Читать книгу Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud! - Ivo Tšetõrkin - Страница 7

Teed džunglisse viivad üle Andide. Nad on kitsad, varingud on sagedased ja kukkumine pikk. Kõige esimesel reisil Amazonasesse jõudis see teadmine minuni läbi mõne pisara.

Ärkasin valju pidurikrigina peale. Kell näitas teist hommikutundi. Olin bussis. Kaasreisijad magasid ümberringi ja õhk oli paksult täis mitmesugust inimese lõhna. Pisut unesegane, ei saanud ma aru, miks me peatume. Kuid esiuks tehti lahti ning läksime Pulgaga välja suitsetama. Peale minu, Pulga ja Suure, kes jäi bussi magama, olid bussis kõik peruulased. Ainult meie lahkusime sealt. Õhk oli läbilõikavalt külm – olime vähemalt kolme kilomeetri kõrgusel Andides. Poole suitsu pealt aga jõnksatas buss järsku liikuma ning juht karjus vihaselt, et ronigu me aga peale, kui maha ei taha jääda. Hüppasime ehmunult bussi, aga see liikus edasi kuidagi vaevaliselt ja vappudes, kõige rohkem 20 kilomeetrit tunnis, ning peatus peagi uuesti. Kaks juhti läksid välja ning panid ukse kinni.

Möödus umbes tund – peamiselt ketšua indiaanlastest kohalikud magasid rahulikult edasi ja need, kes olid ärkvel, vaatasid stoilise rahuga enese ette või aknast välja öhe ning ei paistnud meie ootamatu seisaku üle imestavat. Juhid askeldasid just meie akna juures bussi all. Pulk, kes on mehaanikas väga kodus, ütles:

„Bussi pidurivoolik on katki.”

„Mis mõttes katki?” küsisin ma.

„Nendel bussidel on selline süsteem – kui pidurivoolik läheb katki, ei kao pidurid mitte ära, vaid jooksevad peale. See on selline ohutussüsteem. Sellepärast me enne nii vaevaliselt edasi liikusimegi.”

Olin pisut mures. Just eelmine päev olime hostelis prantslaste käest kuulnud, et kuskil Peruu Andides oli äsja ööbussi röövitud – ilmasõja-aegsete püssidega varustatud tegelased olid terve bussitäie rahvast maanteele kamandanud, nood ihualasti koorinud ja kõik väärtusliku ära võtnud. Kedagi ei olnud küll tapetud, kuid lõdiseda mitu tundi keset eikuskit, kus terve öö jooksul mõnikord mitte ühtegi autot mööda ei sõida ja temperatuur on pluss neli, tundus igal juhul hirmuäratav väljavaade.

„Senjoorid,” hüüdsin aknast oma siis veel üsna vigases hispaania keeles, „minu sõber on mehaanik. Laske meid välja, äkki saame teid kuidagi aidata.”

Bussijuhid vaatasid meid nagu hulle – mida need lollid gringo’d ikka oskavad. Sellegipoolest lasid nad meid õue. Ka teised reisijad hakkasid tasapisi üles ärkama, kuid ühtegi protestinurinat ei olnud nende suust endiselt kuulda. Pulk kääris käised üles ning sukeldus bussi alla, sinna, kus ennist olid askeldanud juhid. Natukese aja pärast tuli ta välja, käed küünarnukini õlised, ning palus mul neile tõlkida:

„Piduri suruõhuvoolik on katki. Iseenesest saaks seda võib-olla teibiga kuidagimoodi parandada, et õhusurve uuesti üles võtaks, aga edasi sõita me niimoodi ei tohi – kui pidurivoolik keset kurvi uuesti üles ütleb ja pidurid ootamatult peale jooksevad, oleme kohe tee pealt läinud.” Kukkumist oli igal pool tee ääres umbes kilomeetri jagu. Bussijuhid noppisid minu jutust üles sõna „parandama” ja tõid kõik oma pooliku varrega haamrid, tangid ning traaditükid lagedale. Pulk kadus uuesti bussi alla.

Kui me naiivselt arvasime, et nüüd sõidame lähimasse külla ja ootame seal õiget mehaanikut varuosadega, varubussi või mida tahes, siis tuli see sellest, et me absoluutselt ei tundnud peruu mentaliteeti. Paberteibiga parandatud pidurivoolik tähendas nendele meestele eelkõige seda, et nüüd sai hakata kaotatud aega tagasi tegema. Ma jäin jälle magama ja ärkasin uuesti selle peale, et buss võttis kurve sellise hooga, mis pani terve bussikere tugevalt kõikuma. Lükkasin aknakardina eest ja märkasin, et kihutame meeletu hooga piki järsaku serva. Vahepeal oli hakanud ka tasapisi valgeks minema. Pulk, kellel ilmselt oli meie pidurite seisukorrast selgem ülevaade, oli täiesti hüsteerias: ta nuuksus ja nuttis sõna otseses mõttes! See ajas mulle peale ilmselgelt palju suurema hirmu kui aknast avanev vaatepilt ja kõikuv buss.

