Читать книгу Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940 - Ivo Juurvee - Страница 7

Järeldusele, et riigil on vajadus ja õigus teatud infot kaitsta, on sõltumata riigikorrast jõudnud kõikide riikide seadusandjad. Eestis on seda küsimust ka teoreetiliselt uuritud ning jõutud samale veendumusele.9 Aga miks? Sellele küsimusele vastuse leidmine ei olegi nii lihtne, kui esialgu arvata võiks.

Nii-öelda rohujuure tasemel saladuste kaitse vajaduse selgitamiseks sobib ehk võrdlus üksikisikuga. Võib tunduda, et kui inimene ei riku kehtivaid õiguslikke ja moraalinorme, ei tohiks tal ju midagi varjata olla. Lähemal vaatlusel selgub, et on siiski teavet, mida on mõistlik mitte üldse jagada või jagada väga piiratud ringis. Siia kuuluvad näiteks mitmesugused kasutajatunnused, salasõnad, PIN-koodid, uksekoodid jms. See puudutab otseselt isiku turvalisust. Teisest küljest võib probleeme tekitada ka teiste inimestega suhtlemist puudutav info. Võõraste saladuste edasirääkimine võib põhjustada usalduse kaotuse, kõikide kaartide avamine võib põhjustada kahju eraisikute äritehingutes (nt kinnisvaratehingutes) jne. Ühesõnaga, saladuste avaldamine võib põhjustada ebameeldivusi. Kui inimene kannatab lobisemishimu all, vastutab ta tagajärgede eest ise ja põhjustab probleeme peamiselt endale. Riigi poolt salajaseks kuulutatud informatsiooni ilmsiks tulek võib põhjustada ränka kahju riigikaitsele või välispoliitikale, sellest tingitult võib riigi juhtkond olla sunnitud langetama otsuseid, mida muidu oleks saanud vältida jms. Kuna kannatajaks on sellisel juhul kogu kodanikkond, vajab riigisaladus ka oluliselt tugevamat kaitset.

Riigisaladuse kaitse ideoloogiast Eesti Vabariigis annab kokkuvõtliku ja tabava ülevaate sellekohane lõik kooliõpikust: „Saladusi tuleb hoida kindlasti. Vaenlase luureagentide kaudu salajased andm[e]d võivad jõuda vastaseni. See võib ajada nurja meie kavatsused, raskendada meie tegevust.”10 Siin on kirjas nii see, kuidas riigisaladusi kaitsta – kindlalt – kui ka see, miks neid kaitsta, sest kaitsmisest loobumine võiks kahjustada kavatsetu saavutamist ja üldse raskendada tegevust. Kuigi sellega võib nõustuda, on riigisaladuse kaitse vajadus selle tsitaadi põhjal pigem aksiomaatiline tõde ja paraku ei lähtu siit mingit teoreetilist mudelit, mis võimaldaks hinnata riigisaladuse kaitse efektiivsust – kavatsused võivad „nurja minna” mitmesugustel põhjustel ja nõrk infoturve ei pruugi nende hulgas olla.

Kas riigisaladuse kaitse vajadust saab üldse teoreetiliselt põhjendada? Paraku on kogu eriteenistusi puudutav teaduskirjandus (ehk valdkond, mida inglise keeles nimetatakse intelligence studies – luureuuringud11) väga tugevalt kaldu info kogumise suunas, jättes tagaplaanile info kaitse. Kui infokaitset puudutatakse, siis tavaliselt keskendudes vastuluurele, st vaenuliku inimluure (ingl k human intelligence – HUMINT) ehk agentuurluure ehk spionaaži tõkestamisele. Klassikaks saanud Michael Hermani luureteooriat puudutav teos ei räägi riigisaladuse kaitsest üldse.12 Hetkel parim valdkonna teooriat puudutav teos, Loch K. Johnsoni toimetatud kogumik, pöörab valdkonnale samuti vähe tähelepanu, vaadeldes vaid vastuluure eksimusi ja puudujääke taustakontrollis.13 Ei pöörata riigisaladuse kaitse vajaduse teoreetilistele aspektidele tähelepanu ka teistes luureteooriat puudutavates monograafiates14 ja kogumikes.15 Palju pole abi ka erialasest perioodikast. Aastat 1986, kui hakkas ilmuma ajakiri Intelligence and National Security, on peetud veelahkmeks, pärast mida saab luureuuringutest või täpsemalt luure ajaloo uurimisest rääkida kui akadeemilisest ajalooteadusest.16 Samal aastal alustas ilmumist ka teine samale valdkonnale keskendunud, autoriteetseks saanud ning püsima jäänud ajakiri International Journal of Intelligence and Counterintelligence.17 Kuigi riigisaladuse kaitse kohta on mõlemas ajakirjas hiljem ilmunud väga häid juhtumiuuringuid,18 võetakse sellise kaitse vajadust enesestmõistetavana. Sama kehtib ka muu erialase perioodika kohta (James D. Calder on koondanud 10369 artikli annotatsioonid aastatest 1844–1998 ning lisaks sellele olulisemad raamatud, kuid – vähemalt annotatsioonide põhjal otsustades – ei leidu vastust ka neis19).

