Читать книгу Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud! - Ivo Tšetõrkin - Страница 8

„Periooodicoos!”^[1.] karjus, ei, röökis lehemüüja maja all täiest kõrist, tänavalt omakorda resoneeris hääl kõikidesse korteritesse. Lehemüüja hüüe kõlas kell pool seitse, nagu igal hommikul. Korrapäraselt, justkui isiklik kukk, aga selle nutika vahega, et pühapäeviti saab magada – siis lehed ju ei ilmu.

Seega ärkasin vara, nagu kord ja kohus. Palavus ei ole hommikul nii tappev ja kõik asutused on lahti. Promenaadil oli paar töömeest asunud väikeste haamritega lammutama suurt koledat betoonist delfiini.

Hommik on asjade ajamiseks palju parem aeg, võrreldes kasvõi ennelõunaga – siis suudab mõelda ainult sellele, et saaks kuhugi varju alla, ja ega ükski muu kodanik ole ka eriti reibas või abivalmis asjalikku juttu rääkima. Eriti vastumeelsed on sellise ilmaga pikad püksid, kuid nii on sealsetel elanikel kombeks – 37kraadises kuumuses käiakse ringi viigipükstes või teksastes. Ega minulgi muud üle ei jäänud – võimaluste piires proovisin end ikka igati kohalikuks maskeerida, mis siis, et sellega eriti kedagi ei lollitanud. Aga riigiasutustest või kasvõi pankadest võidakse lühikeste pükstega Rebase Reinud juba ukselt tagasi saata.

Nüüdseks olin elanud Iquitoses pea kuu aega. Lonely Planeti reisijuhi esimesed sõnad Iquitose kohta on „sõbralik, lärmakas, elurõõmus ja kergelt maniakaalne” – minu meelest on see nagu naelapea pihta. Kergelt maniakaalne on muidugi veel hellitades öeldud. Mototaksod on kahetaktiliste mootoritega, mis tähendab seda, et nad teevad ikka oluliselt kõvemat lärmi kui suuremad mootorrattad või autod. Neid on seal tuhandetes, ja nad ei peatu hetkekski – isegi tühjalt on kogu aeg vaja ringi kärtsutada. Kuidas nad ära elavad, ma ei tea – bensiin, nagu ka kõik muu, mis ei tule otseselt metsast, on seal kallis, aga 15minutiline sõit maksab kaks soli ehk alla dollari^[2.]. Ja kuna enamik neist sõidab niikuinii tühjalt ringi, siis põhimõtteliselt on see nagu mööda linna liikuv trepp – astu uksest välja, tõsta käsi ja hüppa kohe sisse, kui tahad. Õhtul ma aga lausa jumaldan neid motokar’e, nagu neid seal nimetatakse – on täielik nauding, kui soe ööõhk läbi juuste sahiseb. Autos istumist ei kujutaks ettegi.

Ka väikesed bussid ehk colectivo’d on ilmaoludele vastavad – vanale väikeveoki põhjale on ehitatud puust bussikere, millel aknaid ei olegi. Tähendab, osal muidugi on, kuid aknad on paksu puukere sisse osavalt ära peidetud, nii et need saab vihmaga välja tõmmata. Hoo pealt tuleb peale ja maha hüpata, konduktor kõõlub ukse vahel ja teatab igale möödujale täiest kõrist, kuhu nende tee viib.

Aga kõige lahedam töö maailmas on nendel meestel, kes seisavad tänavanurkadel ja hüüavad colectivo’dele vaheaegu. Riiklik ühistransport Peruus puudub ja seega on ka colectivo’de äri erakätes – ja konkurents on tihe. Seetõttu on iseeneslikult tekkinud ka uut liiki töö – seisab mees tänavanurgal ja hüüab igale mööduvale colectivo’le, mitu minutit tagasi eelmine ja ka üle-eelmine sama marsruudiga colectivo sealt mööda sõitis. No ja siis juht teab: kui eelmine läks just alles mööda, on aega küll ja kliente ees ootamas vähe. Ning teisest küljest: kui vahe on liiga pikaks veninud, on varsti oodata konkurenti, kes proovib mööda sõita, et kliendid endale napsata.

