Читать книгу Hämarad alleed - Иван Бунин - Страница 6

Stjopa

Õhtu eel, teel Tšerni, jäi noor kaupmees Krassilštšikov äikese ja paduvihma kätte.

Ülekuue krae üles tõstetud, nokkmüts, millelt vesi voolas ojadena, sügavalt silmadele tõmmatud, tegi ta kiiret sõitu kaarikuga, istudes kaksiratsi päris porilaua ääres, pikkades saabastes jalad tugevasti assile toetatud, ja hoidis märgade, külmast kohmas kätega pingul märgi libedaid nahkohje, sundides tagant niigi väledat hobust; temast vasakul, porijugasid üleskeerutava esiratta kõrval laskis ühtlast sörki pruun pointer, keel pikalt ripakil.

Algul oli Krassilštšikov sõitnud mööda musti mullaseid vankrirööpaid maantee kõrval, hiljem aga, kui rattajäljed muutusid üheksainsaks halliks mullidega kaetud jõeks, keeranud maanteele, kus kaarik veeres riginal üle peenikeste kruusakivide. Enam ammu polnud näha ei ümberkaudseid põlde ega taevast selle uputuse tagant, mis tõi endaga kaasa värske kurgi ja fosfori lõhna; nagu maailmalõpu ettekuulutus lahvatas ühtelugu silme ees pimestavpunane looklev valgusjuga, ülevalt võimsast pilvemüürist sähvis alla terav hargnev välk, praginal lendas üle pea selle särtsuv saba ja kohe seejärel veeresid üle taeva erakordselt jõulised, kõmisevad raksatused. Iga kord püüdis hobune üle kere võpatades nende eest põgeneda, lingutas kõrvu, ja koer jooksis edasi juba pikkade hüpetega… Krassilštšikov oli üles kasvanud ja õppinud Moskvas, seal ülikooli lõpetanud, aga kui ta suvel sõitis oma Tuula mõisasse, mis oli rohkem jõuka suvemaja moodi, meeldis talle esineda maarahva seast pärit mõisnikuna ja kaubasaksana, ta jõi küll punast prantsuse veini ja hoidis paberosse kuldportsigaris, aga käis ringi juhtnahast saabastega, kandis vene särki ja kaftanit ning oli uhke oma venepärase välimuse üle, ja praegu, paduvihmas ja kõuemürinas, tundes, kuidas mütsinokalt ja ninalt voolab sorinal jahe vesi, oli ta süda tulvil tarmukat rahulolu maaeluga. Sellel suvel oli ta sageli meenutanud mullust suve, kui vahekord ühe tuntud näitlejannaga oli teda sundinud vaevlema Moskvas juulikuuni, kuni näitlejanna Kislovodskisse sõitis: tegevusetus, palavus, raudtõrtes hõõguva asfaldi tuline ving ja roheline toss ülessongitud tänavatel, hommikueined Troitski keldrikõrtsis Väikese teatri näitlejatega, kes samuti asutasid Kaukaasiasse sõitma, seejärel Tramblet’ kohvipoes istumine, õhtuti näitlejanna ootamine oma korteris, kus mööblile olid katted peale tõmmatud, lühtrid ja maalid musliiniga kaetud ning õhus hõljus naftaliinilõhn… Suveõhtud Moskvas on lõputud, pimedaks hakkab minema alles kella üheteistkümne paiku, sina ootad ja ootad, aga teda ei tule ikka veel. Siis heliseb lõpuks uksekell – saabub tema, suviselt elegantne, ja sa kuuled ta hingeldavat häält: „Anna palun andeks, terve päeva olin peavalu pärast pikali maas, päris närtsinud on sinu teeroos, ruttasin nii kangesti, et võtsin voorimehe, olen kohutavalt näljane…“

Kui paduvihm ja kõmisevad piksekärgatused hakkasid vaiksemaks jääma, kaugemale vajuma ja veidi valgemaks läks, ilmus eespool, maanteest vasakul, nähtavale tuttav, vanale leskmehele linnakodanik Proninile kuuluv sissesõiduhoov. Linnani oli jäänud veel kakskümmend versta – peaks natuke ootama, mõtles Krassilštšikov, hobune on üleni vahus, ja kes teab, mis veel võib tulla, sealt servast on taevas veel süsimust ja välgud aina sähvivad… Teeotsal keeras ta täies traavis sissesõiduhoovi poole ja pidas hobuse kinni puutrepi ees.