Väljaspool luureuuringute kitsast valdkonda on teema vastu mingil määral huvi tundnud juristid ja sotsiaalteadlased, kes, keskendudes Külmale sõjale ja sellele järgnenud perioodile, on põhjalikumalt uurinud, kas ja mil määral võib riigisaladuse kaitse piirata kodanike õigusi.20 Käesoleva töö kontekstis kasutatavaid teoreetilisi mudeleid sellised uuringud paraku ei paku.

Seega võib teha järelduse, et levinud riigisaladuse kaitse vajaduse teoreetilist põhjendust – vähemalt inglise keeles, milles luureuuringuid puudutav kirjandus ja teooria on kõige ulatuslikumad – siiani välja toodud ei ole. Saladuste kaitse vajadust ei tule siiski võtta aksiomaatilise tõena, selline vajadus on tuletatav senisest luureteooriast.

Üldiselt on jõutud arusaamisele, et kuigi luuretegevus on pidev protsess, võib selle jagada tsükliteks (intelligence cycle). Selle kontseptsiooniga tutvumine osutub vajalikuks riigisaladuse kaitse defineerimisel ja selle vajaduse määratlemisel. Luuretsükli võib jagada erineva arvuga osadeks, kuid põhi­mõttelisi erinevusi tsükli osade erinev arv kaasa ei too.21 Tsükli alguseks loetakse seda, kui otsusetegijal (olgu ta siis kõrgem või madalam poliitiline või sõjaline juht) on otsuste langetamiseks vaja infot ja ta annab alluvatele korralduse seda hankida, ning tsükkel on läbi, kui vajalik teave on olemas ja sellest on teavitatud ka teisi, kellel seda vastust oma ülesannete täitmiseks on vaja. Uue tsükli puhul on võimalik ülesande püstitust täpsustada vastavalt saadud uuele teabele või muutunud olukorra tõttu. Luuretsükkel võib olla perioodiline (näiteks riigi poliitiline juhtkond määrab mingiks ajavahemikuks luureteenistustele prioriteetsed valdkonnad) ja komplitseeritud (näiteks luureteenistus peab ennustama spetsiifilisi trende terrorismivõrgustike arengus) või väga lühiajaline tulenevalt mingist konkreetsest situatsioonist (näiteks pataljoniülemal on vaja oma kontrolli alla võtta teatud ala ja ta vajab teavet, kas ja missuguseid vastase jõude alal ja selle ümbruses hetkel on).

Ideaalis peaks luuretsükkel toimima järgmiselt, kusjuures vastavad etapid järgnevad samamoodi sõltumata kasutatavatest vahenditest või riigikorrast:

Luuretsükkel.

Suunamine ehk luureülesande püstitamine. Otsusetegija vajab oma edasise tegevuse planeerimiseks mingisugust informatsiooni. Ta peab sõnadesse panema, mida tal on vaja teada ja andma selle info hankimise kellelegi ülesandeks.

Kogumine. Vastavalt saadud ülesandele hakatakse andmeid koguma. Allikad võivad olla kõige erinevamad, alates vaatlusest ja lõpetades spionaažiga (sellest tuleb täpsemalt juttu edaspidi).

