Читать книгу Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940 - Ivo Juurvee - Страница 10

1.

RIIGISALADUSE ÕIGUSLIK KAITSE

Narratio argentea, silentium vero aureum est.

Teema käsitlemiseks tuli kõigepealt leida aastatel 1918–1940 Eestis riigisaladuse kaitset reguleerinud seadused ja määrused, sh nii Eesti Vabariigi kehtestatud kui siin pikka aega kehtinud Venemaa õigusaktid. Nende süstematiseerimisel osutus otstarbekaks regulatsiooni vaatlemine valdkondade kaupa – asutuste ülesehitust ja riigiteenistust puudutavad õigusaktid, karistusõigus ning trükivabaduse piirangud – ja alles valdkondade siseselt kronoloogiline lähenemine. Kuigi riigisaladuse olemasolul on oluline roll riikidevahelises suhtluses, osutus kokkupuude rahvusvahelise õigusega minimaalseks, kuid käsitletud on sedagi.

Raamatus võrreldakse ja analüüsitakse õigusakte, kasutades seejuures töös vaadeldaval perioodil ilmunud kirjutisi ja mingil määral ka kohtupraktikat, saamaks aimu riigisaladuse õigusliku kaitse dünaamikast sellel ajavahemikul. Seadusandlus asetati ajaloolis-poliitilisse konteksti, mõistmaks selle dünaamika põhjusi. See võimaldas teha järeldusi riigisaladuse mõiste definitsiooni kohta kõnesoleval perioodil, mingil määral hinnata ka valitsenud tavasid, lahti mõtestada sellise regulatsiooni tekkimise põhjuseid, hinnata kohtupraktika ja poliitiliste protsesside mõju riigisaladuse õiguslikule kaitsele ja viimase efektiivsust. Karistusõiguse osas on võrdluseks kasutatud samal perioodil Nõukogude Liidus toiminud regulatsiooni. Kuigi Nõukogude Liidu näol ei olnud tegu õigusriigiga ja eriti karistusseaduste rakendamisel lubas riik endale laia omavoli, näitab sealne regulatsioon, kuidas riigisaladuse kaitset oli võimalik karistusõigusesse põhimõtteliselt teistmoodi kirjutada. Eesti ajaloolastele võib see huvi pakkuda, kuna sealses õigusruumis pidid tegutsema Eesti luurajad ja nende värvatud isikud ning 1940. aasta lõpus pandi samad seadused kehtima ka Eesti territooriumil.

Riigisaladuse õiguslik kaitse on vähemalt sama oluline valdkond kui teised selles töös käsitletavad valdkonnad. Et riigisaladuse kaitse süsteem üldse funktsioneerida saaks, peab olema õiguslikult määratletud, kuidas see toimib ning milliste rikkumise eest ja kuidas karistatakse. Ülevaate andmise teeb märksa keerulisemaks asjaolu, et vaadeldaval perioodil ei olnud Eesti Vabariigis „riigisaladuse seadust” ehk ühte seadust, mis valdkonda terviklikult reguleeriks. Seepärast tuleb valdkonna regulatsiooni otsida teistest seadustest. Eelkõige tulevad siin kõne alla valitsemist laiemalt puudutavad seadused, mis sisaldavad mõningaid sätteid salajaste materjalide kohta; karistusseadused, mis määratlevad üpris täpselt, milliste andmete kogumist ja võõrriigile edastamist peeti kuriteoks ning trükiseadused, mis panid paika valdkonnad, mille kohta oli keelatud avaldada teateid trükimeedias (alates 1926. aastast tegutsenud ringhäälingu programm oli valdavalt meelelahutuslik61, riigisaladuse kaitse seisukohast võrdsustati raadio ja kino trükiajakirjandusega alles 17. oktoobri 1939 Sõjavägede Ülemjuhataja määrusega (§ 7)). Nagu paljud teisedki teemad, oli ka riigisaladuse kaitse vaadeldaval perioodil tänapäevaste arusaamade järgi nõrgalt, et mitte öelda puudulikult reguleeritud. Kindlalt võib öelda, et riigisaladusse puutuv ei olnud seadusandjale prioriteet Venemaa Impeeriumis ega ka Eesti Vabariigis. Vastavaid paragrahve võeti üle varasematest aktidest või jäeti sootuks reguleerimata.

Vaadeldavad õigusaktid jaotuvad esmalt neid välja andnud riigi järgi. Eesti Vabariigi sünnihetkeks loetakse kokkuleppeliselt 24. veebruari 1918, kuid iseenesestmõistetavalt ei olnud võimalik luua iseseisvat õigussüsteemi hetkega. 19. novembril 1918 otsustas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus tunnistada kuni uute seaduste vastuvõtmiseni ja endiste seaduste muutmiseni kehtivaks kõik endised Venemaa seadused sellistena, nagu nad ühendatud Eestimaa ja Põhja-Liivimaa kubermangude piirides olid jõus olnud 24. oktoobril (vkj) 1917,62