Читать книгу Head pahad poisid - Ivar Soopan - Страница 2

Jan ja Silver olid naabrid ning suvel oli vähe päevi, mil nad poleks koos midagi ette võtnud. Tihedamalt hakkasid nad läbi käima kolme aasta eest, kui Kelleri asula juurde tiigile parve ehitasid. See oli üks poiste meeldejäävamaid suvesid. Mitte ainult parve ehitamise pärast. Tol suvel sai Janist, kes oli Silverist mõni aasta noorem, Kelleri poistekamba liige. Kamp, mille ninamees oli Rain, võitles vapralt naaberasula Vaia poistega. Kõik see juhtus kolm aastat tagasi – sõdu polnud vahepeal suuremaks kasvanud poisid enam pidanud.

Jan tõmbas pöidlaga üle kitarrikeelte. Kostis minoorne heli. Ta lasi pillil mõne sekundi heliseda, asetas siis käeselja vastu keeli ja summutas kurvameelse kõla.

Jan klõbistas vasaku käe sõrmedega kitarri kõlakastil. Muusikakoolis käidud kahe aastaga oli tema sõrmeotste nahk tugevaks muutunud.

„Mitut akordi sa juba tead?” küsis Silver.„Üle kahekümne vist, aga osa on päris rasked ja ei tule korralikult välja.”

„Aga mõnda tuntud lugu ka oskad mängida?”

„Mõnda ikka. Koolis peab jamasid lugusid õppima. Mozarti ja mingite muude surnud heliloojate menuette,” rääkis Jan tusaselt. „Aga mul on lahe õpetaja. Ants on nimi. Ta andis mulle ühe džässiloo, see on küll vinge.”

„Mis seal vinget on? Džäss on minu arust veider, disko on palju vingem,” ütles Silver.

„Mine metsa oma diskoga. Diskopepu selline!” teatas Jan ja hakkas naerma.

„Ma pole mingi diskopepu, aga džäss on ikkagi nõme.”

„Arva mida tahad, mul ükskõik. Ise ei jaga sa muusikast midagi.”

„Jajah, sina oled nüüd küll kõva muusikatundja!” ajas Silver vastu.

„Vaat olengi, sinust igatahes kõvem,” solvus Jan ja tõusis püsti. Ta asetas kitarri seina äärde ja pani maki mängima.

„Kuula seda bändi, seal mängib selline kidramees, et täitsa lõpp!” vahetas Jan teemat.

Lindilt kostis raju heli. Jani jalg hakkas vastu põrandat tümpsutama ja pea rütmiliselt ette-taha liikuma.

„Kuula seda kohta, siin paneb hästi kiiresti. See on üks maailma paremaid kitarriste – Ritchie Blackmore. Mul õpetaja ka kaifib teda.”

Silver kuulas ükskõikselt, sest talle rokkmuusika ei meeldinud. Janiga oli vastupidi. Ta muud ei kuulanudki.

Kodus oli tal venna lintmakk ja viis linti. Neid kuulas ta iga päev. Ühe lindi peal oli Deep Purple, mis oli Jani lemmikbänd. See bänd oli ka tema kitarriõpetaja lemmikuid ja mõnikord kuulasid nad seda pärast tunni lõppu koos.

„Muusikakoolis keegi rääkis, et mu õpetaja on vanglas istunud,” ütles Jan Silverile.

„Ohoh! Mille eest?” elavnes Silver ja nihutas end sõbrale lähemale.

„Seda ma ei tea, aga ta olla noorest peast kinni olnud. Vist umbes siis, kui oli kuusteist või nii.”

„Kardad ka teda?”

„Ei tea mispärast?”

„No ma ei tea, äkki koksab su ära,” naljatas Silver.

„Jajah, muidugi. Tegelt on ta lahe kuju, mis sest, et kinni olnud,” ütles Jan.

„Aga kuule, vanglaga seoses tuli meelde… Kas sa Rainist oled kuulnud?” küsis Silver.

„Mis temaga siis on? Tal oli miilitsaga mingi jama. Varastas vist midagi.”

„Mis mõttes midagi? Ta ärandas auto!” Silver ütles seda nii, nagu oleks see maailma kõige tähtsam asi, ja lisas: „Ja siis tegi ta selle autoga avarii, nii et kaks poissi said viga.”

„Tegelt ka või?”

