Читать книгу Kõik poisid ei saa suureks - Ivar Soopan - Страница 2

„Aga sa pista uss korraks suhu ja siis vaata, kuidas näkkab!” jagas Villu oma teadmisi kalapüügist.

„Loll oled või?!” hüüdis Jan, ise sõbra soovituse üle naerdes, kuid nõuande paikapidavuses ka mõnevõrra kaheldes. „Sa vist käid isaga liiga palju kalal, et sellist juttu ajad. Purjus mehed teevad nii,” lisas ta targalt, sest teadis, et mehed tulid alati kalalt, viinahais küljes.

„Isa teeb alati nii ja kogu aeg saab kala,” ei jätnud Villu jonni.

„Minu pärast tehku, aga mina ei kavatse seda limast vihmaussi suhu panna. Küll siin näkkab niisama ka,” lausus Jan. „Miks sa ise ussi suhu ei pane?”

„Miks-miks! Näed ju, et ma püüan saiaga. Ma tahtsin näha, kas sa julged seda teha,” ütles Villu ja hakkas ise ka naerma.

„Ja nüüd olen siis sinu arust argpüks või?”

„Nojah, natuke ikka.”

„Püüa kala, ära aja lolli juttu,” lõpetas Jan vaidluse.

Keset järve, mille kaldal poisid istusid, ilutses väike saareke. See polnud tavaline järv. Esiteks oli ta kolmnurkne – tavalised järved polnud niisugused. Ja teiseks oli selles järves tohutult kalu. Nii palju, et isegi oskamatud kalamehed lahkusid sealt pärast mõnetunnist kaldal kükitamist ämbritäie ahvenate, kokrede ja särgedega. Selle järve ääres kala püüdmine oli lausa igav, sest õnne ja oskusi ei läinud üldse tarvis. Vaja oli ainult õngeritva ja ussikesi või saia, mida konksu otsa panna.

Seda teadsid nii Jan kui ka Villu, kes õngitsemiseks alles ettevalmistusi tegid. Vihmaussi suhu panemine – isegi kui see oli vanade kalameeste komme – olnuks sellest järvest püüdes kas rumal või… No igatahes poleks sellest mingit kasu olnud, sest kala oleks näkanud nii või teisiti.

„Oh sa poiss, mul juba rabab!” hõiskas Jan ja sikutas ritva ülespoole. Ta tõmbas seda järsult üle pea, nii et nööri otsas olev kork ja konks maandusid suures kaares poiste selja taha pika heina sisse. Konks oli aga tühi.

„Ära tõmble niimoodi,” ütles Villu. „Lase kalal rahulikult näksida ja kui kork vee alla vajub, siis tõmba välja.”

„Aga kork ju liikus, järelikult kala oli otsas,” kaitses Jan oma teguviisi.

„Muidugi liikus, kala ju hakkas ussi sööma, aga ta polnud veel konksu otsa jäänud,” ütles Villu.

„Kust sa tead, mis ta seal vee all teeb?”

„Ega teagi, aga isa on rääkinud, et nii käib,” lausus sõber.

Villu isa oli osav kalamees, kes võttis poja tihti järve äärde kaasa. Lõuna-Eestis, kus poisid elasid, oli palju väikseid veekogusid. Mõne ääres sai ainult kaldalt püüda, kuid mõnele võis ka paadiga minna, mis oli eriti lahe. Vähemalt Villu jaoks. Nii teadiski Villu, kuidas kalamehed käituvad ning mida teevad, et midagi ka konksu otsa jääks. Ussikese suhu panemine oli siiski kalamehenali, mida oskamatute õngitsejate arvel tehti.

Villu niisutas väikest saiatükki suus ja veeretas siis näppude vahel, kuni tekkis kuulike. Õrnalt sättis ta selle konksu otsa ja viskas ka enda õnge vette.

„Tead, me peaks sinna saarele onni tegema,” ütles Jan unistavalt ohates. Sõbrad vaatasid poolesaja meetri kaugusel olevat madalat küngast, mis meenutas veest välja ulatuvat vaalaselga.

See oli tõesti vaala moodi. Mitte niisama vaala, vaid vett välja purskava vaala moodi. Vaaladel on turjal õhuauk, kust nad pinnale tõustes õhku hingavad. Enne sissehingamist puhuvad aga vett välja, nii et see purskkaevujoana õhku tõuseb. Sellel saarel oli kujuteldavaks veejoaks umbes meetri kõrgune üksik kuusepuu. Miks just üks ja kuidas see sinna kasvama oli sattunud, seda poisid ei teadnud.

„Ega su isal äkki kummipaati ole?” jätkas Jan.

„Ikka on, aga mulle ta seda ei anna. Ta käib sellega kalal.”

„Kuidas me sinna siis saame?”

Villu ei saanud probleemist aru. „No aga ujume, see pole üldse pikk maa.”

„Kuule, mina ei kavatse sellesse vette minna!” teatas Jan veendunult. „Kas sa pole siis kuulnud, et see pole ujumiseks kõige puhtam?”

„Paljugi mida räägitakse, aga isa ütleb alati, et kui kalad elavad, siis on kõik korras, sest kala elab ainult puhtas vees,” targutas Villu jälle isalt kuuldud teadmisi.

„Nojah, see võib nii olla küll,” tunnistas Jan, kuigi pisut pettunult. Ta oli veendunud, et see vesi pole puhas, sest nii oli ta kuulnud öeldavat. Järve kõrval oli veel üks väike veekogu, mille vesi oli kindlasti väga must. Seda oli nii ninaga tunda kui ka silmaga näha. Seal ei käinud keegi kunagi kalal ja ega seal ilmselt kalu olnudki.

