Читать книгу Mälestused - Ilmar Raamot - Страница 6

Löögipataljoni rindelesõit toimus 26. detsembril. Ilm oli sünge ja pilvine. Beljajevi kooli juurde ilmus sõjaväeorkester. Meid rivistati üles. Kas meile ka lahkumissõnu üteldi, ei mäleta. Igal juhul oli enesetunne ülev marsil läbi linna Balti raudteejaama suunas, orkester ees. Keegi meist vist ei mõtelnud tol momendil, et 69-mehelise „löögipataljoniga” saaks mägesid kohalt liigutada või kodumaad vaenlasest puhastada. Rahvas uulitsa äärtel vaatas meid uudishimulikult, kuid erapooletult. See meid just ei riivanud, sest teadsime, et Tallinnas, kus valitsesid töö- ja toidupuudus, ei olnud kuigi head meeleolud. Seda enam, et teati, et Tapa linn, mis on Tallinnast vähem kui saja kilomeetri kaugusel, on vaenlase kätte langenud ja et viimane liigub Tallinna suunas.

Jõudsime raudteejaama. Nagu sellistel puhkudel tavaline, jõuab sõjaväeüksus varem kohale, kui transpordirong saab sõidukorda. Alles köeti vedurit ja laaditi ühte-teist rongile. Ootamine venis vist paaritunniliseks ja selle aja vältel ilmus ka poiste omakseid meid ära saatma. Tuli ka minu isa, et mind jumalaga jätta. Ta valitses ennast täielikult ja trööstis mind, et küllap tulen võitjana elusalt ja tervelt jälle tagasi. Kuid ma nägin, et ta otsis sõnu ja et tal oli raske mind rindele saata. Igal juhul näis see talle palju raskem olevat kui mulle endale.

Meie „pataljonile” oli määratud kaks kaubavagunit, mis olid varustatud pinkidena üles seatud laudadega. Vaguni keskel põles väike raudahi „tepluška”, nagu seda vene sõdurikeeles kutsuti. Ronisin koos teistega ühte neist vagunitest ja videvikus ümbrust silmitsedes nägin, et tule lähedal istuvad alampolkovnik Peeter Kann, kapten Oskar Luiga ja veel mõned ohvitserid, keda ma ei tundnud. Kapten Kann oli meie pataljoni ülem, vähemalt meie endi teada. Rong hakkas lõppeks liikuma ja paar tundi hiljem olime Aegviidu jaamas, öeldi, et see on meie lõpp-punkt, kuna Lehtse jaama pool, mis asetseb Aegviidu ja Tapa vahel, olevat punaseid liikvel. Järgmisel hommikul pidi kindral Aleksander Tõnisson ise meid vastu võtma tulema ja ütlema, mis meie löögipataljonist edasi saab. Öökorteriks saime Aegviidu jaama ooteruumi põranda, ja kuna olime päevasest askeldamisest väsinud ja tülpinud, ei tundunudki see ase meile halb olevat ja varsti magasime kõik nagu kotid. Aegviidu jaamas oli kõik vaikne ja ka rinde suunast ei kuuldunud suurtükimürinat ega muud laskmist.

Ärkasin, kui väljas oli juba valge, ajasin end istukile ja andis alles meelde tuletada, kus ja mispärast ma seal olen. Meid rivistati varsti üles, sest kindral Tõnisson pidi meid üle vaatama. Kindral oli vist kuskil tagavarateel asuvas rongis või vagunis ning ilmus sealt mõnede ohvitseride saatel meie rivi ette. Ta ütles meile rindeletuleku puhul paar kiitvat sõna ja lausus siis, et jalaväeüksuseks on meid liiga vähe, mispärast ta on otsustanud meid määrata soomusrongi nr. 2 koosseisu. Samas tutvustas ta meile alamkapten Karl Paulust, kes pidi olema soomusrongi ülem, andes meid tema käsutusse. Soomusrong nr. 2 seisis meie lähedal tagavararööbastel. Kapten Paulus näitas ühele rongi koosseisus olevale kolmanda klassi ja järgmisele neljanda klassi vagunile ja käskis meid rühmade kaupa vagunid okupeerida, sest need olid määratud meie uueks koduks. Paulus oli energiliste liigutustega lühike mees lambanahkses poolkasukas ja suurtes viltsaabastes. Kui asusime oma vagunite suunas teele, siis käratas ta meile järele: „No kiiremini, kiiremini – venite kui täid mööda märga!” Niisugust väljendust minu värskelt õpitud ropenduste registris ei olnud ja seda ei mõistnud ma sissejuhatusena oodata uuelt kõrgemalt ülemuselt. Üldse ei olnud ma senistel vähestel kokkupuudetel Eesti ohvitseridega rõvedaid ütlusi kuulnud ja mul oli ettekujutus, et Beljajevi kasarmus õpitud väljendused on pärit kuskilt sadama kandist ja ei ole üldiselt levinud. Hiljem osutuski see arvamine paikapidavaks, sest elu soomusrongil ei olnud sugugi kogu aeg ropendustega vürtsitatud.

Vagunisse ronides kujutasin endale ette, et see on mingil viisil seestpoolt kuulikindlaks vooderdatud, kuid meie uus elukoht oli tavaline puuistmetega Vene kolmanda klassi reisivagun. Piki vaguni ühte külge oli läbikäik. Sellele asetusid ristipidi lahtised, ainult pikuti vaheseintega eraldatud kupeed. Igasse mahtus magama kaks meest alla pinkidele ja veel kaks seina külge kinnitatud, päevaks allalastavatele naridele. Lae all asuvatele pakinaridele võisime asetada oma sõduripauna pesuga või mis kellelgi selles oli.

Realistide rühm sai endale kaks esimest vahet vaguni otsas. Endale valisin ülemise korra, sest arvasin päris õigesti, et seal lesides olen omaette härra ja et alumisele pingile istuma tulek on ju nagunii võimalik. Ka mõtlesin, et temperatuur püsib vagunis ehk üleval ühtlasemana. Maitsed on inimestel erisugused ja seetõttu läks magamiskohtade jaotamine sekeldusteta. Aeg möödus paigaleasumisega kiirelt ja nii meie ei märganudki, kui kellaosuti oli jõudnud 12-le ja anti signaal supisappa minekuks. Supirong oli pärale jõudnud ja supp, mida lõunaks saime, ei olnudki nii halb, kui see minu ettekujutuses pidi olema.

Seisime endiselt Aegviidu jaamas ja nüüd oli aega ja tahtmist hakata uurima, kuidas soomusrong üldse välja näeb. Nagu pealiskaudsel järelevaatusel selgus, koosnes see rongi keskel olevast vedurist ja kahel pool paiknevast paarist dessantmeeskonna ja mõnest eriotstarbega vagunist. Ühes rongi otsas oli suurtükiplatvorm-vagun ja selle järel raskekuulipilduja-vagun. Samasugune kuulipildujavagun oli ka rongi tagumises otsas. Neist oli suurtükivagun varustatud ühe kolmetollilise suurtükiga, kuulipildujavagunid aga avatavate luukide taga põrnitseva kaheteistkümne kuulipildujaga. Osa neist vagunitest oli „soomustatud” kahekordsete seinte vahele asetatud lahtise liivaga või nende äärde üles laotud liivakottidega, kaitseks püssikuulide või isegi mürsukildude vastu. Osa vaguneid, nagu see, kuhu mina sattusin, olid kindlustamata. Nagu varsti selgus, tegi soomusrong selles koosseisus ka rindest läbimurdeid, ja ma ei tea ühtki juhtumit, et vaenlane meie rongi pihta oleks kunagi püssidest või kuulipildujatest tulistanud. Nii olid need, kes elasid liivakottidega kaitstud vagunites, varsti ilmselt ebamugavamates ja mustemates elutingimustes kui need, kellel seda „elukindlustust” peal ei olnud. Seetõttu hakkas liivakotte vagunitest ära kaduma, üks kord omal algatusel, teine kord hädaolukorras. Nii kuidas sõda edasi arenes ja olukord ja tarvidused muutusid, muutus ka vagunite arv ja koosseis. Alustasime ehk kümmekonna vaguni pikkuse rongiga, kuid sõja lõpuks oli soomusrong nr. 2 üle kahekümne vaguni ja platvormi pikk.

See päev Aegviidu jaamas oli üldse uudisterikas. Kuna ma hommikust saadik alampolkovnik Kanni ei olnud näinud ja kuna ta pidi olema just löögipataljoni ülem, siis ajasin kõrvad kikki ja varsti kuulsin oma pettumuseks, et Kann oli ainult meie grupi rindeletooja ja et ta oli juba eelmisel õhtul sama rongiga, millega tulime, vaikselt Tallinna tagasi sõitnud. Kanni järglaseks löögipataljoni (umbes 70 meest!) ülemana oli saanud kapten O. Luiga. Üteldi, et Luiga on heade sõjakogemustega julge ohvitser, ja nii ei olnud põhjust Kanni eriti taga nutta. Siis aga kuulsin, et rindele saabub ka soomusrong nr. 3 ja et kapten Luiga saab selle ülemaks. Edasi oli juttu, et Luiga asemele on löögipataljoni ülemaks mõeldud alamkapten August Tõnishof. Kuidas Tõnishof välja näeb, ei olnud mul ettekujutust. Informatsioon on sõdurite hulgas kiire levima ja nii võidi varsti ütelda, et ka Tõnishof on julge sõjamees ja on rongile tulnud vabatahtlikult. Ta olevat maailmasõjas haavata saanud. Jutud osutusid paikapidavaks ja järgmisel päeval oli Luiga juba soomusrongi nr. 3 ülem ja Tõnishof soomusrongi nr. 2 dessantüksuse ülem. See dessant koosnes koolipoiste löögipataljonist, mis oma nime säilitas, ja umbes 30-mehelisest dessandist, mis oli juba enne meie saabumist soomusrongil ja pidi enamuses koosnema endistest ratsaväelastest. Seega kokku umbes sada meest.

