Читать книгу Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940 - Ivo Juurvee - Страница 8

Arvestades valdkondade eripalgelisust on paratamatu ühtse metoodika puudumine. Nende valdkondade puhul, mille käsitlemiseks on teaduskirjanduses traditsioonid välja kujunenud, on neist eeskuju võetud – eriti kehtib see õigusliku kaitse ja kasutatud krüptosüsteemide kohta. Metoodika probleeme on põhjalikumalt käsitletud vastavate peatükkide alguses, iga peatüki lõpus leidub alapeatükk olulisemate järeldustega peatükist.

Esimene peatükk käsitleb riigisaladuse õiguslikku kaitset, vaadeldakse täpsemalt riigisaladuse defineerimist ja sellega seotud probleeme. Selgitatakse välja valdkonda reguleerinud seadused ja mõnel juhul käsitletakse ka nendega tihedalt seotud määrusi. Võrdleva analüüsi teel ning kirjandust ja arhiiviallikaid kasutades uuritakse regulatsiooni muutumise dünaamikat ja selle põhjuseid. Peatüki kirjutamise tegi oluliselt keerukamaks, aga ka tulemuse oluliselt huvitavamaks tõsiasi, et enne Eesti Vabariigi seadusi reguleerisid vaadeldaval perioodil riigisaladuse kaitset ka Venemaa seadused. Seepärast osutus vajalikuks ka Venemaa õigusloome protsessist ja seaduste avaldamise süsteemist arusaamine. Peatüki kirjutamisel etendas olulist osa konsulteerimine õigusajaloolase ja tegevjuristiga.

Teine peatükk on piirist salajase ja avaliku teabe vahel. Lisaks riigisaladusetasemetele uuritakse põhjuseid julgeolekualase info avaldamiseks, aga ka selle avaldamise piiramiseks. Eesti Vabariik aastatel 1918–1940 on juhtumi-uuringuna huvitav materjal, kuna perioodi jääb nii sõja- kui ka rahuaeg, nii demokraatlik kui ka autoritaarne valitsemine. Peatükis analüüsitakse mitmeid n-ö piiripealseid julgeolekualase teabe avaldamise juhtumeid ning hinnatakse neid riigisaladuse kaitse aspektist.

Kolmas peatükk selgitab välja riigisaladust töödelnud asutused ning uurib, missugust julgeolekualast teavet need töötlesid. Suurt tähelepanu on pööratud nende asutuste füüsilisele kaitsele alates hoonete asukohast ja arhitektuurist kuni tööpäeva pikkuse ja valve organiseerimiseni. Eraldi vaatlemist on leidnud esemeliste riigisaladuste, nagu kaitsekindlustused ja sõjalaevad, kaitse – kuigi eelmainitud suurte mõõtmetega objektid erinesid oluliselt riigisaladust sisaldavatest dokumentidest, olid need seaduste järgi riigisaladusena kaitstavad ning seda järgiti ka praktikas. Lisaks asutustele on lühidalt peatutud eraisikute valduses olevatel salastatud materjalidel ning riigisaladuse kodustes tingimustes töötlemise probleemidel.

Neljas peatükk vaatleb riigisaladust töödelnud isikutele eriteenistuste – sõjaväeluure ja poliitilise politsei – poolt sooritatud taustakontrolli.38 (Vaadeldaval perioodil kasutati ka terminit „poliitilise usaldusväärsuse kontroll”, mis on mõnevõrra eksitav, kuna lisaks isiku poliitilisele meelsusele uurisid eriteenistused ka tema võimalikku kriminaalset minevikku ja „elukombeid”, sh võimalikku sõltuvust alkoholist, mingil määral ka majanduslikku olukorda ning kohati isegi isikuomadusi.) Selle teema kohta teistes riikides ja ajastutel leiduvas väheses kirjanduses on kesksel kohal statistika ning samamoodi on see käesolevas raamatus. Peatüki kirjutamine eeldas nädalatepikkust arhiivitööd ainuüksi andmete MS Exceli tabelisse sisestamisel, mis tasus ennast topelt ära. Nimelt selgus, et päringuid ja nende vastuseid puudutava tuhandetest lehtedest koosneva kirjavahetuse sisse hajutatuna leidusid mõned ringkirjad, mis aitasid selgusele jõuda taustakontrollideks antud suuniste kohta. Samas peatükis uuritakse riigisaladuse kaitse alast väljaõpet.