Jani arvates polnud ka saarega järv puhas. Ta pani ridva kõrvale ja küünitas end vee kohale. Villu vaatas imestunult, kuidas sõber vee kohal seisis ja suud maigutas.

„Mis teed nüüd?”

„Ootva, ma eiv svaa…” sisistas Jan imelikult. Ta maigutas veel natuke ja sülitas siis suhu kogunenud sülje vette.

„Vaata!” näitas ta Villule sõrmega veepinnale laotunud sülge.

„Mida? Sinu tatti või?”

„Minu tatti jah. Kui tatt läheb vees laiali ja kaob ära, siis on vesi puhas, aga kui jääb ujuma, siis on must,” teatas Jan.

„Kust sa seda võtad?” uuris Villu ja jälgis Jani süljelärakat.

„Nii millegipärast on. Proovi ise mõnikord mõnes sopases lombis, siis näed, et seal tatt laiali ei lähe.”

Villu vaatas endiselt vette. Jan uuris samuti oma vaevaga kogutud sülge, mis ikka veepinnal hulpis.

„Näed, tatt ei lähe laiali, järelikult on vesi must ,” võttis Jan oma katse tulemuse kokku. „Järelikult ei maksa siin ujuda.”

„Mina ei tea sellest tativärgist midagi, aga kalad ju elavad siin ja ei sure,” ütles Villu, lootes oma isalt kuuldud tõe pealejäämist.

„No sina võid siis ujuda, aga mina seda ei tee,” pani Jan vaidlusele punkti.

„Kah mul asi, kui vaja, ujun lõdvalt,” teatas Villu ja kohendas õngeritva.

Poisid istusid mõnda aega vaikides.

„Hopp!” hüüdis Villu, tegi väikse nõksatuse ning tõmbas õnge sujuva liigutusega kõrgemale. Tema õngekonksu otsas siples päikese käes sillerdav väike koger.

„Nägid!” ütles poiss uhkelt. Jan ei vastanud, vaid jälgis oma õngekorki. See liikus pidevalt, kuid vee alla ei vajunud. Ja siis ei liikunud enam üldse.

„Sul on sööt otsast ära söödud,” lausus Villu.

Jan tõmbas õnge välja. Tõesti, konksu otsas polnud enam midagi. Ta võttis vanast kilukarbist järgmise vihmaussi – usse kaevasid nad sealtsamast järvekaldalt puude varjust – ja sättis selle konksu otsa. See oli vastik tegevus ja ei meeldinud Janile üldse. Ussil võis ju valus olla, arvas ta.

Villu oli selle aja peale juba õnge uuesti vette saanud ning ka teise kala välja tõmmanud. Naeratus tema näol läks järjest laiemaks.

Janile ei andnud saarele onni ehitamise mõte rahu. Ta viskas õnge vette ja jäi mõneks minutiks mõttesse.

„Noh, mis sa passid, tõmba!” ehmatas teda juba mõne hetke pärast Villu hõige.

Jan märkas, et tema õnge kork oli veepinnalt kadunud. Ta tegi äkilise liigutuse ja tundis, kuidas käte vahel oli midagi raskemat kui ainult õng. Hetke pärast kerkis vee kohale priske ahven, kes ei kavatsenudki oma kodust võitluseta lahkuda. Jõuliselt sipeldes sai temast lendkala, sest Jan ei suutnud õnge kuidagi nii sättida, et kala kaldale saada. Nii pöörleski ahven vee kohal, nagu sõidaks karusselliga.

„Tõsta ridvaots kõrgemale, siis tuleb kala sinu poole,” õpetas Villu sõpra, kes kohe ka tema sõna kuulas.

Lataki!

„Ptüi! Öäk!” tegi Jan. Ootamatust kalameheõnnest ähmi täis, ei suutnud ta vasaku käega õngenöörist kinni haarata ning rasvane ahven sööstis täie hooga talle vastu nägu.

„Sa oled ikka ka lahe kalamees!” parastas Villu naerdes. „Kõigepealt magad näkkamise maha ja siis saad veel kala käest peksa.

„Mis ma teha sain, kui ta nii hullult siples,” õigustas Jan oma kohmakust ja pühkis näo särgikäisega limast puhtaks.

Kala siples rohus, kus ta ei tundnud ennast üldse nagu kala vees.

„Päris äge purakas! Palju suurem kui minu kaks tükki,” tunnustas Villu.

Jan oli natuke kohmetu.

„Pole viga jah, ju suurematele kaladele meeldivad ussid. Sa peaks ka proovima ussiga püüda,” pakkus ta Villule.

„Võib kah vahelduseks,” võttis Villu pakkumise vastu ja tõmbas konksu veest välja.

Nii veetsid poisid järve ääres mitu tundi ja kalad ei lasknud neil igavust tunda.

Villu ja Jani esimene ühine kalalkäik lõppes suure päraselt. Õhtupoolikul kodu poole astudes loksus nende kotis üle kolmekümne kala, suurem osa neist küll pisikesed. Kuid nagu ütles Villu: „Sellest pole midagi, sest mu ema väikseid tahabki, nendest tulevad kõige paremad kalakotletid.”

Nii saidki kõik kalad Villule, sest Jani ema armastas suuri kalu ning isale meeldisid räimed. Seepärast ei hakanud ta oma kalu koju viima.

Kalapüük meeldis Janile rohkem, kui ta oli arvanud. Ussidest oli tal küll kahju ja kaladest ka, aga see ununes peagi. Kalalkäimisest hoopis tähtsam oli, et Jani peas kummitas kaldal saadud mõte: saarele tuleb ehitada onn!