Читать книгу Võrdlev mütoloogia - Jaan Puhvel - Страница 12

Algu- ja loomepärimused kipuvad olema enimalt müüdilised. Kosmogoonia pajatab maailma saamisest, antropogoonia annab aru inimese algupärast. Kõik see toimub müüdilises ajas, mis “alguses oli”. Vastaspoolusena leiame paljudes usundeis mingil moel eshatoloogiat, ettekuulutuse kujul viimsepäeva teadvustust. Õhtumaa juutlik-kristlikus ajaraamistikus kulgeb terve ajaloodraama sirgjooneliselt nende kahe pooluse vahel, dünaamilise protsessina algusest lõpuni, piiratud latentsest ajatusest mõlemas otsas. Vastandlik arusaam ja ilmavaade valitsevad paljudes klassikalistes ja orientaalkultuurides, kus nii maailm kui inimkond aeg-ajalt uueneb ja taastub ja ka üksikolendid sünnivad ümber hingederännu teel. Kuna selline müüt pürib üldkehtivusele, ületab ta tihti rahvuspiirid ja muutub laias haardes väljaveokaubaks; mõelgem vaid muistsele Lähis-Ida kolka-kosmogooniale Piiblis, mida ikka veel omaks võtavad rangeusulised juudid ja kristlased, või siis India budismi levikule üle Aasia. Teisest küljest võib loomismüüt ilmalikku jumet omandada nii rahvusvaheliselt kui rahvuslikult. Marksistlik nägemus sotsialismi arengust tõelise kommunismi nirvaanasse ja rahvussotsialismi unelm tuhande-aastasest riigist on 20. sajandi ilmalikud eshatoloogiad, ning aastatuhande vahetusega kasvab kahtlemata ajalõpu ennustuste tulv. Ajaloo süvaloodis on aga loomismüüt tihti muundunud või teisendunud rajamismuistendiks ja inimese sünd mingi eripärase suguvõsa saamislooks. Vanades pärimusis, kus jumala ja inimese piirjooned ähmastuvad, võivad teogoonia, antropogoonia ja perekonnasaaga üksteisega tihedalt põimunud olla.

Kõige selle uurimiseks on muistne Lähis-Ida mitmekihiline tanner. Vastandina Egiptusele oma enesesse-sulgunud peaaegu monoliitse ja ühtlase rahvusliku ja keelelise pärandiga, koosnes muistne Lähis-Ida paljudest eri kultuuridest enam-vähem ühes paigas, aga ulatudes ajaliselt üle aastatuhandete. Arvesse tulevad sumerid, ida-semiidid (akadlased = babüloonlased + assüürlased), hurrilased ja proto-indialased Mesopotaamias, lääne-semiidid Süüria, Liibanoni ja Palestiina aladel (Eblast kolmandal, Ugaritini teisel ja foiniiklaste, kaananlaste ja heebrealasteni esimesel aastatuhandel), indoeuroopa-keelsed hitiidid ja luviidid Anatoolias (Väike-Aasias) ja samuti indoeuroopa iraanlased tervel hiidalal Väike-Aasia, Mesopotaamia ja India vahemail. Ega ole alati kerge öelda, kus lõppes Kreeka ja algas Lähis-Ida laialdase kultuurilise läbipõimumise tagajärjel. Mõned ülaltooduist on meie teadmiste piirdes taandamatud algkultuurid — näiteks sumeri või hurri —, aga enamuses on tegemist kahe suure keelkonnaga, semiidi ja indoeuroopa omaga. Semiidi keelkond on olemuselt tihe ja ühtlane, kuid tema ürgkuju taastamist raskendab tugev sumeri mõju idapoolsele, Mesopotaamia osisele. Indoeuroopa keeled on tohutult enam mitmepalgelised ja hajali. Kolm muistsesse Lähis-Itta ulatuvat haru (anatoolia, kreeka, indoiraani) on varaseimad indoeuroopa keelemälestised, kuid nad on eripärased ja erineva väärtusega alg-indoeuroopa müüdi ja usundi taastamisel. Kreeka ja hitiidi pärimused on mõlemad substraadile altid ja adstraadist mõjutatud, selmet olla indoeuroopa pärandit säilitavad hoidlad: püstloodne edastus kohalikust minevikust ja külgne levi kaasaegsest ümbrusest on põhjustanud muundumisi ja loonud uusi sünteese. Näiteks iraani, hitiidi ja kreeka ainese põhjal indoeuroopa algkuju oletamisel peab olema ülimalt ettevaatlik, sest nende naaberlikkus võimendab vastastikku hilismõjude ja ühiste välislaenude tõenäosust.

