Читать книгу Orjapojad - Jaan Oks - Страница 11

Külaelanikkude maaharijate klass langeb mõnda jaoskonda, mis üksteisest vaevalt nähtava vaheseina läbi lahutatud on. Õnnelikke maaomanikke leidub meie talupidajate keskel õige vähe. Ainult siin ja seal on üksikud taluperemehed, kes kuidagiviisi omale talu ostmise jaoks tarviliku osa rublasid on jõudnud koguda. Kõik teised põllupidajad on kõige halvemas seisukorras — nad on rentnikud, kelle kindlusetu kodu ainult ajutise öömaja sarnane on... Rentnik on ainult nagu tööline mõisavanema põllul, kus ta oma suurte töölahingute järel midagi muud ei saa kui kehva peatoiduse ja viletsa ihukatte. Et talukoha pealt ka veel renti korjata, selleks peab kohapidaja mustakunstimees ja imetegija olema — muidu on see võimatu. Rentnikust, nagu ühe trepiastme alamal seisavad vabadikud, kelle põli aga mõne asja poolest nagu natukene parem näitab olevat. Neid ei koorma näituseks mitmed teoorjusejätised ja mitmesugused abiteod, nagu teesillutamine ja niisugused maksud, mis ahnete kaanide kombel rentniku jõudu imevad. Vabadikkudel on ka omad eluhütikesed, mida nad omaks võivad nimetada, ja väikene lapikene õue ja aeda. Õhurikkumise eest maksavad nad mõisale suitsuraha, nii et neile ilma peal elamiseks ka luba antakse. Täiesti ilma jalgealuseta ja ilma et isamaast kõige väiksem tükikenegi nende oma oleks, on vallalised inimesed — talu- ja mõisasulased ja korterivaimud talutubades, ahju peal ja kurus. Need maata ja majata, koduta ja külata inimesed on enamasti kõik üksiku-põlves — nii siis kaugel perekondlikust õnnest ja sinisilmadest... Nad on sunnitud mustlase ja juudi kombel ilma kodu ja isamaata ümber rändama, oma ainust varandust — tööjõudu ilmaturule viima, kus praegusel ajal käteosavuse ja musklite jõu eest veel kaunis vähe antakse.

Maanälg on igal pool silmapaistev ja üsna suur. Oodatakse iseäralikke juhtumusi ja hingemaad. Vagale hingele julgevad nad õige väikest osa maakera pinnast paluda ja loota, patune ihu — nagu “usuisad” seda igaühele sisse istutavad — ei ole seda väärt... Aga hingemaa on visa tulema, niisama kui juutide Messias. Inimene sündis ilma, aga seal ei olnud enam ruumi, kus ta Looja “maaharimiskäsku” oleks võinud täita. Tegevusehimu peab ta mujal ära raiskama, nagu jänes oma hambaid puude närimisega ära püüab kulutada, aga oma emamaa harimiseks ei saa ta teda tarvitada... Mispärast?! Majapidamise üksikute liikide peale vaadates näeme peagi, et kõik tööstusharud ühetaoliselt edenenud ei ole, ja maa olude järele kasu nendest mitmesugune on. Eestlane olevat — nagu seda mõnelt poolt tõendatakse — põlluharija, ju siis saarlased kui enam-vähem täisverd pärismaalaste lapsed, sedasama on. Ainult lapsed, kes “vaga isa silma all karja hoiavad”, juutide kuulsate esiisade jälgedesse astuvad ja nomaadielu elavad. Põllutöö kui teiste tööstuse liikide alus ja põhi ei tõota siin vaevanägijale palju kasu. Talumehed harivad maad, teades, et nad sellest tööst ikka kõikide harilike elutarviduste katmiseks küllalt ei saa. Maapind on juba niisugune, et see põllutööliste keskel aina vaesust sünnitab ja edasi sigitab. Ja siis veel need rasked tingimused ja ajastläinud põllupidamise viis. Haritakse sõna täies mõttes ainult põldu, kuna kõik muu maa, mis heinamaa, karjamaa ja metsa all seisab, sellessamas seisukorras on, kui ta veeuputuse põlvist jäi. Põld on kolmes väljas: kesa, suve- ja taliviljapõld. Põllu üksikud osad kui ka talupiirid on ikka kivi- või puuaedadega ümber piiratud. Kive on põldudel rohkem kui oma tarvis, nii et nende mahutamiseks kohast paika üle ei jää. Niisama nagu venelaste hingemaaribade vahepeenarde alla palju tarvitamata maad jääb, nõnda on meil kivide ja aedade all hulk kasutut maad puutumata. Keskaegne raudninaga ader, puupulkadega karuäke ja muud seda sorti põllutööriistad on veel suurel hulgal alles tarvitusel. Muidugi kõbistavad niisugused harimiseriistad ainult maa selga, kuna tõsine, aja- ja asjakohane maaharimine veel kaugel on. Niisuguse töö juures loodetakse ikka liiga palju Looja õnnistamise peale, aga nii mõnigi kord jääb põld õnnistamata sellepärast, et peremees ehk seda väärt ei ole. Viljaikaldused ja õnnetused on niisugustel põldudel iga-aastased külalised.