„Vanataat!“ hüüdis ta valjusti. „Tule külalist vastu võtma!“

Aga palkmaja aknad roostetanud plekk-katuse varjus olid pimedad, tema hüüdele ei vastanud keegi. Krassilštšikov sidus ohjad porilaua külge, astus trepile hüpanud porise ja märja koera järel üles – koer nägi täiesti metsik välja, silmavalged läikisid heledalt ja ogaralt –, lükkas nokkmütsi higiselt laubalt kuklasse, tõmbas vihmast vettinud ülekuue seljast, viskas selle trepikäsipuule, nii et jäi ainult kerge kaftani väele, vööl hõbenaastudega nahkrihm, hõõrus poripritsmetest määrdunud nägu ja hakkas piitsavarrega pori saapasäärtelt maha kraapima. Uks võõrusesse oli poikvel, aga tundus, et maja on tühi. On vist loomi talitamas, mõtles ta, ajas end sirgu ja vaatas väljade poole: ehk sõita siiski edasi? Õhtune õhk oli liikumatu ja rõske, kaugemalt, sajust raskunud viljapõldudelt kostis põldvuttide reibast vadinat, vihm oli lakanud, aga öö liginemas, taevas ja maa tõmbusid ähvardavalt tumedaks, teisel pool maanteed, madala tintmusta metsaviiru taga mustendas veel tihedam ja süngem pilv, välgatas lai kurjakuulutav punane tulekeel – ja Krassilštšikov astus võõrusesse ning kobas pimeduses käega kambriust. Kamber oli pime ja vaikne, kuskil tiksus ainult rublane seinakell. Ta lõi ukse pauguga kinni, pööras vasakule, leidis kobamisi ja tegi lahti järgmise ukse, mis viis peretuppa: jälle mitte kedagi, ainult kärbsed sumisesid uniselt ja pahuralt palavas pimeda lae all.

„Kõik on vist maha kärvanud!“ lausus ta valjusti – ja kuulis kohe, kuidas peremehe tütar Stjopa pimedas end lavatsilt alla libistas ja kiirelt, laulvalt, peaaegu lapsehäälega ütles:

„See olete teie, Vassil Likseitš? Ma olen siin üksipäini, köögitüdruk on isaga pahuksis ja läks koju, isa võttis töömehe kaasa ja sõitis linna asju ajama, vaevalt nad täna tagasi jõuavad… Ma kartsin hullupööra äikest ja siis kuulsin, et keegi sõidab meile, ja ehmatasin veel rohkem ära… Tere, ärge palun minu peale pahane olge…“

Krassilštšikov tõmbas tikust tuld, valgustas tema musti silmi ja tõmmut nägu:

„Tere, rumaluke. Mina sõidan ka linna, aga näed, mis ilm teeb, keerasin sisse, et natuke oodata… Ja sina kartsid, et röövlid tulevad?“ Tikk oli peaaegu lõpuni põlenud, kuid heitis veel valgust sellele kohmetult naeratavale näole, korallkeele kõhnukese kaela ümber, väikestele rindadele kollaka sitskleidi all…

Stjopa oli kasvult temast peaaegu poole lühem ja nägi välja täiesti nagu plikake.

„Ma panen kohe lambi põlema,“ ütles ta kiiruga, kohmetudes üha enam Krassilštšikovi terase pilgu all, ja läks ruttu laua kohal rippuva lambi juurde.

„Issand ise saatis teid, mida ma siin üksi oleksin peale hakanud,“ ütles ta laulvalt, tõusis kikivarvule ja hakkas saamatult lambiklaasi sämbulisest lambipeast, selle plekkrõngast välja võtma.

Krassilštšikov süütas teise tiku, vaatas tema väljasirutatud, ettepoole kallutatud keha.

„Pea, pole vaja,“ ütles ta äkki, viskas tiku maha ja võttis tüdrukul piha ümbert kinni. „Oota, pööra end korraks minu poole…“

Stjopa vaatas kohkunult üle õla, laskis käed alla ning pöördus ümber. Krassilštšikov tõmbas ta enda vastu – Stjopa ei rabelnud lahti, heitis ainult ujedalt ja üllatunult pea kuklasse. Krassilštšikov vaatas läbi hämaruse ülevalt talle otse ja kindlalt silma ning puhkes naerma:

„Nüüd lõid veel hullemini kartma?“

„Vassil Likseitš…“ sosistas Stjopa paluvalt ja püüdis end tema käte vahelt välja keerata.

„Pea nüüd. Kas ma siis ei meeldi sulle? Ma ju tean, sa oled alati rõõmus, kui ma teile tulen.“

„Paremat kui teie pole terves ilmas mitte kedagi,“ kinnitas Stjopa tasakesi ja innukalt.

„No näed siis…“

Krassilštšikov suudles teda pikalt huultele ja libistas käed allapoole.