„Nojah. Ta on ju paras pätt. Ta on oma ema autoga mitu korda ööseti sõitmas käinud,” teadis Silver. „Ükskord kutsus mind ka tee äärest kaasa, aga ma ei läinud, paneb veel kuskil puusse.”

Rain elas emaga kahekesi. Isa tal polnud või kui oli, elasmujal. Rain oli 17-aastane, suitsetas ja noolis teinekord poe juures meestelt, et need talle õlut ostaksid. Jan oli juba siis, kui ta koos Villuga Kelleri kampa saamiseks katseid tegi, imestanud, kuidas Rain julgeb suitsetada. Tookord oli Rain alles 14-aastane.

Janil olid suitsetamise suhtes imelik tunne. Temale olid suits ja vingugaas üks ja sama asi. Gaas oli aga see, mida ta kartis ja vihkas. Sellepärast, et tema pinginaaber Villu oli saanud gaasimürgituse ja surnud.

„On ikka segane tüüp see Rain. Sai lõpuks mis tahtis,” lausus Jan. „Kelle auto ta siis pihta pani?”

„Ma kõike täpselt ei tea, aga oli olnud Antsu ema auto. Eks see üks segane asi ole, sest Ants oli ise ka autos olnud. Igatahes istub Rain nüüd Viljandi koloonias,” rääkis Silver.

Ants oli Raini klassivend. Ka teda oli Kelleri kandis autoga sõitmas nähtud, kuigi lube tal ei olnud. Ärandamisjuttu Jan hästi ei uskunud – ju pidi ka Ants selle kõigega seotud olema. Kuna ta üksikasju ei teadnud, ei mõelnud ta pikalt, aga teatas siiski: „Loll mees see Rain.”

„Loll jah, aga kahju on tast ikkagi,” nõustus Silver. „Teadagi, mis seal vanglas toimub. Ilmselt saab iga päev peksa. Ja mõtle, kui ta oleks autoga veel kellegi surnuks sõitnud!”

„Sellest ei taha mõeldagi, aga vanglas peksasaamise kohta ei tea midagi – ta on päris kõva mees ja eks ta annab vastu ka, kui vaja.”

„Seal on neid ju nii palju koos. Ühele annab peksa ja teise käest saab ise.”

Jan mõtles sellele ja see tekitas temas vastikust.

Poisid kuulasid mõne minuti vaikides muusikat.

„Kuule, mis sul sel suvel plaanis on?” uuris Silver.

„Ma ei tea. Enamiku aega olen Kelleris, aga ju käin Tartus vanaema juures ka,” vastas Jan.

Silver mõtles natuke.

„Mäletad seda onni, mis me mõne aasta eest saare peale ehitasime?” küsis ta siis.

„Muidugi mäletan! Käisin seal tiigi ääres alles paari nädala eest kala püüdmas. Otsisin meie parve, aga see on vist ära mädanenud.”

Parve ehitamine oli võimas ettevõtmine. Kui Villu õnnetu surm välja arvata, oli see olnud tore suvi.

„Aga ehitaks sel suvel ühe onni. Kohe hästi suure ja ägeda, nagu väikse maja lausa,” jätkas Silver.

Jan jäi mõttesse. Plaan polnud paha. „Kuhu sa selle ehitaksid?” küsis ta.

„Metsa ikka.”

„Kas siia meie juurde?”

„Siia jah, hea kodu lähedal ehitada. Anna mulle pliiatsit ja paberit, ma joonistas sulle, millise võiks ehitada.”

Silver laskis pliiatsil käia. Jan aga mõtles samal ajal, kus võiks onnile metsas parim paik olla.

Nii Silver kui ka Jan olid aasta eest Kellerist välja eramajadesse kolinud. Mõlema poisi vanemad töötasid Kelleri õllevabrikus ja kolhoos ehitas selle töötajatele eramajad.

Jan elas metsa ääres ja Silver mõnisada meetrit kaugemalmetsa sees lagendikul.

Poiste majade vahel oli otseühendus, nad said teineteisega iga hetk suhelda, kui aga tahtmine tuli. Nimelt oli Jan saanud sünnipäevaks „Kaja”. See oli nagu telefon – komplektis olid puldid, mis tuli omavahel juhtmega ühendada. Puldil oli mikrofon ja väike kõlar. Peapult oli Jani toas, teine pult Silveri juures. Kui Silver tahtis Janiga rääkida, vajutas ta nuppu ja Jani pult hakkas pinisema. Jani peapuldil oli aga see hea omadus, et ühte nuppu vajutades oli kuulda, mis teisel pool räägitakse. Nii kuulas ta vahel salaja, kuidas Silveri isa poisiga pragas või kuidas sõber oma õde kiusas.