Seega siirdlevi on võtmesõna Lähis-Ida mütoloogias ja eriti loomismüüdis. Isegi viimase tuntuimas isendis, heebrea “Genesises”, on hoomatav piirkondlik mõjustus. Selle allikaks on sumerid, kelle pärimuses esineb paradiisimüüt puhtast ja kirkast maast Dilmun’ist, lugu kurjast karjusest Dumuzi’st ja rahumeelsest põlluharijast Enkimdu’st, milles kajastub Kaini ja Abeli konflikt, ja veeuputuse legend Ziusudra’st, kelle teisendid on Utnapištim “Gilgameši” eeposes ja Noa “Genesises”. Tähendusliku erinevusena on heebrea Jumal transtsendentne ja vastukaaluks Aadama, Kaini ja Noa inimlik surelikkus ilmne, sumeri vägilased aga on jätkuvalt jumalikud; sangariloo tasemel on Gilgameš ise vähemalt pooljumalus, kelle nimekujund kiilkirjas alati kannab jumala märki. See on arusaadav, sest sureva jumaluse mõiste, kelle elukäik on sõõriliselt taastuv, on omane Dumuzi kujule, kes muundub babüloonia Tammuz’iks ja kelle frazerlikud lähisteisendid on süüria Adonis, anatoolia Attis ja egiptuse Osiris. Teisisõnu, muistsele Lähis-Idale oli üldiselt võõras mõiste jumaliku ja inimliku ületamatust vastandusest, arusaamast, et jumalus on (saksa teoloogi sõnul) das Ganz Andere; viimase ilming heebrea orbiidis sõltub mõneti varasemaist monoteismi sugemeist, alates Ehnatoni ketserlusest 18. kuningasoo Egiptuses ja sirgjoonelise ajamõiste tekkest, mis kipub müüdilist ja ajalikku kokku sulatama ja ringkäiku asendama kordumatusega.

Sarnaste nihete kiuste on loomismüüt kitsas tähenduses muistse Lähis-Ida pärimuste tähisosa. Teda iseloomustab teatav dünastiline ajataju, nagu johtuks praegune jumalusekiht põlvkondade vaheldusest, konfliktist, usurpeerimisest ja muust ajalises kuningaloos toimuvast. Keskne ja mõõduandev on babüloonia loome-eepos Enūma Eliš, mis põhiliselt annab aru, kuidas Paabeli valitsev jumalus Marduk oma võimu saavutas ja kindlustas (Paabeli nimi bāb ilim “jumala värav” iseloomustab Marduki püha linna). Järgnevalt Enūma Eliš’i kokkuvõte.

Alguses oli mees- ja naissoost paar Apsu ja Tiamat ehk mageda ja soolase vee jumalused. Nende ühtest sündis jumalate tulv, kelle hulgas oli eriti silmapaistev tarkuse ja maagia patroon Ea. Kui see sugupõlv muutus vanapaarile tülikaks ja ohtlikuks, tahtis Apsu teda hävitada, aga Ea oli kiirem ja otsustavam ning Apsut ennetades tappis tema ja lesestas Tiamati. Apsu jääb seepeale toimetuks müüdiliseks maa-aluseks magedavee mereks, kus eluneb Ea, kes seal sigitab Marduki. Vahepeal neima haudunud Tiamat tõmbab salanõusse Ea poolvenna Kingu ja sünnitab ise ebardite hulga. Suureks sirgunud Marduk on aga nüüd Ea eest kaitsevalmis. Suures heitluses tapab ta Tiamati ja selle sünnitised ja saadab Kingu surmariigi hoidlasse. Marduk ja Ea poolitavad siis Tiamati keha taevaks ja maaks ning Marduki valitsus kestab üle aja. See müüt kubiseb ekstravagantseist veidrusist: taevas ja maa on tehtud soolamere laibast, kes oli võiduka jumala vanaema, ja kangelase lapsepõlvekodu võrdub ta vanaisa vesise korjusega. Ei maksa fantastika üle pead murda, pigemini ära märkida üle kolme põlve ulatuvat mudelit: kukutamine, võimuhaare, põlvkonna vahetus, väljakutse ja võimu kindlustamine.