„Vassil Likseitš… jumala pärast… Te unustasite, teie hobune jäigi trepi ette seisma… isa tuleb koju… Oh, ärge tehke!“

Poole tunni pärast läks Krassilštšikov toast välja, talutas hobuse hoovi sara alla, võttis tal päitsed peast, tõstis talle keset hoovi seisvast vankrist märga niidetud heina ette ja läks tuppa tagasi, vaadates rahulikke tähti selginud taevalaotusel. Vaikse toa palavasse pimedusse langes ikka veel igast kandist kaugete nõrkade pälkude kuma. Stjopa lamas lavatsil kägaras, pea vastu rinda surutud, pärast ägedat nuttu õudse hirmu, vaimustuse ja kõige toimunu ootamatuse pärast. Krassilštšikov suudles ta märga, pisaratest soolast põske, heitis pikali ja seadis ta pea oma õlale, hoides paremas käes paberossi. Stjopa lamas vaguralt, sõnagi lausumata, Krassilštšikov silitas suitsetades vasaku käega õrnalt ja hajameelselt tema juukseid, mis teda lõua alt kõditasid… Siis jäi Stjopa järsku magama. Krassilštšikov lamas, vaatas pimedusse ja muigas rahulolevalt:

„Isa sõitis linna…“ Säh sulle linnasõitu! Sant lugu, vanamees saab kõigest kohe aru – sihuke kõhetu ja käbe taat, hall vammus seljas, habe lumivalge, aga paksud kulmud alles täiesti mustad, pilk ebatavaliselt ergas, kui purju jääb, vatrab vahetpidamata, aga näeb kõik ära…

Und saamata lamas ta senikaua, kuni pimedus hakkas toa keskpaigas, lae ja põranda vahel heledamaks muutuma. Pead pöörates nägi ta akna taga rohekaks tõmbunud idataevast ja juba seletas silm hämaras nurgas laua taga suurt ikooni preestrirüüs pühamehega, selle õnnistamiseks ülestõstetud kätt ja lepitamatult ähvardavat pilku. Ta vaatas Stjopat: see lamas kerratõmbunult nagu ennegi, jalad krõnksus, magades ei mäletanud ta midagi! Armas ja hale plikatirts…

Kui taevas oli juba päris hele ja kukk seina taga mitut viisi kirema hakanud, nihutas ta end, et üles tõusta. Stjopa võpatas ärkvele, jäi poolistuli lamama, kleit rinna eest lahti, juuksed sassis, ja vaatas midagi mõistmata talle otsa.

„Stjopa,“ ütles Krassilštšikov ettevaatlikult. „Mul on aeg minna.“

„Juba sõidate ära?“ sosistas Stjopa huupi.

Ja taipas äkki ning lõi ristis käsi endale vastu rinda:

„Kuhu te siis sõidate? Mismoodi ma nüüd olen ilma teieta? Mida ma nüüd tegema pean?“

„Stjopa, ma tulen varsti jälle tagasi…“

„Aga isa on siis ju kodus – kuidas ma teiega kokku saan! Ma tuleksin maantee taha metsa, aga kuidas ma kodust tulema pääsen?“ Hambaid kokku pigistades lükkas Krassilštšikov ta pikali. Stjopa heitis käed laiali, karjatas magusas, otsekui surmaeelses ahastuses: „Oh!“

Siis seisis Krassilštšikov lavatsi ees, kaftan juba seljas, nokkmüts peas, piits käes, selg akende, just nüüdsama tõusnud päikese voogava valguse poole, ja Stjopa, lavatsil põlvili, nuttis, suu lapse moodi inetult pärani, ning halises katkendlikult:

„Vassil Likseitš… Kristuse nimel… taevaisa nimel, võtke mind endale naiseks! Ma olen teie kõige alandlikum ori! Ma hakkan teie ukse taga maas magama – võtke mind! Ma tuleksin niisamuti teiega kaasa, aga kes mind niimoodi laseb! Vassil Likseitš…“

„Ole vakka,“ ütles Krassilštšikov kurjalt. „Ma tulen varsti su isa juurde ja ütlen, et abiellun sinuga. Kuulsid?“

Stjopa istus kandadele, jättis silmapilk nutmise järele, ajas märjad säravad silmad juhmilt pärani:

„Tõsi?“

„Muidugi tõsi.“

„Ma sain kolmekuningapäeval juba viisteist täis,“ ütles Stjopa kähku.

„No näed, poole aasta pärast võib juba altari ette minna…“

Koju tagasi jõudnud, hakkas ta end kohe teele seadma ja sõitis õhtu eel troikaga raudteejaama. Kahe päeva pärast oli ta juba Kislovodskis.

5. oktoober 1938