Читать книгу Hämarad alleed - Иван Бунин - Страница 2

Ivan Bunin
Hämarad alleed

I osa

Hämarad alleed

Ühel külmal ja sombusel sügispäeval sõitis pori täispritsitud, poole peale tõstetud kummiga tarantass, ees kolm üsna tavalist hobust, kõigil saba pori pärast üles seotud, ühel suurel, vihmadest uhutud, paljudest mustadest rattarööbastest viirutatud Tuula maanteel pika maja ette, kus ühe katuse all olid kroonu postijaam ja maja teises otsas erakätes sõbratuba, kus sai puhata või ööbida, lõunat süüa või samovari tellida. Tarantassi pukis istus turjakas külamees, muistse maanteeröövli moodi, tõsine ja tumeda näoga, hõre habe tõrvmust, seljas vööga kõvasti kinniseotud paks palitu, ja tarantassis pikk sihvakas vanamees, ohvitser, peas suur nokkmüts, seljas hall piibrinahast püstkraega Nikolai-aegne sinel, kulmud alles mustad, kuigi vuntsid olid valged nagu ka nendega ühinev põskhabe; lõug oli tal raseeritud ja üldse sarnanes ta välimuse poolest mingil määral Aleksander II-ga, nagu see oli sõjaväelaste seas laialt levinud tolle valitsemisajal; ka tema pilk oli küsiv, vali ja ühtaegu väsinud.

Kui hobused seisma jäid, sirutas ta sileda säärega sõjaväelasesaapas jala tarantassist välja ning läks seemiskinnastes kätega sinelihõlmu üleval hoides jooksujalu trepist üles.

„Vasakule, teie ekstsellents,“ hüüdis kutsar pukist rämeda häälega, ja oma pika kasvu tõttu lävel veidi kummardades astus mees eeskotta, seejärel vasakule, kambrisse.

Kamber oli soe, kuiv ja puhas: uus kullakarva ikoon vasakus nurgas, selle all puhta koreda linaga kaetud laud, laua ümber puhtaksküüritud pingid; köögiahi, mis võttis enda alla parempoolse tagumise nurga, oli vastselt kriidiga valgendatud; ligemal seisis midagi diivanitaolist, kaetud kirjude sadulatekkidega, leen vastu ahjukülge; ahjuukse vahelt tuli magusat kapsasupi – pehmekssaava kapsa, loomaliha ja loorberilehtede – lõhna.

Võõras viskas sineli pingile ja näis ainult mundriväel ja saabastega veel pikem ja sihvakam, võttis siis kindad käest, mütsi peast ja silus kõhna kahvatu käega väsinult üle pea – tema hallid, meelekohtadelt silmanurkade poole kammitud juuksed olid kergelt käharad, ilusal piklikul mustade silmadega näol oli siin-seal märgata tillukesi rõugearme. Kambris ei olnud kedagi, ja paotanud eeskoja ust, hüüdis ta pahaselt:

„Hei, on seal kedagi?“

Kohe astuski kambrisse samuti mustade kulmudega ja samuti aastatest hoolimata alles ilus tumedate juustega naine, eaka mustlanna moodi, tume udemeviirg ülahuulel ja põskedel, kõnnak kerge, kuid keha tüse, suured rinnad punast pluusi paisutamas ja kõht nagu emahanel kiiluna musta villase seeliku all.

„Tere tulemast, teie ekstsellents,“ ütles ta. „Kas suvatsete lõunat süüa või käsite samovari tuua?“

Võõras libistas pilgu üle ta ümarate õlgade ja kergete, kulunud punastes tatari sussides jalgade ning vastas lühidalt, hajameelselt:

„Too samovar. Oled siin perenaine või teenistuses?“

„Perenaine, teie ekstsellents.“

„Tähendab, pead ise sõbratuba?“

„Just nõnda. Pean ise.“

„Miks siis? Oled sa lesk, et ise majapidamist juhid?“

„Ei ole lesk, teie ekstsellents, aga millestki peab ju elama. Ja mulle meeldib majapidamisega õiendada.“

„Ah soo. See on tore. Ja kui puhas ja hubane sul siin on.“

Naine oli teda kogu aeg, silmad veidi vidukil, uuriva pilguga vaadanud.