Enne küll põllutööstus nähtavalt edeneda ja tõusta ei või, kui igaüks ka tõesti oma põllul peremees on — see on siis, kui maa ta harijate oma on. Nüüd ei julge rentnik oma renditalust maad harida. Ta on tähele pannud, et kui ta parema harimise järeldusel vaka vilja rohkem saab, siis ka rendileandja rendile rubla lisaks jätkab. On talu paremal järjel, hakkab ta juba kulu kinni katma, siis leidub varstigi ka mõni rikkam mees, kes talu ära ostab. Ise kohta ära osta — selleks on endine peremees liig vaene. Ta ei suuda seda mõteldagi, et ükskord ka võimalik oleks tuhat või paar tuhat rubla koguda. On ju ajad nii halvad, et koha peale lootust panna ei maksa ja kauakestvad võlad on õiglase talumehe meelest hirmsad.

Võrdlemisi vähe on Saaremaal haritud maad, mis inimestele toidust peab muretsema — suurem hulk maast on koduloomade tarvitada. Koduelajad on külaelanikule küll kaunis tarvilikud, aga niipalju maad nende hooleks jätta on vist veidi ülekohus. Karjapidamine, kui kõik tulud ja kulud kokku arvaksime, toob vist üsna vähe puhaskasu. Võtame näiteks ühe külamehe kolmeaastase härja, kelle eest ta laadal ehk ainult 20 rubla saab. Vasik oleks ehk 5 rubla maksnud, nii et ainult 15 rubla kasvatuskuludeks jääb. Esimesel eluaastal hävitas nimetatud elajas mõnikümmend või -sada toopi rõõska piima ära, mida perekonnale nii tarvis oleks olnud. Teisel ja kolmandal aastal läks looma söötmiseks kokku 4–6 koormat heinu, suvine kaitse, talvine talitus, söötmine ja jootmine veel juurde arvata, siis näeme, et müüja kuigi õnnelik ei ole. Saarlased armastavad oma loomi nagu lapsi. Hobusele pannakse kerge koorem peale, et ta mitte ära ei väsiks, poeginud lammas tuuakse tuppa sooja jne. Kui meie kiidetud “armuline” vaevatud orja vastu ka niisugune oleks! —