Veel olulisem kui mainitud uudised oli mulle meie jaotamine rühmadeks. Reaalkooli rühm, kümme meest, säilitas oma nime. Rühmaülemaks oli määratud Räpina mehi leitnant Peeter Truuts ja tema abiks lipnik Eugen Bärenklau. Mina olin kinnitatud rühmavanemaks ja mind ülendati samal päeval või selle järel kapraliks.

Nagu meie, nii ka teistes rühmades oli kaks ohvitseri. See andis meestele suure kindlusetunde, sest tundsime enda otseses läheduses vilunud sõjamehi. Truutsi kohta seletati, et tal on juba neli aastat sõjameheelu ja frondikogemusi seljataga. Bärenklau kohta ei teatud enamat, kui et ta on olnud enne sõjaväkke võtmist Riias üliõpilane.

Nii saabus õhtuhämarus. Soomusrong nr. 2 sõitis Lehtse raudteejaama soomusrongi nr. 1 välja vahetama. Selle öö pidime juba eesliinil magama. Siit-sealt oli kuulda mõnda üksikut püssilasku, kuid üldiselt oli kõik vaikne. Mõne aja möödudes levis teade, et rongi maakuulajad on vangidena kaasa toonud neli Vene madrust, kes olid tabatud riisumiselt ühes talus, ja et need kuuluvad mahalaskmisele. Ajasin kiirelt sineli selga ja väljusin vagunist. Tõepoolest, talvises öövalguses nägin meie rongi esiotsast Tapa pool raudtee lähedal askeldamas trobikonda inimkogusid. Kõlasid paugud ja osa neist meestest langes lumme, osa hakkas liikuma rongi suunas. Pead läbis mõte, et lähen vaatan, kuidas mahalastud madrused välja näevad. Mõni minut hiljem seisingi juba nende juures. Madrused lamasid lumes nii, kuidas neist sinna keegi kuulist tabatuna oli kukkunud. Siis märkasin, et ühel nirises veel näo peal verd. Korraga läbis mind jälkuse-, hirmu- või kahjutunne, või ka kõik need segiläbi. Tulin kiirel sammul tagasi rongile. Tuju sõpradega vestlemiseks oli nagu käega pühitud ja ma katsusin nii vaikselt ja kiirelt, kui sain, oma teise korra magamisnarile pugeda. Varsti magas kogu vagun päevastest üleelamistest ja muljetest väsinuna. Minul aga seisid need mahalastud madrused silme ees ja magamisest ei tulnud sel ööl kuigi palju välja. Niiviisi möödus 27. detsember 1918, minu esimene päev soomusrongil nr. 2.

SOOMUSRONGIDE KAVATSETUD RÜNNAK TAPALE

Ööl vastu 28. detsembrit oli rongil selgesti kuulda kahurilaske ja mürskude lõhkemisi, ning Lehtse jaamas ja rongi läheduses oli kuulda ka inimeste kõnelust. Pidasin seda tavaliseks rindehääleks, sest mul ei olnud mingit ettekujutust, kuidas öö eesliini lähedal välja näeb. Hommiku poole ööd sõitis meie rong paariks tunniks Lehtse jaamast välja Tapa suunas, kuid ka sellest ei mõistnud ma järeldusi teha, kuigi Lehtsest Tapani oli ainult 11 kilomeetrit. Tapa oli vaenlase käes ja kogu rindel kestis vaenlase edasitung Tallinna suunas. Hiljem kuulsime, et sel ööl parandati Tapa ja meie vahel raudteed, et võimaldada soomusrongide rünnakut Tapale. Meie rong oli siis teeparandajate läheduses nende kaitseks kohal olnud.

Järgmisel hommikul, s. o. 28. detsembril kuulsin oma rühma ohvitseridelt, et eelmisel õhtul oli Lehtse jaamas toimunud soomusrongide ülemate ja 5. polgu ülema alampolkovnik Nikolai Reeki osavõtul nõupidamine, kus oli otsustatud Tapa äkilise soomusrongide rünnakuga vallutada. 28. detsember möödus siis lahingueelses meeleolus. Mõlemad meie rühma ohvitserid olid kohal. Nad ajasid poistega niisama juttu ja andsid üht-teist tulusat näpunäidet lahingu puhuks.

Puhastasime ka oma püsse, Lewise kuulipildujaid jm. Nii leitnant Truutsist kui ka Bärenklaust jäi hea mulje. Truuts mainis, et kuigi ta on vana sõjamees, on tal seekordne lahingusse minek vastumeelt. Siis saabus öö ja kuulsime, et raudteeparandajate komandod olid jälle välja saadetud ja et nad olid juba eelmisel ööl osa raudteest korda seadnud. Kella kahe paiku öösel oli parandusega jõutud kilomeetri-kaheni Tapast ja soomusrong nr. 2 sõitis eesliinile. Meie rongi dessant või selle osa saadeti ahelikku, et teeparandajaid ootamatu kallaletungi eest kaitsta ja ise pealetungivalmis olla. Tapa linn asus meie ahelikust ainult ühe kilomeetri kaugusel. Aeg venis pikale, ikka ei tulnud teadet, et viimane jupp teed oleks ära parandatud ja et rongid saaksid Tapa jaama sisse sõita. Õnneks oli öö vaikne ja ka mitte eriti külm. Hommik hakkas kätte jõudma, Tapa eeslinna kuked juba kiresid, oli kuulda koerte haukumist, laudauste avamist ja üldse näis linn olevat ärkamas.

Hommikuses hämaruses märkasime lagedal põllul meie ees mingeid korrapäraselt rivistatud musti kogusid. Keegi kaaslastest lausus – ratsanikud! Kuid need ei liikunud edasi. Siis arvasime uniste või hirmul silmadega, et tegemist on vaenlase ahelikuga. Mõne minuti pärast avastasime, et meie vastas on põllule veetud laudasõnniku hunnikud. Hingasime kergendatult.

Siis tuli korraldus rongile tagasi pöörduda ja ka teade, et Tapa lahing jääb ära, sest päevavalguses ei oleks linna vallutamine kasutada olevate jõudude abil mõeldav olnud, kuna rünnaku ootamatuse moment oli ära langenud. Seekord nurjunud operatsiooni üldjuht oli soomusrongi nr. 2 esimene ülem kapten Karl Parts, kellele vahepeal allutati ka soomusrong nr. 1 (viimane oli rindel olnud 1. detsembrist saadik) ja nüüd ka rindele jõudnud soomusrong nr. 3, kuni mõni aeg hiljem sai kapten Partsist soomusrongide divisjoni ja hiljem diviisi ülem, kellele allusid siis ka Kuperjanovi partisanide ja Kalevlaste Maleva pataljonid. Mõlemad olid meie eliitrügemendid ning kapten Parts tõusis koloneli aukraadi. Ronisime üles rongile ja alustasime tagasisõitu Lehtse jaama.

ANNA MÕISA LAHING

Olime lühikest aega sõitnud, kui rong peatus ja meile tehti teatavaks, et on otsustatud vaenlasele selja tagant peale tungides vallutada Anna mõis, milles pidi luureandmetel asuma üks Vene madruste dessantüksus. Tollal peeti madruste kui revolutsioonikangelaste üksusi kardetavamateks vastasteks kui jalaväelasi.

