Читать книгу Orjapojad - Jaan Oks - Страница 15

Praegustel päevadel huvitavad teated riigivolikogu koosolekute üle üksikuid ja suuremat hulka ajalehelugejaid, olgugi et pealiskaudsemate kirjelduste armastajad ja päevapikkuste kergete uudiste ootajad esimesest õhinast juba leigunud on. Saadikute vaimustavad kõned kisuvad eemalseisjaid kaasa mõtlema ja rääkima, sunnivad paljusid oma seisukorda tõsisema arvustuse alla võtma, meelitavad ümbrust ja elu rohkem tähele panema ja kasvatavad pimeda rahva seas ülepea rohkem teadmist ja tundmist ühiselu-küsimuste ning poliitikaelu kohta.

Muidugi ei tunne kõik külaelanikud ühesugust vaimustust volikogu vastu. Juba kaks kuud on nõupidamisi ja läbirääkimisi volikogu liikmete poolt peetud, aga millegagi pole veel otsusele jõutud. Ühed, kes kurbade päevade järel kõike head ja ainukest avitajat riigivolikogus nägid, löövad juba usus vähe kahtlema, nähes, et veel midagi teoks ja seaduseks ei ole tehtud. Kardetakse ju, et see arvamine kaunis laialdane on, et volikoguliikmed, enne kui nad midagi valmis teha jõuavad, valitsevate võimude poolt laiali aetakse. Rahvas on viimaste sündmuste tagajärjel valitsevate ülemate vastu hirmus umbusklikuks läinud. Tema roosilised lootused langesid põrmuks, tema elukorra parandamise soovid kukkusid vette. Nüüd ei suuda paljud teiste poolt enam midagi head ja tarvilikku parandamist elu kohta oodata ega loota. Ega sellest ikka midagi välja ei tule, kaevatakse tuimalt ja rõhutult.

Suur hulk külaelanikke ei loe ajalehte, nemad ei saa siis ka aru, missuguseid uuendusi nende halvale elujärjele maasaadikute poolt soovitakse ja valmistada tahetakse. Nemad peavad siis vildakate kuulujuttudega leppima ja üksikute ütlustega rahul olema, mida nad nagu kogemata kuulma juhtuvad. Nõrga arusaamise ja üleüldise kahtluse pärast kõrgemate ringkondade vastu on siis ka huvi rahvakogu keskel riigivolikogu kohta vähem, kui ehk arvata võiks.

Siin, Saaremaal, saatsid mõned vallad mineva aasta oktoobrikuus ülemusele paljude allkirjadega palvekirjad, milles luba paluti Saaremaalt iseäralist saadikut volikogusse saata. Luba jäi tulemata. Palujad põhjendasid oma soovi sellega, et kindlamaa saadikud küllalt põhjani saare iseäralisi olusid ei tunne. Ja tõsi see põhjendus ongi.

Saaremaal on oma ajalugu, oma iseäralik geograafiline asukoht. Need kaks peapõhjust ei ole teda kindlamaaga täiesti ühendada suutnud. Siin on rahval elutingimused, -viisid ja -kombed, mis teiste kodumaa-elanikkude omadest pisut lahku lähevad. Meil on koguni oma kõrge rüütelkondki.

Ligem kindlamaa nurk on Läänemaa ja elavam läbikäimine on niisiis ka Eesti kubermangu elanikkudega, kellel kitsas omavalitsuses oma väikesed Liivi kubermangu omadest lahkuminevad valitsuse-olud on. Niisiis jääme Eestimaa eestlastele vähe võõraks. Kubermangulinn on Läti jaoskonnas. Põhja-Liivimaa, Riia kubermangu eestlaste keskkoht, on meil kodusaarest eemal, ja peaaegu kõige tundmatum on saarlastel Tartu linn ja selle ümbrus.

Saare elanikud, kes suvistel laevasõitudel võõraid maakohtasid tundma õpivad ja töö ajal jälle kodumaaoludega endid tutvustavad, on — olgu kiituseta ütelda — osalt kaunis laia silmaringiga. Palju on siin mehi, kes suvistel tööreisidel meie kaks kubermangu mitmel korral läbi on käinud, kes kõiki kodumaa linnasid ja alevikke nende uulitsatega teavad, mõisate olusid ja maakondade talupoegade elukorda oma äranägemise järele tunnevad ja võrrelda võivad.

