Читать книгу Mia nägi unõs - Jaan Sudak - Страница 7

Värav unenäomaailma

Eesti Rahvaluule Arhiivi unenägude kartoteek koosneb materjalist, mida on kogutud alates 19. sajandi lõpukümnenditest. Selleks, et mõista unenägude-rahvapäraseid seletusi, tuleb tundma õppida eesti talurahva argielu, sest inimese maailmanägemist kujundab keskkond, kus ta elab ja kasvab. Suuremale osale eestlastest piirdus maailm kuni 20. sajandi alguseni kodutalu ja külaga. Elukorraldust kujundasid mõis ja kirik ning alates 19. sajandist vallaomavalitsused, mille peamisteks ülesanneteks oli magasivilja varumine, nekrutite andmine, vaeste hoolekanne ja tülide lahendamine vallakohtus. Pühapäevased jumalateenistused olid kihelkonnarahvale olulisteks pidulikeks kokkutulekuteks. Kirikuteel vahetati uudiseid ning sõlmiti ja kinnitati omavahelisi sidemeid. Kodukihelkonnast välja oli asja harva. Linnad jäid paljudest küladest kaugele ja sinna viisid vaid harvad kaubaretked (Viires 2004: 195–197).

Tähtis koht eestlaste põlises elutunnetuses oli ka loodusel. Kogu elu toimus ümbritsevate põldude, heina- ja karjamaade, metsade, soode ja veekogude ääres. Loodust peeti elusaks ja hingestatuks. Seal valitsesid erinevad väed ja võimsad olendid, kelle tujudest ja tahtmistest sõltus palju ning kellega tuli hästi läbi saada. Meie keele- ja meelepilti on sellest ajast jäänud veteema, haldjad ja metsavana ning teisedki uskumusolendid. Kunagi olime kütid ja kalurid, kuid ajapikku õppisime ka põldu harima. Kalurite-küttide ajast alguse saanud kujutelmad ja kombed, mis olid seotud metsa ning metsloomade, vete ning kaladega, on jätnud sügavaid jälgi meie rahvapärimusse ja ilmnenud hilisemalgi ajal rahvausus (Paulson 1997: 51). Talupojakultuuris säilinud jooned ulatuvad muinasaega, kuigi teateid põllunduse ja karjanduse kohta leidub rahvaluulearhiivis kümneid kordi rohkem kui küttimisest ja kalastamisest ning rahvakalender lähtub ennekõike põllutöödest (Hiiemäe 2010: 44).

Kindlasti oli toonane usupilt palju kirjum kui rahvaluule arhiivi materjalide põhjal võiks arvata. Leidus neidki, kes pidasid lugusid kohtumistest metsa- ja vetevaimudega tühjaks loriks. Kihnu usundiliste juttude palett on värvikirev, aga ikka leidub neid, kes pole nägemist näinud ega kuulmist kuulnud. Alles isikliku kogemuse põhjal kujunevad veendumused. Nägemine ja kuulmine öeldakse Kihnus endeliste häälte ning kummaliste nähtuste kohta. Kuigi usk unenägude ennustavasse jõusse on valdav, elab saarel ka neid, kes ei arva unenägudest midagi. Uskumuste olemasolu, isegi nendega kursis olemine ei tähenda nende jagamist. Senikaua kui pole nägemist näin ega kuulmist kuuln või unõs midagi ette näinud, jäävadki pärimusest tuntud jutud veidi kummalisteks ja võõrasteks. Rahvausund peab mõistmiseks olema elulähedane, isiklikult läbitunnetatud ja teadvustatud.

Hoopis teistsugune on kristlik usupilt. Ristiusul oli kahtlemata rahva igapäeva- ja usuelus oma koht. 13. sajandil toimus Eesti alade hõivamine ja liitmine kristliku Euroopaga. Eesti vanim säilinud kivikirik on Valjala kindluskirik, mida hakati ehitama 1227. aastal pärast Valjala maalinna alistamist. Selle paganate viimase kantsi langemisega lõppes ka muistne vabadusvõitlus. Uuemate teadmiste valgel võis 9.–12. sajandi Eestiski tekkida konflikt kohalike ristiusu vastuvõtnud valitsejate ning laiema eliidi vahel. (Oad 2020: 23). Ristiusuõpetus jõudis rahvale laiemalt lähemale aga alles mitu sajandit hiljem. Luterliku reformatsiooni vaimus hakati levitama eestikeelset jumalasõna alates 16. sajandist. Varasem, katoliku kiriku aegne õpetus ühelt poolt kahtlemata mõjutas rahvaelu, kuid teiselt poolt segunes rahvausuga paremini. Katoliiklik pühakute kultus sobis pärimusega haldjatest ja kaitsevaimudest ning rahvakalendri tähtpäevad annavad tunnistust, et kohati sulasid need kaks isegi kokku. Katoliiklikke kirikukalendri tähtpäevi pühitseti paralleelselt rahvakalendri omadega. Veel 17. sajandi lõpupoolelt on teateid, mis kirjeldavad katoliikliku püha tähistamist tugevalt eelkristliku kombestiku mõjulisena (Vahtre 2000: 73).