Kuulsin, kuidas Suur „lohutas” Pulka:

„Ära muretse, ega me esimesed ei ole, kes siit terve nahaga läbi saavad.”

Ma otsustasin, et minu nutmahakkamisest seal ilmselt palju rohkem kasu ei ole, ja panin silmad uuesti kinni.

See toimus 12. veebruaril 2006, minu esimesel reisil Peruusse ja üldse Lõuna-Ameerikasse. Kuupäev on mul meeles seetõttu, et seesama neetud buss, millest me lõpuks välja saime, sattus järgmisel päeval üleriigilise lehe esikaanele – umbes neli tundi hiljem, teel meie sihtkohast edasi kurat-teabkuhu, põrkas ta kokku tee ääres seisnud veoautoga, millel oli bensiin otsa saanud. Ohutulesid seal eriti ei tunta. Buss kärises lõhki ja surma sai 14 inimest. Veoauto omakorda sõitis saadud löögi tõttu läbi tee ääres olnud maja, kus sai surma seal maganud 14aastane tüdruk. I-le pani täpi Cusco linnapea, kes siis, kui kiirabi ja politsei juba sündmuskohal olid, sõitis kogu tohuvabohusse oma autoga sisse, tappes ühe politseiniku. Ja et see oli just seesama buss, saime me teada seetõttu, et olime teinud pilte stseenist, kuidas ühes peatuses bussil vahepeal eest kukkunud ust tagasi külge keevitati. Registreerimisnumber klappis.

Hiljem olen hakanud pikemate, üle seitsme-kaheksa tunni kestvate bussiotsade puhul väga hoolega vaatama, mis sõidukiga on tegu. Bussiettevõtteid on erinevaid – buss võib küll tunduda mugav, laiade istmetega ja igati turvaline, kuid hiljem selgub, et rehvimustrit pole ollagi, juht on vahel 24 tundi järjest roolis ning hoolimata sellest, et lubatud on sõita otse sihtkohta, teeb igas teeäärses külas „musta otsa”. Selle tagajärg on inimsumm mugavate istmete vahel ja all – kes joob veini, kes magab, kes raiub matšeetega kotisoleva toore lamba küljest tükke ja müüb neid mahaminevatele kaasreisijatele koju kaasa, nagu meiegi bussis juhtus.

Iquitosesse ma sellel reisil aga veel ei sattunud. Kuigi meil oli suur soov sinna minna, kuulsime, et Iquitoses on puhkenud suur kollapalaviku epideemia ning mõistlik oleks sellest linnast eemale hoida. Seetõttu otsustasime Amazonasega tutvust teha teises Peruu džunglilinnas, Puerto Maldonados. Ka see koht jättis mulle väga sümpaatse mulje, kuid kuna mind ikkagi tõmbas meeletult Iquitose poole, hüppaksin siinkohal jutuga aastakese edasi.

Läksime sõpradega pooleteiseks kuuks Kolumbiasse. Kohale jõudnud, lendasime kohe Leticiasse. See oli tol ajal veel enam-vähem ainukene koht Kolumbia Amazonases, kuhu tasus muretult minna, kartmata, et narkokaubitsejad kallale tulevad ja maha tapavad, olgugi et tegemist on piirilinnaga – Leticia asub suure Amazonase enese ääres ning seal kohtuvad Kolumbia, Peruu ning Brasiilia. Ka sellesse linna jõudsin aastaid hiljem ringiga tagasi. Praegu aga oli meie plaan ületada piir ning sõita laevaga 600 kilomeetrit mööda Amazonast ülesjõge, Peruusse, Iquitosesse, ning sealt rännata mööda mõnd harujõge ka suurest Amazonasest eemale, sügavamale metsa. Iquitosesse saab Leticiast sõita suure laevaga (kolme päevaga) või väiksema kaatriga (12 tunniga). Olin lugenud, et suure laevaga on see sõit ütlemata muhe – tukud rahulikult võrkkiiges, loed raamatut ja veeretad päeva õhtusse. Laev teeb peatusi, mille jooksul on mõnus vaadelda suure jõe ääres toimuvat elu. Aeg läheb lennates. Etteruttavalt võin öelda, et hiljem mulle tõepoolest meeldis nende laevadega sõita ja elamusi sai sealt küllaga, sõpru nii inimestena südamesse kui ussikeste kujul soolestikku, kuid tol korral piisas ühest pilgust nendele kummitusalustele, et jõuda otsusele – Iquitosesse sõidame kaatriga.