Et siin üksikute ja hulga arusaamine juba kaunis suur on, seda nägime iseäranis möödaläinud ärkamispäevadel, kus üleüldistest rahvakoosolekutest — olgu näit. ülesaarelised koosolekud Pöidel ja Kuressaares — nii suurel hulgal osa võeti, nagu seda mitte igal pool näha ei olnud. Oleks nii kainelt ja ühel meelel, s.o. järjekindlalt, igal pool toimetatud, nagu siin, siis ehk oleksime vabadusliikumises kaugemale jõudnud ja palju verd oleks ehk valamata jäänud.

Riigivolikogu valdade valimisi juhatasid igal pool, nii ka siingi, nõndanimetatud eduerakonna poolehoidjad. Eduerakonna Saaremaa asemikud on kõik enam-vähem mustatöö-rahvaklassist kõrgemal — köstrid, kirikuõpetajad, vallakirjutajad. Siis, kui sõjaseadus siin kõige kurjemas hoos oli, korjasid nende agendid rahva seast nimede allakirjutamise läbi omale jüngreid, ehk küll vähese tagajärjega. Meie eduerakonna häälekandja on “Saarlane”, mida praegu külades õige vähe loetakse. Pöide ülesaarelisel koosolekul kuulutati tema vastu boikott välja.

Niisiis, valimiste ajal istusid saare radikaalsemad ollused vangikodades või vaikisid, sest et nende suud suletud olid.

Meie külarahva-klassi alumised ollused, rentnikud ja maatainimesed, ei tundnud täit usaldust omamaa saadikute vastu. Nime ja meele poolest võõrad valiti rahvaasemikkudeks. “Ega need meie asjast ikka midagi seal rääkida ei tea. Need, kes meie eest ikka lehtedes seisid, pidid nüüd võõrale maale põgenema, ehk ei ela enam. Need, kes sinna saadeti, on niisama saksad, ega nemad mõista seda vaeva õieti, mis meie tunneme.”

Umbes sarnaseid kaebamisi võiksime juba volikogu kokkuseadmise ajal rahvaliikmete poolt kuulda. Need kaebused pole just mitte ülekohtused ega ilma põhjata.

Meie teame, missuguste mõtete poolehoidja vaene varanduseta inimene on. Kõik need vaesed rentnikud, vabadikud ja maatainimesed on ühiste viletsuste sees vaevlev külaproletariaat, ja tema ei suuda oma elukorrast täielikule arusaamisele jõudes kuidagi piskuga leppida. “Sakste” all mõistetakse ülepea rikkaid inimesi, kes hõlbuelu elavad, kallistes riietes käivad, hästi söövad jne. Kapitalisti vastu tunneb vaene kadedust, näeb temas oma kasude vastast, ja nii on igal pool loomulik klassivõitlus tunda, kus orjavõim vähegi kaduma hakkab. Esiotsa on see võitlus küll väga nõrk, aga ta suureneb iga päevaga. Rahvuse vaenu juba siin olemas ei ole, sest “sakslast” ei põlga külamees iialgi. Küll teevad seda aga vist mõned kõrgemale tõusnud rahvapojad, kes ise siis nende, s.o. sakslaste asemele loodavad saada.

Esimesed tähtsad päevaküsimused riigivolikogus — amnestia ja surmanuhtluse kaotamine — kiskusid suurt hulka kaasa. Ka siin on igal inimesel kedagi sugulast, sõpra või tuttavat vangikojas, põgenemas — ja kes ei taha siis nende jällenägemist mitte oodata?!

Nüüd tuli aga veel üleüldisema tähtsusega asi volikogus arutamise alla; s.o. maaküsimus. “Maad ja vabadust” nõuti igal pool. Hingemaa ootamine elutseb rahva seas juba ei tea mis ajast saadik. Maad ootasid täiesti ilma maalapita inimesed — saunikud, korterielanikud, perekonnaliikmed; maad rohkemal mõõdul lootsid vabadikkude hulgad; maad tahavad ka praegused väikeste kohtade rentnikud juurde saada; ühesõnaga: terve külaelanikkude kogu ootab maa õiglast ärajagamist ja oma õigustunde järgi on nemad täieõiguslikud maasaajad.

