Читать книгу Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940 - Ivo Juurvee - Страница 9

Allikatest

Оглавление

Väheuuritud teemal kirjutades on uurija paratamatu probleem varasema kirjanduse vähesus. Külma sõja järgses Eestis on kitsalt riigisaladuse kaitsele aastatel 1918–1940 pühendatud vaid mõned leheküljed,41 mida ei saa pidada piisavaks eeltoodud küsimustele vastamisel. Põhjalikumateks vastuluuret käsitlevateks uurimusteks on Tiit Noormetsa42 ja eriti Reigo Rosenthali43 teosed, mis on osutunud käesoleva töö kirjutamisel korduvalt väga vajalikuks. Krüptoloogiat on populaarteaduslikus võtmes varem käsitlenud ka siinkirjutaja.44


Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee (VEKSA) juhatuse presiidiumi koosolek novembris 1965. Lauanurgas on käed ristanud ja tahapoole nõjatunud paljude väliseestlastele suunatud Nõukogude Eestis välja antud propagandaraamatute autor, KGB ettepanekul asutatud ajalehe Kodumaa kultuuriosakonna juhataja Andrus Roolaht.

EESTI FILMIARHIIV

Külma sõja ajal on kirjutatud mitmeid mälestusteraamatuid, mis on olnud kasutatavad tööle n-ö inimliku mõõtme andmiseks ja paljude detailide täpsustamiseks, mille kohta dokumente napib.45 Allikakriitilised probleemid memuaaride kasutamisel on ajaloolastele üldtuntud, kuid temaatikaga seotult on Külma sõja ajal vähemalt ühel juhul olnud tegemist ka suisa KGB-ga seotud palgalise propagandisti sekkumisega ajalookirjutusse – nimelt on Andrus Roolaht kasutanud aastatel 1936–1937 läbiviidud Eesti ohvitseride majandusliku taustakontrolli materjale nende suhtes äärmiselt vaenuliku käsitluse kirjutamiseks.46 Sellise käsitluse konteksti mõistmisel on olnud kasu autori varasemast Külma sõja perioodile keskendunud uurimistööst.47

Enne Teist maailmasõda oli riigisaladuse kaitsesse puutuv Eestis arusaadavalt riigisaladus, seepärast pole olemas ka teemakohast kirjandust. Kuid nagu eespool mainitud, oli julgeolekut puudutava materjali avaldamine tihtipeale üsna riigisaladuse piiri peal laveerimine. Seepärast on väikeste killukeste kaupa võimalik leida mitmesugustest eeskirjadest, käsiraamatutest, määrustikest ja asutuste ajalugudest infot ka riigisaladuse kaitse erinevate valdkondade kohta. Eraldi esiletoomist väärib selles kontekstis aastatel 1934–1939 ilmunud „Valitsus-asutiste tegevus”, kogu toonase avaliku teenistuse ühine aastaraamat.

Käsitledes piiri avaliku ja salajase teabe vahel on töös olnud oluliseks allikaks vaadeldava ajajärgu ajakirjandus ja erialane perioodika.

Riigisaladuse õiguslikku kaitset käsitledes on arusaadavalt olulisimateks allikateks Riigi Teataja (RT) ja Vene Seaduste Kogu (VSK, Сводъ законовъ Российской империи48) ning mõned seaduste terviktekstid ja kommenteeritud väljaanded. Riigi Teataja ilmus novembrist 1918 kuni augustini 1940, kuna aastakäigud 1919–1939 on varustatud mõistliku ülesehitusega sisujuhtidega, lihtsustab see oluliselt nende terviklikku läbitöötamist ja muudatuste jälgimist. Kuueteistkümne-köitelise Vene Seaduste Koguga oli asi oluliselt keerulisem kaasaegsetele ja on seda ka praegu, kuna nii mõnigi seadus oli jõus üle sajandi, kuid uute seadustega mitmeid kordi muudetud kujul. VSK kättesaadavus oli tõsine probleem juba sõdadevahelisel perioodil, veel üle nelja aasta pärast iseseisvuse taastamist saatis Siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsus Eesti saatkonnale Moskvas palve muretseda VSK, kuna „kõigele katsete peale vaatamata, ei ole saanud omale muretseda Vene riigi Seaduste Kogu, milleta väga raske töötada.49 Paistab, et Eestis ei leidu enam ühtegi uuemat eksemplari.”50

