Читать книгу Mia nägi unõs - Jaan Sudak - Страница 6

Folkloristidele on unenägude tõlgendamine osa rahvausundi uurimisest. Rahvausund on mõtteviis, mis kujundab inimeste hoiakuid, tõekspidamisi, väärtusi ja käitumist. Teisisõnu on rahvausund tunnetuslikul tasandil kinnistatud uskumuste, normide ja tavade kogum, mis kaudselt mõjutab inimese maailmapilti ning suhteid keskkonnaga (Primiano 1995: 44). Rahvausundit võiks defineerida ka kokkuleppena, et teatud asjadest saadakse ühtmoodi aru. Reaalsust mudeldatakse ja tõlgendatakse samaviisi ning sündmustele, protsessidele ja objektidele antakse sarnaseid tähendusi. Näiteks usutakse, et unenägudel on endeline tähendus ja nende põhjal saab teada midagi tuleviku kohta. Kui keegi näeb unes ussi, tuleb tal tegemist paha inimesega, aga kui noor neiu näeb unes koera, saab ta kosilase. Uskumuste põhjal hakatakse tegema tähelepanekuid ning kui need peaksid täituma, siis veendutakse vanarahva tõekspidamistes. Kogemusest sünnib veendumus.

Rahvausund püsib pärimuslikel lähtekohtadel ning printsiipidel, mis uute analoogide põhjal leiavad kinnitust (Raudvere 1995: 46).

Unenägusid tõlgendatakse ennete järgi, mida on õpitud tundma kas pärimuse, elukogemuse või unenägude seletajate põhjal. Nii arvatakse Kihnus unenägude kohta, et need sisaldavad varjatud sõnumeid, mille tähendus selgub alles unenägude tõlgendamise teel. Tõlgendamisel on suureks abiks eakamad inimesed, kes on unefolklooriga paremini kursis. Laiemalt iseloomustab selline suhtumine unenägude rahvapärast seletamist tervikuna.

Unesümboolikat võib võrrelda ka keelega: mida parem on keeleoskus, seda selgemalt saadakse sellest aru. Unenägude seletamise oskus kasvab elukogemusega. Mida sagedamini hakkab elu jooksul mingi sümbol korduma, seda rohkem pööratakse sellele tähelepanu. Õpitakse märkama seoseid unenäo ja elusündmuste vahel. Mida sagedamini unenäoseletused elusündmustega klapivad, seda tugevamaks kasvab seos unenäoende ning reaalse elu juhtumi vahel. Unenägude tõlgendamine omakorda kinnitab neid seoseid veelgi. Isiklike kogemuste põhjal kujuneb veendumus.

Nii unefolkloori kui laiemalt pärimuse kujunemist mõjutavad keskkond, kultuur ja elukogemused. Unes nähakse argist ja tuttavat, unenägusid tõlgendatakse kultuuri mõjul.

Rahvausund toetubki kogemustele ning lugudele. Unefolkloor koosneb lugudest, kuidas unenäod on kellegi elus täide läinud. Neid tasub uurida, et mõista pärimuse aluseks olevat mõtteviisi, analüüsida süsteemi, mille põhjal inimesed oma elu mõtestavad ning korraldavad. Pärimus näitab, millisena inimesed ennast ning oma keskkonda tajuvad (Dégh 2003: 22). Nii saab ka unefolkloorist välja lugeda seda, mida on aja jooksul oluliseks peetud, milliseid lootusi, muresid ja rõõme on elus kogetud. Unenägu on vaataja nägu. Rahvausundi uurimisfookus ongi liikunud uskumuste analüüsimiselt pärimuse konteksti ning funktsiooni uurimisele, keskendudes neile situatsioonidele, kus usundiline aines muutub oluliseks (Valk 2012: 351). Nii rahvausundi uurija kui ka folkloristi roll on tegeleda pärimuse põhjal argisuhtluse ja -olukordade mõtestamisega (Kuutma 2010: 687). Unefolkloori puhul muutuvad oluliseks küsimused, kuidas unenägusid on tõlgendatud ning miks seda tehakse, samuti see, millal ja kellele unenägudest jutustatakse.

