Читать книгу Mia nägi unõs - Jaan Sudak - Страница 3

oli õhtu. Hommikul olin tulnud üle tinase märtsimere Kihnu. Ilm oli hall, sombune ja veidi nukker. Nüüd auras minu ees laual aga kruusike teed. Ahjus küdes tuli ja tuba oli soe, ehkki maja ümber vingus kõle tuul. Ajasin ühe Kihnu naisega tuule huilgamise saatel juttu. Memme pilk oli päikesest ja tuulest parkunud näos tõsine ja sügav. Talle otsa vaadates tundus, nagu kiikaks kaevu. Niimoodi jutulõnga keerutades vaatas memm mulle järsku otsa ja küsis: „Miks sa unenägudest ei kirjuta?” Selle peale ei osanud ma tõtt-öelda midagi kosta. Tulin ju painajate kohta küsima. Rüüpasin vaikselt teed ja kogusin mõtteid, otsisin sõnu. Päevane roidumus andis seljataha jäänud külavaheteedest ja kohtumistest ennast selgelt tunda. Memm aga jätkas: „Seda oleks vaja,” ütles ta. „Meil siin Kihnus on unenägudel oma tähendused, aga noored ju ei usu ja varsti see kõik ununeb.” Või nii. Vaikus, vaid tuli praksus ja vuhises. Kohalikest taimedest keedetud tee oli mõrkja maitsega. „Ja need unenäoseletajad on täis igasugust pahna,” jätkas ta mulle ikka sügavalt silma vaadates. See pilk säras elujõust. Kogu memme elu oli möödunud siin saarel, ta tundis kohalikke olusid ja kombeid. Õhk väreles, tuul huilgas. Memm hakkas jutustama: „Mia nägi unõs …”, ja minu sees hakkas miski hõõguma …

Kihnu naised. Foto: Georg Johannes Parikas. Eesti Vabaõhumuuseum