Читать книгу Kõik poisid ei saa suureks - Ivar Soopan - Страница 1

Jan oleks hea meelega olnud kuskil mujal, ilma tumerohelise pintsaku ja kõri kägistava peenikese, pisikeste ruutudega lipsujupita – ta polnud kunagi varem lipsu kandnud. Kõik Jani ümber kannatasid. Osalt kõrvetava kuumuse, peamiselt aga kokkusaamise põhjuse tõttu.

Kokkutulnute seas askeldas turske, pisut punetava näo, enesekindla käitumise ning hästi selga istuva ülikonnaga mees. Ta astus punaseks nutetud silmadega naise juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Süsimusta peaga, üksikute esimeste hallide juuksekarvadega naise pilk eksles üle mornide nägude ja peatus Janil.

Jan tundis naist hästi. Ta nägi teda igal hommikul, kui kooli läks. Jan pidas teda parimaks emaks, kes ühel lapsel olla sai. Tema nimi oli Maria ja ta oli Jani pinginaabri Villu ema. „Näe, pane tasku,” ütles Maria talle alatihti ja surus kommi pihku. Harva oli see tavaline komm, ikka võõramaine, mida naljalt iga päev ei saanud. Kogu nende korter lõhnas sama magusalt kui maitsesid need kommid.

Jan saabus Villu maja ette, võttis seina ääres teiste inimeste vahel koha sisse ja jäi ootama. Räpakalt laotud punastest tellistest krobeline majasein oli just kui äsja küpsetaja vahelt tulnud kuum vahvel. Päike surus oma teravad kiired otse Jani lagipähe ja tedretähnilistele põssid pluusikaeluses.

Maria vaatas Janile otsa, naeratas ning juhatas tundmatu mehe tema poole. Võõras otsis rahva seast õiget nägu ja noogutas.

Mees kiirustas majja. Hetke pärast oli ta kandilise tahvliga tagasi ja astus otse poisi suunas.

„Tere, sa oled vist Jan?” küsis ta toonil, mis teadis vastust. Mehel olid head silmad, mida ääristasid väiksed peenikesed kortsud. Need tegid tema ilme pisut kavalaks. Jani pinginaabril Villul kortse polnud, kuid muidu meenutas mehe nägu just Villut.

„Jah,” sosistas Jan. Talle tundus, et on meest varemgi näinud.

„Mina olen Karl. Mõtlesin, et sina sobiksid kõige paremini plaati kandma,” lausus mees ja kergitas käes olevat tahvlit Jani poole. Jan haaras sellest kahe käega kinni, kivitahvel osutus ootamatult raskeks.

Karl juhatas Jani end kolonni sättivate inimeste ette. „Kui muusika hakkab mängima, hakka vaikselt liikuma,” lausus ta poisile poolsosinal.

Jan jäi ootama. Talle meenus, kes see võõras mees oli. See oli Villu onu, kes töötas kaubalaeval. Onu Karl oli suu rema osa ajast välismaal ja tagasi tulles tõi alati Villule ja tema vanemale vennale maiustusi. Sealt olidki pärit Villu ema antud kommid.

Jan seisis ja tema koormale oli lisandunud kivist tahvel. Ta langetas pilgu ja luges ühelt poolt siledaks lihvitud hallilt kiviplaadilt graatsiliste tähtedega graveeritud kirja „Armas Villu Juhanson”, ja selle all „14. märts 1972 – 7. september 1982”.

Jan tõstis pilgu liivaselt asfaldilt ja vaatas enda ees seisvat veokit. Kroogitud tumepunase riidega kirst autokastis tekitas temas hirmu, kuid veelgi enam segadust. Ta mõistis küll, mis oli mõne päeva eest juhtunud, kuid tundis surma lähedust esimest korda ja see oli midagi kirjeldamatut – hiilivat ja hirmutavat.

Kõik jäi liiga vaikseks. Oli 1982. aasta september. Koolivaheaeg oli olnud nii põnev, ja äkki…

Jan võpatas – matuseorkestri puhkpillid alustasid oma jorinat ja auto tema ees võttis paigalt. Jan hakkas pinginaaber Villu järel minema. Villu istekoht koolis Jani kõrval oli olnud juba mitu päeva tühi.