Asusime ahelikku. Sajameheline rivi tundus mulle väga suure ja võimsana. Ka oli koolipoistel igal rühmal oma Lewise kergekuulipilduja. Kokku oli neid vist kuus. See asjaolu oli meile suureks julgustuseks. Pealegi teadsime, et ka soomusrongi nr. 1 dessant rongiülema kapten Anton Irve juhtimisel võtab sellest operatsioonist mingil kujul osa. Kuid sellega meil silmaga nähtavat ühendust ei olnud. Peaaegu kõik koolipoisid-löögipataljonlased olid varustatud ilma täägita Jaapani püssidega, kuna vanade sõdurite hulgas oli näha ka Vene püsse. Leitnant Truutsil oli täägiga Vene püss ja sellega eristus ta nii oma rühma sõduritest kui ka teistest ohvitseridest. Kohe algul kehtestasime rühmas korra, et kuulipildujat kanname kordamööda. Seekord pidin mina kandma selle padrunikassette. Kassetid olid ratta- või õhukese tordi kujulised ja need asetati tulistamiseks kuulipildujale horisontaalselt. Igasse kassetti mahtus 42 lasku. Kassetid olid vastavates presentriidest kottides ja neid kanti üle õla rihmaga kahe koti kaupa kokkuseotuna. Kassetikandjail oli laskmiseks ka püss kaasas. Kus see Anna mõis maakaardil asub, sellest ei olnud mul vähimatki ettekujutust – pidi olema raudteest mõned kilomeetrid eemal ja see oli kõik, mis kuulsin. Meie rongi dessandi üldjuhiks oli rongiülem alamkapten Karl Paulus isiklikult ja lahingurivisse hargnedes pidi tema juhatama eeskätt vanade sõdurite osa paremal tiival, kuna koolipoiste juhiks vasakul tiival oli ette nähtud leitnant Edvin Reinvaldt. Leitnant Reinvaldti nime kuulsin esmakordselt. Milline see mees välja näeb, ei selgunud mulle kogu operatsiooni vältel. Ümbrus, mille läbisime, oli soine ja metsane. Lumi ei olnud eriti sügav, kuid siiski küllalt sügav selleks, et meid väsitada. Nii jõudsime tükiajalise vantsimise järel ühe talu juurde, mille nimeks oli vist Laane või Laastu. Seal puhkasime pisut jalgu. Üks meist märkas, et maja ukse lähedal oli päris mahukas kelk, mis oli kergekuulipilduja ja selle kassettide vedamiseks nagu loodud. „Rekvireerisime” selle kelgu, panime oma rühma kandamid kelgule, ja kelku vedades oli hoopis kergem astuda. Sammusime ikka veel hanereas või segamini seekord üht metsateed mööda. Mõlemal pool teed oli palgimännimets. Tuli korraldus kuulipildujadkassetid õlale võtta, sest Anna mõis pidi olema lähedal. Täitsime käsu. Korraga sõitis meile vastu üks ratsanik. Ta võttis oma karvamütsi peast ja tahtis midagi küsida, kui märkas, et on vaenlaste keskel. Ei jäänud siis tal muud teha kui hobuse seljast maha ronida ja end vangi anda. Rongi adjutant lipnik Jaan Jaanson, kes oli ka dessanti kaasa tulnud, oli kärmas üksi jäänud hobust endale võtma ja ronis samas selle selga. Kuhu ta hobuse natukese aja pärast alanud lahingus jättis, ei näinud. Minule jäi see moment miskipärast meelde ja peaaegu iga kord, kui hilisemal ajal Jaansoni kohtasin, tuli see ratsutamise lugu jälle silme ette. Vangilt kuulsime lühidalt, et Anna mõisasse oli äsja Tapalt saabunud lisaks seal viibivatele madrustele Eesti Viljandi kommunistlik polk (rügement) ja et tema oli teel Tapale selle päralejõudmisest teadet viima. Kapten Paulus ütles, et nüüd tuleb kiirustada, ja ta andis käsu edasi liikuda. Minu rühm oli rivis üks viimastest ja pidi lahingu puhul hargnema rohkem vasemale tiivale. Nii sattus see vang realistide rühma juurde. Leitnant Truuts pöördus minu poole: „Raamot, võtke see vang oma hoole alla ja jääge temaga kolonni sappa.” Ning sosistas siis mulle nii, et vang ei kuuleks: „Pressige talt nii palju teateid välja, kui saate, ja kohe, kui algab lahing ja ta peaks katset tegema putku panna, laske ta maha. Jookske siis rivile järele.” Silme ette kerkisid madruste laibad ja tahtsin leitnant Truutsile midagi vastata, kuid sõnad või mõte jäid kurku kinni. Sain siiski momendiga enesevalitsemise tagasi, ja nii vastasin kindla häälega: „Kuulen, härra leitnant!” Meie kolonn, mis ei olnud ei hanerivi ega marsikolonn, vaid enam nii, kuidas juhtus, sest tee oli küllalt lai, et ka kahe- või kolmekaupa võis kõrvuti sammuda, liikus jälle edasi. Mina vangiga viimasena. Meil jätkus aega ehk veerand tundi. Selle vältel kuulsin vangilt, et ta on 16 aastat vana Viljandi poiss ja samuti vabatahtlik nagu minagi, ainult punaste poolel. Ta vastas kõigi minu küsimuste peale avameelselt, kuid midagi olulist lisaks sellele, mis ta varem mõne minuti jooksul meile kõigile oli jutustanud, ma ei kuulnud. Tundsin, et iga minutiga ligineb silmapilk, kus algab lahing, ja juhul kui vang kaasa ei tule, tuleb mul leitnant Truutsi korraldusele vastavalt tegutseda. Nähtavasti olid ka leitnant Truutsi mõtted minu ja vangi juures ja küllap ta teadis, millist enesevalitsemist see käsutäitmine minult nõudis, või kartis ta, et esimeste paukude puhul vang minu käest metsa putkab. Kui kolonni eesotsast kõlasid esimesed püssipaugud ja kapten Pauluse komandosõnad ahelikku hargnemiseks, kargaski vang metsa. Samas hüppas leitnant Truuts kolonnist välja ja jooksis vangi suunas. Ta käratas vangile: „Istu maha!” Vang võis olla ehk kahekümne sammu kaugel. Ta laskus sõna lausumata põlvili; leitnant Truuts tõstis püssi palge, kõlas pauk ja noormees vajus häält tegemata lumme. Selle peale andis Truuts talle igaks juhuks veel teise paugu, kuna mina seda kõike tegevusetult pealt vaatasin. „Nüüd kiirelt ahelikku,” olid viimsed sõnad, mis keegi Truutsi suust kuulis. Vahepeal oli meie kolonn juba jõudnud hargneda ja jooksis paugutades ja hurraatades lagedal põllul Anna mõisa suunas. Nägime Truutsiga, kuidas üks väike salk punaseid, kes nähtavasti olid Anna mõisast tagalasse, Tapa poole teele asunud, ruttas tagasi mõisa kiviaia varjust kaitset otsima. Oli ilmne, et esimesed mehed, kes metsa äärde jõudsid, salka liginemas nähes selle poole oma vilumatuses püssitule avasid, selle asemel et vaenlast metsas oodata ja talle hiljem ratsamehe saatust valmistada. Nii algas see lahing pisut enneaegselt.

Olime leitnant Truutsiga just ahelikule järele jõudmas, kui Truutsi küljes midagi lõhkes. Ta taarus ja kukkus kummuli. Hiljem selgus, et Truutsi vöö küljes ripnev Saksa käsigranaat oli lõhkenud. Surm oli silmapilkne ja seega sai Truuts esimeseks soomusrongi nr. 2 Vabadussõjas langenud ohvitseriks. Tema lahinguväljalt äratoomiseks puudus meil võimalus, sest lahing arenes ja lõppes teisiti, kui see meil plaanitud oli. Ahelikuni jõudsin, kui see parajasti põllul lamades vaenlast tulistas. Ei näinud oma läheduses ühtegi tuttavat nägu – olin sattunud vanasõdurite sekka. Piilusin vasemale ja seal, minust paar-kolmkümmend sammu eemal, tulistas keegi Lewise kuulipildujast. Sealpool pidid olema ka minu kaaslased koolipoisid. Tuli komando järgmiseks hüppeks ja ahelik jooksis edasi. Kasutasin seda hüpet ühtlasi selleks, et ühineda Lewise-mehega, sest minul oli kuulipildujakassettide kandam ja kus minu paarimees Lewisega viibis, võisin ainult oletada. Olime teineteisele võõrad, kuid mõlemad õnnelikud, sest tema oli ahelikku paiskumisel kaotanud oma kassetimehe ja padrunid olid otsakorral – mina jälle õnnelik, et leidsin mehe, kes minu padrunikandamit saab vähendada. Tuli komando uueks hüppeks. Kargasime püsti ja jooksime jälle sada-paarsada sammu edasi. Kui õigesti mäletan, oli see kolmas hüpe. Vaenlane oli esimesest üllatusest toibumas, mõisa kiviaia taha kaitsele koondunud ja tema tuli muutus järjest tugevamaks. Meie kahe ette sattus paari-kolme jala kõrgune põllukivihunnik. See pakkus meile kaitset ja kuulipildujale ning püssile head tuge. Usk meie ohvitseride lahingukogemustesse oli nii kõigutamatu, et mul ei tekkinud hetkekski mõtet, et võime selle lahingu kaotada, ja nii tulistasime edasi täie enesekindlusega, minu kaaslane vasemalt, mina paremalt kivihunniku küljelt. Siis kuulipilduja vaikis ja minu kaaslane küsis uut kassetti. Kahmasin kotist kasseti, ja kui tahtsin seda talle ulatada, tõusis ta häält tegemata lamamisasendist põlvili ja ma nägin, et ta vajub üle selja. Silmapilkselt oli selge, et ta on kuulist tabatud. Ta siiski ei vajunud üle selja, vaid hetke pärast kaldus tagasi ettepoole ja kukkus kivihunniku kõrvale käpakile. Samal momendil purskas ta suust verd valgele lumele. Ta jäi käpakile, liigutas pead üles-alla ja pomises siis: „Ma olen haavatud.” Suust aga tilkus verd edasi. Selle järel vajus ta kokku ja ma olin arvamisel, et mõne minuti pärast on ta surnud, sest kuul oli jooksnud suhu ja väljunud kaelast. Üks tema rühmakaaslasi, kes asus meist sammu kümne kaugusel, roomas meie juurde ja võttis mu kaaslase Lewise üle. Siis avati meile tuli ka vasemalt poolt metsast. Varsti selgus, et laskjad olid esimese soomusrongi mehed alamkapten Jüri Ratassepa juhtimisel, kes tulid Lehtse mõisast ja pidasid meid vaenlasteks. Kuigi laskmine varsti katkestati, mõjus see vist mitte üksnes minule, vaid meile kõigile rabavalt. Esmakordselt vaatasin üle õla tagasi ja nägin, et põllul oli siin-seal lamavaid mehi, ja ma märkasin, et need ei püsinud enamasti paigal, vaid roomasid tagasi metsa poole. Pead läbis mõte, et oleme lahingu kaotanud ja et meie püssidel pole tääkisid, kuid et venelastel on need olemas, nii et kui vaenlane Anna mõisast ei tagane ja tuleb täägivõitlus, siis oleme kaotajad. See kõik toimus mõne minuti jooksul. Kuid siis tuli uus käsklus: ahelik edasi! Kargasin üles ja jooksin veel umbes sada sammu. Minu Lewise-mees ei olnud kaasa tulnud. Vaatasin, kuhu ta jäi, ja nägin, et meie kivihunniku taga otsis varju juba mitu meest. Seekordse hüppe, mis oli ühtlasi viimane, olid kaasa teinud ehk pooled mehed meie algkoosseisust, sest umbes samapalju mehi näis olevat meie selja taga, kui oli ahelikus. Tuli komando metsa äärde taganeda. Mehed valgusid tagasi, enam vasakule raudtee suunas, mis oli väikese kallakuga metsa poole. Ka mina hoidsin enam vasakule, sest soovisin ikka veel oma rühmaga liituda. Olin varem kuulnud, et lahingus edasi tormata on palju julgem tunne kui kaotatud lahingust taganeda. See karikas tuli mul juba esimeses lahingus põhjani tühjendada. Selle-eest aga Vabadussõjas ka viimast korda. Olime vaenlase tule alt väljas, metsa all kohendasid mehed jälle rivi korda. Leidsin oma rühma üles soises metsas ja teatasin rühmaülem leitnant Truutsi surmast. Teisi haavatuid või surnuid realistidel ei olnud. Siis seletasin, et minu tundmatu paarimees, kuulipildur sai minu kõrval surma. Varsti märkasin, et teda kandsid ta sõbrad ja et tal oli veel elu sees. Otsiti siis üles kelk, mille olime Laastu talust võtnud, ja haavatu asetati kelgule. Ohvitseridest oli rinnast haavata saanud leitnant Friedrich Solba ja tema elupäästjateks said leitnandid Ivar Reinvaldt ja Nigul Ehrmann (Ermaste), kes ta vaenlase tule alt välja kandsid ja korraldasid koos teistega ta transpordi rongile. Haavatud allohvitserid Kaalep ja Gutmann olid võimelised sõpradele toetudes liikuma. Nüüd ilmus välja ka lipnik Jaansoni ratsu ja see kulus jalast haavatud Gutmanile marjaks ära. Poiss tõsteti hobuse selga, kinnitati sadula külge ja longus peadega alustasime tagasiteed oma soomusrongile. Minu kõrval haavata saanud Lewise-mees osutus üliõpilaseks-vabatahtlikuks Jaan Naariseks. Ta toimetati Tallinna haiglasse. Saatsin sellest juhtumist sõna oma vanematele ja need käisid Naarist mitmel korral haiglas vaatamas. Ta oli juba paranemas ja arstid lootsid kõige paremat. Siis aga, päeva kümme hiljem, oli tal kaelas ühest sinna sattunud hambakillust haav tekkinud ja ta jooksis verest tühjaks, ilma et teda oleks saadud aidata.

