Читать книгу Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu - Inga Raitar - Страница 4

Niit sumises ja lõhnas südasuviselt mee, õitsemise ja lambasõnniku järele. Mäenõlvad olid palistatud valgete täppidega. Kiviaiaribad eraldasid nõlvadel olevad täpid lammasteks ja heledates suvehamedes külanoorteks, kes rehad käes mäenõlvalt mõisa lammastele talvetoiduks heina kokku riisusid.

“Vaata, jälle sõitis mööda!” sosistas elevil punapäine, vormikam neiu enda kõrval riisuvale kõhetumale, pikemat kasvu sõbrannale.

“Ja jälle vahib seda nõida, mitte sind,” sisistas teine üle õla põgusat ent õela pilku heites. “Nii kui see pisike lirva meie hulka ilmus, ei saa Duncan muud kui ainult teda vahtida. Kõik juba näevad, et plika on ta ära teinud, nii nagu ta ema kunagi vanakrahvi vennapoja ära tegi. Ma ei saa aru, miks vana O´Henry üldse lubab sellisel litsilapsel korralike inimestega koos tööle tulla?”

“Ju ikka selle pärast, et töökäsi praegu hädasti vaja, põud võtab muidu ka sel aastal heina ära ja mida siis mõisa lammastele talvel antakse.” Punapea piilus lihtsameelselt õnnetul ilmel möödasõitvat heinavankrit, mida juhtis pikakasvuline heledapäine, tugeva kehaehitusega noormees. Otsekui soovides, et kõrvalriisuja sõnad tõeks ei osutuks, tõmbas ta seeliku laia kaarega lehvima, keerutas end ja hakkas lõõritama mingit lustakat laulukest.

“Jäta, Ann!” kähvas pikem. “Kas sa tahad olla samasugune kui see pesutüdruku plika, keda kõik poisid vesise suuga passivad, kuna ta kõndides puusi hööritab.”

“Mis ma siis tegema pean?” küsis punapea õnnetult laulu poolelt realt lõpetades. “Mu isa ütles mulle, et tuleval suvel lähen Duncanile mehele, et tema ja Duncani isa on selles juba kokku leppinud. Kuid Duncan ei tee mind märkamagi!”

“Seda nüüd küll ära pelga, et Duncan selle sohiga saadud tüdrukulapse võtab, sihukest ei kosita ühtegi korralikku taresse, olgu tal või Mycrossi härrastemaja krahviverd soontes, nagu külas naised räägivad.” Pikem kõhetu sülitas üle õla ja hakkas hoogsalt rehavarrega vehkides heina kokku kraapima. “Vahtida võivad teda ta heleda näolapi pärast kõik küla poisid, kuid sihukest võetaks vaid ajaviiteks hullata, ja samasugust sohki teha, nagu ta ema mõisas tema saamiseks tegi.”

“Uhh, mis patujuttu sa, Maggie, ajad!” haaras punapea samuti rehavarre pihku ja tuhises särgisaba lehvides niitu mööda kõrge kaarega heinakaari kaarutades ülesmäge. “Vahtigu Duncan keda tahes, miks peaks see minule korda minema!”