See Paabeli ametliku jumalatekoja põlvnemise lugu on võrdlemisi “tsiviliseeritud” suhtes teiste enam paikkondlike Mesopotaamia pärimustega. Näiteks vähemtuntud väikelinna Dunnu müüdi alguses on keegi meessoost Hain ja naissoost Maa. Mingi adra abiga sünnitavad nad kõigepealt Mere ja siis poja Amakandu. Maa võrgutab ja kosib poja, kes tapab isa Haini ja pärib võimu. Amakandu omakorda naib oma õe Mere ja neile sünnib poeg Lahar. Lahar tapab oma isa Amakandu, naib oma ema Mere ja asub valitsema. Laharil on tütar Jõgi ja samuti poeg, kes tapab nii tema kui tema emast abikaasa Mere, naib oma õe Jõe ja valitseb. Ja see jätkub samas vaimus vähemalt veel paar sugupõlve. Tunduks nagu oidipaalne, ainult et pojad tapavad nii ema kui isa ja naivad nii õe kui ema. Taas on tunnusmärgiks perekonnakeskne kukutamiste ja vägivaldsete võimuhaaramiste rida, seekord lehates isa- ja ematapust koos verepilastusega.

See hilisbabüloonia tekst on esimese aastatuhande keskelt e.m.a. Järgnev lugu on umbes aastatuhande võrra vanem, leitud hitiidi arhiividest Boğazköy’s Väike-Aasia keskosas. Hitiidikeelne tekst on ilmne tõlge hurri keelest ja pärineb seega õieti Mesopotaamia põhjapiirilt.

Selles tekstis esineb jumal Alalu, kes valitseb taevas üheksa aastat. Tema poeg Anu (võrdne sumeri-akadi jumalaga, kelle nimi tähendab “taevas”) kuuletub talle, aga hiljem tõstab mässu ja kukutab ta “tumedale maale”. Anu poeg Kumarbi toimib sama malli järgi oma isaga üheksandal aastal. Anu üritab põgeneda, aga Kumarbi tirib ta jalgupidi taevast alla ja hammustab ära ning neelab ta suguosad. Kohitud Anu teatab pojale, et nii toimides on Kumarbi rasestunud viie jumalusega, kelle hulgas on äikesejumal Tešub ja Tigrise jõe jumalanna Aranzah. Selles lõigus on tekst raskesti rikutud, aga paistab, et Kumarbi püüab rasestumist katkestada seemet välja sülitades, ja ebaõnnestumisel katsub vastsündinuid neelata. Ilmselt asjata, sest kui tekst taastub, on Tešub eemaldanud Kumarbi võimult. Seepeale Kumarbi koinab kaljut, kes talle sünnitab Ullikummi-nimelise basaldist ebardi salarelvaks pojast usurpaatori vastu. Ullikummi on kinnitunud meres ürghiiu Upelluri õlale ja kasvab jõudsasti. Peatselt sirgub ta veest välja ja taeva suunas ähvardamaks jumalaid. Kõigepealt seirab teda päikesejumal ja teatab Tešubile, kes meelt heites nutab. Tešubi õde Ištar proovib Ullikummit naiselikult võrgutada, aga asjata, sest ebard on kurt ja pime. Noile puuetele vaatamata on ta siiski üliohtlik vastane, kes sunnib jumalaid taganema Hazzi-mäe võitlustandrilt Süüria rannikul Tešubi viimsesse kantsi Kummija’sse. Sinnagi on Ullikummi taandujate jälil (pole selge, mis moel, sest ta on oletatavasti kogu aeg kinni Upelluri õlal). Lootusetus olukorras tuleb Tešubi vend ja nõunik Tašmišu mõttele pidada aru Eaga selle Apsu-elupaigas. Ea omakorda läheb vestlema Upelluri’ga, küsides, kas viimane teab, mis koletis kasvab ta õlal. Atlase sarnane hiid vastab:

Kui Taevas ja Maa mu otsa rajati, ei teadnud ma midagi.