Hiljem selgus, et Jaan Naaris oli esimene üliõpilane-vabatahtlik, kes Vabadussõjas langes. Sellega muutus ta pärast sõda üliõpilastele ja rahvale tuntud kujuks. Lugesin sõjale järgnenud aastatel kolme eri kirjeldust, kuidas ta Anna mõisa lahingus haavata sai. Viimase kirjutise autoriks oli üks soomusronglasest õppursõdur J. P., kes oli üliõpilaspõlves Richard Janno sõber ja kellega aeg-ajalt kokku puutusin. Juhtus, et olime kord seltskonnas koos ja nii lahvatasin klaasi õlle juures, et „kallis mees, sind seal Naarise haavata saamise juures küll ei olnud”. P. tegi kohkunud näo ja küsis, et kes seal siis oli. Selle peale jutustasin seltskonnale kogu loo, nagu eespool kirjeldatud. P. vastas, et oleks ta seda mõistnud aimata, oleks ta sundinud mind ennast sellest kirjutama. Olukord oli aga selline, et mees sai keset päeva haavata, sõbrad olid tal juures ja keegi ei olnud vaevaks võtnud sellest sõnagi paberile panna. Nii oli ta otsustanud Vabadussõja ajalugu selles punktis pisut täiendada. Soovitas, et ma selle loo omakorda üle seletaksin. Vastasin, et on siis vaja igat õigust taga ajada. Nüüd, mil sellest sündmusest on vahepeal palju vett merre voolanud ja kõik on juba kauge minevik, märkisin asjade käigu siiski paberile. Olen oma elus palju sündmusi näinud pisut teises valguses, kui need on ühe või teise asjaosalise poolt hiljem paberile pandud. Üliõpilase Jaan Naarise surmasaamise lugu olgu siin ainult üheks näiteks ja niisuguseks näiteks, mille üksikasjad ei muuda üldpilti, ükspuha millist seletust keegi õigeks peab.

Selles Anna mõisa lahingus õppisin ma ka pisut sõjakunsti: märkasin, et ainult need püssikuulid, mis ei vilista, vaid lühikese särtsu või plaksatusena end avaldavad, on need, mis kukuvad lähedale ja on elukardetavad. Umbes sedasama kogesin hiljem ka kahurimürskude puhul. Senikaua kui kuuled mürsu ulumist õhus, ei ole ta sulle kardetav. Kui aga ulumine su ees katkeb, langeb ta sinu lähedale. Siis tuleb silmapilkselt end maha visata, et kildude eest kaitset saada, kui siis juba hilja ei ole.

Kui meie ekspeditsioon oli soomusrongile tagasi jõudnud ja ma tegelesin oma kupees säärikute jalast kiskumisega, mõtlesin endamisi, et kui kõik lahingud peaksid niisugused olema nagu Anna mõisa oma, siis sulab meie pataljon kiirelt meestest tühjaks, ja et ega ma ka ise sellest sõjast elusalt ja tervelt välja ei tule. Varsti aga olime jälle kõik heas vormis ja Tapa tagasivallutamise lahingu järel tõusid meie tuju ja enesekindlus taas märgatavalt.

Alamkapten Pauluse juhtimisvõimetest olime aga küll juurteni pettunud ja me ei valinud sõnu tema kirumiseks. Olime kõik, s. o. sõdurid ja, kuivõrd seda kuulsime, ka ohvitserid, ühisel arvamisel, et meie dessant oleks pidanud Anna mõisale lähenema haardega metsa äärest ja mitte ilma erilise vajaduseta üle lageda lumise välja tormama.

Ka veel tagantjärele mõtlen, et Paulus oleks pidanud endale veerand tundi aega võtma ja maakaarti kontrollides korraliku lahingukava koostama, või kui see oli olemas, siis selle koha järgi ka toimima ja mitte laskma end kõrvale juhtida juhuslikult põllul märgatud vaenlase salgast.

Ohvitseri hinnatakse peamiselt mitte tema hurraatamise järgi lahingus, vaid lahingutulemusi aluseks võttes. Nii olime kõik õnnelikud, kui paari päeva pärast saime teada, et Paulus on soomusrongilt lahkunud ja et tema asemele on soomusrongi nr. 2 ülemaks määratud alamkapten Jaan Lepp. Kapten Lepp jäi rongi ülemaks Vabadussõja lõpuni ja teenis hiljem Eesti sõjaväes kolonelleitnandi astmes. Ta küüditati kommunistide poolt aastal 1941. Pidasime kapten Pauluse soomusrongilt „kadumist” tema kaotatud Anna mõisa lahingu otseseks tulemuseks. Kas see nii oli, ei tea ma tänapäevani. Hiljem kuulsime, et J. Pitka oli määranud Pauluse mereväe dessantpataljoni ülemaks. 10. jaanuaril 1919 tegi see pataljon Kunda lahes dessandi, mis lõppes umbes samaviisi nagu meie Anna mõisa lahing. Kapten Paulus oli selles lahingus haavata saanud. Mis temast edaspidi sai, ei tea. Kuuldavasti oli ta peale Vabadussõda välja rännanud Lõuna-Ameerikasse ja seal 1940.–50. aastatel surnud.

Anna mõisale järgnenud paar-kolm päeva olid meile sõduritele puhkuse päevad. Soomusrongidele ja üldse Eesti väeosadele aga taganemispäevad. Olime siis esijärjekorras huvitatud, mis sorti mees on leitnant Reinvaldt, kes meie löögipataljoni Anna mõisa lahingus juhtis. Omaalgatust ta selles lahingus näidata ei saanud, sest ta allus kapten Paulusele. Nii ei osatud selle põhjal tema kohta ei head ega halba ütelda. Selgus, et leitnant Reinvaldte oli rongil koguni kaks venda. Esialgu oli neid raske teineteisest eristada, küll aga neid mõlemaid teistest ohvitseridest, sest mõlemad kandsid pikka mustaks pargitud lambanahast kasukat, missugust kellelgi teisel meie rongil ei olnud. Edvin Reinvaldti kohta teati ütelda, et ta oli juba 1912. aastal tagavaraohvitseriks ülendatud ja et ta oli juba maailmasõja esimesel või teisel aastal rindel kompaniiülem olnud. Noorema, Ivari kohta jäid andmed puudulikuks. Varsti märkasime, et Reinvaldte jätkub peaaegu igasse lahingusse või maakuulajate salka. Lugupidamine nende kui sõjameeste vastu tõusis sõdurite seas iga päevaga.

Sellevastu kapten Jaan Lepa kohta saime vähe andmeid ja imelikul viisil jäi mul tema karjäär Vene sõjaväes täpsemalt teadmata. Ainult nii palju kuulsin hiljem, et ta oli sõjaväkke tulnud kaubanduskoolist.

Lehtse raudteejaamast taganesime välja juba järgmisel päeval, s. o. 30. detsembril. Üteldi, et lahkume varsti Lehtsest ja et jaamahoones võib kõike purustada või „evakueerida”, mida saab. Läksime siis – grupp realiste – vaatama, mida sealt „soomuse” tegemiseks võtta on. Edmund Schiffer kui luuüdini tehnikamees leidis, et kõige olulisemad on elektripatareid, ja ta asus siis neid maha monteerima ja rongile tassima. Mind valdas „kodukaunistamise” idee, kui silmasin ooteruumis rippuvat seinapeeglit. Mul oli ka mõtteosaline (ei mäleta kes), ja nii tassisime selle peegli kahekesi rongile. Kuigi meie vagunis peegel puudus ja kellelgi midagi selle ettevõtte teostamise vastu ei olnud, osutus peegel siiski niivõrd suureks, et selle paigutamiseks polnud lihtsalt ruumi, ja nii me tõstsime selle Aegviidu jaamas rongilt jälle maha. Kaua meil nood elektripatareid rongil seisid, ei mäleta, kuid küllap ka nende hilisem saatus oli vist sarnane peegli omaga.