Tänapäeval oleme harjunud maailma mõtestama koolis õpitu kohaselt. Oleme hariduse, kirjanduse ja meedia kaudu omaks võtnud teadusliku maailmapildi. Sellesse pilti sobimatud või kohatud teadmised, oskused ja praktikad tõrjume aga kõrvale. Need on meile ühteaegu arusaamatud ja veidrad. Unenägude tõlgendamisest räägime tihtipeale kui ebausust, esoteerilisest ja fantastilisest praktikast. Siiski on varasemalt eestlaste, nagu ka paljude teiste rahvaste juures unenägusid peetud väga tähtsaks. Unenägudest on otsitud kindlustunnet ebamäärase tuleviku ees ning vastuseid paljudele küsimustele. See on teistsugune reaalsuse vaatamise viis. Tänapäeval ongi kultuuriantropoloogia seadnud eesmärgiks loobuda teistsugusel loogikal rajanevate kultuuride uurimisel lääne mõttemallidest (Descola 2011: 13–14). Teisisõnu tunnistatakse teadusliku maailmapildi kõrval teisi variante, tunnustatakse endast erinevat ja esmapilgul kummalist. Mis meie jaoks tundub ebausuna ning üleloomulik, on kellegi teise jaoks loomulik ja argine.

Läänelikust maailmapildist erinevatest kultuurisüsteemidest räägitakse sageli kui animistlikest. Animism viitab veendumusele, et loodus on hingestatud ja elus, teisisõnu püha. Eesti vanemast pärimuskultuurist leiame samuti animistlikke jooni. Sellest annavad tunnistust looduslikud pühapaigad, pühad puudesalud, põllud, kivid ja allikad, kus ohverdati loodusvaimudele ja esivanemate hingedele. Need traditsioonid on eesti pärimuskultuurile omased. Traditsioon viitab põlisusele, pidevusele ja jätkumisele. Traditsiooniks muutub see, mis on aegade algusest niimoodi olnud, mis on nii tavaline, et seda ei märkagi, kui just otsima ei hakka. Unenägude rahvapärane tõlgendamine on traditsioon, mis antakse edasi järeltulevatele põlvdele. Kihnus meenutatakse unenägudest nagu ka teistest põlistest kultuurinähtustest kõnelemisel vanu inimesi ning seda, mida nad ühe või teise kohta ütlesid ja arvasid. Unenägude seletamisel meenutatakse, mida vanad inimesed unenägudest rääkisid ning kuidas nende unenäod täitusid. Unenägudest jutustamise kaudu annavad nad edasi oma elutarkust.

Endelise unenäo seletamine algab äratundmisest, et uni on tähenduslik. Pärimus aitab kujundada arvamust endelise unenäo tähendusest, aga lõplik seletus antakse alles mõne sündmuse valgel. Lugu täideläinud unenäost paneb aluse uute seletuste tekkele ehk loob pärimust.

Unefolkloor ei ole ebausk. Need ei ole lihtsalt mingid jutud. Unefolklooris kõneleb eelmiste põlvkondade elutarkus. Unenägude seletamine on oluline praktika, mis kätkeb paljude põlvkondade elukogemust ning teadmisi. Sel on oma funktsioon, põhjus ning eesmärk. Eesti neuroteadlane Jaan Aru kirjutab, et idee millegi unes ettenägemisest võib kõrvale heita, sest katseliselt pole seda õnnestunud tõestada (Aru 2017: 106). Unefolkloori analüüsides avaneb aga teistsugune pilt. Unenäoended on kujunenud kogemuste kaudu. Püsima on jäänud need ended, kus kogemused kinnitavad ende paikapidavust. Unenägudest loodeti näha tulevasi sündmusi ning siis, kui mõni sündmus langeski unenäoseletusega kokku, kasvas veendumus, et uni kuulutas seda ette. Kogu elu võis unenägudes ära näha, seal ilmus saatus oma täies ilus.