Ja kui nad Taeva Maast lahti lõikasid,

ei teadnud ma sedagi.

Nüüd painab miski mu paremat õlga,

aga ma ei tea, kes on see jumal.

Ja laul Ullikummist jätkub:

Kui Ea sõnu kuulis,

Upelluri parema õla ta pööras:

ja kalju Upelluri õlal nagu sammas seisis.

Ea taas vanajumalaid kõnetas:

“Kuulge mu sõnu, vanajumalad,

kes teie muistseid asju teate!

Avage taas ürgsed hoidlad!

Toodagu taas ürgisade pitsat,

et neid taas sellega kinnitada!

Võetagu välja iidne saag,

millega Taevas ja Maa lahti lõigati.

Saagigem Ullikummit kaljujalgade alt,

kelle Kumarbi jumalate vastu mässajaks sigitas!”

Iidne lõikeriist tuuaksegi kasutusele ja Ullikummi alus saetakse läbi. Võiks arvata, et see lisab talle liikuvust (mida tal mõistusevastaselt oli ennegi jumalate jälituseks), aga seevastu hoopis lõigatakse tal nii-öelda jalad alt, nii et jumalad suudavad teda vasturünnul võita.

Need pärimused on kesksed müüdilevi näidised muistses Lähis-Idas. Ilmselt olid nad teisel aastatuhandel e.m.a. levinud Mesopotaamiast Väike-Aasiasse. Hurri allikad on selged, ehkki algupärand pole säilinud. Laiemad Mesopotaamia (sumeri-akadi) osised ja mõjud on nähtavad (näiteks jumalad Anu ja Ea), aga tervik erineb babüloonia teogooniaist. Tegemist on väga omanäolise sündmusteahelaga: Vähetuntud algkuju järglase nimi tähendab “taevas”. “Taeva” tõukab võimult ja kohib ta poeg, kes tunneb end omakorda ohustatuna sündimata või vastsündinud järglastest ja ennetab ohtu lapseõgimisega. Kuid asjata, sest ta kaotab aujärje oma äikesejumalast pojale. Kukutatud isa sigitab revanšiks ebardliku vastase, kuid äikesejumal ja ta abilised on võidukad ja jäävad valitsema.

Selle müüdi järglasteisendeid on puistunud Mesopotaamia-Anatoolia ümbrusaladele teisest aastatuhandest saadik. Umbes 700 e.m.a. esineb ta Kreekas Hesiodose “Teogoonias”; järgnevad meie ajastu esimesel aastasajal Philoni (Byblosest) “Foiniikia ajalugu” ja Apollodorose “Bibliotheke”, viiendal sajandil Nonnose “Dionysiaka” varabütsantsi Kreekas ja esimese aastatuhande lõpul Firdausi “Šahnama” (Pärsia “Kuningate raamat”). Ükski teisend ei sarnane teisega nii ligidalt, et võiks taastada sirgjoonelise tuletiste järjestuse, kuid kõik on selgesti sama protomüüdi järglased, mille varaseim esindaja on hurri-hitiidi variant. Vaadelgem neid põgusalt ükshaaval.

Homerose juhuslikud teogooniariismed nimetavad Ookeani jumalate algallikana (theôn génesis), Hesiodosel seevastu Maa (Gaia) sünnitab Taeva (Uranos) ja naitub temaga. Neist sünnivad titaanid, sealhulgas Okeanos ja Kronos. Uranos ahistab oma lapsi; salanõus Gaiaga kohib noorim poeg Kronos isa sakilise sirbiga hetkel, mil Uranos valmistub ürgseks suguaktiks Gaiaga. Suguosad langevad merre, kus nende tekitatud vahust sünnib jumalatar Aphrodite. Sündmus asetub Küprose lähistele; Aphrodite on algupäralt Lähis-Ida suur armastusejumalanna (foiniikia Astarte, akadi Ištar, sumeri Inanna, egiptuse Isis, Väike-Aasia Kybele jne.); kõik see viitab idapoolsele päritolule isegi sellises juhuslikus üksikasjas.

Mehejõu minetusega on Uranose võimul lõpp ja algab Kronose valitsus; isast saab jumalik pensionär, deus otiosus. Aga ta ei kaota elu; selles müüdis on vähem verejanu kui Mesopotaamia omas.