Päev hiljem lahkusime ilma „soomust” tegemata ka Aegviidu jaamast, sest sõjaliin oli juba nihkunud Kehra jaama piirkonda. Kehra jaamal puudus pumbamaja, ja nii hakkasime vedurile vett võtmas käima Raasiku jaamas, mis oli Tallinnast umbes 30 kilomeetri kaugusel. Raudteejaamade mahajätmine Lehtsest Kehrani ei sündinud mitte vaenlase survest raudteeliini mööda, vaid peamiselt meie jalaväe taganemise pärast põhja pool raudteed, mis oli kogu aeg meile ähvarduseks, et soomusrongid võivad kotti jääda.

Ilmne oli kõigile, nii juhtkonnale Tallinnas kui ka sõduritele rindel, et kui nii edasi läheb, siis võivad juba lähemad päevad Tallinnale ja ehk ka kogu meie vabadusvõitlusele saatuslikuks osutuda. Oli tungiv vajadus iga hinna eest seisata vaenlase pealetung Tallinnale, esimesel võimalusel üle minna vastupealetungile ja vaenlase kuues diviis tagasi paisata.

Tallinnas oli jõutud formeerida osa esimesest jalaväepolgust, Kalevlaste Maleva pataljonist ja kahurväest. Need üksused saadeti 2. jaanuaril rindele.

Samal päeval (2. jaanuaril 1919) andis sõjavägede ülemjuhatajaks ülendatud polkovnik J. Laidoner väeosade ülematele korralduse ja juhtnöörid kõigil rinnetel üleminekuks „aktiivsele kaitsele”. See tähendas vaenlase pealetungi seismapanekut ja, kus võimalik, algatuse enda kätte kiskumist. „Aktiivse kaitse” raames arenesid siis 2. ja 7. jaanuari vahel murdelahingud, mis saavutasid oma eesmärgi – vaenlase pealetung pandi seisma ja algatus võeti vaenlaselt üle.

ESIMESED SOOMLASED RINDEL

30. detsembril 1918 jõudis jäälõhkujal „Väinämöinen” Helsingist Tallinna esimene Soome vabatahtlike üksus: alampolkovnik M. Ekströmi pataljoni esimene kompanii kapten A. Eskola juhtimisel. Soomlaste ilmumine Tallinna sadamasse tõi nii sõjaväele kui ka rahvale uut lootust ja julgust. Peatselt järgnesid sellele Ekströmi pataljoni teised roodud.

Kapten Eskola roodust ilmusid 2. jaanuaril omal käel soomusrongile nr. 2 kaks meest: üks neist kandis Soome kapteni või leitnandi mundrit ja tutvustas ennast Pentilana, teine pidi olema tema adjutant või muu asjamees, ning see kandis Soome allohvitseri mundrit. Viimases tundis leitnant Ehrmann ära oma koolivenna Gunnar Ambrosiuse Tallinna Nikolai gümnaasiumist.

Mõlema tulnuka sooviks oli nii kiirelt kui võimalik lahingusse pääseda. Seda nende soovi ei olnud meie soomusrongil raske täita: parajasti oli rongilt väljumas üks 16-meheline maakuulajate salk leitnant Nigul Ehrmanni ja Oskar Enkelbergi juhtimisel. Soomlased soovisid millegipärast olla salga ratsamaakuulajad ja nii muretseti neile hobused. Salga ülesandeks oli ümbruses luuret teostada ja selle raames välja selgitada, kelle valduses on momendil Anija vallamaja ja selle ümbruskond.

Salk sel õhtul Kehra mõisa ümbruskonnast kaugemale ei jõudnud ja nii saadeti öö Kehra mõisas mööda. Järgmisel päeval jõuti Anija vallamaja ja selle ümbrus läbi kammida. Selgus, et vallamajas asub 1. jalaväepolgu 13. rood kapten Leonhard Krulli juhtimisel. Ümbruses punaseid ei olnud, välja arvatud Priske saeveski, kust 5. jalaväepolgu 3. roodu osa oli äsja taganema löödud.

Ehrmanni luuresalga ülesanne oli sellega täidetud, kuid parajasti siis saabus kapten Krullile käsk Priske saeveski tagasi vallutada. Soomusronglased soovisid seda kuuldes ekspeditsiooni Priske vastu kaasa teha. Arusaadav, et niisugune soomusronglaste toetus Krullile ja tema roodule meelt mööda oli. Ühiselt tehti lahingukava: leitnant Ehrmann võttis üldjuhtimise enda peale ja öö saabudes asuti ülesannet teostama.

Metsa mööda liikudes oli jõutud Priske saeveskini, kust Viljandi kommunistliku polgu koosseisu kuuluva roodu valve tulijatele püssitule avas. Mõne valangu järel olid aga punased laskmise katkestanud ja hõiganud, et „kes teie olete – kas punased või valged?”. Kui siis meie poolt oli küsitud: „Aga kes teie olete?”, siis oli kõlanud käsklus „Seltsimehed, tuld!”.

Seejärel algas meie rünnak ja Priske saeveski vallutati 3.–4. jaanuari ööl.

Kohe pärast Priske vallutamist pöördus leitnant Ehrmanni ja Enkelbergi luuresalk soomusrongile tagasi, jättes Priske edasise kaitse kapten Krullile.

Mispärast hakkasid punased kahtlema, kas ei ole mitte tegemist tule avamisega oma meestele – nähtavasti nad ei uskunud, et Eesti väeüksused ka ööpimeduses julgevad pealetungi ette võtta. See tohiks iseloomustada Vabadussõja kõnesolevat ajajärku üldiselt, sest tollal teineteist öösiti ei rünnatud.

Priskelt saadud sõjasaagi hulgas oli Eesti Viljandi kommunistliku polgu mitmesuguseid dokumente, nende hulgas ka üks käskkiri, milles tehti roodudele korraldus vangivõetud soomusronglased kohapeal maha lasta, mobiliseeritud jalaväesõduritega aga inimlikult ümber käia.

Nii teadsime soomusrongil must-valge dokumendi põhjal, milline saatus meid punaste kätte vangilangemisel ootab. Õnneks ei olnud soomusrongil nr. 2 Vabadussõjas vaenlase kätte vangilangemisi, küll aga rohkesti punaste sõdurite vangistamisi.

Mõlemad maakuulajatena kaasa ratsutanud Soome vabatahtlikud said selles lahingus haavata: Ambrosiust oli kuul tabanud rinnust Ehrmanni läheduses viibides. Ta toimetati Raasiku raudteejaama ja sealt Tallinna haigla, kus ta varsti suri.

Pentila oli saanud kerge käehaava. Ta oli viinud esimesena teate Priske äravõtmisest kindral Tõnissoni staapi, mis asus tollal Raasikul. Seal oli ta seletanud, et Priske veski olid nad Ambrosiusega ainult kahekesi vallutanud. Vähemalt oli tema jutust selliselt aru saanud sealviibiv sõjakirjasaatja Karl August Hindrey. Hindrey pani selle loo ka niiviisi paberile ja see ilmus ajakirjanduses. Jutt sel kujul meile soomusronglastele ei meeldinud. Leitnant Ehrmann komandeeriti Tallinna ülemjuhataja staapi asja klaarima. Sõidu otseseks tulemuseks oli sõjatsensuuri sisseseadmine Eestis, nii et ajalehtedelt võeti võimalus avaldada kontrollimata teateid. Veel Ehrmanni staabis viibimisel ja tema juuresolekul oli kapten Paul Lill (pärastine kindralmajor) alamkapten Richard Masingule ülesandeks teinud vastava päevakäsu teksti koostamiseks.

3. jaanuaril enne lõunat ilmus meie rongile uus grupp soomlasi, seekord kaheksa meest. Ka nemad ei olnud jõudnud roodu rindelemarssimist ära oodata ja olid kohale tulnud omal algatusel. Olid näljased. Sattusin juhtumisi kapten J. Lepa silma alla. Ta pöördus minu poole, üteldes: „Raamot, võtke need soomlased ja vaadake, kas saate mõnest lähemast talust neile kehakinnitust, ja tooge nad siis jälle rongile tagasi.” Selleks oli küll meie seniste kogemuste järgi otsustades väga vähe lootust, kuid mul oli õnne. Ühes Kehra jaama lähedases talus kaeti meile päris korralik hommikueine. Isegi puhas valge lina pandi lauale ja ka lauanõud olid korralikud. Olin selle üle tõesti rõõmus, sest kuidagi ei tahtnud seda, et soomlastel oleks meie elamisest ja külalislahkusest halb mulje jäänud. Pakkusin toidu eest ka raha, kuid ka seda ei võetud. Mis nende soomlastega edasi juhtus, ei tea.

Rongile tagasi jõudnult selgus, et välja läheb uus luuresalk. Oli minu kord sellesse kuuluda. Ka see koosnes, nagu eelmise päeva leitnantide Ehrmanni ja Enkelbergi omagi, kelle saatusest meil ei olnud teateid, umbes kahekümnest mehest ja meie ohvitserideks olid leitnant Robert Maibaum ja lipnik Boris Vares. Ka meie ülesanne oli üldiselt samasuunaline kui leitnant Ehrmanni oma: pidime looma sideme kapten Krulli 1. polgu 13. roodu osaga. Viimane pidi asuma kuskil Kõrve küla piirkonnas, mis on Kehra jaamast otsejoones umbes 12 kilomeetrit põhja pool ja Priske saeveskist 4–5 kilomeetrit ida pool. Käsk oli igal juhul kapten Krulli asukoht kindlaks teha ja juhul, kui Kõrve küla on veel vaenlase käes, see koostöös kapten Krulli rooduga vallutada ja edasi selgitada, kuidas on olukord Priske saeveskis ja tarbe korral ka sinna abi anda. Puudulikud andmed kõnelesid, et Prisket kaitses 5. polgu 3. rood, kuid et see oli sealt välja löödud. Lõpuks pidime kaares ida poole tungima ja siis Aegviidu jaama välja jõudma. Aegviidu raudteejaama tagasivallutamine meie salga eemal olles oli soomusrongi enda kavas.