„Mulle meeldib puhtus,“ vastas ta. „Ma olen ju härraste juures üles kasvanud, kuidas ma siis ei peaks oskama end viisakalt üleval pidada, Nikolai Aleksejevitš.“

Mees ajas end kiiresti sirgu, silmad läksid tal suureks ja ta punastas.

„Nadežda, sina?“ lausus ta kiiruga.

„Mina jah, Nikolai Aleksejevitš,“ vastas naine.

„Jumal hoidku, jumal hoidku!“ ütles mees pingile istudes ja naisele ainiti otsa vaadates. „Kes oleks võinud arvata! Kui kaua me pole teineteist näinud? Kolmkümmend viis aastat?“

„Kolmkümmend, Nikolai Aleksejevitš. Mina olen praegu neljakümne kaheksa aastane, ja teie saate vist varsti kuuskümmend, ma arvan?“

„Umbes nii… Jumal hoidku, kui imelik!“

„Mis asi on imelik, armuline härra?“

„Aga kõik, see kõik… Kuidas sa aru ei saa!“

Tema väsimus ja hajali olek olid kadunud, ta tõusis ja hakkas, pilk põrandal, kambris kindlal sammul edasi-tagasi kõndima. Jäi siis seisma ja hakkas rääkima, ise hallide juuste all punastades:

„Sellestsamast ajast peale pole ma sinust midagi kuulnud. Kuidas sa siia sattusid? Miks sa härraste juurde ei jäänud?“

„Härrased andsid mulle varsti pärast teid priiusekirja.“

„Ja kus sa seejärel elasid?“

„See oleks pikk jutt, armuline härra.“

„Abielus, nagu sa ütlesid, ei ole olnud?“

„Ei, ei ole olnud.“

„Miks? Nii ilus, nagu sa tookord olid?“

„Ma ei saanud mehele minna.“

„Miks ei saanud? Mida sa tahad sellega öelda?“

„Mida siin ikka seletada. Te ehk mäletate, kui väga ma teid armastasin.“

Mees punastas, nii et pisarad tulid silma, ta kortsutas kulmu ja hakkas jälle edasi-tagasi kõndima.

„Kõik läheb mööda, kulla sõber,“ pomises ta. „Armastus, noorus – kõik, kõik. See on tavaline, kõige harilikum lugu. Aastatega läheb kõik mööda. Kuidas see Hiiobi raamatus oligi? „Mõtled selle peale otsegu vee peale, mis mööda jooksnud!““

„Kuidas jumal kellelegi annab, Nikolai Aleksejevitš. Noorus läheb igaühel mööda, aga armastus – see on iseasi.“

Mees tõstis pea, jäi seisma ja muigas valuliselt:

„Ega sa ei saanud siis terve eluaeg mind armastada!“

„Ju ma siis sain. Kui palju ka aega mööda ei läinud, ikka elasin selle mõttega. Teadsin, et te pole ammu enam niisugune nagu tookord, et teie meelest polnudki nagu midagi juhtunud, aga ikka… Nüüd on hilja ette heita, aga tõsi ta on, et te jätsite mind väga südametult maha, mitmel korral tahtsin ma üksnes solvamise pärast endalt elu võtta, mida veel muust rääkida. Olid ju ajad, Nikolai Aleksejevitš, kui ma teid Nikolenkaks hüüdsin, ja teie hüüdsite mind – kas mäletate, kuidas? Ja suvatsesite mulle ühtelugu igasugustest „hämaratest alleedest“ luuletusi lugeda,“ lisas ta ebasõbraliku naeratusega.

