Читать книгу Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud! - Ivo Tšetõrkin - Страница 5

Juhus on minu elus mänginud alati olulist rolli. Samas usun, et kui hoida üht mõtet või soovi kusagil kuklasagaras piisavalt ärkvel, lähevad asjad „nagu iseenesest” sobivas suunas just eelkõige tänu pisikestele ja alateadlikele valikutele, mida ma selle endalegi selgelt formuleerimata juhtmõtte ajendil märkamatult kogu aeg teen.

Lääne inimesed satuvad vihmametsas küladesse, kus kohalikud elavad palmilehtedest katusega hütis ja kus pere suurimaks varanduseks on alumiiniumist supipott. Osa ahhetab: küll nad on siin metsas rõõmsad, oh kui vähe on tegelikult õnneks vaja.

Mõned proovivadki sel viisil oma õnne leida – ka eluaegsed seljakotirändurid, kes elatuvad sellest, et žongleerivad põlevate kurikatega kusagil tänavanurgal, paistavad tõesti esmapilgul eluga üsna sina peal olevat. Kuid minus tekitab see kahtlusi.

Ka mina olen kukkunud äärmustesse. Kontoritöö ja hea elu mugava rutiini, aga ka hipielu asotsiaalsesse lõksu. Kumbki neist ei ole mul oma absoluutsuses silma särama löönud. Seega olengi proovinud otsida pigem keskteed. Siin aga on omad raskused. Tänapäeva maailmas ei ole lihtne hakkama saada korraga sajal alal tegutsedes. Lukksepp-günekoloog ei ole hinnatud amet ning riigi retoorika rõhutab, et spetsialiseerumine on see, mis ära elatab. Sellega ei pea nõustuma, aga ühes olen ma küll kindel – kui näiteks pühendada oma elu jäägitult tuulelohe lennutamisele, saab mingil hetkel ka sellega vorsti võileiva peale. Aga see valik või muutus ei tule lihtsalt. Globaliseerunud kultuur ja majandus soosivad inimesi, kes täidavad süsteemis perfektselt oma kindlat rolli, mis üldjuhul võtab enda alla parema osa ärkvel oldud ajast. Sest mitut asja tehes ei saa ühtegi neist teha „hästi”, ei saa olla edukas, kuna tihti leidub veel keegi, kes teeb pühendunult sedasama asja paremini. Ja kannapööre eeldab sildade põletamist – raske on lasta kuuse otsast alla nii, et pinnud tagumikku ei lähe.

Oma esimese Peruu ja Amazonase lennupileti ostmiseks müüsin ma maha mootorratta. Ma mõtlesin, et küll ma kunagi jälle tsikli ostan, kui rohkem raha on, aga praegu ei ole see aeg veel kätte jõudnud. Teise, sedapuhku siis Kolumbia lennupileti ostmiseks võtsin väikelaenu, mis alles hiljuti makstud sai. Ilmselt oleks reisimisega tükiks ajaks ühel pool olnud, kui mul ei oleks tulnud mõtet hakata nendele rännakutele kaasama teisi – korraldada reise. Ja kuivõrd tagasiside on olnud väga inspireeriv ehk inimestele meeldib, olen seda rauda ikka edasi tagunud.

Aastaid tagasi, õigusteaduse õpingute ajal kinkisid sõbrad mulle sünnipäevaks särgi kirjaga „Äiti haluisi, että minusta tulisi tuomari tai juristi, mutta tuli juomari ja turisti”^[1.]. See kole särk on õnneks ammu kadunud, aga sõnum on kahjuks siiamaani meeles. Sest mõnes mõttes ongi elu täpselt niimoodi läinud. Ja äkki see kingitud särk oligi see tõuge õiges suunas, mida kõik inimesed aeg-ajalt lähedastelt vajavad? Kooli küll lõpetasin, aga kohtunikku minust ei saanud. Aga äkki ma olengi siis hoopis edukas „juomari ja turisti”, äkki see ongi minu tuulelohe, ja ehk suudan teisigi sellesse pöörisesse kaasa tõmmata? Sest mis see reisikorraldaja muud on kui professionaalne turist, kuigi ülalviidatud eluaegsed seljakotimatkajad seda sõna miskipärast ei salli ning paluvad ennast nimetada rõhutatult ränduriteks. Ma ei oleks kunagi uskunud, et jätan oma kätteõpitud ja hästi tasustatud juristiameti, asun õppima üldsegi-mitte-tasustatud kultuuriantropoloogiat ning hakkan reisikorraldajaks, kuid armastus Lõuna-Ameerika ja eriti just Amazonase kireva ja mitmekesise elu vastu on mind nendele radadele viinud.

