Читать книгу Hämarad alleed - Иван Бунин - Страница 4

Kaukaasia

Оглавление

Moskvasse jõudnud, peatusin ma nagu varas tähelepandamatus võõrastemajas ühes Arbati põiktänavas ja elasin piinarikast erakuelu – ühest temaga kohtumisest teiseni. Selle aja kestel käis ta minu pool vaid kolm korda ja astus iga kord rutates tuppa, ise sõnades:

„Ma tulin ainult üheks silmapilguks…“

Ta oli kaunilt kahvatu, nii nagu on kahvatud armastavad, ärevil naised, ta hääl katkes, ja see, kuidas ta viskas vihmavarju kuhu juhtus ning kiirustas kübaraloori üles tõstma ja mind kallistama, vapustas mind, äratades kaastunnet ja vaimustust.

„Mulle tundub,“ ütles ta, „et ta kahtlustab midagi, et ta koguni teab midagi – võib-olla on ta mõnda teie kirja lugenud, kui on leidnud minu lauale sobiva võtme… Ma usun, et ta on oma kalgi, iseka loomuse poolest kõigeks võimeline. Ükskord ütles ta mulle otse: „Oma au, abielumehe ja ohvitseri au kaitstes ei peatu ma millegi ees!“ Nüüd jälgib ta millegipärast sõna otseses mõttes iga mu sammu, ja et meie plaan õnnestuks, pean ma olema kohutavalt ettevaatlik. Ta on juba nõus mind ära lubama, sest ma olen talle selgeks teinud, et ma suren, kui ei näe lõunamaad ega merd, aga jumala pärast, olge kannatlik!“

Meil oli hulljulge plaan: sõita ühe ja sellesama rongiga Kaukaasiasse, mere äärde, ja elada seal mingis täiesti metsikus maakohas kolm-neli nädalat. Ma tundsin seda rannikut, olin kunagi – noorena, üksikuna – elanud mõnda aega Sotši ligidal ja kogu eluks olid mulle meelde jäänud need sügisõhtud mustade küpresside keskel, külmade hallide lainete lähedal… Ja ta kahvatas, kui ma ütlesin: „Aga varsti olen ma seal koos sinuga, mäestiku džunglis, lõunamaise mere ääres…“ Oma plaani kordaminekusse ei uskunud me viimase hetkeni: see tundus meile olevat liiga suur õnn.

Moskvas sadas iga päev külma vihma, näis, et suvi on juba läbi ega tule enam tagasi, linn oli porine ja sombune, tänavad läikisid märjalt ja mustalt jalakäijate lahtilöödud vihmavarjudest ja voorimehekalesside ülestõstetud, sõidul rappuvatest katustest. Oli vidune, vastik õhtu, kui ma raudteejaama sõitsin, seesmiselt ärevusest ja külmast kangestunud. Läbi jaamahoone ja üle platvormi läksin ma pooljoostes, kaabu silmadele tõmmatud, nägu palitukrae varjus.

Väikeses esimese klassi kupees, mille ma aegsasti ette olin tellinud, pladises vihm häälekalt vastu katust. Ma lasksin kohe aknakardina alla, ja niipea kui pakikandja, märja käe valge põlle vastu kuivaks pühkinud, jootraha võttis ja lahkus, panin ukse lukku. Siis praotasin veidi kardinat ja jäin liikumatult seisma, pööramata pilku mitmekesiselt rahvahulgalt, kes jaamalaternate tuhmis valguses oma pakkidega vaguni ees ühele või teisele poole tõttas. Me olime kokku leppinud, et mina sõidan jaama nii vara kui võimalik ja tema nii hilja kui võimalik, et ma tema ja ta mehega platvormil kogemata kokku ei satuks. Nüüd oli neil juba aeg kohale jõuda. Ma vaatasin üha pingsamalt – neid ei olnud ikka. Löödi teist kella – ma läksin hirmust külmaks: jääb hiljaks või ei lasknud mees äkki viimasel hetkel teda ära! Ent kohe seejärel jahmatas mind pikakasvuline kogu, ohvitserimüts, kitsas sinel ja seemisnahkses kindas käsi, millega ta, ise pikal sammul astudes, naisel käe alt kinni hoidis. Põrkasin aknast eemale, vajusin diivaninurka. Kõrval oli teise klassi vagun, vaimusilmas nägin ma, kuidas ta peremehelikult koos naisega sinna sisse astus, ringi vaatas – kas pakikandja on naise kenasti sisse seadnud –, ja võttis kinda käest, mütsi peast, suudles teda, tegi ristimärgi… Kolmas kell lõi mind kurdiks, liikuma hakanud rong tarretas üleni… Rong lisas kiirust, võppus ja õõtsus, hakkas siis juba ühtlaselt, täie hooga edasi kihutama… Konduktorile, kes ta minu juurde tõi ja ta asjad siia kandis, surusin ma jäise käega pihku kümnerublalise…

Sisse astunud, ta isegi ei suudelnud mind, ainult naeratas haledalt, diivanile istudes ja kübarat ära võttes, juustelt lahti päästes.

