Читать книгу Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu - Inga Raitar - Страница 5

Iris jõudis oma hotellituppa, võttis kingad jalast, kostüümjaki seljast ja viskus voodile. Päev oli olnud päris väsitav, kohtumised pikad ning üksjagu tüütud. Tegelikult polnud tal selles delegatsioonis suurt midagi teha. Pigem oli tema lülitamine delegatsiooni koosseisu partei tänu eduka valimiskampaania läbiviimise eest. Ja lootus lojaalsusele ka valimistejärgsel perioodil.

Iris ise ei kuulunud ühtegi parteisse, tema amet meedianõustajana ei lubanud seda. Samas teadis ta partei siseasju rohkem kui enamik partei lihtliikmeid. Seetõttu oli partei huvides teda info vananemiseni sõbrana hoida ning väike kingitus Ameerika konverentsile suunduva delegatsiooni liikmeks saamise näol oli lihtsalt sõbralik boonus.

Konverents ise oli ka täiesti asjalik, mõtles Iris. Esimene päev tundus küll igavavõitu, kuid teise päeva esinejad ajasid täiesti sisukat juttu. Ning kui muud pole, siis puhkusereis koos inglise keele praktikaga heas seltskonnas kulus naisele pärast pikka ja pinevat valimisperioodi kindlasti ära.

Delegatsiooni enamiku moodustasid mehed, seega polnud Irisel muret oma vaba aja sisustamisega. Nii eile kui ka üleeile olid erinevad tuttavad poliitikud teda välja õhtustama kutsunud. Siin, kodust ja kohustustest eemal, koorusid meeste tegelikud olemused pealispindse näilisuse alt välja. Seda oli huvitav jälgida. Juba üksnes selle pärast tasus sellele reisile tulla, et näha, kes on inimesed, keda Iris järgnevaks neljaks aastaks võimule oli aidanud, tegelikult. Inimestena.

Naine tõusis voodilt ja võttis konverentsimapi tänase päeva materjalidega. Mapi alt libises välja veel üks presentatsioonimaterjal. See polnud Irise oma. Käekiri märkmelehtedel oli võõras. Iris teadis, kellele paber kuulub. Nad olid sattunud kõrvuti istuma Martiniga, sellesama mehega, kelle pass talle lennukis midagi meenutanud oli. Irisele näis, et Martin oli juba teist päeva järjest teda konverentsiruumi uksel oodanud. Vähemalt sisenesid nad mõlemal päeval koos ja sattusid seetõttu kõrvuti istuma. Kohvipausi ajal olid nad täna vist isegi vestelnud. Midagi Martini pojast, kes samuti nagu Iris oli lõpetanud Tartu Ülikooli. Kuigi jah, pea kümme aastat hiljem. Iris ei mäletanud täpselt, need olid jutud, mida väga sügava kaasamõtlemisega ei räägitud.

Martini olekus oli midagi, mis teda ülejäänud poliitikute seltskonnast eristas. Mingi ühtaegu kinnine ja teiselt poolt avameelne olek. Ta ei esinenud, nagu teised, vaid jälgis pigem teiste esinemisi. Või siis ütles neile üsna otsekoheselt asju, mida poliitikaringkondades isegi omavahel eriti sageli ei öeldud. Võimalik, et selle pärast ta väikelinna linnapea ametist kaugemale ei jõudnudki. Või miks ta üldse seal linnapeagi pidi olema? Gunnar, kellega Iris oli eelmisel õhtul ühises väiksemas seltskonnas õhtustanud, tõi mingil hetkel Martini jutuks. Meeste repliikidest oli Iris aru saanud, et Martin on tegelikult hoopis ärimees, kes parteid suures mahus toetanud, kuna ta enda poeg samas parteis kandideeris. Linnapeaks sai ta Gunnari arvates sooviga oma ettevõttele, mis oli ühtaegu nende maakonna ainus ja suurim, positsiooni ja turueeliseid kindlustada.

Iris helistas retseptsiooni ja palus end ühendada Martini toaga.

“Vabandan tülitamast, kuid minu mapi vahele on sattunud ka sinu üks materjal,” alustas Iris, mõeldes samas hoopis sellele, kuidas telefonis sinatamine on märgatavalt keerulisem kui vabas silmast silma vestluses.

“Oi kui kena, et sa helistasid,” kõlas vastuseks Irise omast sootuks mitteametlikum ja sõbralikum toon.

“Vähemalt tead, et see pole kadunud, ma võin selle homme sulle ära tuua,” jätkas Iris teise tooni märkamata.

“Miks homme? Kas sa kohe ei tahaks tulla? Ma olen sulle ju klaasi veini võlgu, kui sa mäletad. Selle paberitäitmise eest. Kui sa veel kellegagi pole õhtust sööma lubanud minna, siis ehk jõuan mina täna neist pealinna meestest ette.”

Mehe hääl toru teises otsas naeris. Iris, kes oma töö tõttu liigagi hästi teadis, kuhu tõmmata joon ametliku ja mitteametliku suhtluse vahel, tundis ühtäkki end samuti lõbustatuna.

“Kui kohe see kohe on? Kas mul ikka kleiti vahetada ja silmi värvida lubatakse või pean madalstardist sööstma?”

“Kohtume fuajees poole tunni pärast, kui see sulle sobib.”

“Olgu, poole tunni pärast.”