Kronos (= Saturnus rooma tõlgenduses) on abielus oma õe titaanitar Rheaga ja elab hirmul oma laste ees, kartes jagada Uranose saatust. Seepärast sööb ta sünnil oma lapsi, kuni viimane, Zeus, kavalusega päästetakse ja asendatakse mähkmeis kiviga, mille Kronos lähema vaatluseta poja pähe neelab. Viimati-sündinu muster kordub, Zeus kasvab üles peidus, sobitab liitlasi, kukutab Kronose ja paneb ta õdesid-vendi välja kugistama. Nii saab Zeusist taevalik võimur, pilvede koguja ja äikesejumal. Titaanid saadetakse erireziimiga hoidlasse Tartaroses, ehkki teisend paigutab Kronose ka Õnnesaartele elüüsilise erujumalana.

Joonis 1. Kronos õgib poega (Saturno devorando a un hijo, Goya, Museo del Prado, Madrid).

Niikaugele erinevad Hesiodos ja Apollodoros ainult üksikasjades ja Nonnos on vähepakkuv. Aga “viimase vaenlase” episoodis täiendavad ja täiustavad kõik kolm üksteist. See vastane on Typhoeus või Typhon, sündinud Kronose ema ja liitlase Gaia ühtest Tartarosega. Teisend väidab, et ta sündis Kiliikias Kronose poolt viljastatud munast, ja Apollodoros mainib sama sünnimaad, mis asetseb Väike-Aasia lõunaosas Süüria ja Küprose läheduses. Igal juhul oli Typhoeus või Typhon Kronose viimne lootus oma kaotust heastada. Hesiodose kirjelduses kasvasid tema õlgadest sada maopead; Apollodoros ja Nonnos on ta ussikuju osas ühel nõul. Nonnos aga kirjeldab ta võitlusse asumist moel, mis hämmastavalt meenutab Ullikummit peaaegu kaks aastatuhandet varem: “Seal seisis Typhon meres, jalad kindlalt põhjas, vats õhus ja pea pilveid lõhkumas.” Hesiodos annab kerge lahenduse: Zeus kõrvetab ussipead piksenooltega ja virutab Typhoeuse alla Tartarosse. Apollodorose kohaselt Zeus haavab ebardit sirbiga (vrd. Ullikummi aluse lõikamist!), misjärel Typhon põgeneb Kasios’e mäele Süürias (= Ullikummi müüdi Hazzi-mägi). Seal kisub Typhon sirbi Zeusi käest ja eemaldab ta käe- ja jalakõõlused, heites abitu jumaluse Korykose koopasse Kiliikias. Siia on ilmsesti sekkunud anatoolia ürgmüüt, mis on säilinud ka hitiitidel, milles lohe Illujankas röövib äikesejumala südame ja silmad. Zeus taastab lõpuks kõõlused jumalike vembumeeste abiga (Hermes ja Aigipan Apollodorosel, Korykose Pan Oppianose “Halieutikas” ja Kadmos Nonnosel). Jälle toimekana on ta võidukas ja lõpuks matab Typhoni elusana Etna mäe alla Sitsiilias, kus ta aeg-ajalt jätkuvasti müdistab ja tuld purskab.