„Ma ei suutnud lõuna ajal suutäitki süüa,“ ütles ta. „Ma kartsin, et ma ei jaksa seda hirmsat rolli lõpuni mängida. Ma tahan hirmsasti juua. Anna mulle narsaani,“ lausus ta, öeldes mulle esimest korda sina. „Ma olen kindel, et ta sõidab mulle järele. Ma andsin talle kaks aadressi, Gelendžik ja Gagra. No nii, kolme-nelja päeva pärast ongi ta Gelendžikis… Jumal temaga, parem surm kui need piinad…“


Hommikul, kui ma koridori astusin, oli see päikest täis ja umbne, klosetid lõhnasid seebist, odekolonnist ja kõigest, millest lõhnab rahvarohke vagun hommikul. Tolmust häguste ja soojade akende tagant libises mööda tasane kõrbenud stepp, oli näha laiu tolmuseid teid, arbaasid, mida vedasid härjad, vilksatasid mööda raudteevahiputkad, iluaedades päevalillede kanaarilinnukollased sõõrid ja helepunased kassinaerid… Edasi tuli ääretu lage tasandik kurgaanide ja kalmetega, talumatult kuiv päike, taevas, mis oli nagu tolmupilv, siis viirastusid silmapiiril esimesed mäed…

Gelendžikist ja Gagrast saatis ta kummastki mehele postkaardi, kirjutas, et ta ei tea veel, kuhu peatuma jääb.

Seejärel suundusime piki randa alla lõuna poole.

Me leidsime ürgse paiga, kus kasvasid plaatanimetsad ja õitsevad põõsad, mahagonipuud, magnooliad ja granaatõunapuud, mille keskelt kerkisid lehvikukujulised palmid ja mustendavad küpressid…

Ma ärkasin vara, ja kuni tema magas, umbes kella seitsmeni, millal me teed jõime, kõndisin küngastel sügavale metsa. Palav päike paistis juba eredalt, puhtalt ja rõõmsalt. Puude all helendas taevassinine, magusalt lõhnav, hõljuv ja hajuv udu, kaugete metsaste mägede taga sädelesid igavesti valevad lumised mäetipud… Tagasi tulin ma üle meie küla palava, korstnatest kerkivast põletussõnniku suitsust lõhnava turuplatsi: seal käis hoogne kaubitsemine, inimesed tunglesid ratsahobuste ja eeslite vahel – hommikuti tuli turule kokku hulganisti eri hõimudest mägilasi –, sujuval sammul kõndisid pikkades mustades maani rõivastes tšerkessitarid, jalas pehmed punased tuhvlid, pead mingisse musta palakasse mässitud, ja vahel sähvatasid sellest leinalikust mähisest välkkiired linnupilgud.

Pärast läksime mere äärde, alati täiesti tühjale rannale, suplesime ja pikutasime päikesepaistel, kuni jõudis kätte hommikusöögi aeg. Pärast hommikusööki – alati restil praetud kala, valge vein, pähklid ja puuviljad – tungisid läbi varbluukide meie telliskivikatusega osmiku lämbesse hämarusse palavad lõbusad valgusvöödid.

Kui kuumus järele andis ja me akna lahti tegime, oli tükike merd, mida me nägime meie all nõlvakul kasvavate küpresside vahelt, kannikesevärvi ja nii vaikne ning tasane, et tundus, nagu ei saabuks sellele rahule, sellele ilule iialgi lõppu.

Loojangu eel kerkisid mere tagant sageli imelised pilvekuhilad; need õhetasid nii majesteetlikult, et ta heitis vahel diivanile, kattis näo gaasrätikuga ja nuttis: veel paar-kolm nädalat – ja jälle Moskva!

Ööd olid soojad ja pilkased, mustas pimeduses heljusid, sirasid ja helendasid topaasivärvi tulekärbsed, nagu klaasist kellukesed kilisesid lehekonnad. Kui silm oli pimedusega harjunud, tulid kõrgemalt nähtavale tähed ja mägede harjad, küla tagant joonistusid välja puud, mida me päeval polnud märganud. Ja kogu öö kostis sealt, külakõrtsist, tuhm trummipõrin ning otsekui ühe ja sama lõputu kurguhäälse laulu kaeblik, lootusetu ja õnnelik hala.

Meie osmiku ligidal, kaldajäärakus, mis metsast mere poole laskus, hüples oma kivises sängis kiirevooluline selge veega oja. Kui imeliselt kilgendas ja viras tema läiklev pind sel salapärasel tunnil, kui mägede ja metsade tagant just nagu mingi kummaline olend vaatas terasel pilgul alla hiline kuu!

Mõnikord veeresid mägedelt alla hirmuäratavad äikesepilved, puhkes äge raju, metsade mühiseva hauapimeduse käristasid ühtelugu lahti muinasjutulised rohelised lõhangud ja kõrgel laotuse all kärgatasid veeuputusaegsed pikseraksatused. Siis ärkasid metsas ja kräunusid kotkapojad, ulus panter, klähvisid šaakalid… Ükskord jooksis terve kari šaakaleid meie valgustatud akna alla kokku – nad jooksevad sellistel öödel alati elamute juurde –, me tegime akna lahti ja vaatasime neid ülevalt, ja nemad seisid säravas vihmavalingus ja klähvisid, palusid tuppalaskmist… Ta nuttis rõõmust neid vaadates.

Mees otsis teda Gelendžikist, Gagrast, Sotšist. Järgmisel päeval pärast Sotši jõudmist käis ta hommikul meres suplemas, ajas siis habet, pani selga puhta pesu, lumivalge ohvitserikuue, sõi hommikust oma võõrastemaja restorani terrassil, jõi pudeli šampanjat, kohvi šartröösiga, suitsetas aeglaselt sigari lõpuni. Oma numbrituppa tagasi läinud, heitis ta diivanile ja tulistas endale kahest revolvrist mõlemasse meelekohta.

12. november 1937



Hämarad alleed

Подняться наверх