Õhtupimedas saime kapten Krulli roodu ühe jaoga ühenduse. See asus kas Kõrve külas või selle läheduses ühes talus. Kapten Krull pidi asuma Anija vallamajas või selle ümbruses ja ka meie soomusronglasi pidi selles ümbruses liikvel olema. Selgus, et Kõrve küla on Krulli meeste valduses. Priske arvati olevat vaenlase käes. Jäime Kõrvesse öömajale. Ajasime siis Krulli meestega juttu. Kui meil soomusrongil valitses üldiselt uljas meeleolu ja oldi igasuguseks ettevõtteks valmis, siis siin oli olukord teistsugune. Krulli mehed, kuigi see pidi olema üks vahvamaid roodusid, olid taganemisest väsinud ja nende usk meie võidusse ebakindlam kui soomusronglastel. Nii näis nende hulgas valitsevat kahtlus, kas teeme õigesti, et ööseks sinna jääme, kuna vaenlane oli meist ainult ehk viie kilomeetri (!) kaugusel ja võis meid niiviisi öösel ootamatult rünnata. Selline mentaliteet oli mulle võõras ja jättis suhu mõru maitse, seda enam, et see oli minu esimene kokkupuude ühe mobiliseeritud Eesti jalaväerooduga. Järgmisel hommikul pidime saama esimesest rügemendist teate, kelle valduses on Priske saeveski. Seda teadet aga meile ei tulnud ja ka kellelgi teisel ei olnud olukorrast selgemat ülevaadet. Nii saadeti meie salgast neli sõdurit leitnant Maibaumi juhtimisel vaatama, mis Priskel sünnib. Saeveski asus meie öömajast mõni kilomeeter teispool metsa. Kuulusin sellesse viimehelisse koosseisu ja minu järjekord oli tassida Lewise kuulipildujat. Liikusime metsasihti mööda, kasutades maakaarti ja kompassi. Olime jõudnud ehk pool maad enda taha jätta, kui korraga sõitis reetäis sõdureid meist paarisaja sammu kaugusel risti meie teele ette. Viskusin silmapilkselt pikali ja sihtisin kuulipilduja meestele; teised jäid püsti ja tõstsid püssid palge. Ka tulijad kargasid reelt üles ja sihtisid püssid meie suunas. Neid oli koos küüdimehega kaheksa, kõik Vene sõduri mundris ja varustatud tääkidega Vene püssidega. Meil olid tääkideta Jaapani püssid. Kuna selles piirkonnas tegutses 3. Viljandi kommunistlik polk, siis pidasime neid nimetatud polgu maakuulajateks. Leitnant Maibaum haaras algatuse ja nõudis vastaselt püsside mahaviskamist ja vangiandmist. Sedasama nõudsid meilt ka vastased. Otse selle järel käsutas Maibaum mind kuulipildujaga kakskümmend sammu ette minna. Võtsin kuulipilduja sülle, sammusin paarkümmend sammu edasi, heitsin maha, ja kui olin oma sõjariista vastasele jõudnud pöörata, tulid minu kaaslased tigusammul, ise kogu aeg vaenlast sihtides, mulle järele. Seda kordasime mitmel korral. Siis aga ütlesid vastase närvid üles. Nad viskasid püssid käest ja andsid end vangi. Kui jõudsime nende juurde ja leitnant Maibaum küsis, kust väeosast nad on, oli nende ohvitser omadega niivõrd läbi, et ei suutnud kõnelda, vaid ainult kogeles üksikuid sõnu. Selgus, et mehed olid 1. polgu kapten Krulli roodu mehed, tulid Priske saeveskist ja olid teel luurekäigule Kõrve küla suunas, et kindlaks teha, kelle käes see küla on. Nüüd märkasin, et ma olin üleni higine – niivõrd suur oli olnud mu närvipinge või hirm. Kui saatus oleks tahtnud, et meie salga juhiks oleks tol korral olnud mõni vähemate sõjakogemuste või nõrgemate närvidega ohvitser, oleks olukord tõenäoselt võinud kujuneda ka vastupidiseks. Olgu mainitud, et leitnant Maibaum sai paar nädalat hiljem surma Elva lähedal Uderna lahingus. Nüüd sammusime kõik ühiselt Priske saeveski suunas, ja kui olime sellest umbes pool kilomeetrit eemal, nägime, et meie teele tõmmati ette kapten Krulli meestest ahelik. Nende valvepostid olid märganud, et läheneb rohkem kui kaheksa meest, ja nad olid oma roodu alarmeerinud. Eksitus selgitati enne, kui meie peale oleks tuli avatud, ja nii marssisime Priske saeveskisse, mis oli ehitatud Soodla jõele. Hiljem seletas kapten Krulli roodu „vangilangenud” ohvitser, et tal oli algul olnud veene, et ta võtab meid vangi, sest meid oli vähem, ja ta oli märganud, et meie püssidel puuduvad täägid. Siis oli aga meie vankumatu lähenemine ta närvid lihtsalt läbi söönud ja ta oli kaotanud tahtejõu. Ka ülejäänud osa meie dessandist jõudis mõne tunni pärast Priskele ja vastava korralduse peale jäimegi selleks ööks sinna, kuna võis eeldada vaenlase vastupealetungi. Krulli rood üksinda oli ehk arvult liiga väike, et seal vastu pidada. Leitnant Ehrmanni salk oli peale võidukat Priske lahingut veel samal ööl soomusrongile tagasi läinud. Soomusronglastest oli sel ööl Priskel valvekorraohvitseriks lipnik Boris Vares, ainsam habeme ja pealekauba suure habemega ohvitser meie soomusrongil. Mina olin tema käsutuses valvepostide korraldaja. Pikutasime mõlemad põrandal määrdunud heintel kõrvuti ja mina käisin iga kahe tunni tagant valveposte vahetamas. Ta oli jutukas pikk prillidega ohvitser, eraelus üliõpilane, pärit Kõo vallast. Endast kõneles ta vähe, selle vastu aga päris ohtralt minu vanematest, kes olid talle tuttavad. Ka teda tabas vaenlase kuul ühes lahingus 22. juunil 1919 surmavalt, nii et meie oma sel ööl loodud tutvust ei saanud hiljem süvendada. Öö möödus Priskel ilma, et keegi meid oleks tülitanud. Järgmisel hommikul, s. o. 5. jaanuaril jätsime Krulli rooduga jumalaga ja liikusime edasi, silmapiirilt kadunud vaenlasega kontakti otsides. Soomusrongilt lahkumise neljandal päeval jõudsime oma luuresalgaga jälle tagasi rongile, ilma et meie salgal oleks selle aja vältel tarvidust olnud lahinguid lüüa. Vaenlane oli nüüd kogu rindel taganemas ja soomusrongid olid meie tagasi jõudes juba Aegviidu raudteejaamas, nagu see seisis sõjaplaanis. See neli päeva oli kõige pikaajalisem dessant, mida mul oli võimalik kaasa teha.

SOOMUSRONGI NR. 2 OHVITSERIDEST JA TÖÖJAOTUSEST

Meie ohvitseride koosseisus ja ametite jaotuses toimus juba esimese nädala jooksul nii palju muudatusi, et nendega oli raske sammu pidada. Rongilt oli ümberpaigutuste tõttu lahkunud kolm vanemat ohvitseri: al. – polk. P. Kann, kapt. O. Luiga ning al. – kapt. Paulus. Anna mõisa lahingus sai surma ltn. Truuts ja haavatuna evakueeriti ltn. Solba. Ühel luurekäigul Koolma külas sai 31. detsembril 1918 surma leitnant Richard Reimann. Seega oli rivist väljalangenuid, kaasa arvatud rongilt lahkujad, juba esimesel nädalal kokku kuus ohvitseri. Meil oli neid aga külluses ja vähemalt lähemal ajal ei olnud ette näha nende puudust. Umbes samane olukord valitses tollal ka teistes väeosades, kuna ohvitseride mobilisatsioon oli kiirem ja tulemusrikkam kui sõdurite oma. Varsti selgus meile, et igasuguste jooksvate ülesannete täitmist, nagu vahiteenistus rongi juures, peaaegu igapäevased maakuulamisretked jne., ei korraldatud rühmade või vagunite kaupa, vaid vastavalt ülesande iseloomule ja vajalikust meeste arvust lähtudes. Ainult siis, kui oli tegemist suurema ülesandega, aeti kogu dessant jalule. Samalaadseks kujunes ka ohvitseride teenistus: kord aitas selleks ühest mehest, nagu iga päev vahelduva korrapidajast ohvitseri või väikese maakuulajate salga juhtimise puhul, kord oli neid vaja mitut. Nii jagunesid ka ohvitserid kahte gruppi: ühed täitsid kohad administratsioonis, patareis, kuulipildujavagunites, tehnikakomandos jne., kuna ülejääk moodustas soomusrongi dessantohvitserkonna. Esimesse gruppi kuuluvatel ei olnud dessandis käimine kohustuslik, kuid nende hulgas oli ka neid, kes „tikkusid” maakuulamisretkedele või lahingutesse vabatahtlikult. Siin ma mainiksin esikohal rongiülema abi leitnant Hugo Leppa, kes oli vaikne tasakaalukas mees. Tema rivisse ilmumine oli alati heaks endeks, sest ta täitis ülesannet ettevaatlikult ja meeste elu hoides. Hiljem teenis H. Lepp politseikomissarina Tallinnas. Samasse gruppi kuulusid veel patareist lipnik Voldemar Pääsuke, tehnikakomando ülem mitšman Peeter Lutt, kuulipildujakomandost leitnant Erich Espe, ja ka rongi adjutanti lipnik Jaan Jaansoni võis aeg-ajalt rivis näha. Küllap oli selles grupis veel teisigi dessandis käijaid, kuid nad ei ole mulle meelde jäänud. Tavaliselt tulid korraldused nii, et igast rühmast tuli ühel või kahel või ka enamal mehel või siis ka kogu vagunist kümnel mehel dessantiminekuks valmis olla. Reaalkooli rühmas toimus see määramine esimesest päevast alates igasuguste sekeldusteta. Mul oli järjekorratabel, ja kui keegi haiguse või hõõrutud jala pärast soovis järjekorrast välja jääda, pidi ta sellest hommikul või õhtul mulle teatama. Ühesõnaga enne, kui meile ülesanne oli teatavaks tehtud. Endastmõistetavalt kuulusin ka ise sellesse järjekorda. Niisuguseid haigestumisi tuli meie rühmas ette erakorraliselt harva. Järgmisel päeval või peale paranemist oli siis haige järjekorras esikohal ja tal tuli vahelejäänud korrad tasa teha. Nii jagasime kõik ülesanded võrdselt. Milline dessant ees seisab või kes ohvitseridest kaasa tuleb, selgus tavaliselt alles siis, kui olime juba rivis. Ülesande suurust aga aimasime nõutud meeste arvu järgi. Suurem osa neist maakuulamisretkedest ja sageli ka dessandid siiski tulevahetuse või lahinguga ei lõppenud, kuid välja minnes oli seda raske ette näha. Pisut hiljem hakati mehi nõudma enamasti vaguni kohta, ja kuna mul tuli neid anda meie vaguni osas, siis muutusin ma justkui vagunivanemaks, ilma et mind päevakäsus selleks kunagi oleks nimetatud.