Paraku muu olemasolev materjal teema kohta on piiratud. Vaadeldava perioodi avaldatud Riigikohtu lahenditest valdkonna kohta selgitusi ei lisandunud,51 teemat ei käsitletud ka ajakirjas Õigus ilmunud artiklites.52 Mingil määral asjakohaseid arvamusi toonastelt juristidelt, pikaaegselt siseministri abilt Eugen Maddisonilt ja sõjaväeprokurör Konstantin Trakmannilt on siiski õnnestunud leida.

Ajakirjas Juridica on riigisaladuse kaitse teema küll käsitlemist leidnud,53 kuid ainult iseseisvuse taastamise järgset konteksti arvestades. (Võrreldes 20. sajandi esimese poolega on niivõrd oluliselt muutunud nii kehtiv õigus kui ka üldised arusaamad õigusest, eriti mis puudutab informatsioonivabadust, et kaasaaja võrdlused perioodiga 1918–1940 oleksid ebateaduslikud. Ühtlasi on praegused õigusaktid kergesti kättesaadavad ja keda selline võrdlus peaks huvitama, saab seda kerge vaevaga teha.54)

Muudest töös käsitletavatest valdkondadest on suur kogu kirjandust olemas krüptosüsteemide kohta, kuid see käsitleb valdavalt Teist maailmasõda ja eriti Suurbritannia edu Saksa Enigma krüpteerimisaparaadi abil šifreeritud sõnumite murdmisel. Sellise kirjandusega pole paraku käesoleva töö raames just palju peale hakata. Ka tänapäeva puudutavalt on valdkonna kohta üksjagu kirjandust, kuid et krüpteerimise tehnoloogia on vahepeal nii palju muutunud, on selline kirjandus vaadeldavat perioodi arvestades täiesti kasutu. Seepärast on tulnud autoril pöörduda 1930. aastate krüptoloogide kirjutatud käsiraamatute poole: kasutatud on nii Eesti valdkonna parima eksperdi Artur-Bernhard Normaku teost55, väljapaistva Ameerika Ühendriikide krüptoloogi William F. Friedmani fundamentaalset neljaköitelist käsiraamatut56 kui ka teisi varasemaid Ameerika Ühendriikide käsiraamatuid.57 Peale Normaku töö on need materjalid Ameerika Ühendriikide signaalluure poolt (National Security Agency, NSA) alles viimase kümne aasta jooksul Infovabaduse Seaduse (Freedom of Information Act, FOIA) alusel uurijatele kättesaadavaks tehtud ja osaliselt samast agentuurist arhiivile (National Archives and Records Administration, NARA) üle antud.

Raamatu ülejäänud peatükkides on olulisem roll arhiiviallikatel, millest enimkasutatud kaks Eesti Riigiarhiivi (ERA) fondi on uurijatele hästi tuttavad ja varemgi ohtralt viitamist leidnud: ERA 495 – Sõjavägede Staap ja ERA 957 – Välisministeerium. Ülejäänud fondides leiduva materjali puhul väärib esiletõstmist ERA 1843 – Sõjaministeeriumi Arsenal, milles leiduvad unikaalsed ja seni akadeemiliseks uurimiseks kasutamata materjalid töölevõetavate isikute taustakontrolli kohta. Kasutatavate fondide arvu on oluliselt suurendanud krüptosüsteeme puudutav peatükk, sest vastavad materjalid on kildhaaval laiali paljudes erinevates fondides. Neid allikaid ei ole uurijad varem kasutanud ning väärib märkimist, et suurt osa leiduvast materjalist ei tohiks üldse säilinud olla. Selle olemasolu tuleneb ühest küljest hooletusest vaadeldaval perioodil ja teisest küljest viisist, kuidas Eesti ise­seisvus kaotati – käsku krüpteerimist puudutavate dokumentide hävitamiseks tõenäoliselt ei antudki, kuigi paljudes asutustes ja üksustes tehti seda omal initsiatiivil.