Hindamine. Saadud andmete usaldusväärsust tuleb hinnata, see etapp on luuretsüklis mõnikord ühendatud järgmisega.22

Analüüs. Erinevatel viisidel kogutud ja erineva usaldusväärsusega teavet tuleb süstematiseerida, omavahel kõrvutada ning lõpuks teha sellest järeldused, mis omakorda tuleb arusaadavas vormis esitada.23

Jagamine. Analüüsi põhjal tehtud järeldus tuleb otsusetegijatele teatavaks teha. Luuretegevus ei ole asi iseeneses – neljast eelmisest etapist on kasu ainult siis, kui nende tulemusi saavad kasutada isikud, kellel on seda informatsiooni vaja edaspidise tegevuse kohta otsuse langetamiseks (st riigi juhtkonnal ei pruugi olla midagi peale hakata mingit väikest vaenulikku üksust või terrorigruppi puudutava infoga, küll aga võib see olla äärmiselt vajalik sõjaväe või politsei kesk- või alamastme juhtidele).

Saadud tulemuse põhjal või olukorra muutumise tõttu tekivad uued küsimused ja tsükkel kordub. See skeem on küll lihtsustatud, kuid umbes nii luuretsükkel teoreetiliselt toimima peaks. Näitlikustamiseks võib välja tuua, et tegelikult ei tööta umbes sellises tsüklis ainult luureteenistused, vaid ka nt ajaloolased. Ajaloolane huvitub probleemist või teeb uurimisasutus probleemi uurimise talle ülesandeks; ta kogub selle kohta andmeid ja hindab neid allikakriitiliselt; ta jõuab analüüsi tulemusel järeldusteni ja võtab selle arusaadavalt kokku (nt artiklis või ettekandes) ning jagab teiste asjast huvitatutega – kui üks lülidest puudub, kaotab tegevus suurelt jaolt oma mõtte või on tulemused ebaadekvaatsed.

Eespool toodud tsükkel on loogiline ja kuigi vaadeldava perioodi Eestis ei nähtud luuret tsüklilise tegevusena, olid selle etapid samad. Need tõi oma teoreetilises käsitluses juba 1931. aastal välja sõjaväeluure ülem Karl Laurits24. 1933. aastal kinnitatud Luureteenistuse-eeskirja järgi (§ 2) sisaldas luureteenistus järgmisi tegevusi: teadetekogumise juhtimine, teadete kogumine ehk luure, saadud teadete analüüs ja süntees, kogutud luureandmete arvestamine ja levitamine – hindamist vaatles eeskiri analüüsi osana (§28–29).25 Seega on tsükkel kasutatav ka käesoleva töö teoreetilise baasina.

Karl Laurits, Eesti sõjaväeluure juht aastail 1927–1933.

EESTI FILMIARHIIV

Ka luuretsükliga seoses on tegelikus elus probleeme rohkem kui teoorias, ning see, et vajalikku infot ei ole võimalik teise riigi vastumeetmete tõttu kätte saada, on ainult üks neist.

Nagu Richard K. Betts on veenvalt näidanud, siis vähemalt poliitilise luure puhul on vigade tekkimine vältimatu – sõltub ju tulevik väga paljudest erinevatest teguritest, millest mitmed on subjektiivsed.26 Walter Laqeur on võrrelnud luureanalüütikut arstiga, sest mõlemad peavad andma piiratud aja jooksul ja piiratud infole tuginedes diagnoosi ning eksimuse korral võivad tagajärjed olla traagilised.27 Mõlemad mainitud teadlased toovad esile probleemi, et isegi kui ohtu ennustav teave on olemas, ei pruugi otsusetegijad seda kuulda võtta või ei peeta infot piisavalt selgeks, et see õigustaks vastumeetmetele tehtavaid kulutusi. Ka praktikud on loetlenud terve rea luuretsükli puudusi: luuretegevust suunavad poliitikud võivad olla valdkonnas võhikud ja anda seeläbi segaseid suuniseid või jätta protsessi suunamise üldse unarusse; eriteenistuste operatiivtööga tegelevad üksused hoiavad kogutud andmeid kiivalt enda teada ega jaga neid teiste üksuste ja analüütikutega; analüütikud saavad järelduste tegemisel ainult osaliselt kasutada kogutud infot ja järelduste formuleerimine võib olla tugeva poliitilise surve all; jagamisel salastatakse luureraportid nii rangelt, et luuretöö tulemused ei jõua õigeaegselt nendeni, kellel oleks neist otsuste langetamisel kasu jne.28 (Kirjanduslikus võtmes on neid probleeme nauditavalt käsitlenud endine luurepraktik Graham Greene29 raamatus „Meie mees Havannas”, mis on eesti keeles ilmunud 1961. ja 2008. aastal.)