TAPA LINNA VALLUTAMINE

Tapa vallutamise lahing algas 9. jaanuari varahommikul kolme soomusrongi dessantide väljumisega rongidelt ja tollekordse mõiste järgi tugeva suurtükitule toetusel. Vaenlase kuuenda diviisi vastupanu oli murtud eelmiste päevade lahingutes ja tema sõdurite moraalilangus oli silmanähtav. Ilm oli sulavõitu ja päev tõotas tulla päikesepaisteline.

Raudtee oli parandatud. Meeleolu, vähemalt meie rongi dessandil, oli enesekindel ja soov lahingut võita vankumatu. Liikusime siis Tapa suunas tõsisemat vastupanu leidmata, ja kui hommikuses hämaruses Tapa alevi kontuurid silmapiirile kerkisid, kõlas üldine hurraa … Tormasime jooksusammul meile määratud linnaossa ja sealt vaenlase kannul lõuna poole, kuni jäime peatuma ühe jõekese kaldale. Jõgi oli veel kinni külmumata, vähemalt meie rongi dessandi piirkonnas. Viimane koosnes umbes sajast mehest ja aheliku pikkus oli ehk üks kilomeeter. Vasemal ei olnud enam näha ei vaenlast ega oma üksusi; paremal ilmus umbes kilomeetri kaugusel silmapiirile ühe teise soomusrongi ahelik. Vaenlane oli nüüd üldse kadunud. Niivõrd kui oli olukorrast ülevaadet, meie soomusrongil langenuid ei olnud; haavatud oli alamkapten A. Tõnishof ja kooliõpilane O. Jürgens Tallinnast. Ka teistel soomusrongidel ei olnud mainimisväärseid kaotusi.

Siis nägime, et Tapa poolt tuleb üks Vene mundris sõdur, püss üle õla ja mingi ese kaenla all, otse meie aheliku suunas. Mõtlesime, et küllap on mõni meie oma meestest, kes jäi Tapale maha „soomust” tegema. Ta võis jõudnud olla meist ehk saja kuni kahesaja sammu kaugusele, kui keegi meie ahelikust hõikas talle vene keeles: „Kakovo polka?” (Millisest polgust?) Mees viskas momentaanselt eseme kaenla alt maha (see osutus üheks seina küljest mahavõetud telefoniaparaadiks) ning pani pikuti meie ahelikku plagama otse meie naabersoomusrongi dessandi suunas. Lõime siis püssid palge ja kogu ahelik avas tollele vaesele jooksjale tule. Olin oma jahimehe laskeosavuses niivõrd kindel, et ei kahelnud, et minu kuul teda tabab. Nii vist mõtlesime kõik, kuid ometi ei tabanud meie kuulidest ükski seda „lootusetut” jooksjat. Ja nii ta maanduski otse meie naaberrongi dessandi rüppe. Sealt hakkas varsti selle järel üks mees meie poole sammuma, kogu aeg valget taskurätti lehvitades. Veerand tundi hiljem oli ta juba meie juures, vandudes, et meie tahtsime teda maha lasta. Oligi meie oma mees, kes meie venekeelse hõike peale „kust polgust” oli arvanud, et tegemist on Vene üksusega, mispärast ta kogu oma lootuse oli pannud väledatele jalgadele. Seekord need päästsid ta elu tõepoolest, kuigi selleks oli vähe lootust. Tal oli sõduriõnne, nagu öeldakse. Varsti järgnes teine analoogiline vahejuhtum, mis aga ei lõppenud asjaosalisele sama õnnelikult. Seisin sõpradega jõekese kaldal asuva talu õuel, kui korraga keegi meist märkas otse keset jõge üht sõdurit kõhuni vees vaenlase kalda suunas sumamas. Tõstsime püssid palge ja nõudsime mehe tagasitulekut. Tal jätkus aga julgust teisele kaldale välja ronida, kuid nähes, et tema peale on sihitud rida püssitorusid, tõstis ta käed üles ja sumas teistkordselt läbi jääkülma vee meiepoolsele kaldale tagasi. Leidsime tema sineli ühest taskust söögiherneid ja teisest rüüstatud mesilast pärineva meekärje. Rinnataskus oli tal üks väike jumalaema pildiga ikoon. Vang seletas, et ta on tööline ühest Petrogradi vabrikust, abielus ja kahe lapse isa.

