Читать книгу Kõik poisid ei saa suureks - Ivar Soopan - Страница 3

„Paps, mis järv see Kelleri külje all on, kus me eile Villuga kalal käisime?” uuris Jan järgmisel päeval isalt. „Sa mõtled neid kahte seal metsa ääres põllul?” „Nojah, see imelik kolmnurkne järv ja see teine ka.

Ühes on jube palju kalu ja järve keskel on saar.” „See on tehisjärv,” sõnas isa. „Et siis nagu kellegi kaevatud või?” uuris Jan. „Kaevatud jah. Ja tegelikult pole need päris järved, need on tiigid,” seletas isa. Nüüd mõistis Jan, miks järved olid imeliku kujuga – need olid inimese tehtud, mitte looduslikud. „Aga miks need sinna kaevati?” jätkas Jan. „Need kaevati kuus-seitse aastat tagasi, et solki puhastada.” Jan hakkas taipama, millest jutt käib. Ta oli ju esimesest tiigist mööda kõndides tundnud vastikut haisu, aga arvanud, et tiigis on lihtsalt seisev vesi ja sellepärast on see hägune ja nii kinni kasvanud.

„Neid nimetatakse settetiikideks,” jätkas isa. „Kogu Kelleri must vesi läheb mööda torusid puhastusjaama. Kui sa WC-s vett tõmbad, siis see jookseb kõik sinna jaama ja sealt edasi tiikidesse.”

Jan võbistas õlgu – öäk!

„Seal jaamas käib esimene suurem vee puhastamine ning pärast seda pumbatakse vesi mööda kraavi esimesse tiiki,” selgitas isa pojale. „Esimeses tiigis on vesi veel solgine, seal see settib ja mustus langeb põhja. Pinnale jääv puhtam vesi liigub edasi teise tiiki, kus see edasi settib. Seal on vesi juba puhtam, aga ka mitte täiesti puhas.”

„Seda ma eile Villule rääkisingi, et ega see vesi puhas ole, aga tema ütles, et kui kalad elavad, siis on puhas,” uhkustas nüüd Jan, et oli sõbrale õiget juttu rääkinud.

„Kalad elavad seal tõesti. Kelleri kolhoos tegi sinna kalakasvanduse ja lasi tiiki kalamaime,” lausus isa. „Ju siis on vesi kalade jaoks piisavalt puhas.”

„Aga kas seal ujuda tasub?”

„Selles ma väga kindel pole, pigem ei soovitaks.”

Neist sõnadest Janile piisas – tema sinna vette ei lähe, seda enam, et oli seda ka Villule lubanud.

Jan mõtiskles isalt kuuldu üle. Oli ikka päris ebameeldiv, et tiigivesi oli tegelikult tulnud kogu Kelleri rahva WC-dest. Mitte küll otse, aga siiski.

Jani ei huvitanud tegelikult eriti, kas tiigis sai ujuda või mitte. Tema meeles mõlkus ainult mõte, kuidas saarele pääseda ja sinna onn ehitada. Mõelda vaid: sul on oma saar! See oli midagi müstilist, mida polnud ühelgi Kelleri poisil ja mis oleks teised kadedusest roheliseks ajanud. Tulgu mis tuleb, aga selle saare me Villuga vallutame, mõtles Jan.

Juba järgmisel päeval hakkas Jan tegutsema, et unistus täide viia. Oli suvevaheaeg ning ta teadis, et Villu magab pikalt. Kooliajal magas ta tihti hommikuti sisse ja nüüd, kui kohustusi polnud, põõnas lõunani. Seega ei hakanud Jan pinginaabrit hommikul tüütama, vaid seadis üksi sammud tiigi äärde.

Jan teadis, et paati pole neil kuskilt võtta. Võiks ju tavalise kummimadratsiga saarele ulpida, aga kui onni ehitamiseks läheb, siis on vaja vedada puuroikaid ja oksi, mida madratsiga poleks teha saanud.

Jan jalutas ümber tiigi ja vaatas saarekest. Kui see oleks vaal, võiks ta ju kalda äärde ujuda ja mind peale võtta, unistas ta, kui äkki kargas talle pähe suurepärane mõte.

Tiik asus metsa ääres. Kiviviske kaugusel kasvas võimas segamets. Kõige äärmised puud olid millegipärast lehised, mida Jani kodukandis muidu palju ei kasvanud. Need olid tohutud puuvolaskid. Lehiste taga oli hakatud metsa langetama. Paljud kuused, kased, lepad ja muud puud olid juba maha saetud, lehised aga metsa äärde alles jäetud. Ju need on väärtuslikud, mõtles Jan.

Ta sammus metsa poole. Igal pool vedelesid palgid. Oli meetriseid jämedaid pakke ja ka pikemaid ja peenemaid. See oligi see, mida vaja! Neist saab ju parve ehitada! rõõmustas Jan.

Ta oli oma ideest nii vaimustuses, et tormas jooksuga

Villu majani, kuhu oli ligi kaks kilomeetrit. Hingeldades ja higist leemendades andis ta sõbra ukse taga kella.

Möödus ligi minut, enne kui korterist kostis kobinat. Villu avas ukse ja vaatas Jani pooleldi suletud laugude vahelt.

„Pane kähku riidesse, mul tuli mõte, kuidas me saarele pääseme!” lausus Jan õhinaga.

„Mis saarele?” küsis Villu pärast väikest pausi.

„No mäletad, seal, kus me kala püüdsime!”

„Mis kala?” ei saanud äsja voodist tõusnud unine Villu sõbra jutust aru. „Kuule, ära seleta, pane riidesse, võtame minu keldrist sae, kirve ja naelad ja lähme tiigi äärde!” Villu mõtles veel pisut ja lükkas siis ukse rohkem lahti. „Oot, tule tuppa, mul läheb natuke aega.”

Kogu aja, mis Villul kulus riidesse panemiseks, istus Jan nagu sütel. Ja ega aega vähe kulunudki. Vähemalt ärkas Villu seepeale enam-vähem üles. Nüüd liikusid nad Jani kodu poole. Sealt võeti isa tööriistad ning pikal uhkel sammul astusid poisid kahekesi vastu oma kuulsusrikkale tulevikule – päris oma saare vallutamisele.