Vaadeldes eespool äratoodud skeemi, on siiski selge, et vaenuliku võõrriigi luuretsüklit on kõige edukamalt võimalik väljastpoolt segada just kogumise faasis. Teistes faasides on see praktikas väga raske või võimatu (see võiks toimuda näiteks mõjuagentide värbamise läbi vaenulike eriteenistuste või poliitilise süsteemi olulistel ametikohtadel). Teatud informatsiooni salastamine ja selle kaitse ehk riigisaladuse kaitse on selleks üks olulisemaid abinõusid, kuigi mitte ainuke. Võimalik on ka desinformatsiooni levitamine, sõjaline pete jt sarnased psühholoogilise sõjapidamise valdkonda kuuluvad meetodid, mis võivad toimida ka rahu ajal. Seega: riigisaladuse kaitse seisneb vaenuliku võõrriigi luuretsükli segamises info kogumise faasis, selle tingib vajadus segada võõrriiki ellu viimast vaenulikku poliitikat, takistades tal poliitika kujundamiseks vajalike otsuste tegemist täpse info baasil.

Pöördudes näitlikustamiseks veel kord tagasi üksikisiku juurde, võib nentida, et piiratud asustusega väikesaarel ei pruugi uste lukustamine enda ja oma vara julgeoleku tagamiseks olla õigustatud. Olukord võib aga oluliselt muutuda suure hulga turistide saabumisel või üldise majandusliku olukorra halvenemisel – uste mitte-lukustamine on võimalik siis, kui on teada, et keegi seda kurjasti ära ei kasuta. Riikide huvid paraku ei ole alati kattuvad ja ka kaugetel saartel asuvad riigid ei saa kunagi lõpuni kindlad olla, et teistel riikidel ei oleks nende huvide vastaseid kavatsusi. Isegi kui see lühiajaliselt nii võib tunduda, siis poliitiliste või majanduslike suhete arenemist on pikemas perspektiivis võimatu kindlalt ennustada.30 Kahtlemata ei saadud selles kindlad olla vaadeldava perioodi Eesti Vabariigis. Õigemini oli see suisa vastupidi – ühe naaberriigi ebasõbralikkusest andis üpris veenvalt tunnistust Vabadussõja algus ainult mõned nädalad pärast de facto iseseisvumist.

Rahu ajal eriteenistuste kasutatavad luure kogumise viisid jagunesid vaadeldaval perioodil31 laias laastus neljaks ja kõiki nelja kasutati erineva intensiivsusega Eesti Vabariigi vastu.

Avalike allikate luure (open source intelligence – OSINT) seisneb võõrriigi ajakirjanduse, kirjanduse, sh ka ametlike väljaannete ja seadusloome pidevas jälgimises ja analüüsis.

Signaalluure (signals intelligence – SIGINT) seisneb võõrriigi sidevõrkude kaardistamises ja pealtkuulamises. Vaadeldaval perioodil tuli Eesti suhtes kõne alla peamiselt raadioluure, aga ka välismaal asuvate Eesti esinduste posti ja kaabelside vaheltvõtmine, vähesel määral ka kaabelside pealtkuulamine idapiiri läheduses.

