Читать книгу Treener ehk kohtumine Kogemusega - Jaanus Kriisk - Страница 17

19

Kasvamine

ühel päeval seitse starti: 100 m eeljooks, 110 m tõkkejooksu eeljooks, 200 m, 110 m tõkkejooksu finaal, 4×100 m ja 4×400 m teatejooksud ning kõige lõpuks 100 m jooks, mille järel oli treeningpäevikus märge: „Tulemus 11,08, ei jõudnud enam!”

Oli aru saada, et niimoodi jätkates esimest Eesti tõkkejooksjat järg-mise aasta olümpiamängudel Ateenas Eesti kergejõustik küll ei näe. Mida teha? Oli jälle vaja teha muutus, liikuda järgmisele tasemele. Kuid nagu võluväel hakkasid Ameerikast tulema paremad uudised. Ameerika treener Brent Eriksen oli ka ise vist sellele olümpiamõttele tulnud, sest talv-kevad 2004 oli Tarmo saadetavatest kokkuvõtetest näha, et

Koos ühe aegade parima kettaheitja Virgilius Alekna ja Tarmo Jallaiga 2006. a Euroopa meistrivõistlustel.

Kui võistlused läbi, siis on tavaks liikuda ringi ja kohtuda-rääkida erinevate maade sportlaste ja treeneritega. Ka sellel õhtul jõudsime me otsaga Alekna võidu auks korral-datud leedulaste kullapeole. Istusime seal vaikselt, kuni tekkis vastupandamatu soov öelda üks toost meie suure sõbra auks. Pika sissejuhatuse järel Virgiliuse auks ja Leedu ning Eesti rahva sõpruse nimel, tuli lõpuks kuidagi iseenesest lause, et loeme sellega Virgiliuse suured võidud võidetuks ja nüüd algab meie mehe Gerd Kanteri kuldne võidutee. Viisakad leedulased muigasid selle peale ja sinna see jutt jäi. Aga tuli välja, et oli natuke prohvetlik toost tookord, mis tuleb siiani mõnusa muigega mõnikord meelde.