Seega on juhil kaks valikut: ta kas peab näiteks rohelise fooritule taga seisma jääma ja ootama, et see punaseks läheks, või siis vastupidi, hakkama hullu mängima ja metsikult kihutama, nagu oleks surm silme ees. Ja selle elulise info eest viskab iga konduktor isehakanud informaatorile hoo pealt 20 kopikat. Poistel on ilusti joonitud vihikud ja tabelid, mida nad pidevalt täidavad. Igasuguseid ameteid on olemas. See siin kaalub selgelt üles kasvõi näiteks nende senjooride töö, kes seisavad lihtsalt vabal parkimiskohal ja siis, kui auto tuleb, teevad näo, nagu nad oleks just sellele autole kohta hoidnud. Autosid muidugi Iquitoses eriti ei kohta ja parkimiskoha-töö on rohkem pealinna teema. Autot on seal vaja vaid eputamiseks, või siis sealse kandi ainukese, 80kilomeetrise maanteelõigu läbimiseks ülesjõge Nautani, kus tee jälle otsa lõpeb.

Et kõik virisemised korraga ära viriseda, siis ütlen, et pigem istuksin ma koos mõne Lima elanikuga tema juhitud kosmoseraketti, kui usaldaksin Iquitose tüübi kätte autorooli.

Metsast tulles jõudsime taas kord Nautasse, sedapuhku õhtupimeduses. Mööda Amazonast ülesjõge rännates lühendab Nautast laevale minek teekonda ajaliselt ikka päris palju. Leppisin kahe vana Toyota juhtidega kokku, et nad viivad meid Iquitosesse. Mina sõitsin tagumises autos. Nagu ma pärast kuulsin, hakkas esimesel juhil umbes pool tundi pärast sõidu algust pidevalt silm kinni vajuma – ja tema naine, kes istus kõrvalistmel, pani selle vastu maailma kõige aeglasemad ballaadid hästi kõvasti mängima ning jäi siis ise magama, nii et pea käis kolks ja kolks vastu lahtise akna piita. No loomulikult jäi taksojuht selle peale 110kilomeetrise tunnikiiruse juures samuti magama nagu naksti, nii et talle pidi tagant põlvega vastu selga taguma, et ta jälle üles ärkaks ja ärkvel püsiks.

Meie autol aga tuli ratas alt ja läks katki. See ei olnud päris selle auto oma ja ei sobitunud hästi aukudega, tagavararatast muidugi ei olnud. Vana ise aga jalutas südamerahuga autost umbes kümme meetrit tahapoole, viskas soojale asfaldile pikali ja jäi magama. Enne lülitas välja ohutuled, mis ma igaks juhuks vilkuma panin, et teised taganttulijad autole otsa ei sõidaks. No ja siis me läksime togisime seda onu, et kui ta tahab magada, siis mingu parem magagu auto ees, sest meile tuleb varsti järele teine auto, mida Walter oli otsima läinud, ronides ühe vastu tulnud juba täistuubitud sõiduki pagasiruumi. Kui Walter oleks tagasi tulles enne meie juures peatumist teepeenrale keeranud, ajanuks ta magava juhi kindlasti alla.

Teinekord aga kutsuti mind taas ühe lodge’iga tutvust tegema ja seekord läksime autoga Nautasse hommikul. „Vippteenindus, amigo!” ütles mulle mu võõrustaja, vihjates sellele, et tavaliselt olin harjunud seda vahemaad läbima colectivo’ga. Vippteenindus, loomulikult! Hakatuseks olid igivanal Toyotal kummid täiesti siledad, kojamehed ei töötanud ja kuigi vihma sadas hullumoodi, ei seganud see juhil sõitmast suhteliselt käänulisel teel umbes sajakilomeetrise tunnikiirusega. Peale selle ei olnud mitte mingisugust tähtsust teemärgistusel: juht aerutas rahulikult vasakule-paremale ja võttis kurve ning künkaid ilma mingi põhjuseta vastassuunavööndis. No lihtsalt volberdas kogu teekatte ulatuses.

Ja siis järsku vaatasin tahavaatepeeglist – ma istusin taga keskel –, et juhi silm kipub kinni vajuma. Teised reisijad juba magasid. Ja kell oli, kurat, seitse hommikul! Ma siis küsisin härralt, et äkki paneb raadio mängima või midagi. Ei tööta. Väsinud kindlalt ei ole? Ei-ei, kus sa sellega. Ja siis korraga pikema jutupausi ajal vajus pea kõps! vasakule küljele lahtisest aknast välja. Õnneks kaasnes sellega kohe ka vastutuul, mis äratas mehe silmapilkselt üles. Ta tõstis pea püsti ning jätkas sõitu, justkui poleks mitte midagi juhtunud. Ja siis tuli veel enne lõppu välja, et kojamehed tegelikult töötavad! Lihtsalt milleks neid sisse lülitada, kui veel mingigi horisont näha on?