Visuaalne luure ehk piltluure (imagery intelligence – IMINT) seisneb huvipakkuvate objektide pildistamises või vaatluses ja hilisemas kirjeldamises, sobib eelkõige sõjaliste rajatiste kohta teabe kogumiseks. Vaadeldaval perioodil võis seda sooritada ka laevadelt või lennukitelt.32

Inimluure ehk agentuurluure ehk spionaaž (human intelligence – HUMINT) seisneb inimeste kasutamises luuretegevuseks, sealhulgas allikate värbamises võõrriigi kodanike hulgast. See on ühtlasi avalikkuse huvi enim köitev ja kõige tuntum luureandmete kogumise viis.

Eeltoodud meetodeid on võimalik kasutada ka kombineeritult. Näiteks võib inimluure hankida võõrriigi koodiraamatu, mille tulemusel saab signaalluure oluliselt edukamalt tegutseda või avalikest allikatest saadud andmete alusel sõjaliste objektide olemasolu kohta mingis piirkonnas võib sinna suunata luurelennukid.

Lisaks eriteenistustele saab iga riik teiste riikide kohta märkimisväärselt infot ka diplomaatiliste kanalite kaudu. Sõja ajal lisandub mainitud neljale luureandmete kogumise viisile rida meetodeid, mida rahu ajal kasutada ei saa, näiteks sõjavangide ülekuulamine ning trofeedokumentide ja -relvade uurimine.

Võõrriikide luurehuvid Eesti Vabariigi suhtes kahe maailmasõja vahel on raskemini määratavad – kindlasti erinesid need riigiti ja periooditi, kuid Eesti-vastast luuretegevust suunanud dokumendid ei ole kättesaadavad. Osaliselt saab neid huvisid tuletada avastatud vastase salakuulajate ülesannetest ja seda tehti juba vaadeldaval perioodil. Vabadussõja Ajaloo Komitees kokku seatud skeemil on „salaluure huvialad” jaotatud kuude kategooriasse: relvastatud jõud, poliitika, sabotaaž, majandus, rahandus ja propaganda. Kuigi ühest küljest on skeem laiahaardeline ja teisest küljest ei pretendeeri täielikkusele, võtab see mingi riigi eriteenistuste ülesanded teise riigi suhtes kokku üsna adekvaatselt. Vaenulike eriteenistuste tegevuse eest neis kuues valdkonnas on iga riiki kahtlemata vaja kaitsta, kuid kõigi valdkondadega ei tegele riigisaladuse kaitse.

Relvajõududesse puutuva teabe levikut on riigil kindlasti võimalik piirata ja vaenulike eriteenistuste eest kaitsta, töös käsitletaval perioodil oli sellise info kaitsmine valdav kõigis riikides ning peamiselt sellele keskendus riigisaladuse kaitse ka Eestis. Poliitilise informatsiooniga on olukord keerulisem, seda eriti demokraatlikus riigis, kus parteide lahkhelid leiavad laia kõlapinna ajakirjanduses ning parteide kavatsused peaksid olema avalikud (vastasel korral puuduks vabadel valimistel sügavam mõte). Üht-teist julgeolekusse puutuvat on siiski võimalik mingil määral kaitsta, nagu valitsuse poliitika ja kavatsused julgeoleku valdkonnas ning suhted teiste riikidega.

Sabotaaži ja propaganda puhul läheb eriteenistuste tegevus infokogumisest kaugemale ja seepärast on riigisaladuse kaitse võimalused piiratud, samas on nii edukateks sabotaažiaktideks kui ka propagandaks hädavajalik informatsioon, selle levikut on aga võimalik takistada. Kapitalistliku ühiskonnakorralduse puhul on majandust ja rahandust puudutava info kättesaadavuse piiramine ühest küljest keerukas, kuna see kahjustaks majandust ennast (nt võiks luua ebakindlust potentsiaalsetes välisinvestorites või kõigutada elanikkonna usku rahvusliku majanduse ja valuuta jätkusuutlikkusse).