Käesolev raamat on kollaaž erinevatest mõtetest ja juhtumitest peamiselt Peruu, aga ka Kolumbia Amazonases – alates 2006. aastast, kui sattusin esimest korda seljakotirändurina Amazonasesse, liikudes edasi 2009. aastasse, kui kujutasin ette, et võiksin päriselt elada Peruu džunglilinnas Iquitoses, ning lõpetades praeguse ajaga, kui ma küll enam ei ela seal, kuid olen sidunud kogu oma elu rohkemal või vähemal määral nende paikadega. Korraldan sinna seiklusreise, aga teen ka isiklikke uurimisretki. Tõe huvides pean mainima, et ajateljel ei kulge peatükid kronoloogiliselt, vaid on järjestatud pigem temaatiliselt või erinevaid paiku silmas pidades.

Üks selle raamatu mõte on kindlasti ka Amazonase mõningane demüstifitseerimine: Amazonas ei ole enam ammu puutumata, läbimatu ja üdini metsik džungel, millest inimene mitte midagi ei tea ning kus ainult areldi liikuda julgeb. Ei jookse igal pool ringi palja tagumikuga indiaanlased ega istu iga puu otsas ahv või tuukan. Tõsi, mets varjab ka tänapäeval veel mitut saladust, avastamisrõõmu jätkub kauemaks kõikidele loodusteadlastele, aga inimene on ikka igale poole jõudnud. Muidugi, see maa-ala on tohutu ning sadade tuhandete ruutkilomeetrite jagu on kohti, kuhu meie jalg ei ole mitte kunagi astunud. Varjatuks ja tundmatuks on metsas jäänud pigem füüsilistelt mõõtmetelt väiksemad asjad – taime- ja putukaliigid. Suuremad ja kallimad väärtused, mis lääne ühiskonnale huvi pakuvad – nafta, kuld ja väärispuu – leitakse ka kõige kaugematest soppidest üles.

Aga tervikuna ei olegi seda meeletut ala, tohutut mitmekesisust võimalik kokku võtta.

Igal juhul elab sealgi üksjagu inimesi, kes lähemal vaatlusel ehk ei olegi meist nii väga erinevad. Ma ei ole loodusteadlane. Kuigi Amazonas on paik, kus bioloogiline mitmekesisus on rikkaim kogu planeedil, ei keskendu ma raamatus loomadele ja taimedele. Olgugi et Amazonas piirkonnana on maailma kõige hõredamalt asustatud paik, kus inimestel on võimalik ellu jääda, elab seal neid kokkuvõttes ikkagi märkimisväärne hulk ja ma suunan pilgu rohkem isikutele ja olukordadele, mis mulle rännakutel on ette sattunud. Amazonas kätkeb endas erinevaid kultuure, ta on mosaiik ja kudum erinevatest protsessidest, millest paljusid ei juhita mitte seestpoolt, vaid kasvõi näiteks New Yorgi pilvelõhkujatest. Väita, et üks inimene kogu seda süsteemi piisavalt tunneb, oleks pehmelt öeldes arrogantne. Seetõttu mulle meeldibki pealkirjas sõna „minu” ning ma sooviksin tagasihoidlikult rõhutada selle subjektiivset tähendust.

Mis üldse on Amazonas? On see jõgi, mets, loodus, inimesed, või kõik kokku? Sõnaga „Amazonas” tähistatakse mitut kohta. See tähistab maailma kõige suuremat jõge, aga laiemalt ka tervet Amazonase jõgikonda, mis katab 40% Lõuna-Ameerika mandrist. Samuti öeldakse Amazonas ka vihmametsa kohta, mis selles jõgikonnas kasvab. Amazonas ületab mitme riigi piire. Teadlased vaidlevad, kas Amazonase jõgi on ühtlasi ka maailma pikim. Minule aga numbrid väga ei meeldi – nad ei ütle mulle palju, mul ei teki numbritest rääkides tunnetuslikku kogemust jõe pikkuse kohta. Mingil määral saan ma selle suurusest küll aru, kui sõidan paadiga ta peal ning mõtlen, et näiteks siit ookeanini jääb veel umbes neli tuhat kilomeetrit jõge ja metsa. Samuti saab jõe pikkuse või metsa tohutu ulatuse kohta aimu lennukiaknast, kui tundide kaupa ei näe muud kui ühtlast rohelist massi ning selle sees looklevaid jõgesid. Aga kõige rohkem saan ma tema suurusest ja jõust aru öösel metsas laagris olles – kui võrkkiik on tõmmatud puude vahele ning algab lindude, konnade ja putukate öine jutuvada.

Jaanuar 2013,

Tallinn

1 Ema tahtis, et minust saaks kohtunik või jurist, aga sai joodik ja turist. (soome k) [ ↵ ]