Viies peatükk, mis on töö kõige mahukam, uurib sideturvalisust ehk Eesti Vabariigi käsutuses olnud erinevaid võimalusi sõnumite edastamiseks ja kasutatud krüpteerimisviise ning neile antakse hinnang riigisaladuse kaitse seisukohast. Metoodikalt erineb see peatükk kõige enam ajalooteaduses üldiselt kasutatavast ning seepärast on pööratud suuremat tähelepanu ka teoreetilistele küsimustele. Peatüki kirjutamise eelduseks on olnud autori pikaaegne huvi ning varasemad signaalluuret ja krüptoloogiat puudutanud väiksemamahulised uurimused39, samuti tuleb lisada, et krüpteerimisviise käsitlev alapeatükk on valminud Haridus- ja teadusministeeriumi toel.40 Valdkonna avamiseks on ära toodud ühe 1921. aastal Eesti sõjaväes kasutusel olnud šifri murdmise käik autori poolt, mis oli nähtavasti kõige eksootilisem väljakutse käesoleva töö kirjutamise käigus. Kasutatud krüptosüsteemide kirjeldamisel ei ole detailidesse laskutud, vaid on valdkonnast võimaluste piires antud võimalikult laiahaardeline ja terviklik ülevaade.

Kuues peatükk on töö kõige poleemilisem. Eriti väljakutsuv oleks ju anda vastus küsimustele, kui hästi oli Eesti riigisaladus kaitstud ja kas see omas mõju riigi saatusele? Kahele viimasele küsimusele ammendava vastuse andmine ei ole paraku isegi teoreetiliselt võimalik – meil ei ole teada, kui palju lähtusid Eestile vaenulike võõrriikide juhtkonnad Eestit puudutavate otsuste tegemisel Eesti kohta kogutud informatsioonist ning kuivõrd oli nendeni jõudev info moonutatud Eesti riigisaladuse kaitse süsteemi efektiivsuse ja kuivõrd nende oma luuretsüklis esinevate vigade tõttu. Eesti võrdlemist teiste riikidega raskendab valdkonna alauuritus mujal. Kättesaadavate materjalide põhjal on mainitud probleemi töös siiski käsitletud, vaadeldes andmeid, mida Nõukogude eriteenistused otsusetegijatele edastasid. Teatud määral tundsid Eesti vastu huvi ka teiste riikide eriteenistused, kuid paraku ei võimalda allikaline baas täpselt määratleda, mida nad teada tahtsid, mida nad teada said ning kas see oli vastuolus Eesti seaduste ja Eesti otsusetegijate soovidega. Kindlasti ei saa seda käsitlust pidada ammendavaks, diskussioon jääb avatuks teiste ajaloolaste arvamustele ja uurimustele, uutele arhiivileidudele ning loomulikult ka Eestit puudutavate materjalide uurijatele kättesaadavaks tegemisele Venemaa Föderatsiooni arhiivides.

Teksti selguse ja ruumi kokkuhoiu huvides on kasutatud kahte viitamissüsteemi: traditsioonilist joonealust viitamist ning õigusakti nimetamisel ainult paragrahvide äramärkimisel tekstisisest viitamist. Joonealustes viidetes on õigusaktide puhul kasutatud juristide kasutatavat süsteemi, kus tuuakse ära akti avaldamisandmed ja leheküljenumbrite asemel paragrahvid (terviktekstide kordustrükkide puhul on see ainuke võimalus viidatava koha leidmiseks).

Tekstis esinev sõna „Venemaa” tähistab Venemaad enne enamlaste riigi­pööret 1917. aasta oktoobris. Kui on käsitletud sama riiki hilisemal perioodil, on seda nimetatud vastavalt Nõukogude Venemaaks või Nõukogude Liiduks.