Arvestades vaenuliku riigi võimalikke luurehuvisid ja ühtlasi info kogumise meetodeid, saab tuletada riigisaladuse kaitse valdkonnad.33 Need võib tinglikult jagada neljaks, mis on oma olemuselt väga erinevad:

Õiguslik kaitse34 – moodsas riigis lähtuvad asutused oma tegevuses kehtivast õigusest ja teisiti ei ole mõeldav ka riigisaladuse kaitse. Peab olema võimalikult täpselt kindlaks määratud, missugust informatsiooni ja kuidas kaitstakse ning karistused selle regulatsiooni rikkumise eest. Käesolevas töös on selle vald­konna alla liigitatud ka tsensuur ehk kontroll selle üle, et infot ei avaldataks keelatud moel. (Kuna Eesti Vabariigis lähtuti tsensuuri puhul valdavalt poliitilistest põhjustest ja mitte riigisaladuse kaitsest, ei ole seda käesolevas töös sügavuti uuritud.) Õiguslik kaitse on aluseks ka kõigile teistele valdkondadele ning omab tähtsust sõltumata võimalikust vaenuliku eriteenistuse kasutatavast infokogumise meetodist.

Relvastatud jõud	Poliitika	Sabotaaž	Majandus	Rahandus	Propaganda
Armee	Laevastik
Mob. kavaArvatavad pealetungi suunad.Dislokatsioon.Väeosade koosseisud ja gruppeerumine.Juhtiv koosseis.Strateegilised teed.Kindlustused ja nende seisuk.Relvastus.Uued võitlusvahendid.10.Meeleolu väeosades.	Dislokatsioon.Laevade tüüb. ja nende taktikal. omadused.Juhtiv koosseis.Arvatavad operatsioonid.Toetuspunktid.Ehitusel olevad üksused ja nende omadused.Uued leiutised sõjalaevanduse alal. j.n.e	Parteilised lahkhelid.Riigivaenulikud liikumised.Rahvaesinduse suhtumine sõjasse.Valitsuse poliitika ja kavatsused.Streigid ja rahutused.Vahekorrad liitlastega.Vahekorrad erapooletute riikidega.Teostatav propaganda välismail ja selle abinõud. j.n.e	Maakaitsetööstuse hävitamine.Lennukite ja õhulaevade ja nende kuuride hävit.Sõjalaevade hävitam.Juhtivate isikute kõrvaldamine.Liiklemisvahendite rikkumineLaskemoona tagavarade hävitamine.Vilja ja karja hävitamine.Toiduainete mürgitamine.Streikide õhutamine. j.n.e	Mäekaevandused.Põllumaj. ja toitlustagavarad ning andmed lõikusest.Toorainete puudus.Olukord valitsuse ja eratehastes.Palgaolud.Väljast sissetoodavate toorainete arv ja päritolu.Toitlusolud.Tööstuse olukord. j.n.e.	Kullatagavara.Riigilaenud.Suurte pankade bilanssid.Elanikkonna usaldus rahaüksuste vastu. j.n.e.	Plaaniliste valeteadete levitamine.Ületulekuks meelitamine.Sihiliku ajakirjand. levitamine.Usu hävitamine võidusse.Vaenulikkuse õhutamine rahvuste seas.Usalduse kõigutamine juhtkonnasse.Kahjulikud teated neutraalmaades barbaarsusest. j.n.e.

Vabadussõja ajaloo komitee koostatud skeem „Salaluure huvialad” 35

Füüsiline kaitse – ruumid, kus riigisaladust töödeldakse (sh hoitakse) peavad olema valvatud ja kõrvalistele isikutele ligipääsmatud. Vaadeldaval perioodil olid riigisaladuseks ka kindlustusehitised, mis asuvad vabas õhus ja omavad suuri mõõtmeid – nende puhul olid kaitse meetodid küll teistsugused kui dokumentide puhul, kuid kaitsti neidki. Füüsiline kaitse peab tõkestama vaenulikku visuaalset ja inimluuret.

Taustakontroll ja väljaõpe – tuleb välistada võimalus, et riigisaladuse töötle­jate hulka satuksid isikud, kes kujutavad ohtu selle kaitsele ehk riigile ebalojaalsed isikud, samuti muidu kahtlane kontingent, nagu näiteks alkohoolikud ja vargad, täpsemalt isikud, kes on asunud koostööle võõrriigi eriteenistusega või kelle puhul on kõrgendatud oht, et nad seda tulevikus teeksid. Väljaõpe ehk teadlikkuse tõstmine on vajalik selleks, et riigisaladusele juurdepääsu omavad isikud ei seaks selle kaitset ohtu teadmatusest või hooletusest, lisaks otsesele harimisele aitab sellele kaasa ka võõrriikide eriteenistuste tegevuse kajastamine ajakirjanduses. Inimestega töötamise alla kuulub tinglikult ka vastuluure, kuid seda ei kajastata käesolevas töös mahu piiratuse tõttu ning ühtlasi on see teema ammendavat kajastamist leidnud väljaspool käesolevat tööd.36 Taustakontroll peab takistama vaenulikku inimluuret.

