja siis külmas seistes varbaid liigutada oli küll igati mõnus.

Jõuluõhtu veetsin kodus. Ema parandas minu uut mundrit ja oli sõnakehv. Kas isa ja polkovnik Laidoner ka kodus olid, ja kui olid, mida ma nendega kõnelesin, ei mäleta.

Esimesel jõulupühal olin määratud ajal Beljajevi kasarmus, kuid seal kuulsime, et rindelesõit on ühe päeva võrra edasi lükatud, ja nii saime jälle prii päeva. Käisin sel päeval Patkuli trepilt – Toompea servalt – Tallinna reidil asuvat Inglise laevastikku silmitsemas; uhkeldasin linnas oma uues mundris – ja see on kõik, mis mul sellest päevast on meelde jäänud.

Sellega kujunes Beljajevi gümnaasiumi ajajärk neile, kes vabatahtlikena rindele siirdusid, lühikeseks, kestusega ainult kolm nädalat. Ja üldse seal tol ajajärgul kindlat tegevust ei olnud, sõjaväelise väljaõppega tõsisemalt ei tegeldud. Tegime küll vahetevahel mõne tunni riviõppust ja võtsime linnas osa Kaitseliidu vahi- ja patrullteenistusest. Eesti Kaitseliit oli tollal ka veel organiseerimisjärgus, see asutati alles 11. novembril 1918.

Patrullteenistuses olime varustatud sõjaväepüssidega ja kaitseliidu sinimustvalge käesidemega vasakul palitukäisel. Kogu see tegevus meid ei väsitanud ja meie päevakorras püsis esikohal ikkagi aja surnukslöömise probleem. Tol ajal patrullteenistuses viibides tavaliselt midagi ei juhtunud, kuid oli ka üksikuid erandeid. Nii pidi ühel sellisel kooliõpilastest koosneval liikuval patrullil kord isegi tulevahetuseks minema. Patrull oli saanud korralduse Raekoja platsile kogunevat millegipärast rahulolematut ja lärmitsevat rahvajõuku laiali ajada. Kui poisid asusid käsku täitma, oli neid hakatud rahva hulgast hurjutama ja ühe maja seina äärde suruma. Patrull ei kaotanud külma verd. Poisid haarasid püssid õlalt, tõmbasid kuulid rauda ja võtsid ähvardava seisangu. Massile tuli poiste niisugune julgus ja aktiivsus ootamatusena ja see hakkas taganema. Nii puhastasid poisid Raekoja platsi soovimatust elemendist ühtegi pauku laskmata, seades korra jälle jalule. Tollal ma ei kuulnud, et Raekoja platsil oleks ka püssi paugutatud või et mõne õpilase kuul oleks surmavalt tabanud mõnda meeleavaldajat. Mõned kuud hiljem aga kõneldi ühe lärmitseja mahalaskmisest seal kui faktist. Kõneldi isegi, et mahalastu omaksed olid hoidnud seda laipa punaste nõuandel kolm nädalat matmata, et matta teda kui revolutsioonikangelast pärast seda, kui Tallinn vallutatakse Vene vägede poolt. Sellest raekojaesisest mahalaskmisest on ilmunud kirjeldusi ka trükisõnas. Kuna mul ei ole olnud juhust kõnelda sel teemal ühegagi, kes sellesse patrulli kuulus või oleks olnud selle sündmuse pealtnägija, siis olen neid mahalaskmise jutte võtnud teatava ettevaatusega.

Sel ajajärgul, s. o. teisel või kolmandal detsembrinädadal, toimus üks toitlusoludega rahulolematute meeleavaldus ka Peetri platsil. Beljajevi gümnaasiumist saadeti sinna korda hoidma umbes 30 relvastatud koolipoissi. Meid rivistati Roosikrantsi ja Väike-Pärnu vahelisele maa-alale plangu äärde. Seisime seal tegevusetult kuni meeleavalduse lõpuni. Meeleavaldajad olid kooliõpilaste väljatoomise pärast pahased ja kuuldus ähvardusi, et Beljajevi gümnaasiumi hoonesse tuleb visata pomm. Ettevaatusabinõuna asetati siis gümnaasiumi ülemisele korrale trepiotsa juurde raske „maksim”-kuulipilduja koos alatise valvepostiga.