Kaunis kliimakohane toimetus näitab aiapidamine olevat. Juba metsades on paiguti palju metsviljapuid leida, iseäranis metsõunapuid. Võib terved külad leida, kus üheski talus viljapuud ja -põõsad ei puudu. Õiget aiapidamist leidub küll kaunis harva; puu kasvab ja kannab peremehe jaoks vilja niisama ilma vähemagi hoolitsemiseta. Muidugi ei või sel kombel head ja palju vilja loota, kõige halvem on aga see lugu, et meil kasulik aiasaaduste müügiturg puudub. Kohaliku linna “saksad” ju nii palju puuvilja tarvitada ei jõua, kui lahked maaelanikud neile kätte kannavad. Selle järeldus on muidugi õige odavad hinnad. Oleks meie talumeeste aiad näiteks pealinna läheduses, siis võiks peremees aiaproduktidega oma sada sisse teha; nüüd peab ta aga paarikümne rublaga leppima. Kaugemale kauba saatmine oleks siis üsna kasulik. Keeduvilja-kasvatamise eest peetakse vähem hoolt. Kasulikud keeduviljad on kapsad ja “leiked” (kaalikad), mida iga peremees oma tarviduseks kasvatab.

Aia- ja keeduvilja ei peeta mitte nii kalliks “jumalaviljukeseks” kui põlluvilja. Metsakasvud, nagu näiteks seened seisavad üsna põlguse all. Seente väärtusest ei saa paljud arugi. “Või ja rasvaga võib ka vanad pastlad heaks teha,” sõnavad mitmed. Soo- ja metsmarju korjatakse müügi jaoks. Pühapäevadel võib paljugi tütarlapsi marju korjamas näha, kes sellega omale mõnikümmend kopikat rätikute ja jakkide ostmiseks teenivad, kuna peremees “uhkuseasjade” jaoks vähe välja annab.

Mesilinnukesi on siin ka mitmegi talupidaja aias. Suuremalt osalt peetakse mesilasi juba raammesipuudes. Saaremaa mesi on ka välistel meemüügikohtadel oma headuse pärast kaunis kuulsaks saanud. Soovida oleks, et mesinikud mett kohaliku linna pagaritele 60 kop. eest toop äramüümise asemel teda veeteed mööda kaugemale müügile saadaksid.

Kalapüük pakub tuhandetele rannaelanikkudele tööd ja teenistust. Merelõikus on aga kaunis tasuline; viimastel aastatel kaevatakse tihti kalasaagi vähenemise üle, mille põhjused tundmatud on. Kõige rohkem püütakse räimi, vähem soomkalu. Kilusid püütakse ka mõnel pool, aga sissetegemise eest hoolitsetakse vähe, nii et nad veel head kuulsust ei ole omandanud. Kala müüakse püügiajal rannas juba värskelt rannast kaugemal elavatele ära. Elavad kalad veetakse sumplaevadega suuremalt jaolt Riiga. Ehk küll kohalik meri kalarikas ei olegi, siiski elavad rannaäärsed elanikud ikka märksa jõukamalt kui veest eemal olijad.

Saar on hulga vahvaid meremehi kasvatanud, kes suvel laevasõidu ajal oma- kui ka võõramaa auru- ja purjelaevadel teenivad. Mitmed on ka vähemate kaubalaevade omanikud; enamasti ehitatakse purjelaevu, kaljaseid, shonereid jm. ikka mitme omaniku kulul.

