Читать книгу Hämarad alleed - Иван Бунин - Страница 5

Enne suuri talviseid pühi oli maamaja alati kuumaks köetud nagu saun ja pakkus kummalist pilti, sest kõik ruumikad ja madalad toad, mille uksed olid järjestikku lahti – eestoast diivanitoani, mis asus päris maja otsas –, särasid puhasnurkades põlevate vahaküünalde ja pühapiltide ees rippuvate ikoonilampide tuledes.

Enne neid pühi pesti terves majas puhtaks siledad tammelaudadest põrandad, mis kütmisest kiiresti kuivasid, ja pärast laotati neile puhtad hobusetekid, nagu kord ja kohus tõsteti oma kohale tagasi töö ajaks kõrvale nihutatud mööbel, toanurkades, hõbedaste ja kullatud katetega pühapiltide ees süüdati ikoonilambid ja küünlad, kõik muud tuled aga kustutati. Selleks kellaajaks oli akende taga juba tumesinine talveöö ja kõik läksid laiali, igaüks oma magamistuppa. Siis jäi majja valitsema täielik vaikus, harras ja nagu midagi ootav rahu, mis erakordselt hästi sobis öiselt pühalike ikoonidega, mida valgustas nukker ja härdaks tegev kuma.

Talvel käis mõisas mõnikord külas palverändur Mašenka, hallipäine, kõhnuke ja habras nagu tütarlaps. Tema oli ainus, kes nendel öödel majas ei maganud: tulnud pärast õhtusööki peretoast eestuppa ja tõmmanud vildid oma väikeste jalgade otsast, käis ta villaste sukkade väel üle pehmete hobusetekkide hääletult läbi kõik need palavad, salapäraselt valgustatud toad, heitis igas toas põlvili, lõi risti ette, kummardas ikoonide ees, ja tuli siis jälle eestuppa tagasi, istus mustale riidekirstule, mis igivanast ajast peale seal oli seisnud, palvetas vaikse häälega, luges psalme või lihtsalt rääkis iseendaga. Nii kuulsingi ükskord sellest „jumala metsalojuksest, Issanda hundist“ – kuulsin, kuidas Mašenka tema poole palvetas.

Mul ei tulnud und, läksin hilja öösel saali, et sealtkaudu diivanituppa minna ja võtta sealt raamatukappidest midagi lugeda. Mašenka ei kuulnud mind. Ta istus pimedas eestoas ja rääkis midagi. Ma seisatasin ja jäin kuulama. Ta luges peast psalme.

„Jehoova, kuule mu palvet ja võta kuulda mu kisendamist,“ lausus ta täiesti ilmetult. „Ära seisa vait mu silmavee pärast, sest ma olen võõras sinu ees, üks majaline, kuida kõik mu vanemad…

Öelge jumalale: mis kardetavad on su teod!

Kes kõigekõrgema jumala kaitsmise all elab ja alati kõigevägevama varju alla jääb… Tõmmu lõukoerte ja vihasema madude peale pead sa tallama, sa pead noored lõukoerad ja lendavad maud ära tallama…“

Viimaste sõnade juures tõstis ta vaikselt, kuid kindlalt häält, lausus veendunult: „Sa pead noored lõukoerad ja lendavad maud ära tallama…“ Seejärel vaikis ta veidi, ohkas aeglaselt ja ütles nii, nagu vestleks kellegagi:

„Sest kõik metsa lojuksed on mu päralt, metsa lojuksed mägede peal tuhande kaupa…“

Ma heitsin pilgu eestuppa: ta istus kirstul, mõlemad väikesed villastes sukkades jalad rippu, ja hoidis käsi risti rinnal. Ta vaatas enda ette, mind märkamata. Tõstis siis silmad lakke ja lausus sõnahaaval:

„Ja sina, jumala metsalojus, Issanda hunt, palu meie eest taevast jumalaema.“ Ma läksin lähemale ja ütlesin vaikselt:

„Mašenka, ära karda, see olen mina.“

Ta laskis käed rüppe, tõusis, tegi sügava kummarduse:

„Terekest, armuline härra. Oh ei, ega ma ei karda. Mis mul enam karta? Noorest peast olin rumal, kartsin kõike. Vanatühi, pigisilm, ajas segadusse.“

„Istu, palun,“ ütlesin ma.

