Читать книгу Orjapojad - Jaan Oks - Страница 8

So olekotti naglat kätt mul himo ‘i ole

enämb võtta kätte.

Ei enämb sino jalutsihe puudut ihho

tuvva silmi ette:

Liig haige ollit sina.

So vaimust osasaanu ole mina!

So väkev vaim,

So mässäv vaim,

So vihkav vaim.

So ihkamisest vihkav vaim,

So hallisõitja, vaimulangetõvest vaivat-

õnnistedü vaim!!

Sa Jumala teotai,

Sa Kristust väiko pookstaviga kirjotai,

Sa taivaengli takan kiusai,

Sa naisemõnitai.

Ollit esi Jummal: luujapalavikun kangemb

tollest raholikust kuvvepäiväteomehest.

Ollit esi Kristus: kannit omal turjal

noid arvamada hapatuse, läpätüse,

repetüse soid.

Olli sinol oma engli’, kedä otset

hainakõrrekesest, hädämättäst, mutta

sõkut sõra jälest, närbün lehekesest.

Olli sinol oma armastus, mis lätsit

kadajide puhmel jagama, mis annit

— et es ole muile anda — koolja matja vaglale.

Rööget

hieroglüüfe sisse

oma’ saakramendi’, sina saaparavva-

muhust kroonit otsaesisega prohvet,

Sina pühä roppuse papp,

Sina algamisetä-lõputa sa oherd.

Sa kõrben igäveste pallai Moosese puhm,

sa madalusest sündün Kooliat,

Sa plahvatus nink järest vahtsiss

plahvatusiss kokko krambit,

Sa kullasuun konglomeraadi sisse tambit.

Tullit ilma pääle päivil, mis om

jäänü meile tiidmätäss.

Lätsit salaja är päivil, mis so

rahva meelest igävess är hiidetäs.

Sündün Pärsamaal,

Matet Rahomäel

— Es saada sinno sinnä ütski jüngri —

Ammatliku kääpä all, all numbri?