Читать книгу Võrdlev mütoloogia - Jaan Puhvel - Страница 8

On mõisteid, mida vanad kreeklased piiritlesid ja sõnastasid esmalt ja alatiseks, nagu “hübris”, “iroonia”, “tragöödia”. Samuti ka “müüt”. Moodsais keeltes pole asendajat — sõnaga kaasub tähendus. Alguses polnud tegemist erialase või õpetatud terminiga, vaid hoopis igapäevase kõnekeelendiga. Algupära on ebaselge, tõenäolisim tuletus on hüüdsõnast (mu)mû, võrreldav selliste eestikeelsete iteratiivmoodustistega kui “pläralära” või “latatara”. Tähendus oli “kõne, jutt”; Homeros kõrvutab épos kaì mûthos “sõna ja kõne”, vastandiks érgon, seda passuses, mis kirjeldab Achilleuse võrsumist nii sõnade seadjaks kui tegude tegijaks (múthōn te rhētêr’ émenai prēktêrá te érgōn). Homerosel ja tragöödidel võib mûthos olla ka “lugu, jutustus”, tõetruudusele vaatamata. Aga prosaistidest peale (nagu Herodotos) kaasub varjund “udujutt”, vastandiks lógos tähenduses “tõsilugu”: “ajaloo isa” nimetas kõhklemata omaenda muistendipundart “Lógoi” ja varus ebakõlase mûthos asjade jaoks, mida isegi tema ei suutnud uskuda. Platonist peale hakkab välja kooruma selle sõna erialane tähendus, samuti kui lógos omastab järjest rohkem filosoofilist ja ülemõistuslikku, Aristotelese loogikast algusõnani, millest kulgeb Johannese evangeelium.

Tundub tagasivaates irooniline, et moodne keelepruuk on mõiganud sarnast semantika kõrglendu eirata ja vähemalt osalt Platonile eelneva kõnekeele tasandile taanduda. “Müüt” on igapäevases kasutuses tihtipeale vaid väljamõeldis või mõtteluul, olgu siis ühiskondlik ajulummutis või massiteabe hämamine. Hoolimata et eritähendus on käibel juba kaks ja pool aastatuhandet, sest tuletised mūthología ja mūthologēma on kasutusel Platonist saadik, ja mūthopoiia varemgi. “Mütoloogia” on seega algupäralt sõna-sõnalt “jutulugu” ning tänapäeva lodevas pruugis ka “müüdistik” (“kreeka mütoloogia”), tähendab aga õieti “müüditeadus”, samuti nagu näiteks patoloogia käsitleb haiguslugu. “Mütoloogia õping” on seega pleonasm. Õpime hoopis müüti.

Müüt tehnilises tähenduses on tõsine vaatlusaines, kuna tõeline müüt on olemuselt oma tekkekeskkonna surmtõsine koostisosa. Müüdis väljendub mõttemall, mille abil ühiskond vormistab enesetunnetust ja eneseteostust, saavutab iseteadvust ja endausku, seletab omaenda ja ümbruskonna olemust ja algupära ja vahel püüab oma saatust juhendada. Müüdi toel on elatud, surma mindud ja — liigagi sageli — tapetud. Müüdi toimel ennetab püha (ja seega paradoksaalselt ajatu) oluliselt olevikku ja oletuslikult tulevikku (“nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb, igavesti”). Siiski aegade sadestuses ühiskonnad hääbuvad ja usundid muunduvad, nii et ajaloomaastik kubiseb müüdijäänuste kuivkestadest. Need on väärtuslikud säilmed inimkonna vaimsest ajaloost, eriti kui nad esinevad palsameeritud usulademeis ikka veel põimituina kultuse, liturgia ja rituaaliga. Sama oluline on aga järgmine säilimusaste, kus pühajutt on juba ilmalikuks saanud, müüt on muutunud muistendiks, ajatus asendunud sangarliku möödanikuga, jumalused vägilasteks käänatud ja müüdiline sündmustik ajalikuks toiminguks. Paljud ehtsad rahvuseeposed on pärimustesalved, mille müüdiline tagapõhi on tuhmunud sarnases ülekandes. Vanad kroonikad võivad osutuda “proosaeeposteks”, kus müüdiuurija terav pilk oskab silmata muidu kaotsiläinud müüdistikku. Selline taasavastus erineb täielikult sihilikust müüdipruugist kirjanduses loomise toorainena, nagu see on olnud tavaks taidelise sõnaseadmise algajast saadik.