Unenägudest arvatakse, et neis nendele kõik tulevased elujuhtumised näidatakse, kuid olla neid ainult tarvis õieti mõista. H II 74, 497 (34) < Simuna – W. Rosenstrauch (1905)

Vanarahvas ütleb unenägude kohta, et unenägudes peegeldub me tulevane elu. ERA II 156, 133 (7) < Kodavere – Elly Luigla (1937)

KIHNU MEES, sündinud 1930ndatel: Mõni näeb palju ju siin unenägusid, mõni ei näe midagi, eks ole. Aga neil kõigil on oma tähendused ka pandud. On tähele pannud, mis on selle unenäo taga. Kas tuleb siis niisugust kodus jälle midagi ebameeldivat või kuidas keegi arvestab seda. On olnud niiviisi.

Siiski ei saa unenägudest lõplikult aru enne, kui sündmus on juba toimunud. Unefolkloor loob tõlgendusraami, mille sees otsitakse unenägude ning elusündmuste vahelisi seoseid. Mõnikord võisid unenäod jääda ka täitumata või leiti, et esmapilgul loogilisena tundunud seletus on tegelikult ekslik. Unenägude seletamine on tagantjärele tarkus, välja arvatud need juhud, kui unes nähti mõnda sündmust täpselt ette. Kuid ka siis meenub sageli alles sündmuse arenedes, et seda nähti ju unes ette. Unenägu on õrn ja ebamäärane, selles võib olla raske selgust saada. Unenägude seletamine võiks anda aega raskete saatuselöökidega harjuda ja kohaneda, kuid pole teada, et unenägude tõlgendamise kaudu oleks keegi saatust muutnud. Mis tuleb, see tuleb, selle vastu ei saa.

Vanad inimesed ütlevad: „Se on sedaviisi loodud,” ja lisavad ühe vanasõna: „Säätteid päivist ei pääse.” Nagu murdest nääte, on se Kolga rannas ütteltav vanasõna ja seal on palju unenägemisi ja seletusi, aga veel kõige rohkem nende sisse uskumist oli enne, ka on veelgi nüüd. H IV 6, 346 < Simititsa < Kuusalu, Kolga rand – Johannes Esken (1895)

Soome folklorist Laura Stark uuris nõiduse ja maagia kasutamist 19. sajandi Soome agraarühiskonnas. Ta leidis, et nõidusest otsiti abi puuduse, vaesuse ja ebakindluse vastu olukorras, kus kogukonnal polnud kellegi muu abile loota. Maagia kaudu püüti tagada viljakus ja heaolu, lahendada sotsiaalseid pingeid, tülisid või muid ebakõlasid, ravida haigusi, leida kaotsi läinud kariloomi või tabada vargaid (Stark 2006: 46–66). Eluraskustega tuli ise hakkama saada, kuid nõidus aitas ebakindlates oludes toime tulla. Elu ebakõladele ja probleemidele viitab ka unefolkloor. Enamik unenäoendeid hoiatavad halva eest. Unenägudest on otsitud hoiatavaid märke haiguse, surma ja tülide korral ning vihjeid asjadele, mis rikuvad elu harjumuspärast ja rahulikku kulgemist. Samuti on unenägudest otsitud lohutust ja tuge ebamäärase tuleviku ees, kuid ka märke rõõmu toovate elumuutuste kohta, nagu pulmad ja lapse sünd. Unenägusid nähakse oluliste sündmuste ootuses (meheleminek, kohtuskäik) või kriisiaegadel (haigus, surm, sõda), mil ollakse valmis märkide ilmumiseks. Unenäod kinnitavad, et kõik toimub plaanipäraselt, või vastupidi – vihjavad vajakajäämistele või ohtudele (Hiiemäe 2013: 21).

