Читать книгу J. Bergmann'i laulud - Jaan Bergmann - Страница 32
Lein ja lootus.
ОглавлениеI.
Kus kihwt ja kurjus rahwuskuue taha
Wiis peitu pettes Kaini kawalust
Ja maalis salamõttel meelitust
Ning toetas toorest tujumeelt ja paha;
Kus auusad ajas kojast kiusu kaha
Ja loodi jäledasti lahutust
Ning häwitati Eesti ühendust, —
Sääl jätsin silmaweega lootust maha.
Ja lootuseta heitsin unewoodi
Ja pisaraid jõi padi palawaid
Ning unes troosti leinajale toodi.
Mu ette astus hiilgaw Eesti ingel
Ja pühkis silmist hellalt pisaraid
Ning andis lootust ahastawal hingel'.
II.
„Miks hinge walus muidu aega wiidad
Ja paha pärast pillad pisaraid,
Mis Eesti auusad praegu tuuba said,
Ning leinalipu musta ritwa liidad?
„Ei ole pehkind Eesti hoone piidad:
Weel talasid tal suuri, tugewaid,
Weel palju palke, häid ja parajaid,
Weel warjuwara tallel terwed riidad.
„Kuid tulioks, mis tulekahju küli,
Ja pessiseen, mis seinad ära sööb,
Ning ussiseemne ärarikkuw wili:
See on sel silmapilgul selgest näha,
See walet waeb ja tõele tuge teeb
Ning näitab, mis on tulewikul teha.”
III.
„Nüüd tõtke tööle, auusad Eesti pojad,
Ja tütred, armsad, aitke agaralt,
Ja emad, wõtke osa elawalt,
Ning isad, laske joosta higiojad?
Kel märgas meel ja süda rinnus sojad:
Kõik tulge kokku kaugelt, ligidalt,
Ja wiibimata tööle magusalt
Ning kinnitage rahwusele kojad!
Auus tegewus teil' olgu tugewuseks
Ja usukalju kindlaks aluseks
Ning armastus ja üksmeel ühenduseks.
Siis korda läheb Eesti ettewõte
Ja koda tõuseb koidu kohaseks
Ning päewa tõus wiib laste lootust tõtte.”
IV.
Ja ingel läks ja hiilgus kustus ära.
Mul seisid silmis rõõmupisarad
Ja huuled hõiskel „Lootust!” hüüdsiwad,
Kus äratas mind hommikune sära.
Oh tere päike, taewa walge tera!
Kuis sina pimeduse peletad
Ja pilwind taewa jälle seletad:
Nii häwitagu tõde hõela kära!
Kõik lahulaim meilt mingu igawesti
Ja kiusu kaasas must ja pime öö!
Kuid rahuwaim meil jäägu järisesti:
Siis seiswad kindlalt Eesti rahwa kojad
Ja rahwast ehib hariduse töö
Ning õnnes õitswad Eesti tütred, pojad!