Iga müüt on põhimõtteliselt eripärane ja iseloomulik oma algümbrusele. Mis edasi saab (järelkaja, muundumine, taasavastus, elustamine jms.), on juhuse asi. Järelikult iga muinasmüüdistiku uurimine on kirjasõnale toetuv ajalooline teadusala; seevastu kaasaegset müüti võib tabada antropoloogilise menetlusega. Eripaiksete pärimuste võrdlevat mütoloogiat saab viljelda mitmel tasemel. Üldmütoloogia peab põhiliselt piirduma sarnasuste (või antud olu korras erinevuste ja vastanduste) selgitamisega üldinimlikul alusel või vähemalt loomupärasuse, keskkondade ehk iseloomuliku ja omalaadse arvel. Haju- või siirdmütoloogia jälgib pärimuste kulgu, müüdi edastamist ja levikut. Häda on aga, et müüt pole naljalt levilembene ja levideski hälbib tihti oma ajalisest ja paiklisest algallikast vagaloo, rahvaluule, muinasjutu ja muude “madaldunud” pärimuste lahtrisse.

Pole alati kerge müüdiainet kinnistada polügeneesi (loomupärase paljutekkivuse, paralleelse isetärkamise, sõltumatu rööparengu) ja siirdlevi kahepooluselisel teljel. Näiteks arusaamad, et haigust põhjustab ühest küljest šamaanlik hingekadu või teisalt üleloomulik sissetung (nõianool, lendva), on täheldatud üleilmselt lapiteki moodi killustuses, tihti komplementaarjaotuses. Milline on üleüldisem ja kuidas võiks olla ühe või teise levi? 17. sajandi rändurid Uues Ilmas hämmastusid sarnasusist kreeka ja indiaani müütide vahel; kaks raamatut (autorid Helen Gayton ja Åke Hultkrantz) käsitlevad “Orpheuse müüti” Põhja-Ameerikas, eriti pärimusi meesisiku naisekaotusest ja luhtunud püüust teda Läänes (s.t. Teisilmas) taashõivata. On see universaalne teema? Ehk olid indiaanlaste esivanemad ta omaks võtnud Coronado laagrilõkete ääres või teistelt ilmalikelt või vaimsetelt konkistadooridelt? Oidipuse kompleksi üldinimlikkus oleks nagu saanud 20. sajandi käibetõeks, aga ometi kulgevad Oidipuse-tüüpi lood vaid katkemata joones Euroopast läbi Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia Vaikse ookeani lääneossa, luutes muud ürgelised müüdistikud (PõhjaAasia, Aafrika, Ameerika, Austraalia omad). “Läbilõikeline sangarielu”, töödeldud psühhoanalüütiliselt Otto Ranki ja ritualistlikult Lord Raglani poolt (vt. peatükk 1), toetub ainult Euroopa, Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia pärimustele, ilmutades sama lünklikku üleilmsust kui Oidipuse lugu. Järelikult paljutekkivus ja siirdlevi pole mitte üksnes piiratud toimega, vaid ka piirjoontelt kahtlaselt ähmased.

Kolmas lähenemisviis oletab monogeneesi (ainuteket), jälgides eri ühiskondade müüdistikke tagasivaates ühise päritoluni, hõlmates keelt, sootsiumi ja kultuuri. Sarnase induktiivse eelajalooliste algkujundite taastamisega kaasub alati teatav deduktiivne juhukasum, kui lahkarengudki hakkavad ükshaaval tähenduslikult selguma pärast induktiivse hüpoteesi tõestamist. Et olla viljakas, vajab sarnane lähenemine avarust ja sügavust mitmes mõõtmes ja piisavalt sarnasust ning mitmekesisust, et võimaldada nii positiivseid järeldusi kui kontrollivaid vastunäidustusi. Terves maailmas on selliseks ettevõtteks vaid üks küllaldane katsekogum, nimelt indoeuroopa nelja tuhande aastase talletusega keelteala Euroopas, Lähis-Idas ja Kesk- ning LõunaAasias. Et ta piiristub ja osalt kattub Lähis-Ida nn. kultuurihälliga, see ainult suurendab tema väärtust, sest selline lähedus aitab määritleda ka siirdlevi ulatust.

Niisugune on selle raamatu lähenemisviis. Aga kõigepealt vaadelgem ligemalt mütoloogia enda endist lugu ja tänapäeva tegu.