Piiri seal tegelikult mitte keegi ei valva. Seega on enda asi, mismoodi õiged templid passi saavad. Ilma nendeta võib olla kindel, et hiljem näiteks lennujaama piirikontrollis tuleb sellest ikka nii suur jama, et reisimise isu läheb tükiks ajaks ära. Niisiis võtsime juba samal päeval lennujaamas asuvast Kolumbia piirivalveputkast passidesse maalt lahkumise templid ning suundusime üle Brasiilia piiri Tabatinga sadamasse, kust sai paadiga Santa Rosa saarele ehk Peruusse sõita. Sellelt saarelt pidigi meie kaater järgmise päeva varahommikul kell neli Iquitose poole startima.

Küsisime teed piirivalvepunkti, aga seda poleks isegi pidanud tegema – loomulikult osutus kordoniks keset küla asuv ainuke kividest tehtud ühekordne väike majake. Kontor paistis olevat mahajäetud. Kui me aga nõutult maja trepil istet võtsime, elavnes teisel pool teed baari ülesannet täitval terrassil istunud mees. Ta tõusis püsti, läks mööda tänavat paarkümmend sammu eemale ning hakkas taamal jalgpalli mängivale poistekambale midagi hüüdma. Hüüdmise peale eraldus poistekambast üks kuju, jooksis pead pööramata meist mööda ning kadus piirivalvekontori tagatuppa. Hetk hiljem tuli ta sealt välja, seljas seesama higine T-särk mis enne, kuid peas uhke embleemiga vormimüts. Poiss ei tundunud vanem kui 17aastane. Aga temale usaldatud ameti ja sellega kaasneva autoriteedi üle oli ta kahtlemata uhke.

„Mida ma teie heaks teha saan?” küsis ta ametlikul toonil.

„Me soovime sõita Iquitosesse. Meie laev väljub homme hommikul kell neli ja näib, et teie kontor võib ehk sel ajal kinni olla. Kas te saaksite meile Peruu sissesõidutemplid juba praegu passi lüüa?”

„Ulatage dokumendid.”

Eesti-nimelise riigi olemasolust maamunal sai see noormees loomulikult teada selsamal hetkel. Tol ajal veel nõutud Kolumbia suur pildiga varustatud viisa ilutses keset passi.

„Kas teil Peruu viisat ei ole siin passis?” küsis poiss, kui oli passi kaanest kaaneni korralikult läbi sirvinud.

„Peruu on meile viisavaba.”

Kuna kontoris ei olnud mitte ühtegi arvutit, polnud poisil ilmselt kuidagi võimalik seda väidet kontrollida. Ta lehitses passi ja ilmselt mõtles, mida tundmatult maalt külalistega peale hakata. Kujutlesin, et järgmiseks pannakse meid mingi suure keerulise bürokraatliku probleemi ette – näiteks et meie väidet viisavabaduse kohta on vaja kontrollida, see aga võtab kolm päeva. Aimasin ka stsenaariumit, et probleem kaob, kui gringo rahakoti välja võtab ja küsib, kuidas saaks seda protsessi natukene kiirendada. Küllap aga oli meie ametnikuhakatis veel noor ja rikkumata ning mõtles pigem sellele, et seni, kuni tema siin meiega jändab, lööb vastasmeeskond kindlasti mõne värava. Seega võttis ta sahtlist suure puust varrega templi ning lõi passi Peruusse sisenemise, nii et suur puust laud kõmises. Bienvenido a Perú!

Riskides tüüdata lugejat liigse transpordijutuga, pean siiski ära märkima ka mullegi üsna tüütu 12tunnise kaatrisõidu mööda käänulist ning laia Amazonast Leticiast Iquitosesse. Väike kinnine plekist kaater oli täis pakitud olematute vahedega vanu bussiistmeid. Vihma sadas juba hommikust saati ning seetõttu ei näinud juht tuuleklaasist läbi, et jões hulpivatest puurontidest mööda sõita. Seega pidi ta seisma püsti ning vaatama välja väikese puust katuseluugi kaudu, mida ta omaenda peaga lahti hoidis. Luugi küljes oli väike metallist riiv, mis iga rappumise peale vanale pähe kopsu lõi. Seda oli tõeliselt valus vaadata ning tundus mõistmatu, kuidas meie kapten seda talub. Iga natukese aja tagant pühkis ta käeseljaga silmi ja oli näha, et need olid näkkupeksva vihma tõttu täiesti punaseks tõmbunud. Kõike kroonis aga katkine roolimehhanism, mis tähendas seda, et kui tuli paati otsesuunal hoida, pidi mees rooli iga kümne sekundi tagant pool ringi paremale keerama. Vasakule pööramiseks jättis ta rooli hetkeks seisma, ning kui oli vaja paati paremale keerata, pidi ta rooliratast lausa meeleheitlikult sinnapoole väntama. Ja nii 12 tundi järjest, peatudes vaid paar korda tankimiseks.

Selle väikese vastiku kaatri ning tema töökangelasest kapteniga jõudsin ma esimest korda Iquitosesse – maailma suurimasse linna, kuhu ei vii mitte ühtegi maismaateed.