Читать книгу Mia nägi unõs - Jaan Sudak - Страница 5

Eestlased on unenägija rahvas. Vanarahvas ütles, et me näeme unes seda, kus meie hing rändab. Unenäod on hinge rännuteed ja näitavad, kus hing käib, mida ta teeb, kellega kohtub. Näeme unenägusid, nagu näeme ilmsi. Seepärast ütlebki kihnlane: „Mia nägi unõs.” See on mälestus ajast, kui ei räägitud veel unenägudest. Kirjakeele allikate põhjal jõudis sõna unenägu eesti keelde alles 18. sajandil. Enne seda räägiti unes nägemisest. Uni on teine meedium, tegelikkusega äravahetamiseni sarnane, kus toimuv on pakkunud palju kõne- ning mõtlemisainet. Alles virgudes mõistame, et nägime und; taipame, et käisime kusagil mujal, millest jäid meelde kummalised pildid.

Nüüd me teame, et need on unenäod. Oleme õppinud unenägusid tundma ning neid reaalsusest lahutama. Unenägudest on saanud fantaasialend, mõtete peegeldus, mille kohta polegi teinekord muud öelda kui: „Ah, see oli unenägu!” Unenägude salapära aga jääb. Lõpuni ei ole teadlasedki kindlad, mis on unenäod või miks neid nähakse. Tänased seisukohad unenägude osas sõnastas juba Aristoteles, kes kirjutas, et unenäod on paratamatult kas sündmuste põhjused ja märgid või siis kokkulangevused, kas kõik korraga, mõni neist või siis üksainuke (Aristoteles 1992: 698). Aristoteles ei teadnud, kust unenäod tulevad ja miks neid nähakse. Tal polnud nendele küsimustele vastuseid. Siiski oli ta kursis, et unenägusid tõlgendatakse märkide kaudu. Unenäod kõnelevad sümbolite keeles. Ka eesti pärimuses on unenägusid tõlgendatud märkide kaudu, kuid märkide loogikat on raske seletada. Aja jooksul on palju kaduma läinud, kuid teadmisi unenägude tähtsusest ning tähendusest on edasi antud põlvest põlve.

Hakkasin kirjutama raamatut soovist mõista, millest kõnelevad eestlaste unenäod, uurida meie pärimuslikku unenäomaailma, avada uks ürgsete uskumuste juurde. Unenäod kuuluvad rahvauskumuste põlisemasse kihti, Eesti Rahvaluule Arhiivist leiab unenägude seletamise kohta palju materjali. Varasemad teated on saadetud vastuseks juba Jakob Hurda vanavara kogumise üleskutsele 1888. aastal. Hinnanguliselt on Eesti Rahvaluule Arhiivis 12 700 kaarti, mis sisaldavad teateid unenägude seletamisest (Soomere 1994: 151). Millegipärast pole unenäod aga folkloristide pilku eriti püüdnud. Minagi sain algtõuke Kihnu saarelt, kus unenägude seletamine on tähtis osa tänasest rahvakultuurist. Unenägudest jutustatakse ning neile otsitakse tähendusi, unenäoseletajatest aga suurt abi pole, sest need räägivad teist keelt. Ettevalmistuse unenägudega tegelemiseks sain aga lapsepõlvekodust. Minu matemaatikaõpetajast vanaemale oli unenägude seletamine oluline. Hommikusöögilauas olid unenäod sagedaseks kõneaineks, samuti mäletan punakaspruunide kaantega „Unenägude seletajat”, mis loeti aja jooksul kapsaks. Nii sattuski Kihnu unenäomaailm minu puhul viljakale pinnasele. Teadsin juba noore poisina, et on tähendusrikkaid unenägusid, aga ka neid, mille kohta vanaema ütles jampsimine.