Nagu muudegi eriteenistusi puudutavate teemade puhul, tuleb Eesti riigi­saladuse kaitse efektiivsuse hindamisel arvestada, et teenistused ise sekkuvad varjatult ajalookirjutusse ja see põhjustab kirjanduses tahtlikke moonutusi.58 Teisest küljest keskendub eriteenistusi käsitlev kirjandus peamiselt suurtele õnnestumistele isegi juhul, kui see on kirjutatud ebasõbralike autorite poolt.59 Seega on üritatud kasutada arhiiviallikaid ja avaldatud allikaid, mis on vabad hinnangu andmisest, et mitte öelda, Nõukogude luure ülekiitmisest.

Käesolev raamat põhineb aastatepikkusel uurimistööl, esimese avaliku ettekande pidas autor riigisaladuse kaitse teemal 2005. aastal. Riigireetur Herman Simmi vahistamiseni oli toona jäänud tervelt kolm aastat, Aleksei Dresseni ja Vladimir Veitmani vahistamisteni isegi kauem ning mõisteid Wikileaks, ACTA ja PRISM veel ei teatud. Ja ei näinud seda kõike oma doktoritöö teemat valides ette ka autor. Praeguse päevakajalisuse asemel tundus see omal ajal ainult akadeemiliselt väljakutsuv. Raamat põhineb 10. juunil 2013 Tartu Ülikoolis edukalt kaitstud doktoritööl,60 mille juhendajad olid tuntud ajaloolased Tõnu Tannberg ja Ago Pajur. Nende kannatlikkus ja asjatundlikud nõuanded väärivad igati tunnustust ja neile kuulub autori siiras tänu. Nõuannete, arutluste, toetuse ja materjalidele tähelepanu juhtimisega oli abiks terve rida häid inimesi, kellest mõned kõige olulisema panuse andnud on siinkohal nimetatud tähestikulises järjekorras: Toomas Anepaio, Uku Arold, Toomas Hiio, Dr. Victor Madeira, Dr. Meelis Maripuu, Mart Orav, Jaak Pihlak, Reigo Rosenthal, Urmas Salo, Kaili Tamm, Dr. Tiina Tamman, Johannes Tilk (1943–2011), Kuldar-Jaan Torokoff, Dr. Jaak Valge. Autorit on toetanud nii perekond, sõbrad kui ka kolleegid, kes on õppepuhkustesse suhtunud arusaamise ja kannatlikkusega. Raamatu on toimetanud Sirje Endre, Liine Jänes, Toomas Mattson ja Kerttu-Liina Tuju ning küljendanud Rein Seppius, tagakaane foto on teinud Jüri Vlassov. Neile, aga ka paljudele teistele, kuulub autori siiras tänu.

Lisaks sisulisele ja moraalsele toele on raamatu väljaandmist toetatud ka rahaliselt. Autoril on heameel tänada Filmiarhiivi ja Eesti Ajalooarhiivi abi eest illustreerivate fotode näol, Eesti Ohvitseridekogu USA-s (president Henno Uus) ja Tartu Ülikooli Fondi Kanadas (Olev Träss) ning eriti kirjanik Sofi Oksaneni, kes toetasid projekti materiaalselt.

1 Richard G. Powersi eessõna raamatule: Daniel Patrick Moynihan. Secrecy: The American Experience. New Haven: Yale University Press, 1998, lk 21.

2 Энциклопедическiй словарь. XXXII. С-Петербургъ: Издатели Ф. А. Брокгаузъ, И. А. Ефорнъ, 1901, lk 490.

3 Karl Saarmann; K. Matto. Kriminaalseadustik: Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: autorite kirjastus, 1937, lk 257.

4 Eugen Maddison. Ametsaladus. // Postimees, 23.10.1924.

5 Eesti Entsüklopeedia, kd 7, 1936, vrg 1161.

6 Tänapäeval kehtiv riigisaladuse definitsioon on järgmine – Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav üksnes käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tunnustele vastav teave, välja arvatud salastatud välisteave. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, § 3, lg 1. RT I, 2007, nr 16, art 77. Riigi Teataja võrguväljaanne: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13250720 Definitsiooni kogu ulatuses ei saa käesolevas töös kasutada, kuna vaadeldaval perioodil ei olnud riigisaladuseks kvalifitseeritav info ühes seaduses sätestatud ja ei tehtud vahet riigisaladusel ja salastatud välisteabel.