Maakeelne luterlus jõudis eestlastele siiski tunduvalt lähemale. Eesti vanasõnad peegeldavad talupoeglik-orjaaegset mentaliteeti, millele on lisandunud luterlik moraaliõpetus. Positiivsete joontena tõstetakse esile töökust, ausust, headust ja julgust, teiselt poolt aga alandlikkust, kannatlikkust ja ettevaatlikkust (Viires 2004: 203). Kui katoliku kirik õpetas pühapiltide ja rituaalide kaudu, siis Martin Luther pidas oluliseks rahvakeelset ristiusuõpetust. Nüüd oli igaühel õigus rääkida jumalaga oma emakeeles. Kohaliku usuelu, sageli ka haridus- ja kultuurielukandjaks oli siiski kirikuõpetaja. Ristiinimese põhivaenlasesse ehk kuradisse, kes on eesti mütoloogilise rahvapärimuse populaarseim tegelaskuju, on samuti põimitud nii eelkristlikud kui kristlikud jooned, millest viimased on jäänud domineerima (Valk 1998: 9). Ristiusk ja paganlus moodustasid kohaliku inimese maailmapildis lahutamatu terviku.

Läänemere pärl

Täpselt ei tea keegi, millal Kihnu asustati. Kaudsete andmete põhjal paigutavad ajaloolased püsiasustuse tekke saarel 13. sajandi lõppu või 14. sajandi algusesse (Leesment, Paatsi 1979: 788–789). Tänapäevani kasutusel olevad külanimed Rootsiküla, Linaküla, Sääre ja Lemsi on esimest korda ära märgitud 16. sajandil Saare-Lääne piiskopkonna vakuraamatus (Leesment 1942: 3; Leesment, Paatsi 1979: 788–789). Uurinud Kihnu peremärke ja võrrelnud tulemusi 1518. aasta revisjoni andmetega, jõudis koduloolane Theodor Saar järeldusele, et Kihnu elanikkond põlvneb umbes kahekümne viiest perekonnast ja asustuspilt on püsinud sama isegi üksikute külade piires (Saar 1998: 33). 1697. aasta näljahäda, Põhjasõja-aegne katkupuhang, väljaränne ja väike sündimus Teise maailmasõja ajal – need on vähesed Kihnut puudutanud demograafilised katastroofid. Andmed rahva massilisest sisse- või väljarändest puuduvad, välja arvatud 1933. aasta, kui Kihnu rahvaarv oli kasvanud kriitilise piirini ning tekkis maapuudus, mis tingis 22 pere ümberasumise Kihnust Manijale. Kihnu ja Manija moodustavad kultuurilise terviku.

Järjepidev asustus ja stabiilne elu mereliselt suletud kogukonnas aitasid kaasa traditsiooniliste eluviiside, kommete, tavade ning pärimuse püsimisele. Kihnlased pole kunagi elanud kirikliku järelevalve all, mis oleks vanad kombetalitused ja uskumused aja jooksul kõrvale tõrjunud. Kihnu kogukonna maailmapilt on sünkretistlik, pärimuslikes uskumustes saavad kokku soomeugrilikud ja Skandinaaviale iseloomulikud eelkristlikud jooned (Mätas 2014: 6). Neile lisandub õigeusu tavasid järgiv koguduseelu, mis on suuresti saareelanike endi kanda. Praegu kogudusel kohapeal õpetajat ei ole. Juba üle kümne aasta käib mandrilt kogudust teenimas ülempreester Viktor Ivask, kes on öelnud, et paljud vaimulikud võiksid Kihnu inimestelt õppida tõelist usku. Tema sõnutsi on usk puhas süda, reaalne igapäevane elu. Usk ei ole paksudes raamatutes (kirjasõna suretab), vaid inimese südames (Mätas 2014: 18).