Üldiselt ma olen sellega ikka juba harjunud ja alati kõiki selliseid juhtumeid ainult huumoriga võtnud – seda rohkem on, mida pärast meenutada. Aga kui selle jama sees nädalate ja kuude kaupa viibida, võib ju ühel hetkel näiteks surma saada – tõenäosus suureneb iga sellise sõiduga. Kui Lima taksojuhid on kõik marutõbised, siis Iquitoses on neid pigem tsetsekärbes hammustanud.

Tegelikult ei tule sellise käitumise põhjust kaugelt otsida. Nagu öeldud, on see piirkonna ainuke maantee. Ja inimesed ei ole teega lihtsalt harjunud. Nad võtavad seda kui jõge, kus täpne liikumisjoon ei ole nii tähtis, ja kiirus on ikka alati suurim, mis hetkel käesolevast tehnikast välja on võimalik pigistada. Seetõttu teevad nad maanteel päris tihti avariisid. Purjus inimesed pidid ka öösel samal põhjusel tee peal kakerdama ja auto alla jääma – maantee on nendele lihtsalt nii uus asi, et nad ei oska mingit ohtu ette kujutada. Lisaks on autod ikkagi väga vaiksed, võrreldes kahetaktiliste paadi- ja mototaksomootoritega, mille mürina all terve linn hommikust õhtuni väriseb. See soodustab omakorda magama- ning allajäämist. Seetõttu on veidi ohutum sõita Iquitosest Nautasse bussiga – mitte et bussijuht targem oleks, aga buss peab iga natukese aja tagant peatuma, et heinapalle ja riisikotte katusele tõsta ning uusi kodanikke peale ja maha lasta, ja ei jõua seetõttu märkimisväärset hoogu koguda.

Kui küsida, kui palju inimesi Iquitoses elab, saab vastuseid seinast seina. Tegelikult ma ei olegi seda kohalikelt uurinud, ma vaatasin ürikutest järele – Iquitoses elab ligikaudu 400 000 inimest. Aga kui minu käest küsitakse, kui palju meil seal Eestis elanikke ka on, siis kostavad nad vastust kuuldes nii:

„Mnjaa. Teie maa on suur. Iquitoses elab ainult 30 000 inimest.”

Või siis nii:

„Mnjaa. Iquitoses elab ka umbes poolteist miljonit inimest, nii et teie maa on umbes sama suur kui Iquitos.”

Minu sõber metsagiid Darwin aga ütles:

„Jaa. Eesti on väga väike. Juba ainuüksi Iquitoses elab 6 miljonit inimest.” Pärast veel proovis ennast parandada, et see on koos eeslinnadega.

Eeslinnu kui selliseid Iquitoses muidugi ei ole. Linn on nagu saar, ja seda kahes mõttes. Esiteks asub ta kolme jõe vahel – ühelt poolt piirneb ta Nanay jõe, teiselt Itaya ja kolmandalt suure Amazonase endaga. Teiseks ei ühenda Iquitost muu maailmaga ükski füüsiline kommunikatsioon – ei ole ei teed ega elektrijuhtmeid. Lähim maismaatee asub ülesjõge mööda Marañoni jõge Yurimaguases või mööda Ucayali jõge Pucallpas. Mõlemasse saamiseks tuleb sõita mitu päeva laevaga, ning sealt omakorda ületada bussiga Andid. See on jällegi vähemalt paaripäevane seiklus mööda mägiteid, olenevalt teeoludest ja muudest eespool kirjeldatud vahejuhtumitest. Õnneks tuleb Iquitosesse pealinnast muidugi ka lennuk, mis lisaks kiirusele, mugavusele ja ohutusele on tihti ka odavam kui nädalane seiklus üle mägede ja jõgede. Ning iga hetk, mil lendame üle mägede ning seejärel lõputuna kulgeva metsa, paneb mind mõtlema sellele teekonnale, mille nüüd lihtsalt kahe tunniga otseks lõikame.