Читать книгу Kõik poisid ei saa suureks - Ivar Soopan - Страница 8

Jan istus tiigi kaldal rohus ja punus kolmest ühepikkusest nöörist palmikut, et palke koos hoidev köis saaks tugevam ja jämedam. Mart, Silver ja Villu olid ka kohal ja nokitsesid parve kallal. Palgid olid vee äärde tõstetud ja ritta seatud. Nüüd pidi ainult ootama, millal Jan oma tööga valmis saab.

„Kuule, kiiremini ei saa või?” küsis Silver Janilt tögamisi. „Kui raske seda patsi ikka punuda on.”

„Jajah, minu pärast võid sa ise ka seda teha, õige mul vaja siin üksi punuda,” torises Jan vastu. „Aga ma millegipärast arvan, et sa ei oska patsi punuda, nii et ära virise.”

„Jäta Jan rahule,” sõnas Mart Silverile, „mida rohkem sa teda segad, seda kauem läheb.”

Poisid pidid kannatama veel veerand tundi, enne kui Jan tööga valmis sai. Ta keris köie kokku, sai päris piraka palli ja hüpitas seda rahulolevalt käes.

„Noh, hakkame pihta,” lausus Jan ja kükitas palkide juurde. Ta sidus nööri kõige äärmise palgi ümber ja sõlmis tugevalt kinni. Siis vedas nööri ümber naaberpalgi, tegi tiiru peale ning nii iga järgmise palgiga, kuni kümme puud olid omavahel kindlalt ühendatud. Kümmekonna minuti pärast olid palgid ka teiselt poolt ühendatud ja Sarvedeta Saatanat võis sellest hetkest alates ametlikult parveks nimetada.

„Ai-jee!” hüüdis Mart ja hüppas parvele. „Mina olen kapten!” teatas ta enesekindlalt.

„Oot-oot, miks sina?” küsis Villu.

„Kes ees, see mees! Mina jõudsin esimesena parve peale.”

„No ja mis siis! See ei anna sulle mingit õigust kapten olla,” polnud Villu rahul. „Kapten tuleb valida,” leidis ta.

„Mind see kapteniamet ei huvita, nii et võite mind välja jätta,” teatas Jan.

„Aga teeme nii, et kapteniks saab see, kes on kõige tugevam,” sekkus nüüd vestlusse Silver ja venitas end püsti. „Maadleme, ja kes võidab, see on kapten.” Ta pani käed tähtsalt puusa ja jäi vastust ootama.

„Jäta järele, mina sinuga küll maadlema ei kavatse hakata,” ütles Villu. „Ise oled must peajagu pikem, selge see, kes võidab.”

Silver oli kolmest sõbrast kõige tugevam, selles polnud kahtlust. Ja Silver teadis seda, sellepärast ta maadlemisplaani välja pakkuski.

„Aga miks me just maadlema peame? Teeme parem võidujooksu – kes kõige kiiremini tiigile tiiru peale teeb, see on kapten,” lausus Mart.

„Siis pole mul mingit võimalust,” pahandas Villu, kes polnud kuigi hea jooksja.

See-eest meeldis jooksmine Mardile, kellele see andis võimaluse Silverist parem olla. Ega seegi päris kindel olnud, kuid maadeldes oleks ta sõbrale kindlalt alla jäänud.

„Teate, mis te vaidlete, sel pole mingit vahet, kes kapten on,” sekkus nüüd Jan. „Silver, kui tahad, hakka kapteniks, sest sa oled kõige vanem. Mart, sa hakka tüürimeheks, sest ridvaga parve lükkamine on ka tähtis tegevus ja sul on selleks jõudu. Meil Villuga võib see raskeks minna, aga sa oled meist tugevam ja saad hakkama.”

Mardile meeldis, et teda tugevaks nimetati. „Hea küll, ma olen siis tüürimees,” sõnas ta leebunult.

Ka Silver oli selle lahendusega nõus. Kui Villu natuke Jani jutu üle mõtles, mõistis ta, et sõbra pakkumine oli parim. Seda enam, et tegelikult ei pidanud Jan ja Villu ju midagi tegema, vaid said rahus parvesõitu nautida.

„Otsustatud, nii jääb,” teatas Silver, „aga mis me passime, lükkame parve vette.”

Poisid võtsid pikalt mõtlemata parve külgedest kinni ja hakkasid seda vee poole sikutama.

Sarvedeta Saatan vajus vaikselt tiigivette. Silver hüppas esimesena parvele, pikk toigas käes, ning surus selle tiigipõhja.

„Noh, kuidas on?” uuris Jan.

„Normaalne, palgid natuke vajuvad, kui peale astuda. Tuleb ikka laudadega üle lüüa, siis on kindlam seista,” seletas Silver asjalikult.

„Seda saab mõni teine päev teha, praegu tahaks kähku saarele saada,” teatas Mart ja hüppas pardale.

Jan ja Villu järgnesid talle. Parv vajus sügavamale vette, kuid kandis poisse ilusti. Silver tiris toika veest välja ja andis Mardile.