Teise maailmasõjani oli Kihnu üks Eesti mahajäänumaid nurki (Leesment, Paatsi 1979: 791). 1957. aastal rajati aga elektrivõrk, kodudesse jõudsid raadio ning televisioon, avati regulaarne lennu- ja laevaliin mandriga (Leesment, Paatsi 1979: 791; Rüütel 2013: 32). Kuigi tänapäeval taanduvad pärimusliku kultuuri vormid meedia, kirjanduse ja massikultuuri mõjul, on saarel säilinud palju arhailist ning omavahel põimuvad eri aegadest pärit kultuuriilmingud eelkristlusest nüüdisajani (Rüütel 1995: 328; Rüütel 2013: 27).

Kihnu elulaadi iseloomustab ühtekuuluvustunne, kogukondlik eluviis ja vastastikune abistamine (Rüütel 2013: 27–35). Nii merendus kui põllumajandus põhinevad traditsiooniliselt ühistööl, nagu olid küladel ka ühised heina- ja karjamaad. Kihnlane on harjunud ise majandama, ise hakkama saama ning oma elu kujundama. Samas on tänapäevani igapäevaelus kasutusel põlised nipid ehk kuntsid – põlvest põlve edasi antavad majandamisnipid ja elujuhised, teadmised ja oskused, käsud ja keelud, mis üheskoos moodustavad kogukonna toimimise aluse, aitavad elus toime tulla ning loovad turvatunnet (Rüütel 2013: 48; Summatavet 2010: 27). Näiteks ütlevad lihtsad tegevusjuhised, et lambaid tasub niita ja siga tappa noore kuu ajal, et vill ning liha kasvaks; tahma tuleb aga pühkida vana kuu ajal, et see ei koguneks jne. Uskumused on lahutamatu osa nii kogukonna vaimsest pärandist kui tegelikkusest, milles pärimusekandjad elavad.

Suuri muutusi kihnlaste elukorraldusse tõi aga nõukogude aeg, mis ühelt poolt aitas traditsioonilisel eluviisil ja tööjaotusel „naised põllul, mehed merel” küll püsida, kuid 1973. aastal näiline majanduslik iseseisvus kadus, sest Kihnu liideti kalurikolhoosiga Pärnu Kalur (Leesment, Paatsi 1979: 791). Süvenes meeste tööpuudus ning alkoholism, juhtivat rolli esteetiliste rahvakultuuri vormide püsimajäämisel hakkasid mängima naised, kellele on ajalooliselt kuulunud võimupositsioon ka perekonnas (Rüütel 2013: 34, 83). Kuid viimastel aastatel on hakanud mehedki kultuuri- ja majanduselus aktiivsemalt osalema (Rüütel 2013: 175–183). Kihnu meeste ja naiste erinev roll tuleb kõige muu kõrval esile ka rahvausundilise pärimuse ja unefolkloori puhul. Siin on kandvas rollis kindlalt naised, mehed seevastu on nende teemade suhtes meelestatud palju skeptilisemalt. Kihnu mees elaks justkui modernsemas maailmas kui naine, kuid tuleb arvestada, et tehnoloogia ja ühiskondlik areng on tema tegevussfääri tugevamalt kujundanud. Naised peavad aga põlistest tavadest rohkem kinni. Nii on ka unenägude tõlgendamine rohkem naiste praktika, kuigi unefolkloori õnnestus koguda ka meestelt. Mehedki näevad und ning otsivad unenägudele tähendust, kuigi ei kipu sellest rääkima ega taha seda avalikult tunnistada.

Kihnu naised mootorratastega. Eesti Meremuuseum

KIHNU NAINE, sündinud 1930ndatel: Mul mees ütles ikka, et ah, ikka räägid unenägu, need ei tähenda. Ma rääkisi siis, et ma nägin unes ja näed tähendab ju! Siis mees hakkas ka uskuma, et jah, unenägu läheb täide, et tähendab küll mõni unenägu. Ega kõik ei tähenda, aga mõni tähendab.

KIHNU NAINE, sündinud 1970ndatel: Nagu mina oma mehe põhjal võin öelda, siis tema pigem usub seda üks-ühele. Kui midagi kindlat unes näeb, siis ta arvab, et see nii ongi. Aga, noh, ma arvan, et ta on pidanud selles ka pettuma. Und näeb ikka ja räägib ka, et nii naljakas unenägu oli. Ma ei saa öelda ka, et ta ei usuks, aga ma arvan, et ta pigem ei taha seda näidata, et usub. Äkki kardab jääda rumalasse situatsiooni? Tegelikult seletatakse seda ju hoopis teistmoodi lahti, et ei ole ju teaduslikult selliseid ennustavaid unenägusid.