Kõige arusaadavamad ja kodusemad olid rahvale need kõned, mis agraarküsimuste üle peeti. Viimastel nädalatel loeti, kuulati ja arutati neid kõnesid heameelega. Kiideti kõnemeeste osavust, julget etteastumist ja asjatundmist maaolude asjus. Kõige enam meeldisid suurele hulgale küll pahema tiiva kõnelejate, s.o. tööerakonna volikoguliikmete asjalikud ja sütitavad kõned. Külamehed tunnevad nende nimesid, kes rahva kasusid südikalt kaitsevad, ja saavad neid õiglaselt tänama ning austama. Osavad kõnelejad, nagu: Aladjin, Anikin, Sedelnikov jt. ütlevad neid sõnu, mis talumehed ise räägiksid, kui neil rohkem mõtlemisvõimet ja kõnelemisosavust oleks. Suur rahvahulk otsustab ja saab aru, ehk küll aeglaselt. Ta mõistab ka üsna peenikeselt, kes tema kasude poolt, kes vastu on.

Raske eemalseisjatel kuulata, kuidas mõned nende rahvasaadikud volikogus suure kindlusega rahva nimel niisuguseid mõtteid avaldavad, mis suurele hulgale mitteomased ei ole. Rahva soovide nime all avaldavad kõnelejad sel korral siis ainult oma isiklikke soove, mõtteid, mis nende vaadete ja kasude järele kantseleis ilmale on sündinud.

Olen viimasel ajal, niipalju kui see võimalik on olnud, külameeste mõtetest maaküsimuse kohta aru püüdnud saada. Kui saadud arvamused asja kohta ja soovid ka veel ülemaalised ei ole, siiski on need kohalikkude elanikkude mõtteavaldused ka vististi kaunis ühesugused nendega ühel majanduslikul astmel seisvate omadega. Ilma erandita ühesugust ei ole kusagil ega mingis asjas leida.

Nagu üleüldiselt teada, on siin, Saaremaal, vähem kui kusagil mujal kodumaa servas päriseksostetud talumaad. Kui mineva-aastase novembrikuu manifesti järel kroonuvalla talupoegade ostuhinna maksmine maha ei oleks jäetud, siis leiaksime õieti väikese protsendi kohaomanikke; ainult mõned üksikud, suuremad talud, on talupidajate-kohaomanikkude omanduseks saanud. Siin peavad küll mõjuvad vastupõhjused maaostmist takistama, kui nende arvamine õige on, kes suure rõhuga avalikult kõikide eestlaste kanget maa-eraomanduse kirge küllalt tugevaks ei jõua tõsta.

Kaugeltki aga ei ole maaostmise tahtmine igal pool kodumaal nii laialdane, kui arvatakse. Meie talupidajad ei ela kaugeltki ühiste tingimuste all. Kes Viljandi- ja Tartumaa suurte talukohtade omanikkude elu tunneb, see ei või aimatagi, kuidas üks jagu maaharijatest eestlastest saarel, paiguti ka Lääne- ja Tallinnamaal rentnikkudena elama peab. Loomulik on ju, et need heade talukohtade omanikud, kes ainult palgatud tööjõududega töötavad, maaeraomandust pühaks peavad. Aga ega see õnnelikum külaelanikkude kiht veel terve rahvas ei ole, kes ainult ja ikka maad ostu teel omandada tahab.

Niipalju kui näha ja kuulda olen jõudnud, ei ole saarlased maa asjus individualismi poolehoidjad. Peasoov on, kui aga maad saaks. Missugustel tingimustel, sellega arvatakse pärast valmis saavat. Et ostu- ega ka renditingimusi veel teada ei ole, siis ei teata veel kindlasti, kumma poole hoida. Aga rentimisega on meie talupidajad juba rohkem ära harjunud ja see maa omandamise viis näib suurema hulga meelest lahedam olevat. Rentnik harib ka nüüd oma põldu niisama suure hoolega ja murega, nagu oleks see põld tema eraomandus olevat. Siin on kõrvuti ostetud koha omaniku põld rentniku omaga ja sugugi ei või meie aru saada, et esimene oma osa hoolsamine hariks kui teine.