„Oh, mis te nüüd,“ vastas ta. „Las ma seisan, armuline härra.“

Ma panin käe ta väikesele kondisele suure rangluuga õlale, sundisin ta istuma ja istusin tema kõrvale:

„Istu, muidu ma lähen ära. Ütle, keda sa palusid? Kas on olemas selline pühak – Issanda hunt?“

Ta tahtis jälle tõusta. Ma hoidsin teda jälle tagasi:

„Näe, missugune sa oled! Ja ise räägid, et ei karda midagi! Ma küsin sinu käest: on siis selline pühak tõesti olemas?“

Ta mõtles. Vastas siis tõsiselt:

„Küllap on, armuline härra. Selline loom nagu tiiger Eufrat on ju olemas. Kui on kirikus nii maalitud, küllap siis on. Ma olen ise teda näinud.“

„Kuidas sa oled näinud? Kus? Millal?“

„Ammuilma, armuline härra, ei mäleta enam, millal. Ja kus – ei oska kosta: mäletan ainult, et me sõitsime sinna kolm ööd-päeva. Seal oli küla nimega Krutõje Gorõ. Ma olen ise ka kaugelt pärit – vahest olete juhtumisi kuulnud: Rjazani kubermangust, aga see kant jääb veel allapoole, Doni taha, ja misuke metsik paik see oli, seda ei mõista mitte rääkidagi. Seal oligi meie vürsti, teie vanaisa armastatud küla, tema salapaik – ligikaudu ehk tuhat savihütti paljastel küngastel ja mäeveerudel, ja kõige kõrgemal mäel, päris üleval tipus, Kamennaja jõe kohal, härraste kolme korrusega maja, samuti paljas, ja kollane sammastega kirik, ja selles kirikus oligi seesamune Issanda hunt: keset kirikut, küllap malmist hauaplaadi all lamas vürst, kellel hunt kõri läbi oli hammustanud, ja hauast paremale, samba peale oligi tema ise, see hunt, täies elusuuruses ja loomutruuduses üles maalitud: istub, hall kasukas seljas, oma tiheda saba peal, kere püstakil, esimesed käpad vastu maad – ja muudkui vahib sulle otse silma sisse: kaelusekarv hall, paks ja ohtjas, pea suur, kõrvad teravad, kihvad paljad, silmad läigivad, pea ümber kuldne paistus nagu pühakutel ja vagameestel. Päris hirmus sihukest imeasja meelde tuletada! Täpipealt nagu elus, istub ja vahib, nagu tahaks kohemaid sulle kallale karata!“

„Oota, Mašenka,“ ütlesin ma. „Ma ei taipa midagi: mispärast ja kes selle hirmsa hundi siis kirikusse maalis? Sa ütlesid, et ta oli vürstil kõri läbi hammustanud: miks ta siis püha on ja miks tema pilt vürsti haua kõrval peab seisma? Ja kuidas sina sinna sattusid, sinna koledasse külasse? Jutusta nii, et aru saaks.“

Ja Mašenka hakkas jutustama.

„Sinna sattusin ma sellepärast, armuline härra, et olin tookord pärisori, teenijatüdruk meie vürstide juures. Olin vaenelaps, minu isa, nii räägiti, oli olnud keegi läbisõitja – arvata võib, et ärakaranud sunnitööline –, tegi mu äraeksitatud emale sohilapse ja kadus ise jumal teab kuhu, aga ema heitis varsti pärast minu ilmaletulekut hinge. Härrastel hakkas minust hale, niipea kui ma kolmteist täis sain, võtsid mu sulasrahva hulgast härrastemajja ja andsid noore proua käsutada, millegipärast hakkasin ma prouale nii meeldima, et ta ei lasknud mind mitte tunnikesekski oma armu alt välja. Temap see võttiski mind endaga reisile kaasa, kui noorel vürstil tuli mõttesse sõita koos naisega oma vanaisa pärandust, sedasama salapaika, Krutõje Gorõ küla vaatama. See pärusmõis oli ammuilma hooletusse jäetud, inimestest tühi – maja seisis vanaisa surmast saati mahajäetuna, aknad laudadega kinni löödud –, no ja meie noortel härrastel tuli tahtmine seda vaatama minna. Seda aga, misukest hirmsat surma vanaisa suri, seda me teadsime rahva juttude järgi…“

