Читать книгу Head pahad poisid - Ivar Soopan - Страница 4

„Vaata seda kohta!” näitas Jan Silverile. „Ah, ei, seal on ainult kolm puud koos,” lisas ta pettunult. „Nelja on vaja, kolmega ei saa hakkama,” sõnas Silver. Poisid jalutasid kodu lähedal metsa all. See oli üsna tihe segamets. Jan polnud varem sügaval metsas käinud, aga nüüd kondasid nad just kaugemates ja kõrvalisemates paikades.

Äkki jäi Jan seisma. Ta kummardus: „Tsss!”Silver kükitas Jani kõrvale. „Mis on?” küsis ta sõbralt.„Seda näed?” suunas ta sõrme otse ette. „Mis lind seeseal on?” Silver pingutas silmi. Poistest paarikümne meetri kaugusel puude vahel kõndis suur hallikas lind. „See on kurg,” teatas Silver. „Ise oled kurg,” nähvas Jan, „kurg on pealt valge, mustade tiivaotste ja punase nokaga. See on aga hall. Näed, nokk on imelikku kollakat värvi ja silmade juurest lähebtriip. Kurg pole selline.”

Hall lind keeras pead ja liikus poiste suunas. Poisid võpatasid. Metsavaikuse käristas pooleks vali häälitsus: „Khräi!” See hääl oli jubeda kõlaga – terav, järsk ja käskiv.

„Äh, ma tean, mis lind see on!” lausus Jan. „See on haigur, hallhaigur.”

„Kust sa tead? Ma küll sellist lindu ei tunne,” teatas Silver.

„On küll haigur. Kas sa pole siis seda häält siin metsas varem kuulnud? Ma olen küll tihti kuulnud, eriti õhtuti. Ükskord isa käest küsisin, et kes sellist häält teeb. Ta ütles, et hallhaigur,” rääkis Jan.

Silver kehitas õlgu.

„See on üks veider lind. Püüab järvedest kalu, aga pidavat konni ja muid elukaid ka sööma,” seletas Jan. „Aga imelikuks teeb ta see, et ta elab metsas puu otsas. Ta on küll kure moodi, aga kurg pesa metsa ei tee. Ikka kuhugi avarasse kohta üksiku puu või posti otsa. Haigur valib aga puu välja metsast.”

Poiste jutu ajal oli lind lähemale tulnud. Ta sammus väärikalt ja häälitses taas.

„Äkki tal on midagi viga?” küsis Silver murelikult.

Haigur ei kõndinud enam nende poole, vaid tagasi jämeda puu juurde. Poisid hiilisid ettevaatlikult lähemale ja jäid ootama. Haigur tegi aeglaselt ringi ümber puu. Ta langetas pea ja tonksas midagi nokaga. „Khräi!” kostis taas.

„Kas sa näed, mis seal maas on?” küsis Jan.„Nagu nukk või midagi sellist,” pakkus Silver.

„Nukk! Nalja teed…? Näh, on jah nagu nukk,” imestas Jan.

Äkki kostis tema jala alt murduva oksa praksatus. Lind ehmatas ja kiirustas eemale.

„Näed, mis sa nüüd tegid!” heitis Silver ette.

„Mis tegin, mis tegin… no juhtus nii,” torises Jan.

Kui haigur kaugemale läks, liikusid poisid lähemale. Jan ja Silver jäid heleda nuku juures seisma ja kummardasid.

„See on ju linnupoeg! Surnud vist,” ütles Jan umbusklikult.

Silver kükitas ning katsus pika kaela ja jalgadega valget linnukest.

„Noh, on või?” oli Jan kärsitu.

„On jah,” sõnas Silver vaikselt.

„Vaeseke. Kust ta siia sai?” küsis Jan sosinal.

Silver vaatas enda ümber. Puualune samblik oli täis valgeid lärakaid, mis nägid välja nagu linnu väljaheide. Puuokstel ja tüvel oli samuti valgeid laike. Silver vaatas üles.

„Kuule, sellel haigrul on siin puu otsas pesa,” teatas ta.

Jan pööras pilgu üles. „Võib küll olla. Paistab, et see pisike haigur on pesast välja kukkunud ja surma saanud,” pakkus ta.

„Tead, matame ta maha, ega me saa teda siis vedelema jätta,” ütles Jan ja hakkas ise sõrmedega pehmet sammalt ja mulda kraapima. Silver tuli sõbrale appi ja mõne minutiga oli pikergune auk valmis.

„Nii,” sõnas Jan. Ta tõstis paarikümne sentimeetri pikkuse haigrupoja auku.

„Kas peame kolm peotäit mulda ka peale viskama?” küsis Silver natuke kahtlevalt. Inimeste matustel nii tehti.

„No eks sa viska, aga me peame talle ju niikuinii mulla peale ajama. Mis seal siis vahet, kas kolm korda või rohkem,” lausus Jan.

Jan patsutas mulla kinni ja ajas end püsti.

Kui poisid eemaldusid, liikus vana haigur matmispaigale lähemale. Ta kõndis ümber puu, seisatas, astus siis oma võnkuval kõnnakul metsa alt välja lagendikule ja tõusis tugevate tiivaliigutustega õhku.