Читать книгу Head pahad poisid - Ivar Soopan - Страница 1

Raske uks sulgus valju kolinaga, võti pisteti lukuauku ja kostis heli, mis teatas: hommikuni ei pääse sellest ruumist keegi.

Rain istus reformvoodil, mille krigin tekitas külmavärinaid. Ta laskis silmadel üle toa käia, sulges siis need ja heitis pikali.

„Jobu, ära maga, kell on alles üheksa!” hõikas keegi kõrvalvoodist. „See pole sul kodu! Ja üldse – kui tahad mu kõrvalvoodis magada, siis öösel pole mingit peeretamist, selge?”

Rain ei tahtnud silmi avada, kuid tal ei jäänud muud üle– kellegi rusikas tabas tema külge. Rain keeras pea aeglaselt küljele ja vaatas otsa irvitavale kiilaks aetud peaga poisile. „Mis jõllitad?” päris peast eemale hoidvate kõrvadega poiss mõnitavalt.

Tuba täitis naer ja see pani Raini vere keema. Ta surus käed ise seda märkamata rusikasse, venitas end istuli ja vaatas kõigest poole meetri kaugusel kõrvalvoodil istuvale poisile otsa.

„Noh, mida?!” ülbitses poiss.

Rain ei öelnud midagi. Tema käed olid rusikas ja rünnakuvalmis. Ärevusest paksuks tõmbunud õhuga toas võttis maad vaikus.

Rain märkas, kuidas vastase silmad liikusid hetkeks tema rusikatele, kuid suundusid kohe tagasi endisse punkti – Raini silmadesse. Need ei pilkunud.

Vaikus püsis juba mitu sekundit ja ilmselt oleks selle katkestanud kellegi kannatamatu repliik, ent siis kõlas raksatus, millega peaaegu samal ajal kostis karjatus.

„Raisk!” karjus lontkõrvadega kiilakas ja kattis näo kätega. Tema sõrmede vahelt tilkus verd.

„Nägite, kus pani!” hüüdis keegi.

Rain tõmbas käega üle lauba, heitis korra pilgu peopessa, pühkis sinna jäänud punase laigu pükstesse ja heitis uuesti pikali.

Raini äkiline ja tugev pealöök oli poissi tabanud otse vastu nina. Kõik toasviibijad arvasid, et käiku lastakse rusikad, kuid pealööki ei osanud nad oodata.

Poisid sosistasid omavahel ja jäid siis vait. Kaheksa noorukit lamasid voodites. Kes luges raamatut, kes oli juba silmad kinni pannud. Vahejuhtum unustati, sest see oli täiesti tavaline ja igapäevane. Vähemalt seal, kus poisid parasjagu viibisid.

Raini esimene sõda oli võidetud. Ta teadis, et nüüd jäetakse ta rahule või otse vastupidi – peab pidevalt valvel olema, et end uute rünnakute eest kaitsta. Ta oli kuulnud ainult kõlakaid, kuidas sellises kohas hakkama saadakse, kuid nüüd oli ise selle keskel. Ootamatult ja Raini arvates ebaõiglaselt, kuid parata polnud enam midagi. Ta oli noortevanglas.