Saalist kostis kerget praginat ja seejärel kukkus miski nõrga kopsatusega. Mašenka tõstis jalad kirstult põrandale ja jooksis saali: seal oli juba tunda mahakukkunud küünla kärsahaisu. Ta pigistas alles suitseva küünlatahi sõrmedega surnuks, kustutas jalgadega trampides hõõguva hobuseteki, ronis siis toolile, pani küünla teiste ikooni alla hõbenappadesse pistetud põlevate küünalde abil uuesti põlema ja sättis selle sinna õnarasse, kust ta välja oli kukkunud: pööras heleda leegi allapoole, tilgutas õnarasse sulavaha nagu tulist mett, pani küünla püsti, näpistas osavate peenikeste sõrmedega söestunud tahi teistelt küünaldelt ja hüppas jälle põrandale.

„Näe, kui kenasti põlema hakkasid,“ ütles ta risti ette lüües ja küünlatulede erksamaks läinud kuldset sädelust vaadates. „Ja kuidas lõhnab, nagu kirikus!“

Õhus oli tunda magusat suitsuhaisu, tulukesed võbelesid, ikooni iidne pühakupale vaatas küünalde tagant hõbekatte tühjast avausest. Ülemiste selgete aknaklaaside taga – alumised olid kaetud paksu halli härmakorraga – mustendas öö ja ligemal valendasid raske lumekoorma all kuuseoksad rohtaias. Mašenka vaatas ka neid, lõi veel kord risti ette ja tuli eestuppa tagasi.

„Teil oleks aeg puhkama heita, armuline härra,“ ütles ta kirstule istudes ja haigutust alla surudes, kattes suu oma väikese kuivetu käega. „Öö on juba pelutav.“

„Miks pelutav?“

„Sellepärast et on salaasju täis, nüüd tohib ainult kikas, meie keeli kukk, ja veel öine kaaren, päll, üleval olla. Nüüd võtab issand ise maad kuulda, kõige tähtjamad tähed mängivad, lahvandused külmuvad meredes ja jõgedes.“

„Ja miks sa siis ise öösiti ei maga?“

„Eks mina ka magan, armuline härra, niipalju kui tarvis. On siis vanale inimesele palju und vaja? Nagu linnukesele oksa peal.“

„Nojah, heida pikali, ainult räägi mulle sellest hundist lõpuni.“

„See on nii segane ja ammune lugu, armuline härra – äkki tõesti ainult ballaad.“

„Kuidas sa ütlesid?“

„Ballaad, armuline härra. Niiviisi meie härrased ütlesid, armastasid neid ballaade lugeda. Juhtusin vahel kuulama – külm judin käis üle selja:

Mäe taga tuisumöllus

lumi vihiseb ja keeb,

valgel väljal tantsib, keerleb,

hangedesse tuiskab teed…

Issake, kui tore see on!“

„Mille poolest tore, Mašenka?“

„Selle poolest, et ise ka ei tea, mille poolest. Jube hakkab.“

„Vanasti, Mašenka, oli kõik jube.“

„Kuidas võtta, armuline härra? Võib-olla tõesti oli jube, ainult tagantjärele paistab kena. Sest millal see oli? See kõik oli ju nii ammu – kõik troonid ja vallad on varisenud, kõik tammed vanadusest kõdunenud, kõik kääpad maaga ühetasaseks saanud. Selle looga on samuti – mõisateenijad jutustasid seda täpselt nii, aga kas see ka tõsi oli? Lugu olevat juhtunud veel suure keisrinna valitsemise aegu ja vürst olevat sellepärast Krutõje Gorõs istunud, et keisrinna oli miskipärast tema peale väga vihaseks saanud, vürsti enda juurest kaugemale pagendusse saatnud, aga vürst oli seal hirmus julmaks läinud – üle kõige meeldinud talle oma orjasid nuhelda ja kõlvatut elu elada. Ta oli veel täies ihurammus mees ja väljanägemise poolest iseäranis kena, ja kõigi tema teenijate, kõigi külaelanike seas polevat olnud ühtegi neidu, keda ta poleks esimeseks ööks enda juurde, oma haaremisse nõudnud. No ja nii langeski ta kõige jõledamale patuteele: hakkas koguni omaenese lihase poja äsja laulatatud naist himustama. Poeg teenis Peterburis tsaari sõjaväes, ja kui oli endale mõrsja leidnud, isalt loa saanud ja abiellunud, eks ta siis vist sõitiski noorikuga sinna Krutõje Gorõsse, isa tervitama. Ja vanamees hakkaski poja naist ihaldama. Egas, armuline härra, armastusest ilmaasjata laulda:

Arm see leegib igas riigis,

armutööd teeb kogu ilm…

Ja mis patt see olekski, kui olgu või vana mees mõtleb kallimale, õhkab tema järele? Aga siin olid asjalood hoopis teistsugused, siin oli tegu otsekui lihase tütrega ja tema liiderlik plaan oli sohielu elada.“

„Ja mis edasi sai?“

„Sedasi, armuline härra, et kui noor vürst märkas, et isal on selline salanõu, otsustas ta vaikselt põgeneda. Rääkis tallipoistele augu pähe, külvas nad igasugu kingitustega üle, käskis südaöö paiku kolm kõige väledamat hobust saani ette rakendada, hiilis kohe, kui vana vürst magama oli läinud, noort naist kaasa võttes vargsi isakodust välja – ja kadus. Ainult et vanal vürstil polnud mõtteski magama minna: ta oli juba õhtul oma salakaebajate käest kõik teada saanud ja hakkas kohe põgenikke taga ajama, öö, ütlemata vali pakane, lausa rõngad seisavad kuu ümber, aga temale ei loe see midagi – kihutab ratsahobuse seljas, üleni end saableid ja püstoleid täis riputanud, kõige armsam koerapoiss tema kõrval, ja näeb juba eespool poja troikat. Kisendab nagu kotkas: seisa, muidu lasen! Aga nood ei kuula, ajavad aga kõigest väest hobuseid, nii et tuisk käib üle pea. Vana vürst hakkas siis hobuseid tulistama, kõmmutas kihutamise pealt maha esiteks ühe, parempoolse priipassihobuse, siis teise, vasakpoolse, ja sihtis juba juhthobust, kui vaatas korraks kõrvale ja nägi: üle lumevaalude tormab kuupaistel tema poole hiiglasuur, seninägematu hunt, silmad punased nagu tuleleek ja paistus pea ümber! Vürst hakkas tema pihta paugutama, aga hunt ei teinud sellest väljagi: tormas kui tuulispask vürsti juurde, kargas talle rinnale – ja ühe hetkega rebis ta kõri kihvadega lõhki.“

„No see on küll õudne lugu, Mašenka,“ ütlesin ma. „Tõepoolest ballaad!“

„Ärge naerge, armuline härra, see on patt,“ vastas ta. „Issandal on kõike palju.“

„Ma ei ütle midagi, Mašenka. Aga ikkagi on imelik, et selle hundi pilt maaliti just vürsti haua kõrvale, kelle ta lõhki kiskus.“

„Pilt, armuline härra, maaliti vürsti enese tahtmisel: ta toodi veel elusana koju, ta jõudis enne surma pattu kahetseda ja armulauda saada, ja oma viimasel silmapilgul käskis ta selle hundi kirikusse oma haua kõrvale üles maalida – küllap vist manitsuseks kõigile vürsti järeltulijatele. Kes oleks võinud tollel ajal tema käsust üle astuda? Pealegi oli kirik tema kodukirik, tema enda ehitatud.“

3. veebruar 1938