Читать книгу Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu - Inga Raitar - Страница 6

Maasikavälu, pikka heina ja võserikku kasvanud vana raiesmik laguneva kivitare kõrval, oli koht, mida Ireen võis omaks pidada. Siin olla kunagi elanud viimane iiri verd klannipealik, enne kui härrastemaja ehitati ning klanni maad lossi juurde kuuluvaks kuulutati. Ireeni ema armastas rääkida, et tema ema olnud pärit just sellesama klannipealiku soost ja verest. Siitsamast läks tee üles, mõisa suunas, teistpoolt lambaaedikuid jäi küla, kuid siia ei olnud tavaliselt kellelgi asja. Maasikad olid põuaga krõbekuivad, ent suhkurmagusad, ning välu lõhnas lausa peadpööritama panevalt üleküpsenud marjade järele.

Ireen uitas kõrges rohus, kuhu lambad tallama ei pääsenud ning mis seetõttu vähestele küpsetele marjadele varjuline kasvukoht oli, ning noppis kaasavõetud topsikesse punaseid pisikesi, ent magusalt lõhnavaid marju. Ema tervis oli sel suvel ühtäkki üles öelnud ja nüüd tuli vaevalt viieteistkümneseks saanud Ireenil minna koos teiste külanoortega mõisateole ning samas kanda hoolt ka suurema osa päevast voodis köhiva ema eest. Pesu pesta memm oma sõnul veel jaksas, kuid viimasel ajal oli härrastemaja majapidajanna proua Scott tema pesemise suhtes nõudlikumaks muutunud. Ikka saadeti üks või teine pesutükk tagasi. Viimasel korral, kui kolmel voodilinal leiti olevat plekid, lubas proua Scott ema töölt lahti lasta ja seega ka nende onnist jõe ääres välja kihutada.

Ireen noppis emale õhtusöögi kõrvale marju ja mõtles omi mõtteid, märkamata välul toimuvat liikumist. Enne kui tüdruk kiljatadagi jõudis, kerkis otse tema ees kivinuka tagant pikk vibalik poiss. Ireen tardus paigale ja surus kruusi marjadega vastu rinda, otsekui peljates, et ilmuja temalt just seda saagiks saada soovib.

Noormees ja neiu seisid pikas heinas varemete vahel ja silmitsesid üksteist. Neiul olid pikad, vabalt õlgadele langevad pisut laines kuldpruunid juuksed ja trotslikult juuksetuka alt piiluvad kirkad rohelised silmad. Linavalgete juustega noormees, ehk aasta tüdrukust vanem, polnud eriti pikk, ent sihvakas, tema kasvueas poisi kiitsakus lasi ta kehal paista pikemana, kui see tegelikult oli.

“Sa oled nii ilus. Nagu metshaldjas,” ütles poiss imestades. “Ma olen sind kaugelt juba tükk aega vaadanud, kuid nüüd lähedalt oled sa veel ilusam kui kaugelt.”

Tüdruk sattus segadusse. Paremat teha oskamata korjas ta seelikusabad sõrmede vahele ja asutas üle välu minema, teise käega kruusi ikka veel tugevasti rinnale surudes.

“Oota, ää page veel,” hüüdis poiss läbi heina talle järele kahlates.

Tüdruk peatus. Poiss jõudis talle järele ja nüüd seisid nad vastakuti. Nende pilgud haakusid teineteise. Poiss sirutas käe.

Tüdruk võpatas, ent ei liikunud paigast. Poisi sõrmed puudutasid tüdruku käharat juukselokki ja arglikult võttis poiss loki näppude vahele ning keerutas seda oma sõrmede vahel.

“Nad on sul nii siledad ja siidised,” õhkas poiss imetlevalt.

“Mihuksed need juuksed ikka peaksid olema, kas turris ja takkus nagu sinu omad,” nähvas tüdruk ühtäkki. Ent ta hääles polnud mitte pahameel. Rohelised silmad pildusid kullakaid sädemeid.