Folkloristina vajan materjali korrastamiseks ning mõtestamiseks mõisteid – abivahendeid, mis aitavad pärimuses orienteeruda. Unenägudega tegelemiseks valisin välja kaks: unefolkloor ja unenäoended. Esimene hõlmab kõike, mis on pärimuses seotud une ja unenägudega. Need on õpetused ja juhised unenägude tõlgendamiseks, nende esilekutsumiseks ja kontrollimiseks, samuti lood unenägude nägemisest ning nende täideminekust. Teine tähistab kitsamalt pärimuslikke märke, unenäoendeid, mille kaudu unenägusid tõlgendatakse. Teisisõnu tõlgitakse unenäopildid lugudeks ja jutustusteks. Toon paar näidet. Härja unes nägemine tähendab eesti pärimuses, et oodata on mingeid sekeldusi meestega. Härg sümboliseerib meest, unenäo täpsem tähendus sõltub unenäotõlgendaja vilumusest märgata ja esile tõsta olulisi detaile. Näiteks vihane härg on tige mees, puskiv härg aga juba selline, kes tuleb kallale. Samas ütleb „Unenägude leksikon”, et härja nägemine unes tähendab seesmist jõudu ja kannatlikkust, mis aitab vastu pidada kõige raskematelegi katsumustele (Ulaner 2008: 115). Seega pakub raamatutarkus teistsuguse vastuse kui rahvapärimus. Mõlemad annavad siiski tunnistust sellest, et unenäod kõnelevad sümbolite keeles. Ennete kaudu ilmub varjatud sõnum. Erinevat šifrit kasutades saab unenägu teise tähenduse.

Raamat „Mia nägi unõs” keskendub pärimuses levinud šifritele, unenägude rahvalikule seletamisele, kuid ei hõlma prohvetlikke unenägusid ehk otseseid ettenägemisi, millest on kirjutanud Ilmar Soomere raamatus „Tähendusunenäod, ended ja prohvetlus”, mis käsitleb unenägude tõlgendamist nii meil kui mujal (Soomere 1994). Soomere uuris unenägusid psühhiaatri pilgu läbi. Lisaks Eesti Rahvaluule Arhiivi unenägude kartoteegi analüüsimisele kogus ta ka uut materjali unenägudest, mis on tulevikusündmusi täpselt ette näidanud. Paar aastat varem ilmus folklorist Ell Vahtramäe teos „Une nägu peeglis”, mis sisaldab tekstinäiteid Eesti Rahvaluule Arhiivi unenägude kartoteegist (Vahtramäe 1992), samuti palju ainest rahvapäraste unenägude seletuste kohta. Võrdluseks soovitan lugejal tutvuda mõlema teosega.

Tartu Ülikoolis on eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures kaitstud unefolkloori teemal kaks bakalaureusetööd: 2001. aastal lõpetas Marje Randver õpingud uurimusega „Unenägude tõlgendamine ja tähtsus tänapäeva eestlase elus” (Randver 2001) ning 2018. aastal kaitses bakalaureusekraadi Kätlin Kink uurimistööga „Unenäojutud folkloristliku uurimisallikana: usundiline, žanrianalüütiline ja kommunikatiivne vaatepunkt” (Kink 2018). Unefolkloori teemal avaldatud raamatute ring sellega piirdubki. Väljaspool Eestit on seda teemat puudutatud vaid põgusalt ja üsna hajutatult. Suuremat tähelepanu on unenäod pakkunud psühhoanalüütikutele, unepsühholoogidele ja -psühhiaatritele. Samuti avaldatakse rohkelt esoteerika valdkonda kuuluvat kirjandust.