Saarlased, nagu ajalugu tumedalt jutustab, olnud muistse põlve päevil suured kaubitsejad maal kui merel. Nüüd nagu oleks ärimehevaim paljugi oma värskusest kaotanud; meie naabrid — hiidlased — kipuvad mitmes tükis juba ette. Õiglased külaelanikud vaatavad viltu silmaga ärimeeste ettevõtete peale. Omavaheline müümine ja ostmine on üsna kängus. Igaüks püüab võimalikult ikka omaga läbi saada. Vilja külvatakse põllule ikka niipalju igast sordist, et oma tarviduseks ulataks. Teekäija saab vaevalt omale leiba ja veoloomale teemoona osta; müüja, kartes, et ta ehk müüdud asja eest rohkem võtab, kui õigus on, annab ennem palujale muidu kui raha eest. Ometi oleks kauplemine saare loomule kõige kohasem. Igale poole on ühendusteed lahti — ümberringi meelitav meri igale mereäärsele elanikule. Kerge on üle laia vee oma maa saadusi kaugemale toimetada, võõrsilt jälle tarvilikke produkte sisse vedada. Saaremaal leidub ka mõndagi, mis kaubaturule kõlbab. Olgu näiteks ehituskividki. Mitmes kohas — Kaarmal, Kihelkonnal ja Jaanis — on suured paekivilademed, kus väljavedamiseks paljugi ehituse jaoks kivisid võib valmistada. Nüüd tehakse seda tööd veel üsna väiksel mõõdul. Vabrikutööstus puudub meil veel täiesti. Peale Kuressaare Wildenburgi nahavabriku ei ole ühtegi nimetamisväärset kaubavalmistamiskohta. Toorest materjali leiduks; töörahvast võrdlemisi odava hinnaga oleks küllalt saadaval. — Mis ootavad veel rahamehed, et nad oma töö ja tööliste kasuks siin midagi ette ei võta?

Elukutselisi käsitöölisi elab külades kaunis vähe. Kõik need meistrid ja sepad, seppmeistrid ja meistersepad on saarlastele vähe tuttavad. Käsitöö on üleüldse veel üsna madalal astmel.

Peaaegu valmistab iga peremees ise omale majas tarvisolevad asjad. Kapad, kannud ja raandad (ämbrid) ja muud puuriistad valmistab keegi perekonnaliige väheste puusepatööriistade abil. Kingad ja saapad teeb perekonnale ja omale pereisa või -poeg. Rauatöö tegemiseks, niisama ka riiete valmistamiseks on juba külas enam-vähem oma ameti peale õpetatud meistrid. Niisugused igas asjas meistrid ei ole muidugi mitmesuguste tööde peale küllalt osavad. Nad saadavad töö rohkem loomuliku mõistuse järele korda, kui et nad õppimise ja pärastise harjutuse järel üht tööd tunneks. Sellepärast leiamegi majariistade, jalanõude ja teiste asjade hulgas paljugi oskamatute käte all sünnitatud omatehtud asju. Harjunud meistri käes läheks seesama töö palju rutemalt korda ja oleks ilusam. Ometi on aga niisuguse käsitöö juures ka see hea külg, et peremees, kes iga asjaga valmis saab, nii palju raha majapidamises puuduvate asjade eest ei pruugi välja anda.

Mõni käsitööharu, näiteks kunstkudumine, puudub meil täiesti. Ometi oleksid kunstkangad nüüdsel ajal, kus välimuse peale kaunis suurt rõhku pannakse, väga tarvilikud. Naisterahva näputöö ei anna ka igakord head tunnistust sõrmede osavusest. Kuuldakse neid endidki kaebavat, et nüüdsed neiud ei saa enam nii peenikest lõnga, nii head linast riiet teha kui vanad inimesed tegid. Mõnes asjas on nüüdsed naised ja neiud muidugi ees — aga on ka mitmed muistsed naisterahva näputööd õieti peenemaitselised ja ilusad.

Lühikesel töö- ja teenistusallikate ülevaatel leiame, et mitmedki tööstusliigid veel väga kängus on. Raha on rahva käes nii vähe, et mitmedki rattad selle puudusel käima panemata peavad jääma. Elame siin kehval saarel nagu rahajumala selja taga, elutarvidused suurenevad ja kasvavad ajaga ühes, sellega ühes suurenevad märksalt ka majapidajate väljaminekud, kuna sissetulekud vanu radasid käies ikka endiseks jäävad. Parandagem ajakohaste uuenduste najal meie majanduslikke olusid, siis valmistame ühes sellega teed parema hariduse oluliseks saamiseks. Hea varanduslik seisukord edendab — nagu elu seda näitab — enamasti ka vaimset elu. Maksab küll ka siin ilmas rohkem elulahedust maitsta.

1905