Kihnu pulmas. Foto: K. Oglas. Pärnu Muuseum

Laiemalt võib Eesti talupojaühiskonda ja Kihnu saartki vaadata nii, nagu Soomes tegi Laura Stark. Kihnus on tänaseni kasutusel maagilised taiad ehk kuntsid, millega lahendatakse igapäevaelu probleeme või püütakse edendada üldist olmet. Kuntsid on argieluline nõiakunst, maagilised tavad, majandusnipid ja elujuhised, mida kasutatakse tööde ja tegemiste puhul, kalendri- ning pulmakombestikus, ravimiseks ja kaitsmiseks (Summatavet 2010: 27; Rüütel 1995, 2013; Karjam 2009). Kuigi unenägude seletamist ei peeta kuntsiks, johtub see sarnastest põhjustest ja tingimustest. Unenägusid tõlgendatakse, et tulla igapäevaelus paremini toime, et olla valmis eesootavateks õnnetusteks ja probleemideks. Reet Hiiemäe on rahvapärast ennustamist näinud ka kui püüdlust taibata ähvardavat ebaõnne, et seda siis sobivate meetmete abil ära hoida või leevendada (Hiiemäe 2013: 18). Samamoodi on üritatud halvaendeliste unenägude täitumist ära hoida.

Selleks on kasutatud mitmesuguseid nippe. Kasulik on näiteks külje pööramine, sest see kustutab unenäo. Vahepeal üles ärgates võib ka unenägu ununeda, sest uuesti uinudes nähakse midagi uut. Lisaks pakub kaitset meieisapalve lugemine nii õhtul enne uinumist kui halva unenäo järel. Soovitatav on magada parema külje peal, sest siis tulevad heaendelised unenäod, kuid arvatud on sedagi, et kura külje peal nähtud uni ei täitugi. Voodisse ei tasu heita vasaku jalaga. See on sama paha märk kui vasaku jalaga ülestõusmine, mis võib terve päeva nurja ajada. Kindlasti ei tasu voodis süüa, sest siis on halb uni garanteeritud. Halvaendelise unenäo täideminekust päästab ka see, kui lüüa vasaku jala kannaga kolm korda vastu seina. Unenägudest jutustamise kohta on erinevaid uskumusi. Nii arvatakse, et see hoiab unenäo täitumise eest, kuid arvatakse sedagi, et targem on halvaendelisest unenäost vaikida ning see unustada. Viljandist on pärit aga palju keerulisem nipp unenäo täitumise nurjamiseks.

Kes oma und tahab ära kautada see pandku tähele kui kägu kevadel esimest korda kukub siis mingu selle puu alla kus ta otsas on, et ta aga sind ei näe, aga selle aja sees kui ta kukub, käi kolm korda vastu päeva ümber puu ja tõmba iga ringi ajal hammastega puu küljest koort, siis piab uni kaduma. E 16945 (3) < Viljandi – H. Jaanson (1895)

Kui keegi pahema külje peal magades unes näeb, mis halba asja ette tähendab, heitku kohe parema külje peale, siis jäeb unenäu tähendus täide minemata. E 42186 (3) < Hageri – Johannes Ernesaks (1901)

Need unenäud mis parema külje peale magades näed, tulevad kätte, aga pahema külje peal magades nähtud unenäud ei tule mitte kätte. E 33731/4 (35) < Jüri – J. Kurgan (Saalverk) (1897)

Enne magama heitmist tehtud ristike pää alla ja loetud Issameie – et kurja und ei näeks. E, StK 10, 108 (14) < Paistu, Holstre – Oskar Loorits (1921)

Kui alba und näed, siis loe Issameie ära ja pööra teene külg. Siis ei ole unenäol tähendust. H II 26, 379 (2) < Suure-Jaani – T. Köstner (1889)

Kui magama minnes parema jalaga enne sängi lähed, siis näed head und, kui vassaku jalaga, siis paha. Nii on ka ülestõusmisega päeva lugu. H II 26, 683 (42) < Suure-Jaani – Ernst Saabas (1889)

Mu ema rääkis ikka kui sa oomiku üles tõused (kui öösi halba und on nähtud) siis löö vassaku jalaga vastu seina ja räägi sööma aegu (sellest unenäost) siis ta kaub ää. Halb unenägu ei lähe siis täide ega tule kätte. ERA II 289, 396 (71) < Karja – Kaljo Lepp (1940)