Seadsin unefolklooriga tegelemisel endale kaks eesmärki. Esiteks tahtsin anda ülevaate unenägude seletamisest Kihnu saarel. Kogusin Kihnus unefolkloori paralleelselt magistritööainesega 2013. ja 2014. aasta suvel. Võrdluseks leidsin Eesti Rahvaluule Arhiivist ainest alates 19. sajandi lõpust, mil Jakob Hurdale on teateid unenäoennetest saatnud kirikumaade rentnik Mihkel Kurul ja Kihnu köstri poeg Aleksei Lepik. Põhjaliku ülevaate saatis 1971. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivile Kihnu naine Sinaida Saar. Pisteliselt on unefolkloori kogunud keeleteadlane Paul Ariste, folklorist Selma Lätt, filoloogiaüliõpilane, hilisem meditsiinitöötaja Juta Sulengo (Raid) ning kodu-uurija ja kooliõpetaja Theodor Saar. Tänu nendele materjalidele avaneb lugejale pilt sellest, kuidas Kihnus on viimase saja viiekümne aasta jooksul unenägusid seletatud. Traditsioon on tugev, osa unenäoendeid on kadunud, teised tulnud juurde. Näiteks ei õnnestunud mul kuulda lugusid veski või vilja unes nägemisest. Unenägudesse jõuab argine ja tuttav, aga vilja enam saarel ei kasvatata ning veskist pole samuti jälgegi. Teiselt poolt on lisandunud unenägude maastikule surmaendena lennuk, pesupesemisega sama tähendust kannab aga pesumasin. Värskelt kogutud ainese väärtuseks on keskendumine lugudele. Kui varasemalt pandi kirja üksnes unenäoennete tähendus, siis minu huvi köitsid lood endeliste unenägude kohta ning unenägude roll kihnlase elus tänapäeval.

Varasemalt kogutud pärimus rahvaluule arhiivis võimaldas mul võrrelda, kui palju erineb Kihnu materjal ülejäänud Eestist. Põimisin need kaks allikat üheks tervikuks ja vaatasin laiemat materjalikogu läbi Kihnu prisma. Raamatu tuumaks jäi Kihnu unenäoennete põhjal koostatud märksõnastik. Teisisõnu: raamatusse jõudis see, millest kihnlased rääkisid ka tänapäeval, sest suurt andmehulka oli vaja piiritleda. Eesti-ainelist pärimust uurides tundus mulle, et kehtivad ühe targa mehe öeldud sõnad: mida rohkem on arvamusi, seda vähem asjast teatakse. Unenägude seletusvõimalusi on pärimuses palju. Ühel ja samal sümbolil on mitu erinevat tähendusvarianti. Sageli on seletused vastukäivad ning üles kirjutatud napisõnaliselt. Lugusid ennustavate unenägude kohta ei kohta just sageli. Mul oli, mille üle järele mõelda.

Unefolkloori kogumisel oli mul abiks kümnest Tartu Ülikooli tudengist koosnev rühm. Kokku salvestasime Sääre, Lemsi, Lina- ja Rootsikülas 57 poolstruktureeritud vormis intervjuud. 66,7% informantidest olid viiekümneaastased või vanemad, 33,3% nooremad. Mehi oli 22,6%, naisi 77,4%. Naiste ning vanemate inimeste suurem osakaal tuleb sellest, et meid suunati just nendega rääkima. Kihnu mehed on unenägudest rääkimisel väga kidakeelsed, unenägudest jutustavad ning neid seletavad pigem naised. Ka on jutustamisaltimad vanemad inimesed, kelle elukogemus on suurem. Kuna unefolkloor sisaldab sageli tundlikke teemasid, viitan informantidele üksnes soo ning kümnendi täpsusele ümardatud sünniaasta alusel. Lubasin neil, kes oma lugusid jagasid, jääda anonüümseks. Kogu materjal on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis numbrite all ERA, DH 1076–1105 ning ERA, DH 1340–1368.

Unefolkloori analüüsimisel kasutasin järgmist meetodit. Kõigepealt jagasin arhiiviteated tähenduste põhjal kategooriatesse. Sama või ligilähedase tähendusega teated moodustasid ühe kategooria. Kõige arvukamalt esindatud tähendusseose põhjal määrasin unenäoende põhitähenduse, sageduselt harvemate põhjal kõrvaltähendused. Raamatusse jõudsid kõik põhi- ning kõrvaltähendused, kuid juhusliku sisuga teated – leidus neidki – jätsin kõrvale. Esmapilgul üsnagi kirju pilt hakkas võtma konkreetsemat kuju. Üllataval kombel langes Kihnu unefolkloor väikeste erinevustega paljuski kokku arhiivist leitud teadetega. Algne kavatsus võrrelda unenägude seletusi ka piirkondade järgi osutus aga liiga töömahukaks ning otsustasin sellest loobuda.