Poiste vahel otseühenduse loomiseks kulus palju telefonikaablit. See lookles läbi metsa ja oli puude külge kinnitatud. Mõnikord oli keegi selle läbi lõiganud, kuid piisas juhtmeotste ühendamisest ja isoleerpaelaga katmisest ning side taastus.

„Kajaga” mängisid poisid õhtuti enne magamaminekut laevade pommitamist.

Kui Silver oli joonistamise lõpetanud, nihutas ta paberi Jani ette.

„Näe, vaja on sellist kohta, kus on neli jämedat puud. Nende vahele teemegi onni. Põranda võiks maast teha nii kõrgele, et mahume alt läbi käima. Sisse pääseme mööda redelit, mille saame onnist lahkudes ära peita, et teised sisse ei saaks,” seletas Silver asjalikult.

Jan vaatas joonistust ja kortsutas kulmu. „Oota, aga see on sul ju nii väike, ainult üks korrus,” ütles ta. „Kui juba teha, siis ikka vähemalt kahekorruseline.”

„Arvad või? Aga siis läheb selle ehitamiseks liiga kauaaega.”

„Las läheb, pikk suvi ees, mis meil siin ikka tarka teha oleks.”

Silver leppis sõbra plaaniga. Ta hakkas juba teist korrust peale joonistama, kui pliiats äkki seisma jäi.

„Ei-ei. Siis läheb palju rohkem materjali. Ja kuule, kust me laudu saame? Neid kulub päris palju,” küsis ta nõutult.

„Küll me leiame, ega lauad ole maailmast otsa saanud! Sa muudkui joonista plaan valmis ja ma mõtlen muule,” vastas Jan.

Silver kehitas õlgu ja jätkas sirgeldamist.

Jan jäi aga mõttesse. Tal polnud õrna aimugi, kust laudu võtta.

„Käes!” ütles Jan valjult.

„Mis sul käes on?”

„Kust laudu saada. Välja mõtlesin!” teatas Jan. „Ivanovid ehitavad teisel pool metsatukka ju maja. Seal on terve hunnik laudu. Ja nende kõrval ehitavad maja Kaarelsonid, neil on ka laudu.”

„No ja siis. Lähed küsid või? Ja arvad, et nad annavad meile oma majaehituseks mõeldud materjali? Loll oled, ei anna nad midagi,” kahtles Silver.

„Muidugi ei anna. Me võtame salaja,” ütles Jan kavalalt. „Seal on neid laudu nii palju, et keegi ei pane tähele, kui virna vahelt mõned ära viime.”

„Ega neid laudu nüüd ainult mõned ka vaja lähe. Ikka päris palju läheb, kui kahekorruselise onni ehitame.”

„Pole hullu. Kui neil ükskord neid laudu vaja läheb, onmeil onn juba valmis ja ega nemad mäleta, mitu lauda neil täpselt oli.”

„Nojah, võib-olla. Tead, mul on kodus ka natuke laudu, võime sealt juurde virutada, sest ega isa neid niisama vist annaks,” lausus Silver.

„Väga hea. Näita nüüd, mis sul seal on,” ütles Jan.

Silver näitas pilti. Janile see meeldis, kuid ta tahtis täiendusi teha. Ta võttis pliiatsi ja joonistas teise korruse lae peale käsipuu.

„Näe, teeme katusele luugi ja paneme üles piirde ette. Nii on meil kolmas korrus ka. Nagu veranda või nii,” ütles Jan.

Silver kallutas pea küljele ja vaatas pilti. „Miks mitte, siis saame seal üleval ka olla. Tuleb lausa kolm korrust.”

„Just! Äge ju?”

„Pole viga,” nõustus Silver. „Aga nüüd aitab, pean koju minema. Homme vaatame lauavirnad üle ja otsime onnile sobiva koha.”

Jan noogutas. Onni ehitamise mõte oli ta meeled haaranud, kuid Raini kohta kuuldud lugu ei tahtnud kuidagi ununeda.