Читать книгу Orjapojad - Jaan Oks - Страница 13

Peksmine on tervisele umbes niisama kasulik kui aadrilaskmine ja kuputamine, — seda on juba ka doktorid tõestanud. Ainus asi, mis selle, iseenesest ju nii süüta toimetuse juures veel halbuseks on, on tuttav valu ja kibedus, mida sarnane rahvalik harimisviis sünnitab. See on jälle tehnika puuduliku ja aeglase edenemise viga ning selle all kannatame igal pool, kus üleüldine edenemisvool “loomulikult” edasi liigub.

Mille all siis meie kannatame?...

Ihunuhtlust läheb kõigepealt lastele tarvis — seda tõendavad mõned meie kasvatusteadlased ja terve kogu isasid-emasid targa ja vaga Siiraki eeskujul. Ühed teevad seda põhimõtteliselt, teised jälle tegelikult.

Olgu nüüd sellega lugu kuidas ta on. Laps on ju nõrgem ja uuemate uurimuste järgi on igal tugevamal õigus väetimat rõhuda... Pealegi ei ole ju lastekaristamine ka kuigi raske töö, kuna omajõuliste läbisugemine palju rohkem jõudu, julgust ja tahtmist nõuab ja nii kõigiti täbaram on kui pisikeste sunnikute piinamine.

Jäägu siis vanematele, kes korralikult teatris ja tsirkuses ei saa käia, seegi sport, et nad oma lapsi tuttaval kombel harida saavad.

Vanadel inimestel on aga kohus, mis igasuguse nahakriimustamise viisi hukka mõistab. Paljud asjad, mis seaduses keelatud on, jäetakse ju ka tegemata, aga mitmed teevad ka niiviisi, et see ilmsiks tuleb. See on juba andeksandmatu oskamatus... Siiski — keelatud on ju inimesel väga palju, keelatud kõik...

Vanal — või õigemini nooremal ajal — sest aeg läheb ju päevpäevalt vanemaks, nagu meie Ilovaiski järele õppinud oleme — tehti ilmas palju karutükke [- - -], nüüd on aga asjad muidugi juba paranenud... Ka meie esivanematel ei olnud just kõige parem siin ilmas elada — räägivad mõned rahutumad vaimud, kes vana elukorraga enam rahul ei taha olla. Niisugused nurisejad mehed ei taha enam haridustoojaid pühaks pidada ja tänada. Ometi peaksid kõik teadma, et olematu ajaloo uurimine nii kerge ei olegi, sest enne ei kirjutatud ajalugu mitte paberi, vaid seljanaha peale...

See va mõnus peksuasi polegi enam siis nii väga uus aade: teda tunti võib-olla ka enne meie põlve. Nüüd aga, tänu Jumalale, pole niisuguseid asju ammu enam kuulda olnud... Kõik elavad kuni tänapäevani terve nahaga. Kõik — ütlesin siin, aga — ei tea, võib olla... et ei — — —

Peksu läheb ikka ka vanadele inimestele tarvis. Selle põhjuseks võiksime sajad tõendused ette tuua. Kes teab, mistarvis ta kõik hea võib olla? Targemad ju soovitavad meile seda usu läbikatsumiseks ja kasulikuks ristiks. Ja loogilise mõtlemise järgi võib niisugust karistamisviisi õigeks tunnistada. Inimene, kes ju lapsepõlves ikka korralikult, kas iga kuu või iga nädal kord, vilus vitsu saama, ei või vist ka vanaduses sellest pikemalt ilma seista. Väga järsk muutus on vist tervisele kahjulik. Ega siis imeks ei või panna, kui ühe korraga natuke rohkem antakse — siin on ju mitu võlakorda kokku võetud!...

Kui nõndaviisi vanade, vilunud reeglite järele seda asja ikka toimetatakse, siis ta nii hull ei olegi, kui räägitakse...

Ootamatu algupärasus ja uudiste hulk asjatoimetuse juures panevad ka pealtvaatajad nutma. Muidu kisendaks ainult see, kes valu saab...

Parem on ka, kui ikka lugemata hoopisid jagatakse, siis ei suurusta suure vaeva nägija, ja see näitab ohvrimeelsust “töötegija” poolt.

Peatingimused ihunuhtluse juures on, et “tööriistade” kulu “aluspakk” peab maksma ja pärast ka vitsakesi palavalt suudlema... Need on ju hingepäästjad!

Trööstime ennast sellega, et meie pool täisealistele triibulisi pükse ei tehta. Vast on eestlane ka siin indiviidum?...

1906