7 „Vastava ametiasutuse poolt tema võimkonna piirides väljaantud või koostatud dokument loetakse avalikuks dokumendiks ja ta on tõenduseks selle kohta, mida selles dokumendis korraldatakse, teatatakse või tõendatakse.” Administratiivmenetluse seadus, § 56. RT 1936, nr 4, art 25.

8 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, § 3, lg 8. RT I 2007, nr 16, art 77.

9 Probleemi kohta täpsemalt vt: Kristi Aule. Riigisaladus – kas „salajane õigus”? // Juridica 5, 2002, lk 303–311.

10 A. Traksmann; J. Lukas; M. Haber. Riigikaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele. Tallinn: Kaitsevägede Staabi VI osakonna väljaanne, 1933, lk 99.

11 Selline ingliskeelne nimetus kogus populaarsust 20. sajandi viimasel veerandil, kuid uuriti seda ka varem – juba 1931. aasta märtsis kirjutas Eesti sõjaväeluure ülem Karl Laurits: „Luureteenistus on kaasajal iga juhatuseastme staabi põhifunktsioone. Paljudes suurriikides uuritakse seda kui omaette teadust.” (Karl Laurits. Luureteenistus staapides. Tallinn: Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne, 1931, lk 3.)

12 Michael Herman. Intelligence Power in Peace and War. Cambridge: Cambridge University Press, 1996.

13 Loch K. Johnson (toim). Handbook of Intelligence Studies. London: Routledge, 2007, lk 229–252.

14 Don McDowell. Strategic Intelligence: A Handbook for Practitioners, Managers, and Users. Lanham: Scarecrow Press, 2009.

15 Peter Gill, Stephen Marrin, Mark Phytian (toim). Intelligence Theory: Key Questions and Debates. London: Routledge, 2009.

16 Craig G. McKay, Bengt Beckman. Swedish Signal Intelligence 1900–1945. London: Frank Cass, 2003, lk X.

17 Samale kitsale valdkonnale on keskendunud teisigi ajakirju, mis pole paraku sarnast autoriteeti ja järjepidevust saavutanud, näiteks Journal of Intelligence History ja European Journal of Intelligence Studies. Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri puhul on teada, et juba 1955. aastal hakkas seal ilmuma sisetarbimiseks mõeldud Studies in Intelligence, mille sisu oli riigisaladus. (Miron Varouhakis. What is Being Published in Intelligence? A Study of Two Scholarly Journals. // International Journal of Intelligence and Counterintelligence 2013, 1, lk 176.)

18 Vt nt: Rebecca A. Ratcliff. Searching for Security: The German Investigations into Enigma’s Security. // Intelligence and National Security, 1/1999, lk 146–167; Charles Maechling Jr. Official Secrets: British Style / American Style. // International Journal of Intelligence and Counterintelligence 1988, 3, lk 359–380.

19 James D. Calder (toim). Intelligence, Espionage and Related Topics: An Annotated Bibliography of Serial Journal and Magazine Scholarship, 1844–1998. London: Greenwood Press, 1999.

20 Ameerika Ühendriike puudutavatest teostest vääriks väljatoomist spetsiaalselt teemale pühendatud monograafia: Daniel Patrick Moynihan. Secrecy: The American Experience. New Haven: Yale University Press, 1998. (Daniel P. Moynihan oli senaator ja Külma sõja järel moodustatud probleemistikku uurinud erikomisjoni Commission on Protecting and Reducing Government Secrecy esimees.) Euroopa ja ülejäänud maailma kohta vt: Sandra Coliver, Paul Hoffman, Joan Fitzpatrick, Stephen Bowen (toim). Secrecy and Liberty: National Security, Freedom of Expression and Access to Information. Hague: Martinus Nijoff Publishers, 1999. (Kogumik sisaldab lisaks probleemi üldisele käsitlusele ka 16 juhtumiuuringut riikide ja/või regioonide kohta.)