„Oh, kui kena sa olid!“ ütles mees pead vangutades. „Kui tuline, kui ilus! Milline keha, millised silmad! Mäletad, kuidas kõik sind vahtima jäid?“

„Mäletan, armuline härra. Ka teie olite hästi kena. Eks andnud ma just teile oma ilu ja oma tulisuse. Kuidas saaks seda unustada.“

„Oh! Kõik läheb mööda. Kõik ununeb.“

„Kõik läheb mööda, aga mitte kõik ei unune…“

„Mine,“ ütles mees nägu kõrvale pöörates ja läks akna alla. „Mine ära, palun.“ Taskurätiku võtnud ja selle silmadele surunud, lisas ta kiiresti:

„Kui vaid jumal mulle andestaks. Sina oled nähtavasti andeks andnud.“ Naine läks ukse poole ja seisatas:

„Ei, Nikolai Aleksejevitš, ei ole andeks andnud. Kui me oma jutuga juba oma tunneteni oleme jõudnud, siis ütlen ausalt: ma pole kunagi suutnud teile andeks anda. Nii nagu mul tookord polnud terves ilmas midagi kallimat kui teie, nii pole ka hiljem olnud. Sellepärast ma ei saagi andeks anda. Aga mis sest ikka meenutada, ega surnud hauast ei tõuse.“

„Jah, jah, pole mõtet, käsi hobused ette anda,“ vastas mees, nüüd juba akna juurest karmi näoga ära tulles. „Ütlen sulle ühte: ma pole elus kunagi õnnelik olnud, seda, palun, ära arva. Vabanda, et ma võib-olla su enesearmastust riivan, aga ma ütlen avameelselt: oma naist armastasin ma meeletult. Aga ta pettis mind, jättis mu veel solvavamalt maha kui mina sinu. Jumaldasin oma poega – milliseid lootusi ma kõik temale panin, kuni ta kasvas! Aga temast tuli lurjus, pillaja, jõhkard, kalk, autu ja südametunnistuseta inimene… Muuseas, ka see on kõige harilikum ja tavalisem lugu. Jää terveks, kulla sõber. Arvan, et sinuga olen ka mina kaotanud kõige kallima, mis mul elus on olnud.“

Naine astus talle ligemale ja suudles ta kätt, mees suudles tema kätt.

„Lase hobused ette anda…“

Kui nad edasi sõitsid, mõtles mees mornilt: „Jah, kui veetlev ta oli! Lummavalt ilus!“ Häbiga meenutas ta oma viimaseid sõnu ja seda, et oli naise kätt suudelnud, ja häbenes kohe oma häbenemist. „Eks ole ju tõsi, et tema kinkis mulle mu elu parimad hetked?“

Loojangu eel tuli pilvede vahelt välja kahvatu päike. Kutsar ajas hobuseid traavi, vahetas aina musti vankriroopaid, valides vähem poriseid, ja mõtles samuti oma mõtteid. Lõpuks ütles ta rämeda tõsidusega:

„Tema vaatas kogu aeg aknast välja, teie ekstsellents, kui me ära sõitsime. Te vist tunnete teda juba ammu?“

„Ammu, Klim.“

„Sellel naisel on tarkust kuhjaga. Räägitakse, et läheb aina rikkamaks. Annab raha intressi peale laenuks.“

„See ei tähenda midagi.“

„Miks ei tähenda! Kes siis ei tahaks paremini elada! Kui südametunnistuse järgi anda, pole häda midagi. Ja selle koha pealt, räägitakse, on ta õiglane. Aga karmi käega! Kui õigel ajal tagasi ei maksa – süüdista iseennast.“

„Jajah, süüdista iseennast… Sõida palun kiiremini, et me rongist maha ei jääks…“

Madal päike heitis lagedatele põldudele kollakat valgust, hobused partsisid ühtlases taktis läbi lompide. Mustad kulmud kortsus, vaatas mees välkuvaid kabjaraudu ja mõtles:

„Jah, süüdista iseennast. Jah, muidugi, parimad hetked. Mitte ainult parimad, vaid tõepoolest lummavad hetked! „Me ümber hämarad alleed ja õitelõõmas kibuvitsad…“ Aga, jumal hoidku, mis edasi oleks saanud? Siis, kui ma poleks teda maha jätnud? Täielik jamps! Seesama Nadežda ei oleks selle sõbratoa pidaja, vaid minu abikaasa, minu Peterburi maja perenaine, minu laste ema?“

Ja silmad kinni pannud, vangutas ta pead.

20. oktoober 1938