Ainus kartus, mis ehk rentnikku oma kohal keelab uuendusi ette võtmast, on see, et rendiandjal õigus on rendikohta ka võõrale ostjale ära müüa. Sellepärast ei julge paljud rentnikud oma kohtade viljarikkust tõsta. Paremad kohad paistavad ikka ostuhimulisele ennem silma, ja rentnik, kes rahapuudusel oma eesõigust koha omandamise peale tarvitada ei saa, peab taganema. Palju on nõudmisi kuulda, mis renditõstmist, koha pealt äraajamist, teisele kohamüümist hukka mõistavad ja rendimaad kergete ja korraliste tingimustega saada soovivad.

Ostuvõlgasid kardavad põllumehed. Nemad teavad, et need veel raskemad tunda on kui halvad renditingimused. Mõned talurentnikud hädaldavad juba valjusti sellepärast, et kui nüüd sunduslikult kohtasid ära ostma pannakse, kust siis raha võtta. Jäägu maad ikka rendi peale, aga paremate tingimustega, nii et rentniku elujärg kindlasti seaduste varju all uue ja parema aluse leiaks, kui praegune kindlusetu mõisarentniku elu on — soovivad mitmed.

Siin on kohad väikesed ja väheviljarikkad, et ostuhinna tasumine nagu võimatu näib olevat. Viimastel aastatel, iseäranis aga tänavu suvel, pakuvad mõisnikud ja otsekohe sunnivad rentnikke oma kohti päriseks ostma, aga ostjaid ei leidu. Ennem jätab rentnik oma kodu maha, aga viletsa maalapikese külge ei julge tema ennast needida. Maa ostuhind on siin paiguti üsna odavapoolne. Kohalikus mõisas näit. müüakse talukohti 35–40 rbl. dessatin, aga keegi ei mõtlegi ostmise peale. Kohad on väikesed, põldu vähe, ainult 5–7 dessatini tuleb keskmiselt rendikoha kohta. Heinamaad on küll 3–4 võrra rohkem, aga karjamaa on jällegi nii halb, et karjakasvatuse kasu peale mõtelda ei maksa.

Kõik talukohad on halvasti krunti pandud: heinamaad, põllud, karjamaad — kõik on üksteisest lahus ja igaüks jällegi kaugel taluõuest ja -hoonetest. Kui suurt tüli see sünnitab, kui oma eraomandust teiste omadest piiriaiaga ära peab lahutama, on igaühele arusaadav. Talud on halvasti küladeks kokku ehitatud, nii et niisuguse koha peal väga tülikas on ära elada.

Väikeste talude pidajad on ja jäävad, ka siis kui talud ostetud oleksid, ikka ilma varanduseta proletariaadiks. Mitte ainult praegused rendid ei suru maaharijaid halvasse seisukorda, vaid rohkem küll maa ostmata ja võõriti taludeksjaotamine. Niisugune väikepõllupidamine nagu siin, ei ole eluvõimuline. Kui meie praeguseid rendikohtade rentisid kümne protsendi võrra või ka poole osa vähendaksime, siis ei mõjuks see majapidamise peale veel mitte nähtavalt. Peremees võiks selle raha eest — keskmised rendid on siin 60–70 rbl. — ühe müügilooma liha perekonna ülespidamiseks jätta või jälle mõne paari saapaid pättide asemel osta — ja muud midagi.

Kui meie töölistele 8-tunnilist tööpäeva vabrikutes nõuame, kui moonakate tööaeg päevas 11 tundi pikk peaks olema, siiski peavad meie väikepõllupidajad ikkagi veel 18 tundi suvel ja talvel päeva kohta töötama, kui selsamal mõõdul neile maatainimestele maad antakse, nagu praegu siin väikekohapidajatel on.

Mitte maa enese pärast ei taheta praegu maad, vaid vaesuse pärast! Maa loodetakse ainult mõjuv abinõu üleüldise halva elukorra parandamiseks olevat. Kas see nii on, seda näitab tulevik. Aga meie kahtleme. Talupojale läheks elukorra parandamiseks midagi ennem rohkem tarvis ja see on õigus ja vabadused.

1906