21 Norman Polmar ja Thomas B. Allen. Spy Book: The Encyclopedia of Espionage. New York: Random House, 2004, lk 321. Näiteks endine MI6 ohvitser H. Ferguson kasutab hoopis kaheksast etapist koosnevat luuretsüklit. (Harry Ferguson. Spy: A Handbook. London: Bloomsbury, 2004, lk 87.)

22 See tuleneb eriteenistuste erinevast ülesehitusest – kogutud informatsiooni usaldusväärsust võivad hinnata nii seda kogunud operatiivtöötajad, nende juhid, analüütikud või teatud juhtudel isegi riigi poliitiline juhtkond (näiteks soovisid seda osaliselt isiklikult teha Winston Churchill ja Jossif Stalin).

23 Mõnikord eristatakse ka raporti koostamist eraldi tsükli osana, kuid see tundub kunstlik.

24 Karl Laurits. Luureteenistus staapides. Tallinn: Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne, 1931, lk 8–9.

25 Luureteenistuse-eeskiri. Tallinn: Kaitsevägede Staabi väljaanne, 1933.

26 Richard K. Betts. Analysis, War, and Decision: Why Intelligence Failures Are Inevitable. // World Politics 1978, 1, lk 61–89.

27 Walter Laqeur. The Question of Judgment: Intelligence and Medicine. // Journal of Contemporary History, Vol 18, 1983, lk 533–548.

28 Täpsemalt luuretsükli puuduste kohta vt: Arthur S. Hulnick. What’s Wrong with the Intelligence Cycle. // Intelligence and National Security 2006, 6, lk 959–979; Loch K. Johnson. Making the Intelligence “Cycle” Work. // International Journal of Intelligence and Counterintelligence 1986, 4, lk 1–23.

29 Tema tegevuse ja raamatu sünniloo kohta vt: Ivo Juurvee. Meie mees Havannas või nende mees Tallinnas. // Eesti Ekspress, 14.07.2005.

30 Walter Laqeur. The Question of Judgment: Intelligence and Medicine. // Journal of Contemporary History, Vol 18, 1983, lk 533–548.

31 Väga laias laastus jagunevad need samamoodi ka praegu, kuid seoses tehnoloogia arenguga viimase sajandi jooksul on üht-teist ka lisandunud, nagu näiteks elektromagnetkiirguse mõõtmisel ja analüüsil põhinev Measurement and signature intelligence (MASINT), millele eesti keeles veel üldtunnustatud vastet ei ole.

32 Külma sõja perioodil said selle luurekogumisviisi kasutamisel kõige olulisemaks vahendiks luuresatelliidid, kuigi kasutusse jäid ka kõik varasemad meetodid.

33 Sellise jaotuse väljatöötamisel on abiks olnud ka praegu kehtiv Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus (RT I 2007, 16, 77) ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord (RT I 2007, 73, 449), kuid jaotus ei tulene otseselt nendest õigusaktidest.

34 Mitte ajada segamini tänapäevase juriidilise terminiga „õiguskaitse”.

35 ERA 2124-2-1100. Vabadussõja ajaloo komitee: Nõukogude Vene salaluure huvialade skeem. (Dateerimata. Originaal joonestuspaberil mõõtmetega 156x73 cm ja värviline, kirjapilt on jäetud muutmata.) Võib arvata, et kuulus muuseumi ekspositsiooni või kasutati esitlusmaterjalina. Koostatud arvatavasti 1930. aastatel, osaliselt viitab sõjaaegsele olukorrale (näiteks sabotaaži rahu ajal praktiliselt ei kasutata), teisalt aga rahu ajale (mobilisatsiooniplaan on võõrriikide eriteenistuste prioriteediks enne sõda, kuid kaotab aktuaalsuse kohe pärast selle läbiviimist, ehk juba sõja algfaasis).

36 Need põhjalikud uurimused on: Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Tallinn: SE&JS, 2010; Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: SE&JS, 2013.

