Читать книгу Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud! - Ivo Tšetõrkin - Страница 6

VEEBRUAR 2009

Minu seekordne pikem rännak Peruusse ja Amazonasesse algas sellest, et meie suhted Maarjaga muutusid ühel hetkel... no pehmelt öeldes jahedaks.

Ja siis ühel päeval teatas Maarja mulle, et kolib vähemalt mõneks ajaks minu juurest minema. Et nii oleks parem. Eks see oli mõnevõrra oodatud ka, päris üllatusena see mulle ei tulnud, kuid hoop vastu pead oli sellegipoolest. Midagi lõplikku me üksteisele ei öelnud ning lootus, et kõik ühel hetkel korda saab, ikka jäi. Seejärel aga läks kõik päris kiiresti.

Umbes nädal hiljem kaotas Maarja töö, nagu paljud teisedki sel aastal. Ning otsustas samal päeval, et läheb pikemaks ajaks Austraaliasse – nagu paljud teisedki sel aastal.

Minul enesel aga seisis paari päeva pärast ees reis Ameerika Ühendriikidesse. Maarja ise viis mind veel lennujaama ja ütles, et minu tagasituleku hetkeks on ta tõenäoliselt juba läinud. Me naeratasime kohtlaselt, suudlesime teineteist põsele ja lubasime ikka ühendust pidada.

Tegelikult oli see lugu muidugi pisut detailirohkem, aga ma jätan kogu endapoolse nutu ja hala siinkohal vahele.

Mul on siiamaani silmade ees suure rõduga baar kusagil Fort Lauderdale’i ja Miami vahel Floridas. Maarja oli sel ajal juba Malaisias, sest ei läbenud Eestis enam kauem oodata, kuid Austraalia tööviisa ei olnud veel saabunud. USAs oli just parasjagu kevadvaheaeg, mis on õpilaste ja tudengite kõige rajum peopidamise periood. Baar oli puupüsti noori täis, nii poisse kui tüdrukuid, kes kargasid laudadel ja lettidel ning tundsid ennast ilmselgelt ülemeelikult. Istusime Pulgaga rõdul, rüüpasime juba ei tea mitmendat kannutäit Budweiseri õlut ning vaatasime üle maja ees lookleva valgustatud promenaadi Atlandi ookeani. Minu mõtted kandusid ikka purunenud pikale suhtele ning loomulikult suurenes minu melanhoolia iga tühjendatud kannuga.

Ja siis mul korraga lihtsalt sähvatas.

„Tead, Pulk,” ütlesin ma rahulikult, „ma vist lähen Iquitosesse elama.”

Sõber vaatas mulle pikalt otsa ja lausus lõpuks:

„Muidugi lähed. Ma olen seda kogu aeg teadnud. Ma ei saa ainult aru, miks sa seda niimoodi ütled, nagu sa oleks selle just välja mõelnud.”

„Aga ma mõtlesingi selle just praegu välja!”

„No mina olen seda küll kogu aeg teadnud, et sa ükskord sinna elama lähed. Ja eriti just nüüd.”

Iquitos oli sel hetkel minule lihtsalt üks hull linn Amazonase vihmametsas Peruus, kus me koos Pulga ja veel kolme sõbraga kaks aastat varem käinud olime. Tegelikult olin ma Peruu Amazonases selleks hetkeks kolm korda olnud ja kellelegi mu sõpradest ei olnud saladus, et mul selle paigaga tugev side oli tekkinud.

„Kui ma praegu sinna elama ei lähe, siis ei tee ma seda kunagi. Siis ma ei jõua üldse kuhugi. Ma sean Eestis elu sisse ja ei saa kuskile enam pikemaks minna. Ja kui ma juba võtan aluseks selle, et ma tahan vähemalt mingiks ajaks kuhugi ära minna, siis ma ei suuda küll mõelda välja paremat kohta kui Iquitos. Ega paremat aega.”

„Ma tean, sellepärast ma ütlesingi, et ma teadsin, et sa sinna lähed.”

„Mõtle, ma saan ju seal kohapeal turistidele metsamatku organiseerida ja...”

„Just-just, muidugi saad, ja meie tuleme sulle külla ja...”

Me jõime selle otsuse tähistamiseks veel mitu kannu õlut. Kuigi Pulk ütles, et ta teadis, et ma ükskord tulen mõttele Peruusse pikemaks ajaks minna, oli see õhtu minule ikkagi pöördepunkt. Sest pärast seda ei lasknud ma sellest ideest enam hetkekski lahti. Ma teadsin, et kui ma seda kasvõi korraks teen, siis on raske temast uuesti kinni haarata. Eks mul ikka oli Eestis mingisugune piltlik pagas, sillad, mis oli vaja põletada. Kuid kõige olulisem sild põles iseenesest, kõik muu oli selle kõrval vaid vormistamise küsimus.

„Millal sa lähed?” küsis Pulk.

„No ilmselt nii kiiresti kui võimalik. Ega mind miski Eestis ju kinni ei hoia. Ma arvan, et mul kulub paar nädalat, et kõik otsad ära siduda, no ja siis ma pean ju veel kasvõi natukene mõtlema, mida ma seal täpselt tegema hakkan.”

Ise kujutasin ma elu Iquitoses ette umbes nii, et loon seal väikese ettevõtte, mis turistidele Iquitosest džunglisse loodusekskursioone korraldab. Selliseid firmasid on seal loomulikult teisigi. Pärast kahte omal käel seiklust Amazonases olime sõpradega juba jõudnud korraldada kümmekonnale eestlasele ühe ekspeditsiooni mööda Napo harujõge, seega selle valla kogemus oli mul enda meelest kaugelt suuremgi kui paljudel kohalikel, kes lennukite pealt maha astuvaid pahaaimamatuid turiste varrukatpidi tirides metsakämpingutesse püüavad vedada. Nii et kukepea.