Sideturvalisus – riigisaladuse lekkimise võimalused peavad olema välistatud mitte ainult nende hoidmisel, vaid ka nende edasiandmise ajal ja sõltumata sellest, kas edastamiseks kasutatakse kullerit, posti, raadiolaineid või sidekaablit. Selleks arendati sidevõrke turvalisemaks ja muudeti teave edasiandmise ajaks krüptosüsteeme kasutades arusaamatuks. Sideturvalisus peab tõkestama vaenulikku signaalluuret.

Need valdkonnad on omavahel tihedalt põimunud ja ühe valdkonna nõrga arendatuse korral kaotaksid oma mõtte ka teised. Näiteks pole kasu täiuslikest krüptosüsteemidest, kui neid kasutavate inimeste taustakontroll puudub või neid hoitakse ilma füüsiliselt kaitsmata. Pole mõtet tugeval füüsilisel kaitsel, kui kaitstud alale pääsevad kontrollimata isikud või õiguslike meetmete nõrkuse tõttu on kogu info nagunii avalike allikate kaudu kättesaadav jne. Tähtsuse järgi neid valdkondi reastada ei saa. Selles suhtes võib riigisaladuse kaitse süsteemi võrrelda veevärgiga. Viimane võib olla küll hästi projekteeritud ja ehitatud ning selles võivad olla väga head torud, pumbad, ventiilid jms, kuid kui kraanid on viletsa kvaliteediga, lekib siiski kogu süsteem. Riigisaladuse kaitse erinevate valdkondade tugevus mõjutab ka vaenuliku eriteenistuse meetodite valikut ja arendamist.37

Seega on riigisaladuse kaitsest tervikliku pildi saamiseks vajalik kõigi loetletud valdkondade käsitlemine, mis tingib ka töö interdistsiplinaarsuse. Tervikliku käsitluse teeb võimalikuks piiratud ajaline raam ja Eesti riigi väiksus. Kuigi eri valdkondade kohta leidub mingil määral uurimusi teistes riikides, on terviklik käsitlus seni puudunud.

Eespool toodud nelja erinevat valdkonda uurides üritab raamat selgitada: kas ja kuidas Eesti Vabariigis riigisaladust nende nelja valdkonna raames aastatel 1918–1940 kaitsti? Millised olid riigisaladuse kaitse tugevused ja nõrkused neis neljas valdkonnas?

Tegelikkuses ilmnes mitmeid praktilisi probleeme, mis riigisaladuse kaitsel tuli lahendada või mida peab selle mõistmiseks käsitlema, kuid mis ei kuulu ühegi valdkonna alla. Näiteks ei olnud nõrga õigusliku regulatsiooni tõttu täpselt sätestatud piir avaliku teabe ja riigisaladuse vahel, vaid see kujunes välja alles praktikas. Sellise praktika kujunemist käsitletakse eraldi peatükis. Samuti on oluline teada, missugust riigisaladuseks loetavat teavet millistes asutustes töödeldi – kõige otstarbekamaks osutus seda käsitleda koos riigisaladuse füüsilise kaitsega. (Kaudselt võib riigisaladuse kaitset määratleda veelgi laiemalt – näiteks inimluure tõkestamisel aitavad kaasa elanikkonna positiivne suhestumine oma riigiga, kriminaalkuritegevuse tugev ohjamine ja riigipiiride range valve; visuaalse luure tõkestamiseks laia piirivööndi loomine, efektiivne õhutõrje jne – kuid kõigi riigisaladuse kaitsesse riivamisi puutuvate valdkondade käsitlemine paisutaks asjatult töö mahtu ja kaotaks selle fookuse.)