37 Parim näide selle kohta on ehk Lääne luuretegevus Külma sõja ajal. Idabloki tugevate eriteenistuste ja arenenud vastuluure tõttu oli inimluure korraldamine väga keeruline. Tsensuur piiras tugevalt täpse info avaldamist ajakirjanduses ja teisalt täitis propaganda väljaanded kasutu või väära infoga – seega oli luurest vajaliku info saamine ka avalike allikate kaudu keerukas. Seepärast eelisarendati luurelennukeid/satelliite ja signaalluuret ning suur osa vajalikust infost õnnestus siiski hankida.

38 Tänapäeval on sarnase tegevuse kohta kasutusel termin „julgeolekukontroll”, kuid kuna see omab täpset juriidilist määratlust – vt Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, 4. jaotis. RT I 2007, 16, 77 – mis erineb paljudes aspektides käesolevas töös vaadeldaval perioodil praktikas läbiviidud tegevustes (sh on põhimõtteline erinevus ka õigusliku regulatsiooni kui sellise olemasolu), ei ole segaduse vältimiseks ülalnimetatud terminit kasutatud.

39 Ivo Juurvee. Estonian Interwar Radio-Intelligence. // Baltic Defence Review 2003, 2, lk 123–137; Ivo Juurvee. Briti sideluure Eesti kommunistide vastu. // Tuna 2011, 4, lk 111–113; Ivo Juurvee. Wabariigi moodsad salakõrvad. Tehnikamaailm 2003, 2, lk 64–66.

40 MTÜ S-Keskuse projekt „Krüpto II”, mida HTM toetas vastavalt 16.12.2010 sõlmitud lepingule nr 10.1-8.1/985.

41 Ainuke üritus riigisaladuse kaitsele süsteemsemalt läheneda on ühes kaitsepolitsei aastaraamatus ilmunud lühike artikkel: Riigisaladuse kaitse 1920–1940. // Kaitsepolitsei aastaraamat 2005. Tallinn: Kaitsepolitseiamet, 2006, lk 34–36. Teemat on süsteemsemalt puudutanud Eero Medijainen, vt: Saadiku saatus: Välisministeerium ja saatkonnad 1918–1940. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1997, lk 80.

42 Tiit Noormets. Eesti sõjaväeluure tegevusest, meetoditest ja vahenditest aastail 1920–1940. // Luuramisi: Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil. Tallinn: Kistler-Ritso Sihtasutus, 1999, lk 35–66.

43 Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Tallinn: SE&JS, 2010; Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: SE&JS, 2013.

44 Ivo Juurvee. Krüptograafid 1920–30ndate Eestis. // Tehnikamaailm 2006, 9, lk 78–80.

45 Elias Kasak. Mälestusi. Tallinn: EPL, 2011 (Kasaku mälestuste trükis ilmumata osa kohta vt: Nõmm, Aart. Teenistusest Kaitsevägede Staabis aastatel 1926–1934. // Aastaraamat 2010. Tallinn: Kaitseväe Peastaap, 2011, lk 111–115); Alfred Luts. Heitluste keerises. Tallinn: Olion, 2004; Oskar Mamers. Kahe sõja vahel. Stockholm: EMP, 1957; Harald Roots. Kui võitluseta murdus mõõk. Toronto: S. n., 1993; William Tomingas. Mälestused. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010. Üks kasutatud memuaarteos on kirjutatud juba enne Teist maailmasõda ja ilmus esmakordselt 1939. aastal Bulgaarias: Николай С. Батюшин. Тайная военная разведка и борьба с ней. // У истоков русской контрразведки: Сборник документов и материалов. Кучково Поле: Общество изучения истории отечественных спецслужб. 2007, lk 73–226.

46 Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas. Kd 12. Tallinn: Ajalehe Kodumaa väljaanne, 1966.

47 Ivo Juurvee. Idabloki eriteenistused Külma sõja ajaloorindel Andrus Roolahe ja Julius Maderi näitel. // Ajalooline Ajakiri 2009, 1/2, lk 47–76.

48 Venemaa õiguse allikaid on ka teisi (Полное Собрание Законов Российской империи ja Собрания узаконений и распоряжений правительства), kuid VSK oli neist juhtiv ja pidevalt uuendatav terviktekstide kogu, selle kasutamine ja sellele viitamine oli tavaks ka sõdadevahelise perioodi Eestis. Venemaa õiguse kodifitseerimise kohta laiemalt, vt: Jüri Uluots. Eestimaa õiguse ajalugu: Konspekt. // Peeter Ilus (koost). Eesti õiguse ajalugu. Tallinn: Penikoorem, 2008, lk 343–346.