Näeme seega, kuidas pärimuste virvendused on uhtunud idast Kreekasse üle aastatuhandete, aga samuti, kuidas üksikasjad erinevad: Typhon on mao moodi, Ullikummi seevastu kivist; aga nende seisund on sama, eriti hiliseimas kreeka teisendis Nonnosel. Uranose suguosad lõigatakse hammastet sirbiga, Anu omad lihtsalt hammustatakse; aga ürgne sirp esineb nii Ullikummi kui Typhoni loos. Kronos ja Kumarbi kohivad ühtemoodi isasid ja õgivad lapsi, aga Kronos kugistab need hiljem välja, Kumarbi seevastu katsetab ennetlikku aborti Anu seemet välja sülitades. Võime järeldada, et tegemist on sama põhimüüdi teisenditega suuresti erinevates oludes. Hesiodose versioon tuli arvatavasti Kreekasse foiniiklaste kaudu kaheksandal sajandil e.m.a. ja Apollodoros ja Nonnos arendasid teda hilisemate Väike-Aasiast pärinevate lisanditega. Hilisem foiniikia traditsioon leidub Philon Byblose pudemeis, mis on säilinud kirikuisade Eusebiose ja Porphyriose töödesse poogituina. Philon esitab foiniikia (s.t. lääne-semiidi) teogoonia alates Eliun’ist, kreeka keeles Hypsistos “Kõrgeim”, kelle naine on Bruth (s.t. Beirut) ja kelle asupaik on Byblos. Eliuni kuju vastab hitiidi-hurri Alalu’le. Eliun ja Bruth sünnitavad Uranose ja Gaia, kes omakorda soetavad neli poega, nende hulgas on El, keda Philon nimetab ka Kronoseks. Järgnevas kokkupõrkes on El ja ta vennad Gaia poolel: kui Uranos püüab neid hävitada, valmistab El mingit sorti terarelva ja on võidukas, sundides Uranost Byblosest lahkuma. El valitseb, aga muutub türanniks ja tapab poja ja tütre. Pagendatud Uranos saadab kolm tütart Eli lepitama, aga viimane hoopis pilastab omaenda õed ja sigitab arvukaid lapsi, sealhulgas Baal’i. Kolmkümmend kaks aastat hiljem meelitab El Uranose salakavalalt Byblosesse tagasi ja kohib tema. Aegamööda saab Baal ilma raskusteta valitsejaks ja Typhon esineb lihtsalt Eli arvukate poegade hulgas. Järelmõttena kohib El iseenda 32 aastat pärast isa.

Tegemist on näiliselt virildunud teisendiga, olgugi euhemeristlikuga, sest Philon jutustab oma kodulinna kuningasoo ajalugu. Miks hilistunud kohimine seostumatult võimukaotusega? Miks Baali ja Typhoni antikliimaks? Ei tea. Philon oli kreeka haridusega hellenistlik kirjanik, kelle lugemusse võis kuuluda Hesiodos ja kes oskas suvaliselt lääne-semiidi pärimusi sisse põimida. Aga semiidi El ja hurri Kumarbi on samastatud juba Ugariti tekstides umbes 1400 e.m.a.; kuna me nüüd teame, et Kumarbi võrdub kreeka Kronosega, võime vastanditeketi Kumarbi : El : Kronos sulgeda ilma Philonit väljamõeldises kahtlustamata. Siin on siiski paljugi vildakat; teine kohimine meenutab hiliskreeka traditsioone, mis liiklesid eriti orfismis, nagu oleks Zeus Kronose kohinud, et lihtsalt “tasa teha” vanaisaga toimunut. Võibolla on aga isegi pöörasuses midagi mõistusepärast, nagu võime aimata viimast teisendit, Pärsia “Kuningate raamatut” vaadeldes.

Firdausi legendaarses Iraani kuningatenimistus on taevaste valitsejate järjestus omane neljandale, viiendale ja kuuendale võimurile: Džamšid, Zohak ja Feridun. Need kuningad on muidu igaüks isemoodi kuulsad ega ole neil isapoja sidemeid; aga Firdausi seostab neid moel, mis tugevasti meenutab siin käsitletud teemat. Džamšid, ürgvalitseja ja viljeheeros, kaotab lõpuks uhkuse ja patu tagajärjel aujärje, minetab oma kuningliku aupaiste ja langeb troonilt sissetungiva ebardsõdalase Zohaki käe läbi. Zohakil kasvavad õlgadest maod ja see meenutab Typhonit, aga need maod toituvad lapseajudest, mis omakorda sarnaneb looga inimsööjast Kronosest. Zohak ootab sada aastat, enne kui ta jälitab ja pooleks saeb troonilt tõugatud Džamšidi; sellele hilislõikele vastab Eli 32-aastane viivitus Uranose kohimisega Philonil. Zohak naib Džamšidi kaks õde, mis on taas veider juhudetail ja kooskõlas Philoniga, kus El kosib oma eelkäija Uranose kolm tütart. Zohaki kukutajaks saab Feridun, kes on Džamšidi lapselaps ja vajab nagu Zeus imikuna kaitset Zohaki pedofaagia vastu. Üleskasvanuna viibutab Feridun lehmapea-kujulist nuia (gurz