Kõige eelöeldu põhjal tegin paar olulist järeldust. Esiteks saab tõepoolest rääkida eesti pärimuslikust unesümboolikast, kus unenäoennetel on väljakujunenud rahvapärased tähendused. Võrreldes unefolkloori rahvausundiga muutuvad need tähendused selgeks ja arusaadavaks. Rahvausundist leiab paljude sümbolite puhul põhjendusi, miks need on saanud just sellise tähenduse. Unefolkloor on osa eesti pärimuskultuurist ning rahvausundiga tihedalt seotud. Piirkondlike eripärade kõrval domineerivad ülemaaliselt tuntud tähendusseosed, mille juured on animistlikus maailmapildis. Võrdlusmaterjali leidmise korral saaks teha järeldusi unenägude tõlgendamise kohta laiemalt. Näiteks mari rahva unenäoseletused langevad suures osas kokku eesti pärimusliku unesümboolikaga (Sebeok 1956). Marid ja eestlased on elanud sarnases keskkonnas, mis tingib ka sarnaste sümbolite tekke, kuid sarnased on olnud ka elulaad ning maailmapilt. Puu langetamisest, hamba murdumisest ja maa kündmisest on kardetud surma, kirve ja pearätiku leidmine näitab lapse sündi. Siitilmast lahkunud inimese ilmumist elus ja tervena unenäkku on seletatud vihmasaju ja tormi puhkemisega, lõõmavat tuld kuiva ja selge ilmaga. Võimalik, et sarnaseid unenägusid on nähtud soomeugri algaegadest peale. Keel muutub kiiremini kui kultuur. Sümbolloogika päritolu on raske luua, selleks pole allikaid.

Unenägude tõlgendamine on aja jooksul muutunud ja arenenud, võtnud vastu ja sulatanud endasse hilisemad kultuurimõjud. Traditsioonilise maailmapildi muutumise ja külaelu hääbumise tõttu on unenägude rahvapärane seletamine hakanud ununema. Kihnus on see jõudnud siiski tänasesse päeva. Eemal ja eraldatud paigana on Kihnus püsinud paljud vanemale rahvakultuurile omased jooned. Ingrid Rüütel on sõnastanud tabavalt Kihnu võlu: muutudes endaks jääda, elada ja kohaneda eripära kaotamata (Rüütel 2013: 27). Nii pakub ka unefolkloor palju avastamisrõõmu, paeludes oma mitmekihilisuse ja arhailisusega.

Nende ridade kirjapanemiseks kulus pikk teekond. Liigagi pikk, sest raamat võinuks valmis saada palju varem. Mitmed, kellel Kihnus külas käisin, on läinud manalateele. Meenutan kõiki hea sõnaga ja olen tänulik neile, kes on unenägude maastikul olnud mulle lahkeks teejuhiks, samuti neile, kes olid abiks selle töö loomisel. Tänan Eesti Rahvaluule Arhiivi töötajaid, Tartu Ülikooli professorit Ülo Valku, kes tõi mind rahvausundi uurimise juurde, Noodi Maiet Kihnu Muuseumist ja Uiõ-Matu Maret, kes juhatasid teed Kihnu saarel, Eesti Üliõpilaste Seltsi, kelle stipendiumist rahastasin välitöid. Samuti ustavaid sõpru ja mõttekaaslasi Rasmus Kaske Eesti Vabaõhumuuseumist ja Tenno Teidearut Eesti Rahva Muuseumist, ning paljusid teisi lahkeid inimesi. Eriti kihnlasi, kes mulle oma eluolust pajatasid! Jõlma teitetä sedä raamatut ei olõks!

Jaan Sudak

Kamp tudengeid Kihnu välitöödel 2013. aastal. Tagareas Indrek Merimaa ja Anna-Kristina Rätsep. Esireas Tenno Teidearu, Liina Remm, Jaan Sudak ja Mihkel Rünkla. Välitöödest võtsid osa veel Helina Maanso, Maarja Palu, Margus Parts. Aitüma abi iest! Foto: Anita Soovik