49 „Väga raske” on pehmelt öeldud – keeruline on aru saada, kuidas oli ilma VSK-ta administratiivasjade peavalitsusel üldse võimalik töötada! Küllap oli neil võimalik VSK mõnda uuemat väljaannet laenata, mis tegi töö loomulikult aeganõudvamaks ja ebamugavamaks.

50 Siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsuse juhataja abi saadikule Moskvas, 12.07.1922. ERA, 957-1-123, L 37.

51 Aleksander Buldas. Üldiseks teadmiseks avaldatud Riigikohtu 1920.–1931. a. otsustes leiduvate seaduseseletuste kogu. Tallinn: autori kirjastus, 1933; Aleksander Buldas. Riigikohtu 1932.–1938. a. otsustes leiduvate seaduseseletuste kogu. Tallinn: autori kirjastus, 1939.

52 Aleksander Buldas. 1920.–1938. a. „Õiguses” leiduvate artiklite ja arutluste süstemaatiline nimestik. Tallinn: autori kirjastus, 1939.

53 Ainus käesoleva töö seisukohalt huvipakkuv käsitlus on: Kristi Aule. Riigisaladus – kas „salajane õigus”?: Informatsioonivabaduse loomulikust piirist. // Juridica 2002, 5, lk 303–311.

54 Vt Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, RT I 2007, 16, 77; Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord, RT I 2007, 73, 499; Avaliku teabe seadus, RT I 2000, nr 92, art 597; Karistusseadustik, RT I 2001, 61, 364 (teemaga on seotud: § 232 Riigireetmine; § 234 Salakuulamine; § 241 Riigisaladuse avalikustamine; § 242 Riigisaladuse avalikustamine ettevaatamatusest; § 243 Asutusesisese teabe edastamine).

55 Artur Normak. Šifri käsiraamat. Tallinn: autori kirjastus, 1935.

56 William F. Friedman. Military Cryptanalysis. Part I. Monoalphabetic Substitution Systems. Washington: War Department Office of the Chief Signal Officer, 1938. NSA veebileht: http://www.nsa.gov/public_info/_files/military_cryptanalysis/mil_crypt_I.pdf (17.08.2011); William F. Friedman. Military Cryptanalysis. Part II. Simpler Varieties of Polyalphabetic Substitution Systems. Washington: War Department Office of the Chief Signal Officer, 1938. NSA veebileht: http://www.nsa.gov/public_info/_files/military_cryptanalysis/mil_crypt_II.pdf (17.08.2011);

William F. Friedman. Military Cryptanalysis. Part III. Simpler Varieties of Aperiodic Substitution Systems. Washington: War Department Office of the Chief Signal Officer, 1939. NSA veebileht: http://www.nsa.gov/public_info/_files/military_cryptanalysis/mil_crypt_III.pdf (17.08.2011);

William F. Friedman. Military Cryptanalysis. Part IV. Transposition and Fractionating Systems. Washington: War Department Office of the Chief Signal Officer, 1941. NSA veebileht: http://www.nsa.gov/public_info/_files/military_cryptanalysis/mil_crypt_IV.pdf (17.08.2011)

57 Enemy Codes and Their Solution. NARA, RG 457, Entry A1 9032, Container 124; The Index of Coincidence and Its Applications in Cryptology. NARA, RG 457, Entry A1 9032, Container 123.

58 Selle kohta vaata juhtumiuuringut: Ivo Juurvee. KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu. // Tuna 2008, 2, lk 32–53.

59 Heaks näiteks selle kohta on kõige tuntum ja üks parimaid Nõukogude luuret käsitlevaid käsitlusi: Christopher Andrew ja Vassili Mitrohhin. Mitrohhini arhiiv: KGB Euroopas ja mujal läänemaailmas. Tallinn: Sinisukk, 2002.

60 Ivo Juurvee. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940. Dissertationes historiae universitatis Tartuensis 30. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940

Подняться наверх