Читать книгу Head pahad poisid - Ivar Soopan - Страница 7

Jan ja Silver astusid mööda metsaalust. See oli suurte puudega vana mets ja teerada oli juba kinni kasvanud. Rada ääristavate puude küljes võis veel näha aastakümnete eest pandud okastraadi juppe. Kunagi kasutasid seda rada talumehed, kes teiselt poolt metsa mööda rada veiseid ajasid. Enne kolhoosi aega oli Kelleri asula ümbrus metsi täis ja karjatatavaid lagendikke oli vähe. Nii tõidki talumehed oma loomad kauge maa tagant lagendikule, kus nüüd asusid Jani ja tema naabrite majad.

Jan oli seda rada sageli käinud, kuid mitte kunagi lõpuni. Metsa teises otsas, kus maa oli soisem, oli rada täiesti kinni kasvanud. Sinnapoole poisid astusidki.

„Näe, siin on vana kuivenduskraav,” osutas Silver samblaga peaaegu kaetud aimatavale kraavile. Mõne sammu järel seisid nad kraavi ees ja Silver vajutas jalaga sambale. Jalg vajus sügavale ja sai märjaks.

„Vesi on all,” teatas ta.

„Ega me palju kaugemale minna saagi, peame siitkandist sobiva koha otsima. Muidu peab laudu liiga kaugelt tassima,” lausus Jan.

Poisid kõndisid mööda kraaviperve teerajast paremale.

„Mis sa sellest kohast arvad?” küsis Silver.

Sõprade ees seisid neli kuuske, mis ei olnud küll üksteisest võrdsel kaugusel, kuid moodustasid siiski nelinurga, ehkki ebakorrapärase.

„Täitsa kobe, miks mitte. On teeraja lähedal ja samas metsaäärest piisavalt kaugel,” lausus Jan.

„Siis on otsustatud, siia ehitamegi,” ütles Silver ja patsutas üht kuuske.

Sobiv onnikoht leitud, asutasid poisid end lauajahile. Selleks tuli minna vaid mõnesaja meetri kaugusele ehituse juurde.

„Kuss!” sisistas Jan äkki ja kükitas. Ta uuris võõra maja juures toimuvat.

Silver laskis end kärmelt sõbra kõrvale kükakile.

„Maja kõrval liikus keegi. Ootame natuke,” sosistas Jan ja piilus lauavirna tagant ettevaatlikult sinnapoole.

Lagendikul asuv maja onni juurde ei paistnud, aga kui keegi ehitusel tööd tegi, kostis metsa haamrilööke ja saagimist. Jan ja Silver taipasid, et järelikult kostavad ka nende ehituse helid majani, kui nad metsas tööle hakkavad. Jan aga rahustas sõpra, et sellest pole midagi, sest teisel pool metsa ehitati samuti maja ja seepärast peaks arvatama, et hääled tulevad sealt.

Poistele sobis see hästi, et onnikoht oli kahe ehitatava maja vahel, sest nii sai mõlema juurest laudu näpata.

„Näe, läheb ära,” ütles Silver.Maja juures kohmitsenud mees kõndis mööda teed eemale. Jan tundis teda, see oli naabrimees Margus Kaarelson.

„Hakkame aga pihta,” oli Jan hakkamist täis ja lõi käed esimese laua külge.

Poisid ei võtnud laudu virna otsast, vaid tirisid neid teiste laudade vahelt. Nii ei jäänud näha, et keegi on vargil käinud. Lauahunnik oli vähemalt kaks meetrit kõrge ja mitu meetrit lai. Kui mõlemal poisil oli viis lauda käes, asetasid nad need üksteise peale ja hakkasid metsa poole vedama.

„Järgmise satsi võtame Ivanovi maja juurest,” seletas Jan.

Tehti veel mitu retke. Juba samal päeval sai poistel onni põrand valmis ja kohe meisterdasid nad ka redeli.

„Kui me sellise tempoga teeme, siis nädala või kahega peaks valmis saama,” ütles Jan. „Kui ainult laudu jätkuks. Liiga palju neid virutada ei saa.”

„Ma toon homme kodust ka mõned. Küll jätkub,” arvas Silver ja peitis haamri puu äärde sambla alla. Jan tegi oma haamri ja saega sama.

Mööda vana karjatamisrada kodu poole sammudes nägid sõbrad taas puude all haigrut, kes ikka veel oma poega otsis.