ULJAS RETK LOKSA KÜLA ALLA

Peale Tapa tagasivallutamist tungisid soomusrongid juba samal päeval Tartu suunas Tamsalu raudteejaamani, mis on Tapalt umbes 13 kilomeetrit. Järgmisel hommikul avastasime Tamsalu jaama läheduses ühe lao, kus müüdi juustu. Seda juhust ostmiseks kasutasime ohtralt, sest õige sõdur on ka siis veel näljane ja armastab süüa, kui ta oma supikatla just on tühjendanud. Juust aga oli meile otse erakorraline maiuspala. Pisut hiljem väljus soomusrongilt nr. 2 umbes 30–35-meheline luuresalk raudteest ida pool asuvat piirkonda läbi kammima. Oma soomusrongile pidime tagasi jõudma mitte enam Tamsalu raudteejaama, vaid juba Kiltsi, mille soomusrongid päeva jooksul kavatsesid vallutada. Kuulusin sellesse salka. Juhiks oli lipnik Bärenklau. Peale Bärenklau tegi retke kaasa veel üks ohvitser. Salk koosnes nagu tavaliselt koolipoistest ja ka vanematest sõduritest. Olles marssinud mõned kilomeetrid, kuulsime, et Loksa küla suunas liigub läänest itta mingi punaste moonavoor. Olime veel Tapal saadud võidujoovastuses ja alustasime kiirmarsis nimetatud voori tagaajamist. Loksa küla läheduses jõudsime samale maanteele, mida mööda liikusid punased. Nagu väeosa sellise liikumise puhul tavaline, oli voorist ühte-teist maantee äärde visatud või pudenenud, muidugi kõlbmatut. Lahti oli lastud või pääsenud ka üks valjastega vana hobusekronu. Olin seekord jälle Lewise kuulipilduja padrunikassettide kandja ja nii see hobune kulus nagu marjaks ära. Ladusin oma kassetid üle hobuse selja ja samamoodi tegid veel paar minu kaaslast. Võtsin hobusel valjastest kinni ja elu oli jälle hoopis kergem. Nii sammusime Loksa külla, mis on Tamsalust umbes kuue kilomeetri kaugusel. Külas kuulsime, et sellest oli äsja läbi läinud üks punaste rügement ja et viimased reed selles vooris olid just mäe või kingu taha kadunud. Tahtmine punastele pisut tina anda oli nii tugev, et unustasime ära oma salga suuruse, et oleme jalamehed ja et meil ei ole teada täpsemat kohta, kus saaksime soomusrongi raskekuulipildujate ja patarei tule varju pugeda. Nii kiirendasime veelgi sammu, et punastele enne järele jõuda, kui nad üle kingu paistvasse umbes ühe kilomeetri kaugusesse metsa ära kaovad. Liikusime kolonnis, jõudsime mõne minutiga kingu otsa, kuid enamlased olid siiski juba metsa jõudnud. Otsustasime kiirust juurde lisada ja neile vähemalt seal järele jõuda. Olime ehk kingu ja metsa vahelisest maast poole osa katnud, kui metsaservalt avati meie peale üksikutest püssidest tuli. Hargnesime silmapilkselt kahele poole teed laiali. Minut hiljem vallutas meid kõiki paanika, mis oli mulle seni tundmata. Pöörasime ümber ja panime tagasi mäetipu poole liduma, nii kuidas keegi jõudis. Kahmasin hobuse seljast kassetid endale üle õla, et need sörkivalt loomalt lumme ei kukuks, kuid valjastest lahti ei lasknud, vaid püüdes end hobusega varjata, litsusin ülesmäge, taipamata, et hobune võiks ehk vaenlasele huvitavam märklaud olla kui üksik jooksja. Niisugune kabuhirmus mõttetu põgenemine võis kesta vahest ühe minuti, kuni meie hulgas leidus mees, kes valju häälega hõikas: „Poisid, ärge jookske, tungime peale!” Moment hiljem oli hirm nagu käega pühitud ja me tormasime suure kisaga uuesti metsa suunas. Kui õigesti mäletan, siis oli esimene, kes metsa äärde jõudis, üks väikese kasvuga gümnasist nimega Roden, pärastine Eesti mereväe ohvitser. Seal oli punastel parajasti käimas raskekuulipildujale padrunilindi pealetõmbamine. Silmapilkselt oli kuulipilduja vallutatud ja lisaks vist veel viis hobuserege kraamiga. Punased kadusid metsa. Nüüd olid meie ohvitserid olukorra peremehed ja oli pisut aega ka plaanitseda, mida teha. Otsustati, et tagasiminek enne pimedat on kardetavam kui metsaservas ahelikus vaenlase ootamine. Nii lamasime paar tundi ahelikus, lasksime aeg-ajalt mõne kogupaugu metsa, et näidata enda julgust ja kohalolemist, kuna metsast kostis selgesti meieni käsklusi ja omavahelist sõimu. Ilmselt ei olnud vaenlasel ülevaadet, kui palju meid on või mida me tema suhtes kavatseme, ja nii eelistas ta samuti ootamist või vajas lihtsalt aega edasiseks sammuks. See oli üks aeglasemaid päevi minu elus, sest varsti kannatasin külma all ja õhtu ei tahtnud ega tahtnud talvisele lühikesele päevale vaatamata kätte jõuda. Kuid ta tuli siiski ja seejärel olime juba oma luuresalgaga Kiltsi jaamas. Soomusrongi aga seal ei olnud ning mahajäetud jaamahoone oli tühi ja külm. Leidsime kellegi, kes teadis ütelda, et üks soomusronge on juba Kiltsist lõuna suunas edasi sõitnud. Kuna sõjarinne oli kuskil Tapa kandis, siis viibisime mõnikümmend kilomeetrit vaenlase selja taga. Endastmõistetav, et korraldasime kohe ka valvepostid ja väikese luure ümbrusse. Varsti saabus informatsioon, et üks vaenlase väeüksus on marssimas läänest itta teed mööda, mis läbib Kiltsi raudteejaama. Meie ohvitseride ja ka sõdurite vahel tekkis lahkarvamus, mida teha – kas sammuda kiirelt raudteed mööda Tartu suunas, et jõuda meie soomusrongile olukorrast teadet viia, või punaseid Kiltsi jaama lähedal varitseda ja siis neid ootamatult rünnata. Lepiti kiirelt kokku, et talitatakse nii, kuidas keegi soovib. Kümmekond meest, peamiselt vanemad mehed, lahkus ühe ohvitseriga, teine osa, peamiselt koolipoisid, lipnik Bärenklau juhtimisel, asetus raudtee ülesõidukohale metsa vaenlast varitsema. Oli selgelt kuulda, kuidas vaenlase kolonn pahaaimamatult meile iga minutiga lähemale ja lähemale sammus, kuni esimesed mehed jõudsid raudtee ülesõidukoha peale. Avasime siis tule. Sel momendil sõitis kahe rinde vahelt läbi meie supirong, mis koosnes vedurist ja kahest kaubavagunist ja mis oli seisnud Kiltsi jaamast mitte kaugel lõuna pool. Et ka see meid lihtsalt maha jättis, siis tõmbasime ka sellele pihta, et meie kokad saaksid pisut nuusutada püssirohu lõhna. Rongi läbisõidul oli lahingule võib-olla otsustav mõju, sest ei olnud kahtlust, et vaenlane pidas seda rongi soomusrongiks ja nägi, et raudteeliin on terve ja meie valduses. Lahing oli paari minutiga läbi, sest vaenlane põgenes kabuhirmus – nagu tavaliselt sellistel puhkudel sõjakirjasaatjad teavad ütelda. Ühelt vangilt kuulsime, et meie vastas oli olnud üks kompanii madruseid ja neljast kahurist koosnev patarei. Järgmisel hommikul meie luure enam madruseid üles ei leidnud, küll aga oli vaenlase patarei meestest mahajäetuna „lahinguplatsil”. See oli tolles olukorras enam kui rikkalik sõjasaak ja me olime sellele päevale uhked.

Nüüd, mil vaenlane põgenes, tuli meil aga tegelda lahingu kurvema küljega. Meie rivis oli üks vanem sõdur, kelle mõlemad jalad olid läbi lastud. Need jooksid verd, kuid mees ise kannatas valu vaikides. Otsustasime selle sõduri kõigepealt jaamahoonesse kanda. Keegi sõjakogemustega sõdur õpetas, et improviseerime talle püssidest kanderaami. Neli püssi pandi kõrvuti maha, mees tõsteti nende peale, neli paari kandjaid võttis püssiotstest kinni, ja nii asusime haavatuga minekule jaamahoone suunas. Lumi oli metsaserval kaunis sügav ja tuli katsuda haavatut ka põrutuste eest hoida. Nii liikusime aeglaselt jaama. Kuigi minna oli vaid paarsada sammu ja võiks mõtelda, et mis see ära ei ole kaheksal mehel ühte tassida, siis ometi kogesin, et on hoopis kaks eri asja, kas üks terve mees lihtsalt kukile võtta ja edasi viia või haavatud lahingukaaslast kanda. Parema meelega teeks küll esimest. Asetasime haavatu jaama kütmata ooteruumi külmale tsementpõrandale. Lipnik Bärenklau käsutas mehed tagasi rivisse, sest vaenlane võis ju end vahepeal koguda ja vasturünnakule asuda. Mind käskis ta aga jääda temale appi haavatut siduma. Meie salgal ei olnud nagu tavaliselt kaasas ühtegi sanitaarpauna ega mingit sidematerjali. Bärenklaul näisid aga siin olevat vanad sõjakogemused. Kiirelt, tarvitades sealjuures oma taskunuga, tõmbas ta haavatu aluspükste küljest vastavad ribad ja asus nendega haavatu jalgu ülevalt poolt haavu kõvasti kinni nöörima, et ta ei saaks verest tühjaks joosta, sest juba sigines põrandale vereloik. Siis nähtavasti nähes, et minust talle suuremat abi ei ole, või tahtes teada, mis väljaspool hoonet sünnib, käsutas ta mind vaatama, kas mehed on korralikult ahelikus lahinguvalmis. Kui mõne minuti pärast olin tagasi teatega, et kõik on korras, oli Bärenklau oma tööga lõpukorral. Varsti ilmus ka meie soomusrong kohale ja võttis meid kõiki jälle oma rüppe. Muljeterikkaim päev minu senises sõdurielus oli sellega möödas. Hiljem kuulsin, et Bärenklau oli oma kiire ja otstarbekohase talitusega tolle haavatud sõduri (nime olen unustanud) elu päästnud. Sellest päevast peale oli Bärenklau minu jaoks üks neid ohvitsere (keda oli meil siiski õige mitu), kelle juhtimisel oli julge minna maad kuulama või dessanti. Lipnik Bärenklaul, kes eraelus oli olnud Riia Polütehnikumi üliõpilane, oli veel üks omadus, mida ma tollal väga kõrgelt hindasin: ta käis peaaegu iga päev oma realistide rühma ruumes meiega pisut vestlemas. See sulatas ta meiega ühiseks tervikuks. Mõtlesin siis endamisi, et nii peab õige lahinguohvitser olema ja et kui ka mina peaksin kunagi ohvitseriks saama, siis talitaksin täpselt samuti. Saatus tahtis, et ma sain ohvitseriks ja pealegi sama soomusrongi dessantohvitseriks. Siis ma katsusin oma kompaniile olla sama, kes oli Bärenklau oma meestele minu sõduriks oleku ajal.

SOOMUSRONG NR. 2 SUUNATAKSE NARVA RINDELE

Pärast päev otsa vantsimist ja lahinguärritusi Loksa küla lähedal ja Kiltsi raudteejaamas maitses uni kodus, s. o. soomusrongil suurepäraselt. Järgmisel päeval leidsime endid uute ülesannete ees, mis tõid meile pettumuse: kõrgemalt poolt oli saabunud korraldus, et esimene ja kolmas soomusrong tungivad edasi Tartu suunas, kuna soomusrong nr. 2 oli määratud esimese diviisi ülema kindral Tõnissoni käsutusse. Pidime esimest diviisi abistama pealetungil Narva suunas ja abiks olema Järvamaalt taganeva vaenlase purustamisel. Aegaviitmatult kihutasime tagasi Tapale ja sealt Rakvere–Narva suunas. Kadrina raudteejaama lähedal selgus, et Vene taganevad väeosad olid Kadrina raudteesilla õhku lasknud. Kuulduse kohaselt olid nad ka Rakvere lähedal raudteed lõhkunud. Nii meie uhke pealetung Narvale oli soomusrongi osas peatatud. Jalavägi oli aga pealetungihoo sisse saanud ja liikus üle Rakvere Narva suunas edasi. Endastmõistetavalt algas aegaviitmatult silla parandamine, milleks kulus paar päeva. Aja surnuks löömiseks läksin koos mõne sõbraga ümbrust uurima. Astusime sisse Kadrina kirikumõisa. Maja oli elanikest maha jäetud ja kõik uksed lahti. Lonkisime seal ühest toast teise ja vaatasime Vene sõjaväelaste rüüstamise jälgi, kuni jõudsime ruumikasse raamatukoguruumi, mis näis olevat olnud peremehe uhkuseks. Vene sõdur oli selles ruumis „lugemisele” erilist tähelepanu osutanud, sest terved raamatute virnad olid põrandale segi paisatud ja nende otsas sõdurisaabastega tublisti sõtkutud. Niisugust mõttetut rüüstamist ei oleks ma varem mõistnud ette kujutada.